Euroopa kaitsestruktuuride kaitsetusest
Alexander Blackmani juhtumi valguses kirjutab Roland Tõnisson, et Euroopa riikide kaitseväelased ei või iial olla kindlad, millal neist saavad kurjategijad, olgu lahinguolukorras või isegi rahuajal, kuid suuri otsuseid langetavad poliitikuid ei ähvarda miski.
Kui Saksa väed ületasid 1939. aasta 1. septembri hommikul Poola piiri, kajastas USA üks tuntumaid ajalehti seda pisikese nupukesega lehekülje alaservas. Põhitegijaks oli sel päeval New Yorgi osariigi kuberneri uute tennisekingade paar. Neist oli ka kena pilt ning juures teade tennisekingade hinnast.
Kui Briti merejalaväelane seersant Alexander Blackman kaks aastat tagasi kohtukulli ette astus, kajastas Eesti ajakirjandus seda lühikese uudisega Postimehes. Meie ajakirjandust võib mõista, sest seersant Blackman ei olnud telestaar, kelle uue soengu eksponeerimisega võiks klikke koguda. Ta ei olnud isegi mitte igav mitmetärni kindral, kelle tegemistest võiks siiski mingi uudise välja nuputada. Seersant Blackman oli lihtsalt üks militarist, külmavereline mõrtsukas, kes olukorda kasutades ära rahuldas oma tapahimu ning sai selle eest õiglase karistuse. Ja see oli talle paras, sest maailm ei pea oma kamaral kandma temasuguseid inimesi ning ühiskond ei pea tegema nii suuri kulutusi kaitsestruktuuridele ajal, mil doteerimist vajavad erinevad “pehmed” eluvaldkonnad.
2011. septembriks oli seersant Alexander Blackman teeninud relvajõududes 13 aastat, teenistus oli teda viinud Põhja-Iirimaale, Iraaki ja Afganistani. Nüüd oli ta missioonil Afganistanis Helmandis ja tema üksus otsis mässulisi, kes olid eelnevalt tapnud 23 britti ning riputanud nende kehaosi puuvõradele. Üksuse tegevust fikseerisid kiivrikaamerad. Britid leidsid kopterirünnakus surmavalt haavatud mässulise, kes hoidis veel enda käes Kalašnikovi ründerelva AK-47, viisid ta puude varju ning seal surmas Blackman ta püstolilasuga. Tehtu järel fikseerisid kaamerad ka tema sõnad relvakaaslastele: “See ei tohi siit edasi minna. Ma rikkusin ilmselgelt Genfi konventsiooni.”
Ajakirjandus ei rääkinud, mil moel jõudis salvestis õigusorganiteni ning millal algatati juurdlus. Küll toodi lugejateni ära süüdistuse seisukoht, mille kohaselt sooritas endine merejalaväelane Blackman mõrva, tappes endast mitte mingit ohtu kujutava vangi, ning kahjustas seega kogu Briti kaitsestruktuuride mainet. Praegu kannab süüdimõistetud seersant eluaegset vanglakaristust (õigusega taotleda kümne aasta möödudes armuandmist) koos kahe teenistuskaaslasega, kelle osalemise kohta kuriteos ei ole üldsust lähemalt valgustatud. Spekuleerin, et küsimus võib olla kuriteo varjamises ehk vastavate organite teavitamata jätmises, seega kaasosaliseks olemises.
Ehk ei oleks sellest mõtet rääkida, ent seersant Blackmaniga toimunu ei ole üksikjuhtum, mis ei peaks huvitama kedagi väljaspool Ühendkuningriigi piire. Siin ei ole ka tegemist kaitsestruktuuride toimimist reguleeriva tsiviilkontrolli töövõiduga, vaid näeme pesuehtsat näidet Euroopa kaitsetahte, kaitsesuutlikkuse ja poliitilise oskuse täielikust diletantsusest ja nende sümbioosist. Täiesti kohaseks väljendiks selle tsirkuse kirjeldamiseks oleks “kuritahtlik võhiklikkus”. Kui kriminaalõiguses ei ole teadmatus kergendavaks asjaoluks, siis poliitilises elus ei too see endaga kaasa praktiliselt mitte mingisuguseid tagajärgi poliitikutele. Sellestki võiks olla ükskõik, ent paraku puudutavad diletantlikud poliitilised otsused ja “nahahoidlike elementide” õigusorganitelt väljanõutud tellimustööd kodanike saatust ja elu.
Omaette küsimuseks on muidugi see, kui õigustatud ja vajalik oli sissetung Afganistani, kui õiguspärane oli Briti vägede sealses regioonis viibimine, ent oluline on tähele panna, et seersant Blackmani juhtumi puhul reageeris riigi juhtkond nõnda, nagu seda võib tänapäevaselt Lääne ühiskonnalt oodata. Meedia ja “ühiskondlik arvamus” vajasid ohvreid ja patuoinaid. Teada-tuntud lugu, sest selliseid juhtumeid on olnud ka Eestis, mil mainekujunduse huvides heidetakse verejanulise meedia lõugade vahele mõni väiksem kala, et suured saaksid endaga rahulolevalt sogases vees edasi solberdada.
Üsna ootuspäraselt on seersant Blackmani hüljanud tema ülemused. Allohvitser Stephen Moran võttis ühendust süüdistatava kaitsjatega ning soovis oma tunnistuses rääkida teenistuskaaslase toetuseks lahingustressist ja teenistustingimustest. Tal keelati käsuliini pidi kohtusaali ilmuda.
Kaitsjate väited, et seersandist kõrgemal seisev juhtkond ei olnud professionaalselt valmis antud missiooniks, ei suutnud kanda hoolt üksuse lahinguvõime eest ega osanud tähele panna lahingustressist tulenevaid ohusignaale jäid kohtunike poolt tähelepanuta. Kohtunikke ja meediat ei huvitanud asjaolu, et seersant Blackman ja tema kaaslased elasid Afganistani kõige ohtlikumas, Talibani liikumist toetavas regioonis mudatellistest laotud varjupaigas, kust nad viisid läbi kuni kümnetunniseid patrullreide. Et nad olid pidevas rünnaku alla sattumise ohus ka oma baasides. Sest liberaalne meediatont ja ühiskond, mis ei taha midagi teada meid ümbritsevatest ohtudest, vajasid oma seisukohtade tõestuseks ohvrit.
Srebrenicas toimunud veresaun on tüüpiline näide sellest, mis juhtub riiklike struktuuridega, kui etteotsa satuvad karjeristidest võhikud. Mismoodi peab reageerima sõjaväelane ministeeriumist tulnud käsule: “Tehke midagi, aga vaadake, et midagi ei juhtuks!”? Selge see, et pärast Srebrenica koledusi lendas oma ametikohalt sõjaväelane, mitte poliitik või ministeeriumi ametkond.
Kui kaitsestruktuuride juhtkonna ja ministeeriumi tegemata töö peab koha peal kuidagi ära toimetama kaadriväelane või allohvitseriks saanud ajateenija, ei ole vaja imestada, et juhtub asju, mis panevad paadunud tsivilistil kulmud kerkima. Mida peab aga tegema kaitseväelane, kui riigikaitsekomisjoni liige palub õppustel veidi vaiksemalt tulistada, sest ta ei ole kõva lärmiga harjunud? Mida arvata kaitseministeeriumi ametnikust, kes kasarmukülastuse järgi jagab oma üllatust sotsiaalmeedias: “Vau! See oli nii lahe! Ma ei oleks arvanudki!”
Euroopa kaitseministeeriumid on täis selliseid ametnikke ja “poliitilisi juhtfiguure”. Selliste inimeste asjatundlikkuse tulemusena võivad Vene lennukid teha Rootsi õhuruumis seda, mis pähe tuleb, sest Rootsi lenduritel on… puhkepäev. Sellised ametkonnad sunnivad praktikutel ehk tegevväelastel suud kinni ja paigutavad olulisematele ametikohtadele oma soosikuid, kelle suurim oskus seisneb õigetele inimestele meeldimises. Euroopal ei ole aga seda luksust, et võiks oma nappe inimressursse ebarentaablilt pruukida.
Kõige rumalam vastus minu kunagisele küsimusele ühe kitsaskoha osas meie kaitseväe elus oli järgmine: “Kas sa arvad, et mujal on teisiti?” Kui niiviisi oleks mõelnud Laidoner, ei oleks Eestil olnud ealeski põhjust võtta käibele marka ja krooni! Kui nii oleks elanud Mannerheim, oleks Nõukogude Liidul olnud juures veel üks liiduvabariik. Kui nõnda oleks toiminud Žukov, oleksid jaapanlased vallutanud nõukogude Kaug-Ida juba enne seda, kui Hitler üldse Moskva vastu sõtta läks.
Ma ei saa end kuidagi pidada militaarasjanduse asjatundjaks. Ometigi – Euroopa kaitseväelastele, kes praeguses olukorras peavad täitma oma ülesandeid ja veel säilitama oma au, oskan ma kaasa tunda küll. Situatsioonis, mil iga ennast täis tsivilist, kelle partei on pukki tõstnud, võib ellu viia kirjeldamatuid rumalusi või nõuda teistelt sulalollust, on Euroopa kaitsetu. Euroopa on ka minetanud tahte end kaitsta. Puudub oskus hinnata omaenda võimalusi. Elame ikka veel mingis kummalises arusaamas, et ka turvalisust on võimalik osta teenusena. Et see ei ole meie kõigi ühine asi.
Oli väga õõvastav kuulda ühe meie eelmise kaitseministri mõtteuitu, et ajateenistus ei vasta tänastele väljakutsetele. Sellise poliitika tulemusena on näiteks Läti ja Leedu sattunud olukorda, kus riik on jäänud praktiliselt kaitseta ning NATO ja Euroopa Liidu piir on samasugune turvarisk nagu sakslaste auklik Idarinne pärast seda, kui unistaja Adolf ja tema suur sõber morfinist Hermann olid oma asjatundmatusega ajanud hauda mitmed miljoneid mundritesse topitud inimesi. Adolfi ja tema kamraadi lõpp oli kole, eelpool nimetatud poliitik on aga jätkuvalt riigitüüri juures, külvates enda ümber süüdimatult mõtteteri, mis kutsuvad igal mõtleval inimesel esile ajukrambid.
Seersant Alexander Blackman võib toetuda oma abikaasale ja perekonnale. Samuti relvavendadele, kes seisid süüdimõistetud kaitseväelase kõrval, kui ta esitas apellatsiooni Kriminaaljuhtumite Ülevaatamise Komisjonile (The Criminal Cases Review Commission).
Vangistatud merejalaväelasele tunnevad kaasa ka miljonid Suurbritannia kodanikud, kes mõistavad, et toime on pandud õiguslik kuritegu, ning paljud neist andsid oma allkirja petitsioonile Blackmani vabastamiseks. Kasu oli sellest nii palju, et Blackmani minimaalset kohustuslikku vangistust lühendati kahe aasta võrra (kaheksale aastale). Valitsus on veendunud, et kohtunikud ja tribunali kaastöölised olid igati pädevad, kuigi militaarstruktuuride juristide seas on palju selliseid asjatundjaid, kes ei ole ise iialgi kogenud olukordi, milles nende poolt süüdimõistetud on pidanud olema.
Seersant Blackmani ja teiste sarnaste süüdimõistvate otsustega on langetatud otsused ka Euroopa kaitsestruktuuride tuleviku osas. Meie kontinendil räägitakse juba ammu kaitseväelaste uuest probleemist – nad ei või iial olla kindlad, millise tegevuse või sõnavõtu eest võivad neist saada kurjategijad ka rahutingimustes väljaõpet läbi viies, kuna neile hinnangu annavad poliitikud, kes tihtipeale ei tea sellest teemast mitte midagi.
Ma ei taha jätta endast muljet kui nikastanud relvafanaatikust, ent minus elab alateadlik, inimlik soov tunda end turvaliselt. Kahjuks on sellega teatud raskused, sest Euroopa liberaliseeritud julgeolekustruktuuride suutlikkus ennast kehtestada on pehmelt öeldes ülehinnatud. Avaldub see suutlikkus praegu suurepäraselt olukorras lõunapiiridel, millele Euroopa Liit reageerib kui peata kana, mis ikka veel kõvasti, ent tulemusteta ringi sapsib.
Loo lõpetuseks tahan soovida kõigile Euroopa kaitseväelastele julget südant ja kindlat kätt. Paadunud tsivilistidele soovitan tungivalt hääletada sellise poliitika poolt, mis garanteeriks Euroopa kestmajäämise.
Allikas: http://objektiiv.ee/euroopa-kaitsestruktuuride-kaitsetus/
0 kommentaari:
Postita kommentaar