Leo Kunnas: Eesti suurriigi ideaalvastaseks

Leo Kunnas, reservkolonelleitnant ja kirjanik

Leo Kunnas

Foto: Ilmar Saabas

Riigikaitse järgmise kümne aasta arenguplaan jõuab peagi otsustamiseks valitsusse, mistõttu on paslik seda põhjalikumalt analüüsida.
Plaani on esitatud kui järjekordset tavapärast sõjalise riigikaitse arengukava, mida iga nelja aasta tagant ikka koostatakse. Seda see plaan kindlasti ei ole. Nii põhjapanevat sõjaaja juhtimissüsteemi ja funktsioonide ümberkorraldamist pole kavandatud kogu taasiseseisvunud Eesti ajaloos.
Kõikides senistes sõjalise riigikaitse arenguplaanides, seda enam nende elluviimisel, on ette tulnud vigu ja poolikuid lahendusi. Eksimine on sügavalt inimlik. Siiski oleme suutnud vältida vigadest kõige ohtlikumat – erinevalt lõunanaabritest Lätist ja Leedust (samuti Gruusiast enne Venemaa–Gruusia sõda) pole me teinud põhimõttelisi otsuseid, mis oleks muutnud Eesti suurriigi ideaalvastaseks. Praegu on säärane oht ilmne. Millest see tuleneb?
Arenguplaanis räägitakse kaitseliidu tugevdamisest ning mainitakse vastutust territoriaalkaitse korraldamise ja juhtimise eest. Pealtnäha paistab see ilus mõte. Mida saaks kellelgi olla tugeva ja hästi varustatud kaitseliidu vastu?
Sel mõttejupil on teine pool. Miks peaks kaitseliit võtma vastutuse territoriaalkaitse korraldamise ja juhtimise eest? See tähendaks ju seda, et kaitsevägi selle eest enam ei vastutaks.
Põhiülesanne hooletuses
Seega ei täidaks kaitsevägi enam oma põhiülesannet – kaitsta Eesti territoriaalset terviklikkust. Põhimõttelisemat muutust Eesti riigikaitses on raske ette kujutada. Mille eest siis kaitsevägi üldse vastutaks või mis funktsiooni täidaks?
Kui kaitseväel, teisisõnu Eesti riigil on liiga vähe vahendeid, et oma territooriumi kaitsta, kuidas võib siis oletada, et kaitseliidul on seda rohkem?
Säärane lahend kopeeriks üks ühele Läti ja Leedu riigikaitse põhifunktsioonide jaotust relvajõudude ja vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonide vahel. Lõunanaabritel ei ole muud valikut, sest nende elukutselised kaitseväed on liiga väikesed, et riiki sõja korral kaitsta. Pigem on need toiminud baasüksustena riigiväliste sõjaoperatsioonide tarbeks. Naabrid võivad ise oma kaitselahendustega rahul olla, aga ainus strateegia, mida need sõjalise konflikti korral võimaldavad, on kannatlikult oodata, et liitlasväed okupeeritud territooriumi vabastaksid.
Mis põhjust oleks meil lõunanaabrite viga korrata? Mitte mingit. Kaitseliidul on riigikaitses tähtis roll, kuid see ei tähenda, et kaitseliit saaks asendada kaitseväge. Kui soovime, et Eesti territooriumi sõja korral tõesti kaitstaks, peab kaitsevägi ette valmistama põhilised üksused, nii nagu varasemad sõjalise riigikaitse arengukavad on ette näinud.
Territoriaalkaitse juhtimise kohta räägitakse arenguplaanis kaitseringkondade staapide reorganiseerimisest ja kaitseliidu ülema alluvusse andmisest. Et mõista, kas säärane reorganiseerimine on üldse võimalik, peaks lahti mõtestama, mis kaitseringkond on, ning kirjeldama kaitseringkondade staapide põhifunktsioone rahu- ja sõjaajal.
Rahuajal vastutavad kaitseringkondade staabid muu hulgas mobilisatsiooni, sõjaaja lahinguplaanide ettevalmistamise ning reservväelaste arvestuse ja õppekogunemistele kutsumise eest. Staabi- ja tagalakeskused administreerivad ringkonna territooriumi maaväeosi ja tagavad nende logistilise toetuse, samuti korraldavad sõjaaja üksuste relvastuse ja varustuse ladustamist. Praegu on neljas kaitseringkonna staabis hõivatud rohkem kui 450 inimest.
Kriisi- ja sõjaajal vastutavad kaitseringkondade staabid muu seas mobilisatsiooni läbiviimise eest vastutusalal ning korraldavad koostööd tsiviilstruktuuridega. Kaitseringkonna ülem juhib sõjaajal brigaadisuurust väekoondist, kuhu kuuluvad nii kaitseväepõhised kui ka kaitseliidu üksused, teisisõnu sõjategevust vastutusalal.
Piisab põgusast pilgustfunktsioonide loendile, et mõista – kaitseliit suudaks neist täita murdosa, liikmeskonna suurusest või riigirahastuse ulatusest olenemata. Mida kaitseliit suudab: luua regionaalse juhtimisstruktuuri oma üksuste juhtimiseks, aga see on ka kõik. Säärane samm rikuks sõjaaja juhtimise ühtsuse, sest kaitseväe juhataja juhtimisahela kõrvale tekiks teine, paralleelne kaitseliidu ülema juhtimisahel.
Seetõttu ei oleks korrektne rääkida kaitseringkondade staapide reorganiseerimisest, vaid tuleks nimetada asju õigete nimedega – need on kavas likvideerida ja osa praeguseid funktsioone üle anda uuele loodavale toetusväejuhatusele.
Lätlased on loonud sarnase juhtimisstruktuuri, võttes selle üle kaugematelt liitlastelt, kellel pole tõenäoliselt ka kaugemas tulevikus vaja omaenda territooriumil sõdida. Kodumaast kaugel võitlevate ekspeditsioonivägede toetuseks on toetusväejuhatus ideaalilähedane lahendus, aga meie oludes oleks väga ohtlik kontsentreerida kogu reservväelaste arvestus, mobilisatsioon ja selle logistiline toetus ühe eksterritoriaalse juhtimisstruktuuri alla. Kui see rivist välja lüüakse, kaitseväe mobilisatsiooni lihtsalt ei toimuks.
Reserv juhita
Uue arengukava järgi peaks kaitseväe reserv üha suurenema, järgmise kümnendi jooksul koguni 90 000 inimeseni. See on positiivne. Aga kes hakkaks kaitseväepõhiseid reserv­üksusi juhtima, kui need ülepea säilivad? Loodaval toetusväejuhatusel ei ole ju lahingujuhtimise funktsiooni. Loota, et kaitseliidu pealikud tuleksid sellega toime, on ennatlik. Kui kopeeriksime oma juhtimisstruktuuri Lätilt, ei oleks sellega võimalik juhtida midagi muud peale Läti-tüüpi armee.
Haavatav juhtimine
Nelja kaitseringkonnaga detsentraliseeritud juhtimisstruktuuri asemel, kus üks kindel ülem (kaitseväe kolonel, kaitseringkonna ülem) vastutab kogu tegevuse eest täpselt määratletud territoriaalsel vastutusalal, saaksime struktuuri, kus mitu ülemat (kaitseliidu ülem, toetusväejuhatuse ülem) vastutaksid mingite valdkondade eest kogu riigis. See on paradoksaalne, kuid uus juhtimisstruktuur oleks ühekorraga nii kontsentreeritud kui ka killustatud, mis muudaks selle sõjalise konflikti korral kergesti haavatavaks.
Teise jalaväebrigaadi loomine ei kompenseeriks mitte kuidagi nelja kaitseringkonna ja nende kaitseväepõhiste üksuste puudumist. Säärase struktuuriga oleks kaitseväel sõja korral Eesti kaitsmiseks kaks võimalust: kasutada mõlemat brigaadi katteüksustena vaenlase edasitungi pidurdamiseks või koondada need suur-Tallinna ruumi kaitsmiseks.
Mõlemal juhul oleks vaenlasel hõlbus meie üksused üle manööverdada, lahinguga siduda ja sisse piirata, kuna kaitseliidu üksused ei suudaks täita operatiiv-taktikalist tühjust nende ümber. Või kui kaitseväepõhiseid reservüksusi õnnestuks isegi mobiliseerida, puuduks struktuur nende juhtimiseks.
Arengukavas väljapakutud riigikaitseliste põhifunktsioonide jaotuse ja juhtimisstruktuuriga tekiks Baltikumis veel üks suurriigi ideaalvastane. FSB ja GRU võiksid pärast seda oma Eesti-agentuuri rahumeeli mujale suunata, sest siin poleks neil enam midagi teha. Teeksime omaenda kätega nende eest kogu töö ära.
See leht on trükitud EESTI PÄEVALEHE internetiväravast
Aadress http://www.epl.ee/archive/article.php?id=65515462