„Rahvusliku Teataja” septembrinumber

„Rahvuslik Teataja” on paberkandjal igakuiselt ilmuv parteipoliitiliselt sõltumatu ühiskondlikpoliitiline alternatiivmeedia väljaanne. Alates 2015.a algusest ilmub kaheteistkümnel A3 leheküljel. Ühes lehenumbris on keskmiselt 25-30 erinevat artiklit nii päevakajalistel kui majanduslikel teemadel. Kodulehel: rahvuslikteataja.ee on esitatud viimaste lehenumbrite esimesed leheküljed, kust võib leida iga numbri lühikese sisukokkuvõtte.

Huvi korral saab „Rahvuslikku Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee, kui see ei õnnestu siis helistada: 51 903 374 või kirjutada HATTO/78201 VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie levijuhtidega:
 Tallinnas: Johanna Ranne, telefon: 59 037 103, meil: armane@gmail.com; Tartus: Meelis Kaldalu, telefon: 55 521 619, meil: meelis@tartu1000.ee; Pärnus: Isabell Maripuu, telefon: 50 84 137, meil: isabell@mmeedia.ee
LEHT SAADETAKSE TELLIJATELE ÜMBRIKUS

Mis on kultuurimarksism?

Saateks: Norra patriootidel õnnestus oma kodulehel avaldada lugu kultuurimarksismist, mis oli sisutihe, tabav ja samas arusaadav ka teemasse pühendamatule. Artikkel tõlgiti kiiresti taani, rootsi ja soome keelde, kus ta sai suure huvi osaliseks. Nüüd on „Rahvuslikul Teatajal“ (nr. 62) rõõm esitada artikli eestindust oma lugejatele. Aines on toodud ära võimalikult algsel kujul, kõik märkused on eraldi välja toodud, samuti kõik pildid. Allikas:
  https://www.frihetskamp.net/hva-er-kulturmarxisme

 Pilt: juutide kultuurimarksism

Rahvavaenulikku homolobby kirjeldatakse sageli kui „kultuurimarksistlikku“. Mis on õigupoolest kultuurimarksism? Kust see tuleb? Mis on selle eesmärk? Marksismist sai maailm kuulda aastal 1847, kui juudid Karl Marx ja Friedrich Engels avaldasid „Kommunistliku partei manifesti“. Tähtis on endale selgeks teha, et kommunismi algne eesmärk oli maailmarevolutsioon, millele pidi järgnema „maailmavalitsus“. Siis valitsesid maailma rikkad lääneriigid, rikas euroopalik Lääs. Kommunistid asusid Lääne vastu rünnakule. Kaalutleti külmavereliselt ja ilmselt täiesti õigesti, et läänemaailma vallutamine tähendaks terve maailma vallutamist. Kommunism saavutas suure võidu Venemaal, siis kui Venemaa vallutati vene revolutsiooniga 1917, (Oktoobri revolutsiooni tuntakse Läänes „vene“ revolutsiooni nime all – tõlkija märkus). Marksistid uskusid, et maailmasõda viib selleni, et töölised võtaksid võimu üle lääneriikides. Nii see ei läinud. Töölised ei teinud mingit revolutsiooni hoolimata viletsusest, mis valitses pärast I maailmasõda. Marksistlikud teoreetikud istusid maha ja hakkasid uuesti nuputama, kuidas maailmarevolutsiooni teoks teha ja maailmavalitsust kehtestada, kui töölisklass oli nende ideaali petnud ja jätnud nende revolutsiooni tegemata.


Pilt: Juut Vladimir Lenin

Juut Vladimir Lenin (Vladimir Uljanovi juudi päritolu on vaieldav, kuid seda ei saa välistada – toimetaja märkus)  oli uue enamlaste sovetirežiimi esimene juht. Tema plaani järgi oleks tulnud läänemaailmale kallale minna, vabastada kolooniad tema haardest ja siis koondada kolooniad ühisrindena oma endiste peremeeste vastu. Tagamõte oli lõigata lääneriigid ära nende kolooniate maavara- ja energiarikkustest, mis Lenini arvates oleks surunud läänemaailma põlvili. Teine kõrgelennuline enamlane oli juut Lev Trotski (sündinud: Leiba Bronštein – toimetaja  märkus), kes tahtis maailmarevolutsiooni süütamiseks kasutada ära rasside vahelisi pingeid ja kõigepealt juba pingestunud mustade ja valgete suhteid USA-s. Trotski ja ka teiste survel ameerika Socialist Workers Party (Sotsialistlike Tööliste Partei – toimetaja märkus) võttis 1939 aasta juulis vastu resolutsiooni, mis algas sõnadega: „Mustanahalised ameeriklased on olnud aastasadu ameerika ühiskonna kõige rõhutum ja tagakiusatum osa. Võimalik, et seepärast on nad kõige revolutsioonilisem osa elanikonnast. Mustanahalistele, tänu nende ajaloole, on määratud tõusta proletaarse revolutsiooni juhtivaks jõuks.“ Ja jätkas: „Vastasseis värviliste rasside hulgas imperialistlikele rõhujatele on tähtsaim jõud, mida võib ära kasutada kehtiva korra kukutamiseks ja sellepärast me kutsume üles täielikult, tingimusteta ja piiranguteta toetama värviliste rasside vabadusvõitlust.“

 Pilt: Juut Lev Trotski

Pärast I maailmasõda kaks juhtivat marksistlikku haritlast Antonio Gramsci Itaalias ja juut Georg Lukacs Ungaris murtsid kõvasti pead, miks töölisklass ikkagi ei hakanud revolutsiooni tegema. Mõlemad jõudsid samale seletusele – töölisklassi ajud olid lääne kultuur ära pesnud. Töölisklass tuleb eraldada läänelikust kultuurist, alles siis võib revolutsioon aset leida.  See oli avapauguks nn „kultuurilisele marksismile“, kus rõhk asetatakse lääne ühiskonna hävitamisele kultuuri lagundamise läbi, selle asemel, et töötada ainult majanduslike ja poliitiliste vahenditega, nagu seda nägid ette Marxi ja Engelsi kirjutised. Gramsci sai kuulsaks sellega, et töötas välja strateegia, kuidas lääne ühiskonda saab lagundada seestpoolt. Selle asemel, et panustada revolutsiooni tegemisel truudust murdnud tööliskassile peaks Gramsci järgi panustama „pikale teekonnale läbi institutsioonide“. Marksistid peaksid vallutama koolid, meedia, kirikud –  kõik institutsioonid, mis hoidsid üleval läänemaist kultuuri. Gramsci stateegia paistab, et osutus lääneriikides väga edukaks. Tõsiasi on, et tänapäeval on kõik meie kultuuriinstitutsioonid marksistide poolt ära vallutatud

Pilt: Seksuaalkasvatus koolides oli oluline vahend lääne kultuuri lagundamisel juudi Georg Lukacsi arvates

Seksuaalkasvatuse sisseviimine koolidesse on tähtis vahend lääne kultuuri lagundamisel – nii arvas juut Georg Lukasc,  kes oli veelgi mõjukam tegelane kui Antonio Gramsci. 1918 sai temast kultuuriminister Bela Kuni lühikest aega kestnud kommunistlikus valitsuses Ungaris. (Kommunistid päästsid valla ennenägemata hirmu- ja vägivallavalitsuse, mis kestis 21. 03. 1919. kuni 1.08. 1919. Jõukatelt rööviti nende vara ja väärtasjad, Riigikassa varastati tühjaks, pidevalt toimusid „revolutsiooni vaenlaste“ hukkamised. Inimesi põletati elusalt ahjudes. Pärast režiimi kukutamist põgenes sadistlik massimõrvar Bela Kun, kes oli juut ja kõrgvabamüürlane Nõukogude Liitu, pääsedes karistusest . (Vt. Jüri Lina „Skorpioni märgi all“ lk.-d 337–441) – toimetaja märkus.) Georg Lukasc sai kuulsaks esitades küsimust: „Kes päästaks meid lääneliku kultuuri käest?“ Vastuseks pani kokku midagi, mida ta ise kutsus „kultuurirevolutsiooniks“. Mainitud kultuurirevolutsiooni üks tähtsamaid osasid oli seksuaalkasvatuse sisseviimine Ungari koolides. See kallaletung kultuurile siiski ebaõnnestus. Ungari „töölisklass“ sai Lukasci peale nii vihaseks, et ta pidi oma naha päästmiseks Ungarist põgenema. Lukasc ujus uuesti pinnale Saksamaal, kus ta osales 1923. aastal  nn  „marksistlikul nädalal“. Selle nimelist seminari rahastas noor juudist miljonär Felix Weil. Tema ja teised seminaril osalejad sattusid suurte vaimustusse Lukasci kultuurimarksistlikest teooriatest. Weil vaimustus osutus sedavõrd tuliseks, et ta otsustas hiljem ohverdada osa oma suurest varandusest asutamaks eraldi instituut Frankfurti ülikooli juurde, mis pärast kogus tuntust Fankfurti koolkonna nime all. Instituudi eesmärgiks sai otsida teid, kuidas kaasata maailmarevolutsiooni uusi inimrühmi, kuna töölisklass oli alt vedanud. Instituudi vaimseks saavutuseks oli see, mida me tänapäeval kutsume kultuurimarksismiks. Sellele lisandus paremini tuntud „poliitkorrektsus“. .

Pilt: Niinimetatud Frankfurti koolkond

Vasakult juudid Max Horkheimer ja Theodor Adorno. 1930 sai Frankfurti instituut uue juhataja juudi Max Horkheimeri, hiljem liitusid veel teised haritlased: juut Theodor Adorno ja juudi psühholoog Eric Fromm ja Wilhelm Reich, noor agar juudist tudeng Herbert Marcuse. Tavapärasest marksismist loobuti, mille järgi kultuuri määravad majanduslikud tingimused. Tunnistati, et kultuur on iseseisev oluline osa inimühiskonnast, et töölisklass ei hakka mitte kunagi maailmarevolutsiooni läbi viima ja sellepärast on hädavajalik leida uued inimrühmad, kellele teotuda. Suurele küsimusele, millised need inimgrupid peaksid olema, kes saaksid töölisklassi asemel maailmarevolutsiooni löögirusikaks, leidis aastaid hiljem vastuse Herbert Marcuse. Frankfurti koolkond tegi tööd, et ühendada juut Marxi ja juudi Sigmund Freudi ideed. Mõjutatuna Freudi arvamusest, möönis Frankfurti koolkond, et ilmselgelt tõhusam on rõhuda rahvahulkade tunnetele kui mõistusele. Sigmund Freudi vennapoeg Edward Bernays (meie ajal sama hästi kui tundmatu, kuid oli eelmise sajandi üks mõjuvõimsamaid isikuid) arendas välja teooriad, kuidas rahvahulkade ajupesu peaks toimuma.

Pilt: Juut Sigmund Freud

Bernaysi teooriaid arendati edasi muuhulgas briti Tavistocki Instituudis ja tänu kaasaegsetele massikommunikatsiooni vahenditele nagu kirjalik press, raadio, TV, filmitööstus jne, jne on masside ajupesu katkematu, kõikjale jõudev ja peaaegu täielik. Frankfurti koolkonna üks kõige mõjukamaid kirjatöid oli Theodor Adorno „Autoritaarne isiksus“. (The Authoritarian Personality“ (1950 ) – toimetaja märkus.) Tõlke kohta eesti keelde puuduvad andmed Kirjutis pidi saama „eelarvamuste ja diskrimineerimisevastase võitluse eeskirjaks“, eelkõige valgete poolt peetava mustanahaliste kitsendamise vastaseks  eeskirjaks. Mainitud „eeskirjade“ järgi kavandas juuditar Betty Friedman feministliku revolutsiooni, mis oli suunatud läänemaiste meeste vastu. Valgeid heteroseksuaalseid mehi kirjeldati, kui viimaseid kaabakaid, kes olid süüdi nii rassismis, seksismis, homofoobias ja teistes ränkades „süütegudes“. Kõige selle eesmärgiks oli euroopaliku läänemaise tsivilisatsiooni hävitamine.

 Pilt: Globalistide sponsoreeritud feministid ülistavad valgete inimeste genotsiidi

Frankfurti koolkond teostas Trotski teooria permanentsest revolutsioonist millegi abil, mida kutsuti „kriitiliseks teooriaks “. Max Horkheimeri versioon sellest kujutas endast pidevat ühiskondlikku kriitikat, mis oli suunatud lääne ühiskonna kõigi tahkude vastu, eesmärgiga ühiskond lagundada. Horkheimeri teooriale jäid jalgu eriti teatud ühiselu alustalad: usk, kokkukuuluvus, normid, perekond, moraal, traditsioonid, seksuaalmoraal, ustavus, patriotism, mehelikkus, rahvuslus ja konservatism. Frankfurti instituut kolis 1933. aastal USA-sse, kui Saksamaal tulid võimule natsionaalsotsialistid, 1945. kolis instituut Saksamaale tagasi. Herbert Marcuse jäi pärast sõda siiski USA-sse ja näis omavat pahaendelist talenti populariseerida marksismi, mis avaldas tohutut mõju hilisematele põlvkondadele. Oma raamatus „Eros ja tsivilisatsioon“ („Eros and Civilization: A Philosophical Inquiry into Freud “, kaasautorid Else Frenkel-Brunswik, Daniel Levinson ja Nevitt Sanford  (1955). Tõlke kohta eesti keelde puuduvad andmed – toimetaja märkus) on Herbert Marcuse kokkusulatanud nii Marxi kui Freudi mõtted põhjendamaks „Erose vallapäästmist“. Sellel viisil õnnestus luua midagi, mida ta ise kutsus „polümorfseks perverssuseks“ (polümorfne – mitmekujuline, siin: võimeline võtma erinevaid vorme – toimetaja märkus). Iseenesest oli see Georg Lukacsi mõttekäigu  edasiarendus, kus kasutati ära seksuaalsust läänemaise tsivilisatsiooni hävitamisel. 60ndate hipide liikumise ajal sai raamat „Eros ja tsivilisatsioon“ hipide keskel ülipopulaarseks. Marcuse kirjutas oma kirjatöös „Karnivoorne ühiskond“ (1970). (Raamatuna pole teadaolevalt ilmunud.Tegu on ilmselt essee või artikliga. Ladina k. carne vivere, – „lihasöömisest elada“, „karnivoorne“– lihasööv – toimetaja märkus.) „Õigus on rääkida kultuurirevolutsioonist, kui protestid on suunatud kogu kultuurietablishmendi vastu, kaasa arvatud valitseva ühiskonna korra moraal. Üks asi on kindel, mida me võime öelda, et see ei ole enam revolutsioon selle sõna tavapärases tähenduses. Need ideed ei ole tavapärased. Me peame saavutama valitseva süsteemi häguse ja laialivalguva lagunemise.“ Mida Marcuse pidas silmas „ süsteemi hägusa ja laialivalguva lagunemisega“ (Algkeeles „what we must undertake is a type of diffuse and dispersed disintegration of the system.“ – toimetaja märkus)  selgus seoses sellega, kui ta hakkas jutlustama niinimetatud „suurt keeldumist“. Selle „keeldumise“ käigus toimub tudengite hulgas feministlik ja mustanahaline revolutsioon, millele lisandub niinimetatud seksirevolutsioon (inglise k. sexual revolution – toimetaja märkus) – vabanemine kõigist moraalinormidest. Eesmärgiks oli sundida tudengeid vihkama oma läänemaist kultuuripärandit. Marcuse tegi neist kasulikud idioodid9, kasutades alatult ära nende heauslikku kaastunnet „vaeste ja rõhutute“ mittevalgete rahvaste vastu maailmas. Selle tulemusena said üliõpilastest Trotski „permanentse revolutsiooni“ ülistajad, ilma et nad ise oleksid aru saanud, millisesse mängu neid oli kaasa kistud. (Herbert Marcuselt olevat pärit maailmakuulsad hüüdlaused: „Make love, not war“ ja „Sex and drugs“. 1968. aastal Pariisi tänavatel peast segi aetud  märatsevad tudengid olevat kandnud loosungeid: „Marx, Mao ja Marcuse“– toimetaja märkus)

Pilt: Ajalugu kordub Oluline on mõista, et naiste ja mustanahaliste „vabastamine“ ei ole marksistide jaoks eesmärk vaid ainult vahend 

Kultuurimarksistid kasutavad ära naisi ja mustanahalisi kui kasulikke idioote lõhestamaks ühiskonda jaga-ja-valitse taktikaga. Tegelik kavatsus on nende abil hävitada läänemaine valgete inimeste tsivilisatsioon, viia läbi maailmarevolutsioon ja kehtestada maailmavalitsus. Frankfurti koolkond täiendas Marxi tooriaid revolutsioonist kaasates Freudi teooria alateadvusest. Kultuurmarksistid keskendusid muutmaks lääne meeste ja naiste alateadvust ja vormimaks neist uued inimesed: isikud, kelle vastureaktsioonid on loiud igatsugu provokatsioonidele. „Usk, hoiakud ja väärtused, mis valitsesid Läänes tuleb lammutada. Miljonid läänemaised mehed ja naised hakkavad edaspidi uskuma ja hindama seda, mis on ristivastupidine sellele, mida nad olid varem uskunud ja väärtustanud. See on vaimne revolutsioon.“

Pilt: See ei ole revolutsioon enam selle sõna tavapärases tähenduses

Kultuurimarksistide poolt olemasolevale moraalile rajaneva korra lammutamine viib muu hulgas valge rassi kui sellise ümberhindamisele. Valgest europiidsest rassist üldiselt ja eriti valgest mehest, luuakse halvustav ettekujutus. Samal ajal idealiseeritakse teisi rasse. See tehakse teoks eelkõige kooliõpikutes ja massimeedias osavalt kavandatud propaganda abil. Kultuurimarksistid ajavad kogu selle maailma hädad väga osavalt läänemaise mehe kaela, seal hulgas sõjad, orjakaubanduse, rassismi, seksismi, homofoobia, võõraviha, alamate ühiskonnaklasside rõhumise. See peab äratama kaastunnet ja lugupidamist väljamõeldud „ohvrite“ vastu, samal ajal kui valgetest eurooplastest luuakse pilt kui koletistest. Lääne ühiskonna moraalne lammutamine peab teed sillutama kultuurimarksistide järgmisele sammule, milleks on euroopaliku läänemaise tsivilisatsiooni füüsiline hävitamine. Kultuurimarksistid õhutavad
aborte, rasestumisvastaseid vahendeid, abielulahutusi, pederastiat, „karjäärinaisi“, narkomaaniat, rasside segamist, tuumikperekonna lagunemist, piiramatut mitteeurooplaste sisserännet valgete inimestega asustatud riikidesse. See läheb hästi kokku sellega, mida kultuurimarksistid ise väidavad: valgete eurooplaste arvu kasv on halb ja kõik on hea, mis seda takistab.

Pilt: Valged naised peavad end „teostama“ tööl, karjääriredelil ja hariduses

Lapsed ja perekonnaelu on neile takistuseks, kultuurimarksistide järgi. Valged naised peavad end „teostama“ tööl, karjääriredelil ja hariduses. Lapsed ja perekonnaelu on takistus kultuurimarksistide järgi. Siin on oluline aru saada, mis on kommunismi ja marksismi tegelik eesmärk. Eesmärk pole mitte heaolu jagamine, nagu väidetakse, vaid võimu koondamine väheste isikute kätte ja sellise ühiskonna loomine, kus vähesed võivad elada luksuses sellel ajal, kui teised elavad vaesuses või keskpärasuses. Nii on kommunism toiminud ka puhtrakenduslikult ja ajalooliselt. Vandenõu on dokumentaalselt tõestatud ning suurepäraselt silmaga nähtav kaasaegses ühiskonnas. Marksistid on töötanud palehigis viimased 150 aastat, et muuta valgete eurooplaste ettekujutust iseendast, eesmärgiga panna liikuma asjadekulg, mis viiks ühiskonna lagunemiseni ja valgete eurooplaste kadumiseni.

Pilt: Euroopa langemine

Muidugi seda kõike „vandenõuks“ kutsuda on eksitav, sest enamjagu subversiivsest – laostavast tegevusest on toimunud täiesti avalikult ja pole salajane. Marksistlikud ühiskonna „revolutsionäärid“, kes on töötanud läänemaiste koosluste lammutamise nimel, on kirjutanud suure hulga raamatuid, kuidas seda teha. Seda sorti kirjandus hõlmab Marxi, Engelsi, Lenini, Trotski, Antonio Gramsci, George Lukácsi, Ernst Blochi ja lisaks Frankfurti koolist veel Erich Frommi, Wilhelm Reichi, Leo Löwenthali, Frederick Pollocki, Franz Neumanni ja muidugi Herbert Marcuse teoseid. Kuid esimene ja kindlalt kõige tuntum eesootava globaaldiktatuuri kirjeldus on George Orwelli romaan „1984“. Raamatut esitatakse tavaliselt kui ulmekirjandust, kuid sobib jahmatavalt hästi kokku meie
tänapäeva maailmaga ja sellega, kuhu me oleme teel. „Tahad näha tulevikku – kujuta ette kirsasaabast, mis tallab Sinu nägu – ja nii IGAVESTI“


Matti Ilvese blogile tõlkis, toimetas ja koostas Jaan Hatto

Allikas:  https://www.frihetskamp.net/hva-er-kulturmarxisme