Belgia parlamendi liige Laurent Louis: Minge p****e kõik, kes teesklevad, et on demokraadid

17. jaanuaril toimunud Belgia parlamendi istung sai üsna värvika pöörde, kui 32-aastane parlamendiliige Laurent Louis oma kõnes Mali „rahuvalvamisoperatsiooni“ üsna otse p****e saatis. Mainimata ei jäänud ka see, et 9/11 ei korraldanud mitte Lähis-Ida, vaid Lääne tegelased. Kuna tegu on läbi aastate kõige otsekohesema ja julgema kõnega poliitikute poolt üldse, toob Telegram teieni Louisi täispika kõne.

Kallid ministrid ja kolleegid! Belgia on tõepoolest üks sürrealistlik riik. Täna hommikul teavitas meedia meid sellest, et Belgia sõjavägi ei ole suuteline võitlema teatud islami äärmusrühmituse vastu, sest ka nende endi ridades on radikaalsete islamistlike vaadetega sõdureid. Viimaseid ei saa aga sõjaväest vabastada, sest selleks puuduvad õiguslikud alused.
Samal ajal oleme otsustanud aidata Prantsusmaad „terrorismivastases sõjas”, pakkudes logistilist toetust operatsioonides Malil. Mida kõike me ka ei tee, et võidelda terrorismi vastu oma riigi piiridest väljaspool. Võin vaid loota, et me vähemalt ei saatnud terrorismivastasele operatsioonile Malil enda teada-tuntud islamiusulisi sõdureid.
Teile võib tunduda, et ma teen nalja, aga see, mis maailmas toimub, ei aja mind üldse naerma. See ei aja mind naerma, sest ilmselgelt kohtlevad Lääne riikide liidrid inimesi nagu imbetsille ja seda kõike meedia abil ja toetusel. Need meediaorganisatsioonid ei ole tänapäeval enam midagi muud kui valitsevate võimude propagandaorganid.

Militaartegevus ja režiimide destabiliseerimine on muutunud sagedasemaks üle kogu maailma. Ennetav sõda on saanud reegliks. Ja tänapäeval annavad riigid endale õiguse demokraatia ja terrorivastase sõja nimel rikkuda iseseisvate riikide suveräänsust ning kukutada õigusjärgseid juhte. Olid Iraak ja Afganistan – Ameerika valele põhinenud sõjad. Hiljem lisandusid Tuneesia, Egiptus, Liibüa, kus tänu teie (osutab parlamendi poole – toim.) otsustele on meie riik esimesena rindel, et osaleda inimsusevastastes kuritegudes. Me osaleme kuritegudes, et kukutada progressiivsed ja välja arenenud riigikorrad, asendada need islami režiimidega ja lisaks – kas pole veider – kehtestada ka šariaad (islami seaduste kogu – toim.).
Täpselt nii on juhtumas Süürias: Belgia rahastab islami mässumeelsete relvastamist, kes üritavad kukutada Bashar al-Assadi. Seega, keset majanduskriisi, kus aina rohkem belglasi ei saa endale enam peavarju, sööki, soojust ja arstiabi lubada – jah, ma tean, kui vastikult populistlik ma olen –, otsustas välisminister pakkuda Süüria mässulistele 9 miljonit eurot! Muidugi meid üritatakse uskuma panna, et seda raha kasutatakse humanitaarabi eesmärkidel. Veel üks vale!
Nagu näete, on meie riik juba kuid osalenud nendes operatsioonides, mille käigus tahetakse kehtestada islami režiime Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Nii et kui nad tulevad ja teesklevad, et Malisse minnakse võitlema terrorismi vastu, siis tahaksin naerda… See on vale! Heade kavatsuste taha pugedes sekkutakse vaid selleks, et kaitsta oma majanduslikke huve, nagu tõelised uus-kolonialistid. On täielik nonsenss minna aitama Prantsusmaad võitlemaks islami terroristide vastu Malis, kui me samal ajal toetame Süürias Bashar al-Assadi kukutamist, et seal kehtestada šariaati, nagu tehti Tuneesias ja Liibüas.

On aeg lõpetada valetamine ja inimeste kohtlemine imbetsillidena. On aeg rääkida tõtt. Islami mässuliste relvastamine on sama nagu oli Bin Ladeni, suure ameeriklaste sõbra relvastamine läänlaste poolt, enne kui nad tema vastu pöörasid. Lääne riigid kasutavad võimalust, et oma sõjaväebaasid äsja vallutatud riikidesse paigutada, kõik on juba strateegiliselt paika pandud. Iraagis on meie liitlane Ameerika saanud enda käpa alla selle riigi kütusemaardlad. Afganistanis on sama lugu oopiumi ja narkootikumidega – alati kasulik variant, kui on vaja kiiresti raha teenida.
Liibüas, Tuneesias, Egiptuses ja Süürias oli ja on siiani eesmärgiks kukutada kohalik võim, asendada see islami režiimiga, kes siis väga ruttu hakkavad pahandust tekitama ja siis meie lihtsalt häbematult ründame neid, taas kord teeseldes, et võitleme terrorismi vastu või kaitseme Iisraeli. Seega on järgmised sihtmärgid juba arvatavad. Vean kihla, et mõne kuu jooksul pöörduvad meie pilgud Alžeeria ja lõpuks Iraani poole.
Minna sõtta, et vabastada inimesed välisest agressorist – see on õilis tegu. Aga minna sõtta, et kaitsta USA huve või minna sõtta, et kaitsta suurte ettevõtete nagu Areva (tuumaenergia kompanii, mille peakorterid asuvad Prantsusmaal, Inglismaal ja USA-s – toim.) huve, minna sõtta, et võtta üle kullakaevandused – selles pole midagi õilist. Niimoodi käitudes näitavad meie riigid end vaid ründajate ja kaabakatena.

Keegi ei julge rääkida, aga mina ka vait ei jää! Kui minu võitlus jätab mulje, nagu oleksin selle süsteemi vaenlane, mis uhkustab oma inimõiguste konventsiooniga finantsilistel ja geostrateegilistel eesmärkidel, siis olgu nii. Sellise režiimi paljastamine on kohustus, mida teen uhkusega.
Tõesti, vabandust väljenduse eest, aga minge p****e, kõik parempoolsed, vasakpoolsed ja tsentristlikud nii-öelda heategijad, kes te lakute meie korrumpeerunud võimude taldasid ning mind rõõmuga naeruvääristaksite. Minge p****e, kõik liidrid, kes te mängite pommidega nagu lapsed mänguväljakul. Minge p****e, kõik, kes te teesklete, et olete demokraadid, kui te ei ole tegelikult midagi muud kui lihtlabased kurjategijad.
Mul ei ole ka mingit austust nende ajakirjanike vastu, kel on ülbust sildistada oponente vaimselt haigeteks inimesteks, kuigi nad tegelikult teavad väga hästi, et oponentidel on õigus. Ja kõige rohkem põlgan ma neid inimesi, kes arvavad, et on selle maailma kuningad ja dikteerivad oma seadusi, sest NEMAD ON tõe, õigluse ja süütute ohvrite poolel. Ja just nendel põhjustel olen ma otsustanud kindlalt vastu seista otsusele, et meie riik aitab Prantsusmaad selles uus-kolonialistlikus operatsioonis.

Sellesse operatsiooni on juba algusest peale sisse kodeeritud suur vale. Kõigepealt öeldakse meile, et Prantsusmaa vastab ainult Mali presidendi palvele neile appi minna. Kuid me oleme peaaegu unustanud, et see president ei ole isegi õigusjärgne. Ta pandi ametisse, viimaks läbi üleminekut, mis järgnes riigipöördele 2012. aasta märtsis. Kes toetas seda riigipööret? Kes selle algatas? Kelle heaks see üleminekupresident tegelikult töötab? Palun väga! Siin ongi esimene vale.
Prantsuse president François Hollande julgeb teeselda, et peab seda sõda, võitlemaks džihadistide vastu, kes ähvardavad, jah – just ähvardavad, Prantsusmaa ja Euroopa territooriumi. Milline inetu vale! Vaadates seda ametlikku ettekäänet, kui samal ajal inimesi kõrgendatud terrorismiohuga hirmutades rakendatakse Vigipirate’i plaani (Prantsusmaa riiklik julgeolekuplaan – toim.), mõjub meie liidrite ja meedia käitumine uskumatu solvanguna.
Kuidas nad üldse julgevad sellist põhjendust kasutada, kui Prantsusmaa ja Belgia ei ole häbenenud relvastada ja toetada džihadiste Liibüas ning jätkavad nende toetamist ka Süürias. Selle taha on peidetud strateegilised ja majanduslikud eesmärgid. Meie riigid ei karda enam näida iseenda tegude vastu rääkivana, sest nad on omast arust teinud jälgede peitmiseks kõike. Kuid vasturääkivused on ilmsed.
Kas te kujutate ette, et näete homme üht Mali kodanikku Euroopas terrorismiakti korraldamas? Muidugi mitte, kui me seda just ise ei korralda, et saaks õigustada seda militaaroperatsiooni. Kas me mitte ei korraldanud 9/11 rünnakuid, et õigustada sissetunge, juhuslikke vahistamisi, piinamisi ja süütute elanike massimõrvu? Seega, Mali terroristi loomine oleks meie verejanuliste liidrite jaoks käkitegu.

Veel üks ettekääne, mida kasutati viimastel kuudel sõjaoperatsioonide õigustamiseks, on „inimõiguste kaitsmine“. Ahaa! Seda sama ettekäänet kasutatakse ju ka praegu selleks, et õigustada sõda Malis. Me peame tegutsema, sest muidu tulevad õelad islamiusulised ja kehtestavad šariaadi seadused Malis – naisi hakatakse kividega loopima ja meestel lõigatakse käsi otsast! Oo, see kavatsus on tõesti õilis. Kindel see.
Aga armas jumal, miks on siis nii, et meie riigid on Tuneesias ja Liibüas aidanud võimule saada islamistidel, kes on seal kehtestanud võimu šariaadi riikides, mis veel mõni aeg tagasi olid uuenduslikud ja arenevad? Ma kutsun teid üles küsima noortelt tuneeslastelt, kes on algatanud revolutsiooni, et kas nad on praeguse olukorraga rahul. See oleks silmakirjalikkus.
Selle sõja eesmärk Malis on väga selge. Ja kuna keegi sellest ei räägi, siis teen seda mina. Sõja eesmärk on võidelda Hiina vastu ja lubada oma Ameerika liitlastel jääda Aafrikasse ja Lähis-Idasse. Selle ideega neid uus-kolonialistlikke operatsioone läbi viiaksegi. Ja küll te näete – kui see militaaroperatsioon on läbi, jätab Prantsusmaa oma sõjaväebaasid Malisse. Nendest baasidest on ju kasu ka ameeriklastele.
Samal ajal panevad Lääne korporatsioonid, nagu juba tavaks on saanud, oma käe mahlaste lepingute peale, mis riisuvad need taaskoloniseeritud riigid rikkustest ja toorainetest paljaks. Seega olgem täpsed: peamine kasusaaja Mali militaaroperatsioonist on suure Prantsuse gigandi Areva omanikud, kes on juba aastaid tahtnud endale saada uraanikaevandust Faléas, mis on 17 000 elanikuga linn 350 km kaugusel Bamakost. Ma ei tea, miks, aga mu väike sõrm ütleb mulle, et ei lähe enam kaua aega, kui Areva hakkab seda kaevandust kasutama. Mul lihtsalt on selline tunne.

Seega ei ole küsimustki, kas ma osalen selles kohutavas kuritöös. Ja neid, kes kahtlevad minu argumentides, kutsun ma üles uurima Mali rikkusi. Mali on suur kullatootja ning hiljuti märgiti Mali ka nende riikide hulka, mis pakub suurepärast keskkonda uraani kaevandamiseks. Kui veider! Veel üks samm lähemale sõjale Iraaniga, see on ilmselge.
Kõigi nende põhjuste tõttu ja et mitte langeda nende valede võrku, olen ma otsustanud mitte toetada sõjalist sekkumist Malis. Seega ma hääletan selle vastu. Ja seda tehes olen ma järjekindel, kuna ma pole toetanud ka ühtegi meie kriminaalset sekkumist Liibüas ja Süürias. Paraku olen ma ainus parlamendiliige siin riigis, kes pooldab sõjalist mittesekkumist ja võitlust hämara taustaga huvide vastu.
Ma arvan, et on aeg lõpetada ka meie osavõtt ÜRO ja NATO tegevustest ja lahkuda Euroopa Liidust, kui Euroopa rahu pakkumise asemel ründab iseseisvaid riike ja inimõiguste asemel peab tähtsamaks majanduslikke huvisid. Lõpetuseks võin ma ainult õhutada meie valitsust president Hollandile meelde tuletama, et tulenevalt Genfi konventsioonist on meil mõned kohustused seoses sõjavangide respekteerimisega. Loomulikult ma olin šokeeritud, kuuldes televisioonis Prantsuse presidenti rääkimas, et kavatsus oli hävitada, ma kordan hävitada, islami terroristid.
Tundub imelik Mali režiimi vastaseid niiviisi paika panna. Aga tänapäeval on ju lihtsalt mugav ajada kõike islamiterroristide kaela – see annab igale demokraatlikule riigile võimaluse sõjavangide õiguste austamise kohapealt silm kinni pigistada. Inimõiguste päritolumaalt Prantsusmaalt me aga just õiguste austamist ootaksime.

Kokkuvõtteks tahaksin ma rõhutada seda, kui kergekäeliselt me otsustame sõtta minna. Esiteks, valitsus tegutseb ilma igasuguse parlamendi nõusolekuta. Tuleb välja, et valitsusel on selleks õigus. Nad saadavad Malile varustust ja mehi. Ja kui parlament lõpuks valitsuse tegevusele reageerib, on siin juhuslikult kohal vaid 1/3 liikmetest ja isegi veel vähem, kui jutt käib prantsuse keelt kõnelevatest liikmetest. Selline süüdimatu käitumine ei tule mulle tegelikult üllatusena, sest parlament nagu koosnekski kutsikatest, kes alluvad parteide määratud ettekirjutustele. Ma tänan teid.
Laurent Louisi kõnet võid vaadata siit.

Tõlkis Stinne Loo
Toimetas Mariann Joonas

Allikas: http://www.telegram.ee/category/maailm
___________________
Meie praegustelt parlamendisaadikutelt selliseid julgeid ja ausaid kõnesid ei tasu kindlalt oodata.
M.I.