MATTI ILVES: EESTI LIIGUB KINDLALT KOLME RIIGIKEELE POOLE

See kaart näitab inglise keele oskust riikides ja Eesti asub seal kõrgeimal võimalikul kohal.(Screenshot / EF)

Ilmselt arvatakse, et elanike venekeele oskus on vähemalt samal tasemel kui mitte kõrgemal. Sest viimati, kui arsti juures käisin, siis sokutati mulle läbinisti venekeelne patsiendi külastuskaart. See tekitas minus ainult kerget hämmingut, ei rohkemat.

Sest see on juba täiesti tavaline, et saame osariigis ainult vene- või inglisekeelseid reklaame ja trükiseid. Siin näitavad eeskuju poliitilised parteid, kes levitavad valimisteajal ka ainult venekeelseid reklaame.

Vanasti oli meil iseseisev Keeleamet küllaltki suurte volitustega, selle tähtsust alandati ja muudeti see vaid keeleinspektsiooniks, mille tegevusest pole viimasel ajal midagi eriti kuulda. See käis nii: Juba 1989. aastal keeleseaduse elluviimiseks moodustati 23. novembril 1990. a riigiministri valitsemisalasse uus valitsusasutus - Eesti Vabariigi Riiklik Keeleamet. Aga vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seadusele 11.12.1996 muutus Keeleamet 01. jaanuarist 1998 vaid Keeleinspektsiooniks Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas.

Lisan veel, et kunagi ammu Arengufondi endine juht Ott Pärna  ütles: "Usun, et alates aastast 2015 on meil teemaks inglise keele tõstmine Eestis teise riigikeele staatusesse ning 2020. aastal see saabki teoks." Siis pole ka põhjust ära ütelda vene keelele ja ongi sarnane olukord, kui tsaariajal - 3 kohalikku keelt, ainult saksa keele asendab inglise keel. On juba eesti noori, kes räägivad igapäevaselt hoopis inglise keeles. Rääkimata järjest rohkem kõrgkoolide üleminekust ingiskeelsele õppele. Viimati kuulsin, et isegi kõik magristritööd (loomulikult ka doktoritööd) tuleb edaspidi kirjutada inglise keeles.

"Õhtuleht" kirjutas hiljuti: „Vene keele oskus on muutunud Eestis nii oluliseks, et enam ei kurda töö leidmise raskust noored venelased, kel valdavalt eesti keel suus, vaid noored eestlased[!], kes vene keelt ei oska.”
Ja veel, lasteaiad muudetakse kakskeelseks (eesti-vene), mitte aga riigikeelseks! Ainult eesti keelest pole enam juttugi.
Selline olukord on siis kujunenud minu kodumaal kohalike poliitikute ja Euroopa Liidu kaasabil. EL teeb jätkuvalt etteheiteid isegi keeleinspektsioonile, süüdistades neid liiga karmides keelenõuetes. Kohalikud poliitikud on kohe ka varmad reageerima ja nüüd ei ole keeleinspektsioonil õigust isegi enam keeleoskamatuid trahvida, kuigi nende töötajate ametijuhendis on vastav keeleoskuse nõue fikseeritud.

Kokkuvõtteks võib ütelda, et olukord on praegu hullem, kui oli NSV Liidu ajal.