Multikulti rong sõidab valel teel

Eesti rahvuslaste ning rahvuslike liikumiste juhtivate ideoloogide poolt on korduvalt maha öeldud ning rõhutatud, et rahvuslus on normaalne (isegi päästev) nähtus ning sellest ei tohi teha sotside ja Rompuy sõnade sarnaselt mingit elajat või tonti.
Rahvuslus on kõikide rahvaste eripärade kõrgeim austuse ja lugupidamise vorm. Rahvuslane austab teisi rahvusi. Eelkõige neid, kes ise oma rahvust austavad. Samas hindab ta üle kõige oma enda rahvast ja kultuuri ning kaugelenägeva pilguga annab oma rahvusele ja kultuurile eelised sellel maalapil, milline sellele rahvale õigusega kuulub, kaitstes seda seisukohta viimse hingetõmbeni. Viimatinimetatust lähtub ka rahvusriigi kontseptsioon.

Sama asi on ka rasside ja kultuuriga.
Rahvuslased (mitte ajad segamini rahvuslasi äärmusvasakpoolsete rahvusSOTSIALISTIDEGA) ei ole kunagi eitanud teisi kultuure ja rasse vaid lähtuvad sellest et nendel kultuuridel ja rassidel on omas kodus või loomulikus piirkonnas absoluutne valitsemisõigus. Samas ei tähenda see seda, et misiganes kultuuril või rassil on õigus vägivaldselt anastada teisi võimu- ja vaimupiirkonda.

Vastupidine suhtumine toob varem või hiljem häda  hoovi ja tulekahju majja.

Mäletame selgelt seda nn "häbiliikumist", mis möödunud sajandi keskel levima hakkas. Sisu sellel oli/on siiamaani "piinlikkusele, häbile ja vabandusele" andunud ühiskondlik-poliitiline suhtumine, et "Euroopa valge inimese poolt teenitud rikkus kolonialismi perioodil on nii sügavalt ebaõiglane, et nüüd seitse põlve järjest peame me vabandama ja kummardama kõikide nende ees, keda puudutas meie käsi, pilk ja ideoloogia".

Selle mõttemalli kandjate jaoks ei piisa siiralt oma minevikuvigade tunnistamisest ning püüust elada tänapäeva maailmas rahulikus ning üksteist tunnustavas koosluses kõikide erinevate rasside, mõtete ning kultuuriliste ideoloogiatega - igaüks omas kodus.

Nende ideoloogiate kandjate jaoks on vaja kasvatada valges inimeses põlvkondade kaupa ka täna ja homme ja ülehomme süütunnet mineviku osas ning kanda sellega seonduvalt meeletuid ja lõpmatuid vaimseid ning materjaalseid kulutusi adumata siinjuures, et sellega määratakse normaalne valge inimene ja tema kultuur väljasuremisele.
Hääbumisele oma enda kodus.

Selline, meie rahva süütundesse surumine koos poliitkorrektsusega, kus sunnitakse igapäevast suhtluskeelt moonutama ning kirjandusteoseid ümber sõnastama, et mitte solvata erinevaid rahvamustreid (... Pipi raamatus ei või neegrikuningat, Agatha Cristie raamatu pealkiri ei tohi rääkida kümnest neegrist, mustlased peavad olema romad ning millegipärast peavad neegrid üldse olema meie jaoks mustad elik räpased ...) viib meid omakorda olukorda, et antakse ebaõiglaseid eeliseid MEIE kultuuriruumis teise kultuuri isikutele.

Enamgi veel. Kui järjepanu aastakümneid sisendatakse, et näiteks valged inimesed on mittevalgete (neegrid, latiinod, ...) suhtes rassistid ja ainuüksi seetõttu peab seaduse jõuga looma olukorra, kus mitte-eurooplastel on rida eeliseid meie juurde elama asudes, sealhulgas õigus piiranguteta levitada oma kultuuri, uskumusi, arusaamasid, jumalid, kombeid ning siseseadusi, siis meie tolerantsusest tingitud nõrgem kultuur lihtsalt hävib.

Võõrliigina sissetungiv võõras kultuuriolustik alguses lihtsalt moonutab meie tavapäraseid arusaamasid, meie loomulikku kultuuri ja kombestikku. Tasapisi kukub kokku turvalisust ülal hoidvad kandetalad ning meie elu muutub mittemeie eluks.

Miks siis nii?
Esiteks sisendab see meie mkultuuri mittetunnistavate isikute üleolevat ning ignorantset/nõudvat suhtumist meie inimestesse ja riiklikesse institutsioonidesse. Teiseks arendab meile arusaadava õiguskultuuri eiramist ja füüsilist vastupanu sellele. Lõpuks tapab ta meid ka vaimselt, võttes ära meilt austuse meie minevikku, kultuuri ja esivanemate pärandisse.

Väga halb on siis kui meie enda kultuurikeskkond sellest tulenevalt moonutatakse, sest erinevus peab sedavõrd rikastav olema, et oma kultuurile enam kohta pole.

Erakordselt halvaks tuleb olukorda lugeda aga siis, kui eeltoodu tõttu meie inimesed - eriti lapsed hakkavad enesetappe sooritama. See juhtub siis, kui tavalised traditsioonid ja arusaamad on hävimas, kui häbitunne "endaks olemise" ja/või oma kultuuri pärast on saavutamas lae ja oma riik ja oma rahvas ei suuda üksikindiviidi enam aidata.

Anar Rand
BHR

 

Allikas: http://bhr.balanss.ee/