RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 23. juuni 2018

Laupäevased pildid

Allikas: Facebook

Read more...

Juhtkiri: Kanada ülemkohus või LGBT-tribunal?

Kanada ülemkohtu otsus, mis lubab keelduda eraülikooli juuratudengite akrediteerimisest, kuna ülikool nõuab oma üliõpilastelt kristlikku käitumist, pole midagi vähemat kui räige ideoloogiline diktatuur, mis “LGBT-õiguste” sildi all tallab elementaarsed kodanikuvabadused porri, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.  

Väide, et seksuaalvähemustele eriõiguste andmine ei võta kelleltki midagi ära, on algusest peale ajanud vähegi läbinägelikumaid inimesi naerma. Kui vastamisi seatakse võrdsuse ja vabaduse printsiibid, kaaluvad ühe vähemusgrupi võrdõiguslikkuseks nimetatud eriõigused iga kell üles näiteks kristlaste vabaduse oma usu põhimõtteid järgida ja nende järgi tsiviilühiskonnas oma elu korraldada.
Tüüpiline juhtum, kus ideoloogiline diktatuur pani ühe grupi eriõigused väevõimuga maksma teise grupi vabaduste üle, leidis hiljuti aset Kanadas. Nimelt otsustas Kanada ülemkohus häältega 7 : 2, et Briti Columbia ja Ontario õigusühingutel on täielik õigus keelduda kristliku kõrgkooli Trinity Western University juuratudengite akrediteerimisest, kuna õppeasutuse eeskirjad eeldavad tudengitelt kõlbelist karskust.

Vastavalt eraülikooli kodukorrale peavad tudengid hoiduma abieluvälistest seksuaalsuhetest ja homoseksualismist ehk sellest, “mis rikuks ühe mehe ja ühe naise vahelise abielu pühadust,” nagu seisab ülikooli sisseastumisel allkirjastatavas dokumendis. Seitsme Kanada ülemkohtu kohtuniku hinnangul on aga ülikooli kodukord lubamatu, kuna see mõjutaks homoseksuaalsete tudengite elu ning seaks ohtu nende õigused. Ülemkohtu esimehe Beverley McLachlini hinnangul võib ülikool survestamise kaudu vältida LGBTQ-inimeste õiguste rikkumist, “kes kogevad, et neil pole muud valikut kui õppida TWU poolt kavandatavas õigusteaduskonnas.”

Kõige absurdsem põhjenduse juures on tõsiasi, et Kanada ülemkohtu otsuse järgi oleks Columbia ja Ontario õigusühingud volitatud keelduma akrediteerimast kristliku ülikooli juuratudengeid ning see tähendaks ühtlasi Trinity Western University õigusteaduskonna lõppu veel enne, kui see õieti alguse oli saanud – seda nii kristlastele kui võimalikele homoseksuaalidest tudengitele. Seega ei ole Kanada ülemkohtu otsust võimalik tõlgendada mingil muul viisil kui otsese rünnakuna kodanikuühiskonna baasil rajatud eraülikooli tegutsemisvabadusse.

Ülikoolile on jäetud põhimõtteliselt kaks valikut: kas hüljata oma kristlikud põhimõtted, mis ülikooli eeskirjades paberile on pandud, ja alluda ideoloogilisele diktatuurile ning kodaniku- ja südametunnistuse vabaduse räigele rikkumisele riigi poolt, või panna õigusteaduskond kinni, kuna ilma õigusühingute akrediteeringuta pole juriidilist haridust omandavatel üliõpilastel mingeid tulevikuperspektiive oma erialal tööd saada.
“Sisuliselt kuulutas kohus, et ülikoolidel tuleb valida piibellike standardite ja akrediteerimise vahel. Ehk teisisõnu: kohus otsustas, et kristlus ja kõrgharidus omavahel kokku ei sobi,” tõdes judaismist kristlusesse pöördunud loengupidaja ja LifeSiteNews’i kolumnist dr Michael L. Brown Kanada ülemkohtu otsust kommenteerides.

Kohtuotsuse muudab eriti kõnekaks tõsiasi, et protsessi on otseselt segatud kohalik LGBT-maffia, kes algatas nõiajahi kristliku ülikooli vastu, väites, et TWU diskrimineerib LGBT-tudengeid, mistõttu kooli lõpetajad ei tohiks Kanadas juristina töötada. Millise hoole ja täpsusega täidab Kanada avalik võim homoliikumise ideoloogilisi näpunäiteid, saab igaüks ise Kanada ülemkohtu otsusest järeldada.
Igal juhul on see juhtum taaskord selgeks näiteks, milline on homoradikaalide nägemus sallivusest, kui vastakuti asetatakse ülejäänud ühiskonna südametunnistus- ja tegutsemisvabadus ning nende kitsa huvigrupi “õigused”. Kõik peavad taanduma ja oma vabadustest loobuma, kui teisel kaalukausil on LGBT-maffia väärastunud võrdsus- ja võrdõiguslikkuse põhimõte.

“Homoõigused” ei võta teilt midagi ära? Võtavad küll ja kuidas veel. Need “õigused” röövivad isegi kristlaste vabaduse rajada teistele kristlastele maailmavaatelisel alusel toimivaid erakoole, mille käitumisjuhised näevad ette elementaarsetest kristlikest põhimõtetest lähtumist.
“Just seepärast oleme me öelnud, et need, kes kapist välja tulid, tahavad nüüd meid kappi toppida. Seetõttu oleme me öelnud, et LGBT-aktivistid ei taotle iial lihtsalt “sallivust”. Nad taotlevad konkureerivate vaadete vaigistamist,” kirjutab dr Brown Objektiivis ilmunud tõlkeartiklis.
See, mis meile Kanada ülemkohtu otsusest vastu vaatab, on ehtne diktatuur, ilma igasuguste lisavarjunditeta. Kui me sellele vastu ei hakka nüüd, siin ja praegu, siis näeme juba mõne aasta pärast ka Eestis, kuidas meie elementaarsed kodanikuvabadused trambitakse ideoloogiliste hullumeelsete ja nende ulmadest nakatunud avaliku võimu esindajate poolt asfaldi täiteks.

Olgu Eestis või Kanadas – alati kehtib ühtviisi maksiim, mille kohaselt need, kes oma vabaduste eest ei seisa, pole neid ka välja teeninud. Kanada kristlased on nüüd sunnitud seda põhimõtet meelde tuletama ja vastulöögi andma.
Loodame parimat.

Allikas: http://objektiiv.ee/juhtkiri-kanada-ulemkohus-voi-lgbt-tribunal/

Read more...

Sind on märgatud, sotsialist: Võigas laste ära kasutamine Priit Hõbemägi poolt

Võigas laste ära kasutamine Priit Hõbemägi poolt - Hõbemägi levitab Eesti Ekspressis kommunistide propagandat.
http://ekspress.delfi.ee/lisalood/priit-hobemagi-trumpi-poolt-peredest-eraldatud-laste-nutt-loikab-sudamesse?id=82714143

Allikas: Facebook

Read more...

reede, 22. juuni 2018

MATTI ILVES: KAASAEGNE LÄÄNE ÜHISKOND ON LOODUD NAUDINGU SAAMISEKS

Paistab, et sarnane arusaam naudinguühiskonnast levib ja seda levitatakse kõigest jõust. Inimeste õnnekikus ei ole enam tähtis, sest õnn põhineb suures osas tervetel traditsioonilistel perekondadel ja armastusel pereliikmete vastu.

Ühiskonnal pole õigust selliste levitatud vaadete vastu protesteerida. Tänapäeva kultuuris muutub üha valitsevamaks põhimõte, et igaühel on õigus saada naudingut mis teda rahuldab. Ühiskonnal on kohustus "kõlbeliselt" ja aineliselt toetada igasuguseid kooseluvorme (näiteks LGBT+) ning kohustus pidada neid omavahel kõigiti võrdväärseks.

Alatasa kuuleme, et naised ei ole mingid sünnitusmasinad ja neile seatakse eelkõige esikohale karjäär. Hiljuti valiti meil aasta emaks vaid kahe lapsega ema (2 last ei taga isegi eestlate säilimist, rääkimate rahva juurdekasvust) aga milline tööalane karjäär tal oli!
Aasta ema tiitlit ei saa kunagi näiteks kodus 8 last raske tööga üleskasvatanud ema. Kusjuures selle ema töö on pere- ja ühiskonnale märksa väärtuslikum kui ühe naise kuitahes üliedukas karjäär.
Aga ega siin polegi midagi imestada, sest Eesti Naisliitu juhib selline tegelane, kui massoonidega seotud salaorganisatsiooni - Rahvusvahelisse Naisteklubisse Zonta kuuluv Siiri Oviir.

Naistele püütakse teha sünnitamine ja lapsed igati ebameeldivaks, näiteks ajalehes "Postimees" ilmus hiljuti artikkel pealkija all: "Väsinud ema: üks on alles tita, juba ootan uut – tahaks alla anda ja ära joosta." Esimene laps on tal 1,5 aastane, teine oli küll planeeritud, kui tuli liiga vara ja näete milline ebaloomulik meeleolulangus.
Vaid nauduingu saamiseks seksist toodetakse igasuguseid abivahendeid. Praegu käib suur reklaamikampaania vastavale geelile, et ka naine saaks iga vahekorra puhul orgasmi.

Sellises värdühiskonnas me nüüd elamegi.

Read more...

Paha onu Donald kehtestab tolle, ütlevad eurooplased. Äkki vaataks korra peeglsse ka?

Allikas: Peeter Koppel, Facebook

Read more...

Eesti Leegioni Sõprade Selts: Korpus Steineri Veteranide Ühendus otsis peale sõda pikka aega sobivat kohta...

Korpus Steineri Veteranide Ühendus otsis peale sõda pikka aega sobivat kohta, kuhu püstitada Tšerkassõ kotis langenud relvavendadele mälestusmärk. 1961. aastal saadi Nürnbergist ca 40 km läänes asuvast Bad Windsheimist positiivne vastus.
Mälestusmärk paigutati linnaäärse kalmistu parki, sellest alates toimus seal igal aasta veebruaris leinatalitus, mis lõppes pärgade asetamisega. 1994. aastal ja hiljemgi võtsid sellest osa ka meie "Narva" mehed. Seda kivi aga tänaseks seal enam ei ole, see on taaskord mõnele instantsile ette jäänud ja kadunud. Millal, seda ei tea, aga püüan uurida. Nii said väike rahvuslipp ja küünlasilm tühjale platsile.
Allikas: Facebook

Read more...

neljapäev, 21. juuni 2018

GRAAFIK | Eesti inimeste elatustase on Euroopa Liidu kehvemate seas, Baltikumis jääme ka Leedule alla

Eurostati täna avaldatud andmetest selgub, et riigi elanike majanduslikku heaolu peegeldav tegelik eratarbimine ostujõu pariteedi alusel, oli Eestis eelmise aasta kokkuvõttes 72% euroliidu keskmisest ning Baltimaades jäi Leedule alla.

Leedu näitaja on meist oluliselt kõrgem- 88% Euroopa Liidu keskmisest. Seejuures on Leedu näitaja parem Portugalist, Tšehhist, Kreekast, Poolast.
Läti vastav number jääb meile alla ning on 70% Euroopa Liidu keskmisest.
Sageli kasutatakse riigi rikkuse mõõtmiseks sisemajanduse kogutoodangut (SKT) elaniku kohta. See aga ei näita riigi elanike tegelikku olukorda. Eurostati hinnangul peegeldab viimast paremini just tegelik eratarbimine ostujõupariteedi alusel.
Kõige kõrgem on näitaja Luksemburgis, kus see moodustab 130% ELi keskmisest, Saksamaal on see 122% ning Austrias 118% ELi keskmisest.
Edetabeli tagumises otsas on Bulgaaria (55%), Horvaatia (61%) ning Ungari 63% ELi keskmisest.
 Eesti sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on 77% ELi keskmisest. Sellega oleme samal tasemel Portugali ja Slovakkiaga. Leedu on ka selles näitajast meil eespool. Nende SKT elaniku kohta moodustab 78% ELi keskmisest.

Allikas: http://arileht.delfi.ee/news/uudised/graafik-eesti-inimeste-elatustase-on-euroopa-liidu-kehvemate-seas-baltikumis-jaame-ka-leedule-alla?id=82717319
______________
Kuna Eestis on palgalõhe rikaste ja vaeste vahel kõige suurem Euroopa Liidus, siis paistame meie silma just vaeste suure arvu poolest.
M.I.

Read more...

Neile, kes nõuavad täpseid andmeid

Allikas: Facebook

Read more...

“Sallivuslased” kaitsevad ühiskonna nõrgemaid? Ei, nad peavad marksistlikku klassivõitlust!

Ukraina feministliku liikumise Femen aktivist Prantsusmaa katoliku kirikus.

Sel nädalal Tallinna ühistranspordis aset leidnud “rassismijuhtum” näitab väga selgelt, kuidas “sallivuslased” kasutavad olmekonflikte ideoloogiliseks võitluseks ära.
Vasakliberaalid esinevad alati ja igas olukorras vähemuste ja kõigi tagakiusatute kaitsjana, kuid tegelikkus on proosalisem — nad vajavad pidevat klassisõda oma vaenlaste põrmustamiseks ja ühiskonna nõrgem osa on neile tänuväärt materjal, kelle tegelikust aitamisest pole nad kunagi hoolinud.

Muuhulgas on vasakliberalism täielikult politiseerinud ka seksuaalsuse ja inimlikkuse, sealhulgas armastuse, mis on ilusast tundest viidud kohustuse tasemele. Selle ideoloogia kandjad üritavad iga hinna eest üles ässitada võimalikult palju vähemusi.

Klassivõitluse “materjali” leiab kõikjalt

Väga hea materjal ühiskonnas vaenlaste leidmiseks on LGBT keskkond, kelle võitlus oma õiguste eest on esiplaanile tõstetud. Tegelikult kasutatakse neid lihtsalt ära, sest vasakliberaalid teavad väga hästi, et nende seksuaalne suunitlus ei ole normaalne (suur osa geiagenda eestvedajatest on ise heterod) ja seetõttu leidub alati keegi, kes tunneb tülgastust ja selle ka välja näitab. Seega võitlus geiõiguste eest ei lõpe kunagi, süüdistuse homofoobias saab alati kellegi suhtes üles tõsta ja põhjuse leiab ka alati. Ja alati on võimalus kutsikasilmade välkudes väriseva häälega küsida: mis teil teiste armastuse vastu on?

Järgmine suur seltskond, kelle õiguste eest surmani võideldakse, on naised. Vasakliberaalid teavad jällegi ilmselget tõde, et naised on füüsiliselt nõrgemad, alati väsivad nad kuskil kiiremini ja seetõttu on võimalik neid, kes edasi rühivad, diskrimineerimises süüdistada. Hea näide sellest on trend, kus naisi tahetakse iga hinna eest armeesse teenima saata. Naisõiguslased teavad juba ette, et suure seljakotiga lahingusse jooksev naine kukub mehest ennem kokku, sõjaväelises olukorras on lahingvalmidus esikohal,  väsinud naine jääb hetkeks tahaplaanile ja pärast on hea karjuda, kuidas need neetud mehed sõjaväes naisi ahistavad. Meestega koos teenivad naised on ahistamisvastases kampaanias ideaalne materjal.

Neegreid ja naisi on alati võimalik “kaitsta”

Ka tavalistel töökohtadel on naisi hea kaitsta, sest ilmselgelt väsib naine näiteks kassas istudes kiiremini kui mees samal kohal, olukorra parandamiseks peab midagi ette võtma, näiteks naise asendama ja puhkama saatma, sellega kannatab tema palk ja diskrimineerimine ongi jälle leitud. Naisi on hea kaitsta ka seetõttu, et nemad panevad meestest rohkem rõhku oma välimusele, solvuvad, kui seda ei märgata või mõnele defektile tähelepanu pööratakse, ja solvunud naist toetama asudes on tore “ahistajaid” peksma asuda.

Kolmas üdini hea seltskond vasakliberaalide jaoks on neegrid, kelle nahavärv torkab alati silma ja lubab “klassivaenlast” süüdistada kasvõi rassistlikus pilgus. Aga kujutage ette, et keegi lükkab linnaplatsil tahtlikult ümber lillekasti. Kui seaduserikkuja on valge, on ta tunnistaja jaoks anonüümsem, kui aga must, ütleb pealtnägija alati otse: see oli neeger. Ja vasakliberaalil on kohe võimalus asi üles tõsta — näete, teda süüdistatakse vaid sellepärast, et ta on teisest rassist! Eks Tallinnassegi tuuakse neegreid riburada aina juurde, et tekiks rohkem rassikonflikte ja saaks vihakõneseaduse vastu võtta.

Neljas tore grupp on igasugused põgenikud, kelle õnnetu saatuse peale saab rõhuda, kuigi üldjuhul on teada, et nad on ise oma kodumaa tuksi keeranud. Vasakliberaalid korraldavad inimlikkuse sildi all põgenikke riiki sissetoomise ja nende poputamise — nad teavad, et see hakkab mingil hetkel mõjuma heaoluühiskonna rahakotile, siis tekivad rahulolematud, sest omad inimesed hakkavad kannatama, tekib viha võõraste vastu ja taas on vaenlane nagu maast leitud.

Islam ei taha “nõrkade” vormi sobida

Põgenike kohalt on vasakliberalism siiski kõvasti ämbrisse astunud, sest nad on massiliselt sisse lasknud moslemeid, kes paraku nende ideoloogiale ei allu — islam on nii usk, elulaad kui ka mentaliteet, mis on vasakliberalismist üle ja nad istuvad ise Lääne liberaalsele ühiskonnale pähe. Nende alandav suhtumine naistesse, geivaenulikkus ja teised islamiväärtused ei lähe kuidagi kokku nende sissetoojate ideoloogiaga, seega ei saa moslemeid kuidagi rõhutute kategooriasse suruda. Suurbritannias leiutati siiski islamofoobia mõiste, mille alusel on hakatud ühiskonda kõvasti represseerima, karistades ka mistahes islami kuritegude paljastamise eest. Moslemid, kes on Albionis ka poliitilist võimu üle võtmas, on seda oma huvides ära kasutama asunud.

Nii ongi Lääne-Euroopas tekkinud kummaline olukord, kus kõrvuti on šariaat ja marufeminism, geiagenda jõuline pealetung ja islamiäärmuslus. Varem või hiljem peavad need vastaspoolused kokku põrkuma ning siis tuleb verd ja madinat küllaga. Tegelikult on islami ülekaal juba praegugi nähtav — näiteks feministid ei võitle enam mosleminaiste õiguste eest, olles leidnud mugava taganemistee väites, et islamil on õigus oma tavasid järgida. Tegelikult ongi Muhamedi usk see, mis võib Lääne-Euroopas vasakliberalismi ja marksismi hävitada, kuid kuna see ohustab ka kristlikul alusel püsivaid rahvusriike, ei saa konservatiivid Vana Maailma islamiseerimist aktsepteerida. Meie võitluses on mõlemad, nii islam kui ka vasakliberalism, teisel pool rindejoont.

Kogu selle loo tõdemuseks on see, et kõik need võrd- ja inimõiguslased, sallivuslased, vasakliberaalid ja marksistid, kes meilgi Eestis justkui nõrkade kaitseks üles astuvad ja inkvisitsiooni õhutavad, ei hooli karvavõrdki ei naiste õigustest, geidest ega neegritest, need vähemused on neile kasulikud idioodid, kelle kaitsmise sildi all “inimlikkust” läbi näinud vastaseid hävitada. Eestis on selliseks poliitiliseks jõuks ennekõike sotsid, kuid vasakliberalismi “nõrgemate kaitsmise” kahekeelsust esineb praktiliselt kõigis erakondades peale EKRE, kes kaitseb tõelisi, mitte pseudoabivajajaid.

Jüri Kukk

Allikas: http://uueduudised.ee/arvamus/sallivuslased-kaitsevad-uhiskonna-norgemaid-ei-nad-peavad-marksistlikku-klassivoitlust/ 

Read more...

kolmapäev, 20. juuni 2018

Kolumn: liberaalse autoritaarsuse murenemise aeg

Päisefoto: Ungari parlamendisaadik Elod Novak (Jobbik) osalemas Euroopa Liidu lipu põletamise aktsioonil (Scanpix)

Õnneks on kätte jõudnud liberaalse autoritaarsuse murenemise aeg. “Liberaaldemokraatlik konsensus” ei tähenda midagi muud kui äärmusliku individualismi kaitsmist ja edendamist, mis on vesi globalistide veskile.  Ühiskonna atomiseerimine ja traditsiooniliste institutsioonide lammutamine teenib nende huve, kes tahavad ise pumba juures olla ega ole huvitatud tõelisest demokraatiast, kirjutab Veiko Vihuri.

Reedeses Sirbis kirjutas liberaaldemokraatliku konsensuse murenemisest lääneriikides politoloog Tõnis Saarts, kes lohutab lugejaid, et autoritaarseid väärtusi kannavad endas vanem põlvkond ja töölisklass, noorte hulgas on toetus autoritaarsele populismile vähene. Eesti puhul toob ta esile, et meie inimesed on vähem vastuvõtlikud natsionalistlikule ja sallimatule autoritaarsele populismile, ja seda geopoliitilistel ja rahvusliku julgeoleku kaalutlustel.

Ühesõnaga: meie liberaalid võivad hingata kergendatult, sest lõppude lõpuks paneb hirm Venemaa ees eestlased “mõistlikult” käituma ja liberaaldemokraatlikku konsensust mitte murendama. “Meile on liberaal-demokraatliku konsensuse säilitamine elu ja surma küsimus,” leiab Saarts.
Riskides end korrata, peatuksin järgnevalt Saartsi väitel, et seoses autoritaarse populismi esilekerkimisega soovitakse tuua ohvriks “võimude lahususe printsiip, kodanike õiguste ja vabaduste universaalne kaitse (sõltumata nahavärvist, etnilisest päritolust, seksuaalsest sättumusest jne), arusaam, et enamus ei tohi ja ei saa vähemuste õigustest niisama üle sõita.”

See sageli korrutatud propagandistlik mantra ei pea lihtsalt paika ja on mage, et sellega jälle välja tullakse. Pigem oleme läänemaailmas jõudnud olukorda, kus varas ise karjub kõige valjemini: võtke varas kinni! Kui kellelgi on olnud kavatsus demokraatia ära varastada, siis on seda “liberaalse demokraatia” sildi all teinud viimastel aastakümnetel läänemaailma suunanud jõud.
Võimude lahususe printsiip on hägustunud just tänu “liberaaldemokraatlikule konsensusele”. On piisavalt häirivaid näiteid selle kohta, et nn liberaalsed jõud suruvad oma ideoloogilisi ambitsioone läbi kohtuvõimu kaudu – kolme aasta eest kehtestati USA-s “homoabielu” võimaldav põhiseaduse tõlgendus ülemkohtu otsusega, minnes mööda nii osariikidest kui föderaalse tasandi esindusorganitest. Mis on sellel demokraatiaga pistmist? Kas nn progressiivsete ideede elluviimiseks ei olegi enam vaja enamuse heakskiitu?

Sellest ka “autoritaarsete populistide” kriitika olukorra aadressil, kus uusi õigusnorme ei looda enam rahvaesindajate poolt parlamendis, vaid juristide ja lobistide tagatubades, ning neid kehtestatakse kohtuvõimu abil, sest nii on ju lihtsalt mugav.
Alles möödunud nädalal kirjutas ühismeedias konservatiivne poliitik, Eesti kohtu- ja laiemalt kogu õigussüsteemi kuritarvitamise terav kriitik Martin Helme: “Praegune süsteem viib ühiskondliku kriisini. Sellise üdini korrumpeerunud süsteemiga ei ole võimalik, et toimiks demokraatia ja püsiks inimeste vabadused. Ei ole võimalik eraomandi puutumatus, seega ei toimi normaalselt ka vaba turumajandus. Ei ole võimalik, et toimiks põhiseadusega ette nähtud kord. Päris kindlasti ei ole võimalik võimude lahusus, millest nii härdalt räägivad meile kohtunikud ise ja neilt meelepäraseid poliitilisi otsuseid saavad sotsid või president. Kui jätame praeguse süsteemi muutmata, muutub Eesti üha ebaõiglasemaks, üha vähem vabaks ja ühtlasi ka üha vaesemaks.”

Argument, millele Tõnis Saarts oma artiklis viitab, et teatavad õigused ja vabadused on universaalsed, on välja mõeldud ühe ideoloogilise suuna raames. Üle teatud piiri minnes on tegemist selgelt autoritaarse katsega kehtestada ühiskonnas oma nägemus, väites seejuures, et demokraatlik arutelu ja otsustamine ei ole enam ühes või teises küsimuses relevantne.
Kes siin autoritaarne on?
Saartsi sõnul “[a]utoritaarne pool analüüsitavast uuest konsensusest põhineb arusaamal, et demokraatlikud vabadused ja õigused võib alati ohverdada ühiskonna turvalisusele”. On irooniline, et me oleme näinud just “liberaaldemokraatliku konsensuse” valitsusajal, kuidas kodanike õigusi ja vabadusi on järjest kokku tõmmatud – olgu siis kõne all lapsevanemate õigus oma lapsi kasvatada ja harida, õigus omada relva, sõnavabadus kritiseerida “liberaalset konsensust” ja multikulti-poliitikat jne. Lääneriikides vallandatakse töölt ja suisa pannakse vangi sõnavabadust pruukinud “islamofoobe” ja “homofoobe”, suletakse kristlikke adopteerimisagentuure, sunnitakse kõiki asutusi ja ettevõtteid omaks võtma dominantseid liberalistlikke arusaamu. Näidetest ei tule paraku puudust, kõnealuseid suundumusi on aastaid kajastanud portaalid Meie Kirik, Uued Uudised, Objektiiv jt.

Liberaalid peavad oma veendumuste ja arusaamade pealesurumist ühiskonnale täiesti normaalseks. Saartsi jaoks on ilmselt endastmõistetav, et “liberaaldemokraatliku konsensuse” püsimise huvides võib rikkuda demokraatia aluspõhimõtteid, sealhulgas võimude lahususe printsiipi, ning piirata kodanike õigusi ja vabadusi, et nad ei saaks demonstreerida oma mittenõustumist ja tuua esile vastuväiteid. Seda tehakse ju õigetel põhjustel, moraalse üleoleku ja kõrgema valgustatuse positsioonilt.
“Liberaaldemokraatlik konsensus” ei tähenda lõppude lõpuks mitte midagi muud kui äärmusliku individualismi kaitsmist ja edendamist. See on vesi globalistide veskile, sest äärmuslik individualism ja selle toetuseks välja mõeldud “universaalsed õigused” vastanduvad jõuliselt ühiskondade terviklikkust ja kestlikkust edendavatele nähtustele ja institutsioonidele (religioon, abielu ja perekond, rahvus, rahvusriik). Ühiskonna atomiseerimine, traditsiooniliste institutsioonide lammutamine teenib nende huve, kes tahavad ise pumba juures olla ega ole huvitatud tõelisest demokraatiast.

Kuratlikult petlik on seejuures väide, nagu tähendaks globalistide kontrollitud “liberaalne demokraatia” ja “multikultuuriline ühiskond” rohkem vabadusi, rohkem sõnaõigust, rohkem eneseteostust. Ei, raamid, mis massiühiskonnas massitoodangut ja massidele mõeldud meelelahutust tarbivatele “vabadele” inimestele ette antakse, on tegelikult ahtakesed. Katsugu keegi poliitilise korrektsuse või “liberaalse demokraatia” mõttemallidest piiridest üle astuda – ta saab kohe tunda “vabaduse” karmi kätt.
Õnneks on kätte jõudnud liberaalse autoritaarsuse murenemise aeg. “Isegi kui populistid ongi ajutiselt edukad, siis uut jätkusuutlikku konsensusrežiimi nad luua ei suuda,” lohutab Saarts. Elame-näeme.

Allikas: http://objektiiv.ee/kolumn-liberaalse-autoritaarsuse-murenemise-aeg/

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP