Miks mitte meie?

Kui Suurbritannias suutsid iseseisvuslased eesotsas UKIP liidri Nigel Farage-iga peaminister Cameron-ile tekitada  populaarsuse hoidmiseks niivõrd suure surve iseseisvusreferendiumiks Euroopa Liidu suhtes, et too enam keelduda ei saa, siis kas Eesti kodanikel võiks olla samasugune õigus oma seisukoha väljendamiseks?
Vaatamata süsteemipoliitikute agarale manipuleerimisele on selge, et Euroopa Liit on oma arengus minemas teist teed, kui oli teada meie liitumisreferendumi ajal kümme aastat tagasi.
Tänasel Eurooliidu valitsusel on kahtlemata mugavam võtta vastu kõik ELi puudutavad seisukohad isekeskis, väites, et rahvas on oma sõna öelnud liitumisele heakskiitu andes. Kas peaksime aga nõustuma, et liitumisreferendum võttis meilt igaveseks ajaks edasise sõna-õigise kõigis ELi arengut puudutavates küsimustes ja meie omal maal? Peaksime laskma kõiges otsustada võõramaalastel, sest kümne aasta eest lubas ELi meelsete propaganda luua korra majja ja tuua riiki rikkuse? Kui ikka referendumil esimese korraga õiget tulemust ei saa, siis hääletame senikaua, kuni vajalik vastus käes?
Meie väiksuse tõttu pole meil reaalseid hoobasid suurte otsuste mõjutamisel meie kasuks. Aga kui rääkida rahvale arusaadavamas rehepapilikus keeles – kui oleme olnud Nõukogude Liidus, siis asi see Euroopa Ühendriikides olla ei ole, kui vaid mingil määral arenguabi saame? Võõras ja üha väiksem arenguraha pole väärt rahva hävitamist rahvastepaablis ega isemajandava rahvamajandusega riigikonseptsioonist loobumist.
Vabariigi järjekordse aastapäeva künnisel on see hea küsimus igale eestlasele, mille üle järele mõelda.
Allikad: NSB, ÕL

Allikas: http://staap02.wordpress.com/