Euroopa Juhid diskrimineerivad valgeid põlisrahvaid aina enam

Põlisrahvaste etnosuitsiid kogub aina tuure. Lõpuks murdub immigrantide raskuse all ka Euroopa selgroog ja siis...võime kõik om akalli sallivuse ja demokraatia unustada. Kord mille immigrandid siis Euroopas kehtestavad, saab olema põliselanikele PÕRGU! Aga seda saab veel ära hoida! Tuleb hoida lapsi ajupesu eest, neile tõtt rääkida. Rääkida oma kultuurist ja selle olulisusest. Rääkida, et moslemid, neegrid, asiaadid ja muud immigrandid ei ole Euroopa põlisrahvad. Et on olemas moraal, au ja rassisisene kokkuhoid ja oma kodu kaitsmine. See on isegi sipelgatel olemas. Aga on eliit, kes rahva tahte vastaselt kõike seda hävitab, tahab võtta eurooplastelt nende juured ja asendada see multikultuuritusega, et siis sellele kultuuritule biomassile anda uued eesmärgid ja väärtused: olla tarbida, joosta moodide järgi, süüa valitsejatelt peost, tarbida nende meediat jne. See on eesmärk: LIKVIDEERIDA RAHVAD JA MUUTA NAD MULTIKULTUURITUKS BIOMASSIKS AINSA IDENTEEDI JA EESMÄRGIGA: OLLA TARBIJA! Tarbida Nende poolt pakutavat, et Nemad saaks rikkamaks ja võimsamaks. Et jääksid vaid Nemad peremeestena ja ülejäänud enamus zombistatud orjadena. Mis on Sinu valik?

Lihtsalt üks lugu paljudest... 

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/


_____________________
2008. aasta sügisel kirjutas briti ajaleht Daily Express, et Euroopa Liidul on plaanis aastaks 2050 Euroopasse importida veel 50 miljonit neegrit. Palju neid Eestisse jõuab, 100 000?

M.I.

Read more...

Putini isik on muutunud naeruväärseks

Putin on muutunud naeruväärseks
Briti ajakirja the Economist välistoimetaja Edward Lucas rääkis, et Venemaa peaministri Vladrimir Putini isik on muutunud naeruväärseks ja hakkab muutuma ka võimule koormavaks.
"Režiimi seisukohalt on tõsine mure, kui juhiks on keegi, kes ei saa tulla spordivõistlusele või kultuuriüritusele ilma, et teda hakataks välja vilistama või maha karjuma," rääkis Lucas Postimehele nädalalisale AK.
"Oletan, et pärast Putini välimisvõitu tuleb katseid teda kõrvale lükata ja leida mõni muu käilakuju," lisas ta. Kuigi avalik arvamus on Putini sõnumitele vähem vastuvõtlik, on Lucase sõnul Putini käes endiselt hulk kaarte - tal on raha, tema käes on võimuaparaat ning praegu Vene juhtkonnas siiski lõhenemist pole.
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

Techdirt: USA kirjutab Eestile interneti alaseid seaduseid

postitas mauri no-kes-siis-veel osak. 21:43 4. veebruar, 2012

Tundmatu Sõdur kirjutab: "Techdirt kirjutab, et Wikileaks ja muud kanalid on viimasel ajal paljastanud seda, kuidas USA on kulisside taga erinevatele riikidele survet avaldanud pirtaatlusega võitlemiseks ja uute seadustega vastu võtmiseks, mis kaitseks USA autorite huve. Samas olevat riik nimega Eesti, kus mingit kulisside tagust survet ei toimu vaid surve avaldamine käib avalikult, näiteks kirjutas Ameerika Kaubanduskoda hiljuti avaliku kirja Eesti justiitsministrile, kus näitas ära kohad mida tuleks parandada seadusandluses, et kaitsta autorite õigusi internetis ehk kuidas piirata failijagamist netis. Ameerika kaubanduskoda märgib, et valitsus paks rohkem tegelema intellektuaalomandi kaitse küsimustega internetis, vähe on sellalaseid kriminaalasju, samuti peaks Eesti valitsus rohkem osalema Euroopa Liidu ja rahvusvahelistes debattides, mis interneti piraatlust käsitlevad. Techdirt viitab Samas viidatakse ka ERR-i kodulehel ilmunud vastu-artiklile, kus tuuakse välja, et kui Eesti võtaks ameeriklaste nõudmiste osas joondu-valvel, siis peaks tegelikult kõik WiFi leviala pakkujad Eestis vastutusele võtma, kuna nende levialas võib olla on toime pandud midagi kõlvatut autoriõiguste vallas, või siis peaks Eesti, vastu tulles oma suurima sõbra nõudmistele, WiFi levialad sulgema."
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

MATTI ILVES: MUUTUNUD NATO

                                             NATO laienemise jälgimiseks klõpsake kaardil

Välisministeeriumi kodulehekülg kuulutab uhkelt: "Eesti on NATO liige 29. märtsist 2004. Aktiivne liikmelisus NATOs jääb Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika pikaajaliseks strateegiliseks prioriteediks, kuivõrd võimaldab tulemuslikult osaleda rahvusvahelises julgeolekukoostöös ning kõige otstarbekamalt tagada Eesti riigi kaitse.
Eesti julgeolek on tänu liikmelisusele NATOs ja Euroopa Liidus paremini kindlustatud kui kunagi varem, kuivõrd NATO ja EL aitavad tagada Eesti rahvusvahelise seisundi stabiilsuse ja integreerituse demokraatlikusse läänemaailma. Liikmelisus NATOs kindlustab usutava sõjalise heidutuse ja kollektiivkaitse. Eesti rõhuasetus sarnaselt teiste NATO liikmesriikidega on mobiilsete ja jätkusuutlike relvajõudude arengul ning rahvusvahelistesse rahuoperatsioonidesse panustamise võime tõstmisel."

Jah, NATO liikmeks saamine oli tõesti rõhuvale enamusele eestlastele rõõmustav uudis. Tundsime ennast kindlalt kaitstuna, tänu kuulsale NATO aluslepingu artikkel 5-le, mille kohaselt käsitlevad lepinguosalised relvastatud rünnakut neist ühe või mitme osalisriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas rünnakuna nende kõigi vastu ning sellest tulenevalt lepivad kokku, et niisuguse relvastatud rünnaku korral asub igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Harta artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, sel viisil rünnatud lepinguosalist või lepinguosalisi abistama, rakendades koos teiste lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist, eesmärgiga taastada ja säilitada Põhja-Atlandi julgeolek.

Aastal 2004, kui Eesti NATO-sse võeti oli see tõesti veel peaaegu kollektiivne kaitse organisatioon. Peale pikki vaidlusi, sest paljud Lääne-Euroopa riigid olid selle vastu, koostati lõpuks ka Balti riikidele kaitseplaan.
Kuid enne veel, kui Eesti sai NATO liikmeks, hakkas see organisatsioon muutuma. Juba 2002. aatal sekkus see Jugoslaavia ja Bosnia-Hertsegoviina sõtta. NATO osalus selles konfliktis algas juba veebruaris 1992 tehtud poliitilise avaldusega, mis kutsus vaenupooli austama vaherahulepet, et lubada piirkonda ÜRO rahuvalvajaid.

Nüüd on kahjuks NATO muudetud täielikult USA ja Euroopa Liidu imperialistlike võimurite käsutäitjaks, ning viibib pea lakkamatult sõdades. Seni on ka Eesti panus nendes sõdades olnud küllalt märkinisväärne ja kuigi meile räägitakse, et Liibüa sõjast me osa ei võtnud, esitati Eestile küllatki kopsakas arve eurodes, mis tuleb Kaitseministeeriumil kinni maksta.
Kuna me ei saa E Liidust mingit julgeolekualast abi, siis on see veel üheks põhjuseks miks tuleks sellest liitriigist välja astuda, teiste põhjustega saate tutvuda SIIN.
Aga NATO liikmelisuse peame vähemalt esialgu säilitama, sest võib-olla sealt mingit abi relvakonflikti korral ikka tuleb. NATO seda küll ise ei otsusta, otsustavad poliitikud - liikmesriikide valitsused.
Meie ülesandeks peaks jääma võimalikult vähe võtta osa sõdadest ja kasutada ülejäävat raha oma kaitsevõime arendamiseks.

Read more...

Söödavad mikrokiibid, biomeetrilised identifitseerimissüsteemid ja mõtteid lugevad arvutid

Kui arvestada tehnoloogia meeletut arengut, siis kas me võime end ühel päeval leida elavat „teaduslikus diktatuuris“, kus kõik mida me teeme, ütleme või mõtleme on pideva tehnoloogia jälgimise ning kontrolli all?

Paljudele võib tunduda see mõeldamatuna, aga lugege edasi. Meie maailm muutub kiiremini kui kunagi varem ja teadlasel on tulevikuks päris metsikud plaanid. Nad arendavad väsimatult sissesöödavaid mikrokiipe, biomeetrilisi identifitseerimissüsteeme ja mõtteid lugevaid arvuteid. Mitmed futuristid kujutlevad tulevikumaailma, kus pea kõigil inimestel oleks siirdatud mikrokiibid ja nende kehades liiguksid ringi nanobotsid. Mõte on selles, et me „saavutaksime nii kontrolli oma enese evolutsiooni üle“ ja kasutaks tehnoloogiaid inimvõimete parandamiseks. Kuid vähesed nendest futuristidest räägivad teema varjukülgedest. Tõde on, et kõiki neid tehnoloogiaid võib ühel päeval kasutada mõni totalitaarne režiim luues düstoopilise õudusunenäo, kus kellelgi pole enam mingeid õigusi ega vabadusi.
Homne maailm on hoopis midagi muud kui tänane ja enamustel inimestel pole aimugi, kui kiirelt see muutub.
Näiteks, paljud inimesed pole kuulnudki „söödavatest mikrokiipidest“
Kahjuks pole see mõne segase teadlase unelm, mida ta sooviks tulevikus luua. Need on juba olemas ja Ühendkuningriikides ka vabalt saadaval.
Mikrokiipide mõte on selles, et need aitava arstidel jälgida sinu terviseseisundit ja ravimeid mida sa võtad. Järgnev tekst on võetud hiljutisest Daily Maili artiklist:

Andur, mis ei sisalda ei patareid, antenni ega saatjat, saadab välja erilise signaali mille püüab kinni ja salvestab plaaster patisendi õlal.

Plaaster, mis jälgib kehalisi funktsioone nagu näiteks südame töö ja temperatuur saadab krüpteeritud info sinihamba kaudu patsiendi, arsti või hooldaja nutitelefoni või arvutisse.
Nii saavad patsient ja tema arst täpset teavet rohtude kohta, mida on manustatud. Tänu informatsioonile mida see süsteem kogub saavad meedikud informatsiooni ka selle kohta kui hästi patsient magab või kas ta teeb piisavalt vajalikke harjutusi.

Aga kas selliseid söödavaid mikrokiipe võib tulevikus kasutada ka halbadel eesmärkidel? Muidugi.
Ja teadlased arendavad järjest uusi tehnoloogiaid sinu jälgimiseks.

Näiteks, kas sa mäletad kuidas filmis „Minority Report” pidi Tom Cruise katma oma silmad, sest ta oli pideva jälgimise all?
Ei lähe kaua kui see saab ka meie maailmas reaalsuseks.
IBM arendab välja uut biomeetrilist isikutuvastus süsteemi, mis võib meie elu märgatavalt muuta. Järgnev on pärit IBM-i pressiteatest:

Sa ei pea enam looma ja meelde jätma paroole, mida sa erinevate portaalide jaoks vajad. Kujutle kuidas sa võtad panga automaadist raha lihtsalt lausudes oma nime või vaadates pisikesse sensorisse, mis registreerib sinu silma unikaalsed võrkkesta mustrid. Samamoodi võid vaadata oma kontoseisu mobiilist või tabletist.

Igal inimesel on unikaalne bioloogiline identiteet ja selle taga andmed. Kasutades biomeetrilisi andmed – näokuju, võrkkesta skäneering ja häälefailid – ja vastavat tarkvara võib luua sinu DNA-st unikaalse interneti parooli.

Edaspidi võivad mitmekülgset biomeetriat reaalselt kasutada nutikamad süsteemid, mis teevad kindlaks kas inimene, kes soovib ligipääsu sinu andmetele, sobib sinu unikaalse biomeetrilise profiiliga.

Kui biomeetrilist isikutuvastust hakatakse laialdaselt kasutama, siis teavad ametivõimud pidevalt kus sa oled ja mida sa teed.
Kuid veel hirmutavam on see mida arendab IBM. IBM-i teadlased teevad kõvasti tööd mõtteid lugevate arvutite kallal. Idee on selles, et ühel päeval võime me erinevaid elektroonilisi vidinaid kontrollida, kasutades lihtsalt oma mõtteid.
IBM-i teadlased on nende seas, kes püüavad ühendada sinu aju arvuti või mobiiliga. Kui sa mõtled, et soovid kellelegi helistada, siis see juhtubki. Või suudad kontrollida kursorit arvuti ekraanil lihtsalt mõeldes kuhu sa sooviksid seda liigutada.
Bioinformaatika teadlased on loonud kõrvaklapid koos arendatud sensoritega, mis loevad elektrilist ajutegevust ja tuvastavad näoilmeid, erutust, kontsentratsioonitaset ning mõtteid ilma, et inimene ennast liigutaks.
Järgnev IBM promo video kirjeldab detailsemalt mõningaid arendatavaid tehnoloogiaid: link
Kuid IBM pole ainuke, kes mõtteid lugevat tehnoloogiat arendab. Mitmed videomängu loojad on püüdnud arendada mänge mida sa ei kontrolli mitte juhtkangi või gamepadiga, vaid hoopis oma ajulainetega.
See kõlab mõnusalt, kuid kas selliseid tehnoloogiaid ei võida ühel päeval mõneks muuks otstarbeks kasutada?
Kas võib juhtuda nii, et seadmed, mis on meie ajuga ühendatud hakkavad hoopis meid kontrollima?
Pidevalt ühenduses olemine ei ole ilmtingimata hea lahendus.
Inimesed otsivad võimalusi kuidas rohkem aega internetiga ühendatud olla ja mitmed futuristid soovitavad, et me peaksime oma aju otse internetiga ühendama. Artikkel veebilehel Science Channe kirjeldab seda nii:

Mis siis kui oleks võimalik aju internetiga ühendada, kas siis juhtmevabalt või kaabliga, laadida alla digitaalset informatsiooni, mis automaatselt konverditakse kemikaaliks ja säilitatakse mäluna sinu ajurakkudes?

Sama artikkel kirjeldab sellise tehnoloogia kasutegureid:

Kui sa pumpaksid andmeid otse oma aju, kiirusega 50 mbps – ühe suurima Ameerika internetiteenuse pakkuja maksimaalne kiirus – siis oleks sa võimeline lugema 500-lehelise raamatu vaid kahe kümnendiku sekundiga.

Kuid kas see ei või olla ohtlik? Kui me leiame võimaluse kuidas 100% ajast olla internetiga ühendatud, kas siis pole mitte võimalus, et meie pähe võib sattuda ohtlikke programme või viiruseid?
Selle üle peaks mõtlema.
Briti uurija nimega Mark Gasson nakatas oma käe sees oleva RFID kiibi arvutiviirusega ja avastas, et nakatunud kiip mõjutab ka väliseid seadmeid.
Niisiis, kas oht ei või olla suurem kui me ühendame oma ajud otse interneti?
Ma ei tea kuidas on teiega, aga mina igatahes ei ühenda kunagi oma aju internetiga ega lase istutada endasse RFID mikrokiipi.
Kahjuks laieneb inimestele ja loomadele mõeldud siirdatavate mikrokiipide kasutus kiiresti. Mitmed tööandja nõuavad neid oma töötajatelt isikutuvastus vahendina. Mõnedes USA linnades on lemmiklooma kiibistamine kohustuslik.
Tuhandetele Ameerikas elavatele vanuritele, kes kannatavad Alzheimeri tõve all ning kelle on oht uitama minna ja kadunuks jääda, on paigaldatud RFID implantaadid. Samuti on RFID kiibid paigaldatud paljudele inimestele, kes on kroonilised haiged, et arstid saaksid kiirelt ligi nende meditsiinilisele infole kui selleks peaks vajadus tekkima.
Palju firmad näevad vaeva, et RFID kiipide inimese sisse istutamist veelgi lihtsamaks muuta.
Firma nimega Somark on teinud tohutu läbimurde RFID tindi näol. Nende geomeetriline  „RFID tätoveering“ kantakse nahale, kasutades mikro-nõelu ja korduv kasutatavat aplikaatorit
Somargi sõnul on RFID tätoveeringu tegemine ülilihtne. Selleks, et  märgistada loom või inimene kulub  vaid 5 kuni 10 sekundit. Kui tätoveering on paigas on seda võimalik RFID koodilugejaga  umbes meetri kauguselt lugeda.
Kuid mõned arvavad, et on veel lihtsamaid mooduseid kuidas tulevikus kõigil silma peal hoida. IBM töötab triipkoodi lugeja kallal, mis suudab lugeda sinu DNA-d. Järgnev selle projekti kohta pärineb Fox Newsi artiklist:

DNA Transistor on IBM-i projekt mille eesmärgiks on arendada personaliseeritud meditsiini, tehes seda lihtsamaks ja palju odavamaks, lugedes isikute ainulaadset DNA mustreid – erilisi valkude kombinatsioone, mis teevad su teistest erinevaks.

Tehnoloogia pole küll veel valmis, kuid töö käib ning IBM-i arvates on sellel piisavalt potentsiaali, et seda maailmaga jagada.

Põhimõtteliselt on tegemist geenide triipkoodi lugejaga. DNA Transistor on osaliselt tehnika ja osaliselt seade. See koosneb silikoon-mikrokiibist, milles on kolme-nanomeetri suurune auk ehk nanopoor. Pooris olev sensor loeb DNA-d ning tuvastab selle iseärasused.

Meie maailm muutub praegu hirmuäratava kiirusega.
Otsused mida täna tehakse mõjutavad dramaatiliselt seda kuidas tulevik välja hakkab nägema.
Seepärast püüavad paljud juhtida tähelepanu sellele, kuidas valitsus meid jälgib ning kuidas järjest meie õigusi ja vabadusi kõrvaldatakse.
Kui me kohe ei hakka oma vabaduse ja õiguste eest võitlema, siis ühel päeval ärkavad meie lapsed maailmas, mis on tehnoloogia poolt nii kontrollitud, et neil lihtsalt pole võimalik seda enam teha.
Me pole enam kaugel sellest maailmast, mille eest hoiatasid sellised kirjanikud nagu George Orwell. Lõpetame artikli lõiguga tema kuulsaimast raamatust „1984“:
„Äärmiselt ohtlik oli lasta oma mõtetel uidata, kui sa olid avalikus kohas või teleekraani läheduses. Kõige pisemgi asi võis sind reeta. Näolihaste närviline tõmblus, hajameelne rusutud pilk, harjumus omaette pomiseda - kõik, mis viitas normist kõrvalekaldumisele, sellele, et sul on midagi varjata. Igal juhul oli sobimatu näoilme juba iseenesest karistatav (ütleme näiteks, et see väljendas uskumatust, kui teatati võitudest rindel). Uuskeeles oli selle tarvis sõna [ilmeroim].“
Allikas

Autor: Peeter Proos
Allikas: http://prison.planet.ee/index.html

Read more...

Luurelennuk U-2 saab uue võimaluse luuretööks

postitas doc U-2-on-vanem-kui-meie osak. 

Droonide võidukäik militaaralal paistab olevat kindel ja pöördumatu - samas pole kõik veel kindlaks määratud. Seetõttu paistab omamoodi huvitav olevat vihje, et Pentagon soovib ajalooliste U-2 luurelennukite kasutust jätkata. Varasemate plaanide kohaselt pidid viimased 33 U-2 lennukit välja vahetatama RQ-4 Global Hawk droonide vastu mõne aasta jooksul, kuid kaitseministeeriumi eelarvekärped piiravad uute lennumasinate kasutuselevõttu ning eeldavad senitoimivate süsteemide edasist hooldust.
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

Delfi Rahva hääl: Kas Eestis oli ikka nõukogude okupatsioon?

  Seoses endise Vene Erakond Eestis juhataja ja praeguse Sotside kaasesimehe Tšerepanovi hämamisega N. Liidu okupatsiooni teemadel, on teema taas päevakorras. Ja väga hea, et see teema jälle päevakorras on.

Kas siis Eestis oli ikka Nõukogude okupatsioon või astusime me tõesti vabatahtlikult N. Liidu koosseisu? Teatavasti alistus Eesti hääletult N. Liidule ja president Päts kirjutas alla võimu rahumeelselt üleaandmise paberitele. Järgnev Varese valitsus viis asja lõpule ja liitis Eesti N. Liiduga.

Eestlastena me muidugi peame seda okupatsiooniks, kuid tegu võib olla ka lihtlabase JOKK-iga. Pätsil olid suured volitused ja õigused, ta võis sõlmida lepinguid ilma rahva arvamust küsimata.

Kui Eesti oli tõesti okupeeritud, siis tuleks Eestil ka Venemaalt välja nõuda kõik okupatsiooni jooksul tekitatud kahjud. Venemaa ei ole Eestile mingeid kahjusid tasunud. Samas Saksamaa on juutidele ja teistele natside tõttu kannatanutele toetusi maksnud. Kui Venemaa on end kuulutanud N. Liidu õigusjärglaseks (vähemalt positiivsete saavutuste puhul ta seda teeb), siis ei tohiks olla probleeme ta mõnda rahvusvahelisse kohtusse kaevata.

Nüüd aga tekib küsimus, miks Eesti seda siiani teinud ei ole? Mida kardetakse? Kui oli okupatsioon koos repressioonide, reostamiste, hävitamiste jms-ga, siis ei tohiks kohtusse pööramisel mingeid takistusi tekkida. Aga ehk kardetaksegi seda, et siis tuleks ilmsiks ka Pätsi režiimi roll okupatsiooni kehtestamisel ja kogu meie ilus jutt okupatsioonist kukub kolinal kokku. Muud takistust ju olla ei tohiks.

Uuriv ajakirjanik Andres Raid tõstatas küsimuse, et vastavalt rahvusvahelistele seadustele ei tohi okupeerija okupeeritavaid armeesse värvata. Eestlasi aga võeti N. Liidu armeesse. Raid soovis N. Liidu armees teeninutele represseeritute staatust. Seda ta aga saanud pole. Ta saatis ka mõningatele riigiasutustele küsimuse, et kas Eestis oli nõukogude okupatsioon või mitte. kõikjalt tuli selge jaatav vastus, üksnes presidendi vastus oli puiklev. Nii et president pole okupatsioonis kindel?

Ka kaitseministeerium on loobumas okupatsiooni tunnistamisest. Kui eelmisel aastal tundmatu vandaali poolt lõhuti Filtri teel Kaitseväe kalmistu väravas olnud infosilt, milles tutvustati Pronkssõdurit kui okupantide poolt püstitatud mälestusmärki, püstitas kaitseministeerium uue infosildi, milles oli sõna okupeerima asendatud vallutamisega. Seegi on märgilise tähtsusega parandus, mis näitab kaitseministeeriumi suhtumist. Iseasi kui tõsiseltvõetav on riigi kaitsmist tagama pidav ministeerium, kui ta nii kergelt alistub mingile tundmatule vandaalile.

Eesti riigi üheks aluseks on Tartu rahu. Sellest on meie poliitikud seadusevastaselt taganenud ja kehtestanud ENSV aegsed piirid. Kui Poska seda allaandmist näeks, keeraks ta hauas teise külje. Tartu rahul oli vere hind. Tänastel poliitikutel on mugav sellest omakasu (siis kiidavad sin nii Lääs kui Ida) eesmärgil loobuda. Kuid ikkagi mis õigusega anti ära suured EV maa-alad? Sellise olulise küsimusega oma suva järgi tegutsemiseks pole eesti rahvas (kõrgema võimu kandja!) andnud ühelegi poliitikule volitusi.

Talitatud on väga rumalalt. Isegi ei küsitud loovutatud maade eest kompensatsiooni. Loobumine oli täielik. Muide isegi endised narvakad pole oma maid tagasi saanud. Sama asi on Lätile loovutatud kalarohketest vetest ja üldse Eesti majandusvetest loobumisega. Loobutakse riigile olulistest asjadest ja saadakse seljuures veel kahju. Miks seda tehakse?

Erinevalt Eestist ei ole näiteks Jaapan kunagi loobunud Venemaa poolt okupeeritud Kuriili saarte tagasi nõudmisest. Muide Jaapani-Vene vahel sõlmiti peale II maailmasõda üksnes ajutine rahuleping ja see kehtib siiani. Pole välistatud, et Jaapan Kuriili saared ka tagasi saab. Soomes on jällegi neid, kes nõuavad tagasi Karjalat. Königsber (nüüd Kaliningrad) läks peale II maailmasõda 50 aastaks N. Liidu alla. Aga seegi on siiani Venemaa poolt okupeeritud.

Näitena võiks tuua ka Poola ja Tšehhoslovakkia käitumine okupantidega peale II maailmasõja lõppu. Siis saadeti neist riikidest kõik okupatsiooni ajal sisse tulnud sakslased välja. Lisaks saadeti välja ka Sudeedimaa põlissakslased. Seda tehti lääneriikide ja rahvusvaheliste organisatsionide teadmisel ja heakskiidul. Nii näeb ette ka Genfi konventsioon. Aga kuidas on lood Eestiga? Kui oli okupatsioon, siis olid (ja ka on) okupandid. Millegipärast ei räägita Eestis üldsegi okupantidest. Ei saa olla nii, et okupatsioon oli, aga okupante ei ole olnud. See on silmakirjalik lähenemine. Kui oli okupatsioon, siis oli ka selle elluviijaid ja ka ohvreid. Ilma nendest kõigist rääkimata pole meie poliitikutel mõtet okupatsioonist üldse rääkida. See ei kõla veenvalt!

Kui tegu oli okupatsiooniga, siis võiks selle eitamise karistatavks teha. Teisiti me suurele Vene propagandale vastu ei saa. Aga just selle propaganda mõju all on siinsed venelased.

Nisiis küsimus on, kas Eestis oli Nõukogude Liidu okupatsioon või ei olnud? Kui oli, siis miks me ei käitu sellele vastavalt ega nõua näiteks Venemaalt kahjutasu ja vastutuse võtmist? Ja mis seisus on praegu Narva-tagune ja Petserimaa - kas siiani okupeeritud? Mis õigusega loobuti Tartu rahust? Küsimusi oleks muidugi veelgi...

Allikas: Delfi.ee
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

Alastair Crooke / Süüria ja Iraan: suur mäng

postitas mauri leiba-pole-aga-tsirkust-küll osak. 18:27 2. veebruar, 2012

Käesoleva aasta suvel ütles kõrge Saudi riigiametnik John Hannahle, Dick Cheney endisele personaliülemale, et Süürias segaduse algusest peale on kuningas pidanud valitsusmuutust Saudi huvidele kõige soodsamaks: "Kuningas teab, et kui välja arvata Islamivabariigi enda kokkukukkumine, siis nõrgestab Iraani kõige rohkem just Süüria kaotus."

See on siis tänapäevane "Suur mäng" – Süüria kaotus. Mängu käik: kiirustades kokku klopsida Süüria rahvast esindav üleminekunõukogu, sõltumata sellest, kas see omab reaalset toetust Süürias; saata naaberriikide kaudu riiki relvastatud mässajad; rakendada sanktsioone, mis kahjustavad keskklassi; organiseerida laimukampaania meedias, mis mõnitaks igasuguseid Süürias käimasolevaid reforme; õhutada tülisid sõjaväe ja eliidi seas ning lõpuks President Assad langebki – nii kinnitavad „mängu“ algatajad.

Eurooplased, ameeriklased ja teatavad Pärsia lahe riigid võivad ju näha Süüria "mängu", kui loogilist jätku väidetavalt õnnestunud Liibüa mängule, mis vormib Araabia ärkamist lääne kultuurilise paradigma suunas. Regionaalpoliitiliselt rääkides on Süüria strateegilise tähtusega ja seda teab ka Iraan. Iraan on öelnud, et vastab igale välisele sekkumisele Süürias.
Enam ei ole aga tegu "mänguga", seda kinnitavad paljud tapetud mõlemal poolel. Need radikaased relvastatud grupeeringud, keda kasutatakse abivahendina Assadi võimult kõrvaldamisel, muudavad perspektiivi, et sealt midagi lääne paradigmasse sobivat välja tuleb, kahtlaseks. Nendel rühmituste võivad olla omad, vägagi verised ja ebademokraatlikud eesmärgid. Seoses Afganistaaniga hoiatasin ma juba 80ndatel: mõned afganistaani modžahheedidest on sügavalt juurdunud kogukonda, kuid teised on tõeliseks ohuks rahvale. Üks sõbralik Ameerika poliitik pani heatahtlikult oma käe mu õlale ja soovitasi mul muretsemine jätta: Need on inimesed, kes "annavad tappa Nõukogude Liidule". Me otsustasime kõrvale vaadata, sest Nõukogude Liiduga sõdimine sobis hästi Ameerika koduste vajadustega. Täna on Euroopa see, kes vaatab teisele poole, keeldudes mõtlemast, kes ikkagi need lahingutes karastunud mässajad on, kes nii suuri kaotusi Süüria kaitsevägedele põhjustavad, sest Assadi võitmine ja Iraaniga vastamisi seismine sobib tänase päeval hästi, eriti arvestades meie endi siseriiklikke raskusi.
Õnneks tundub see taktika Süürias, hoolimata suurtest panustest, nurjuvat. Enamus kohalikke inimesi arvavad, et Süüria on paisatud edasisse tsiviilkonflikti, mille tulemusena jõuab sektide vaheline vägivald Liibanoni, Iraaki ja mujalgi piirkonnas. Arvamus, et konflikt lõppedes tekkib stabiilsus, rääkimata läänestiilis demokraatiast on parimal hinnangul fantastiline soovunelm, halvimal juhul aga ülim jõhkardlus.
Operatsiooni "Assadi kaotamine" algne idee eelneb Araabia ärkamisele: see ulatub tagasi aastasse 2006, kui Iisraelil ei õnnestunud sõjas Hezbollahile märkimisväärset kahju teha ja USA sõjajärgse hinnangu järgi kujutab just Süüria endast Hizbollah Ahilleuse kanda - haavatavat ühendust Hezbollah ja Iraani vahel. USA ametnikud spekuleerisid veel võimalustega, kuidas blokeeridaseda seda eluliselt vajalikku koridori, kui ilmus Saudi Araabia prints Bandar, pakkudes lahenduseks islamistlike relvajõudude kaasamist. Ameeriklased olid küll huvitunud, kuid ei saanud selliste inimestega asju ajada. Jätke see minu hooleks, oli Bandari vastus. Hannah märgib, et "Bandar, kes töötab Ameerika huve silmas pidamata on selgelt põhjus muretsemiseks. Kuid Bandar partnerina […] ühise vaenlase Iraani vastu, on oluline strateegiline väärtus." Seega sai Bandar töö endale.

Egiptuse presidendi Mubaraki kukutamisega muutusid hüpoteetilised plaanid konkreetseteks tegudeks. Järsku paistis Iisrael kaitsetuna ning nii tõusis täbaras olukorras ja nõrgestatud Süüria strateegiliselt ahvatlevaks. Samal ajal astus esiplaanile Katar. Azmi Bishara, panarabist, Iisraeli Knessetist erru läinud mees, kes asus enda poolt valitud eksiilis Doha linnas, oli mõnede kohalike aruannete põhjal segatud plaani, mille käigus al-Jazeera pidi teatama revolutsioonist ja samal ajal ka selles piirkonnas seda algatama - või vähemalt nii usuti Dohas, Tuneesia ja Egiptuse mässu aegu. Katari roll aga ei piirdunud inimeste kannatustele apelleeride rahvusvahelise sekkumise õhutamisel, vaid oli ka otsene – näiteks Liibüas – juhiti operatiivselt opositsiooni tegevust.

Järgmises etapis toodi mängu prantsuse president Sarkozy - Benghazi üleminekunõukogu , millega muudeti NATO riigikorra muutumise tööriistaks, peamine toetaja. Järgnes Barack Obama, kelle kaasabil veendi Türgi peaministrit Recep Tayyip Ergodani, et see osaleks üleminekuvalistusele pinna andmises Süüria piiri läheduses ja annaks sellega "vastupanuliikumisele" legitiimsust. Viimatinimetatutel ei ole aga kõik roosiline, sest nende vastu võivad töötada nende oma kaitsejõud, kes kahtlevad üleminekuvalitsuse mudeli tõhususes ja on sõjalise sekkumise vastu. Ka Brandaril on omad probleemid: tal puudub kuninga poliitiline kaitse ja teised perekonnaliikmed mängivad oma mängu islamistlike kaartidega. Iraan, Iraak ja Alžeeria – aeg-ajalt Egiptus –teevad koostööd, et nurjata Pärsia lahel toimuvaid Araabia Liiga manöövreid. Üleminekunõukogu mudel, mis ei on Liibuas oma nõrkust näidanud on Süüria veelgi vigasem. Süüria opositsiooniline nõukogu, kelle panid kokku Türgi, Prantsusmaa ja Katar, on plindrisse jäänud, sest seni on Süüria julgeolekustruktuurid püsinud praktiliselt kaljukindlatena. Möödunud seitsme kuuga pole ületulnute arv mainimisväärne – ja Assadi populaarsus püsib. Ainult väline sekkumine võiks muuta jõudude tasakaalu, aga kui opositsioon kutsuks väljastpoolt kedagi, oleks see nende jaoks poliitiline enesetapp ja nad teavad seda.

Istanbulis kogunenud siseopositsioon nõudis seisukohavõttu, mis loobuks välissekkumisest ja relvastatud tegevusest, kuid enne kui jõuti mingisugusele kokkuleppele kuulutati välja Süüria rahvusnõukogu - selleni viis asjaga kiirustavate väliste jõudude surve.

Väline opositsioon jätkab põiklemist oma suhtumises välissekkumisse ja seda hea põhjusega: sisemine opositsioon keelduks sellest. Selles seisneb ka mudeli viga -- kartes kodusõda on enamik Süüriast välissekkumise vastu. Seega seisab Süüria silmitsi väljastpoolt organiseeritud ülestõusude, sissepiiramise ja rahvusvahelise kurnamistaktikaga. Mõlemad pooled maksavad verega.

Nagu viitas Hannah ise, tõeliseks ohuks on saudid, kes "jällekord kütavad üles sunni džihaadid, näidates näpuga šiiitidele Iraanis", ja sellega on asetatud Süüria tulejoonele. Just see juba juhtubki, aga läänemaailm, täpselt nii nagu varem Afganistanis, eelistab seda mitte märgata - nii kaua kuni draama kulgeb lääne pealtvaatajatele sobilikult.

Nagu "Foreign Affairs" eelmisel kuul teatas, et Saudid ja nende Pärsia lahe liitlased kütavad üles radikaalseid salafiste (fundamentaalseid sunniite), mitte ainult Iraani nõrgestamiseks vaid ka selleks et nad teeksid kõik, et häirida ärkamisi, mis ohustavad absoluutse monarhia ellujäämist. See toimub Süürias, Liibüas, Egiptuses, Liibanonis, Jeemeni ja Iraagis.

See islamistlikult ennastkehtestav, literalistlik Islami suund võib üldise arvamuse kohaselt olla paindlik ja mittepoliitiline, kuid selle ajalugu on kõike muud kui rahustav. Kui inimestele piisavalt rääkida, et nemad saavad osaleda kuninga tegemisel ja varustada neid suure hulga rahaga, siis pole vaja imestada, kui nad teevad varsti midagi vägagi poliitilist. See võib võtta mõne kuu, kuid see uus katse kasutada radikaalseid relvastatud jõude lääne eesmärkide jaoks annab jällekord tagasilöögi. Michael Scheuer, endine CIA Bin Ladeni üksuse juht hoiatas hiljuti, et Hillary Clintoni väljamõeldud vastuses Araabia ärkamisele -- vajadusel jõuga kukutada valitsusi täitmaks tekkivat tühjust lääne paradigmaga, nähakse "kultuurilist sõda islami vastu" ja see on seemneks järgnevale radikaalsuse tekkele.
Üks kurbi paradokse on, et mõõdukate sunniitide surutumine seisu, kus nad on kivi (lääne tööriistana nägemise) ja kõva asja (radikaalsed sunniidid) vahel, viimased aga ootavad ainult oma aega, et mõõdukatele kinga anda ja riigid lammutada. Milline kummaline maailm: Euroopa ja Ameerika leiavad, et kõik on "OK", kui kastuada neid islamiste (kaasa arvatud al-Qaida), kes üldse ei usu lääne stiilis demokraatiasse, selle demokraatia saavutamiseks. Samas miks mitte lihtsalt kõrvale vaadata ja lõigata kasu sellest, et publik naudib Assadi kukutamise vaatemängu?

Kiire tõlke täienduseks soovitame alati tutvuda originaaliga!

Allikas: http://minut.ee/

Read more...

NÄDALA RINGVAADE

Allikas: http://ekkl.org/

Read more...

MART HELME: Jeltsini rollist Eestis

Saada sõbrale
Kõige selle juures väärib tähelepanu tõsiasi, et ei Nõukogude Liidu lagundamine ega Eesti iseseisvusele kaasa aitamine olnud Jeltsini sügavatest sisemistest veendumustest välja kasvanud eesmärgid. Jeltsinil polnud Nõukogude Liidu ladvikus 1989.-1990. aastal puhkenud võimuvõitluses lihtsalt kuigi palju muid alternatiive. Nõukogude Liidu esimese ja viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi poolt kõrvale tõrjutuna oli tal võitluse jätkamiseks vaja leida lihtsalt uus toetuspind. Selles olukorras käitus Jeltsin julge mängurina. Ta sõlmis liidu vene demokraatide - ja liiduvabariikide rahvuslike eliitidega.
Kogu artikli lugemiseks kliki SIIA .
Märkus. Peale artikli avaldamist ilmus algatus püstitada Jeltsinile Eestis ausammas. Autor on kategooriliselt selle algatuse vastu. Olles omakasu olupoliitilistel kaalutlustel Eestile teatud toetust avaldanud, oli Jeltsin kogu oma elu tõupuhas vene šovinist, kes kogu oma võimuloleku aja ei jätnud kasutamata võimalust Eesti riiki nõrgestada ja õõnestada. Ausamba püstitamine talle näitab orjalikkust ja vääritust.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...