Me tänase konverentsi nimikangelase, vabadusvõitleja Jüri Kuke
suhtumisest dekoloniseerimisse kui Eesti rahvusriigina taastamise ühte
vältimatusse sammu pole mul kahjuks andmeid. See vääriks omaette
uurimust. Loodan, et keegi teadmishimuline patrioot selle uurimuse
ükskord kindlasti kirjutab.
Küll aga tean hästi, mida on dekoloniseerimise kohta arvanud Jüri
Kuke kaaskohtualune – nimekas vabadusvõitleja Mart Niklus, kes tänagi me
hulgas viibib. Mart Nikluse hinnangul tulnuks nõukogude okupatsiooni
lõppedes võimalikult ruttu läbi viia dekoloniseerimine. Selle käigus
lahkunuks Eestist kõik isikud, kes olid nõukogude okupatsiooni ajal siia
ebaseaduslikult tulnud või koguni saadetud. See samm olnuks täies
kooskõlas nii tavaõigusega kui ka rahvusvahelise õigusega. Nagu teada,
keelab rahvusvaheline õigus okupeerival riigil asustada oma kodanikke
okupeeritud riigi territooriumile.
Mart Nikluse arvates ongi Eesti Vabariigi nüüdsete suurte probleemide
üheks olulisemaks põhjuseks see, et dekoloniseerimine jäi lõpule
viimata, kui selleks oli kõige sobivam aeg.
Väga võimalik, et paljud eestlased ja teisest rahvusest Eesti
patrioodid kaotasid vahepeal juba üldse lootuse, et dekoloniseerimine
Eestis millalgi teostuks. Üllataval kombel pakub saatus Eestile aga
selleks uue võimaluse. Õigemini: sisuliselt
ongi juba
pakkunud. Tarvis sellest võimalusest vaid kinni haarata. Et olukorra
veidrus oleks täielik, siis valis saatus selleks võimalusepakkujaks sama
riigi, kelle kaudu kolonistid okupatsiooniajal Eestisse saabusid –
Venemaa.
Mäletatavasti hõivas Venemaa tänavu märtsi alguses Krimmi poolsaare
just selle põhjendusega, et Krimmis elavat palju Venemaa kodanikke,
üldse venelasi ja et nende elu olevat „ukraina fašistide” agressiivsuse
tõttu ohus. Vene Riigiduuma andis tookord täitevvõimule loa viia väed
Krimmi sealsete venelaste kaitseks.
See oli
üheseltmõistetav märguanne kõigile
riikidele, kus elab vähegi arvestataval arvul Venemaa kodanikke või
venelasi. Märguanne selle kohta, et selline riik võib sattuda Venemaa
rünnaku alla igal hetkel, kui Venemaa võimud peaks leidma, et nende
nii-öelda kaasmaalastele tehakse seal riigis liiga.
Ühtlasi andis see märguanne aga igale sellisele riigile hea võimaluse
kõrvaldada Venemaale rünnaku alustamiseks sobiv ettekääne, s.t.
alustada kiiremas korras ettevalmistusi
kõigi Venemaa kodanike saatmiseks Venemaale või kuhugi kolmandasse riiki.
Eesti puhul tähendaks see järgmisi samme.
Esimene samm: kõigi Eestis elavate Venemaa kodanike arvelevõtmine ja seejärel saatmine Venemaale.
Teine samm: kõigi Eestis elavate nii-öelda hallipassimeeste
arvelevõtmine, neile koostöös Vene võimudega Vene passi andmine ja
seejärel nende saatmine Venemaale.
Kolmas samm: kõigi Eestis elavate vene rahvusest, naturaliseerunud
Eesti kodanike arvelevõtmine, neilt Eesti kodakondsuse äravõtmine,
neile Venemaa kodakondsuse andmine ja seejärel nende Venemaale saatmine.
Venemaale saadetaks kõik kolm elanikerühma sellepärast, et seal oleks
nad kõige paremini kaitstud. Seal ei saaks ükski „eesti fašist” neid
enam ahistada ja Venemaa võimudel langeks kohe ära põhjus nende käekäigu
pärast muret tunda.
Kõike seda saaks teha ainult kõige tihedamas koostöös Venemaa
võimudega. Eesti pool saaks rõhuda Venemaa president Vladimir Putini
2006. aastal tehtud üleskutsele, et kõik väljaspool Venemaad elavad
venelased koliks Venemaale. Kuna Venemaa elanikkond kahaneb pidevalt,
siis oleks värske vere lisandumine vene rahvuskehasse Venemaale väga
kasulik.
Äsjamainitud kolmesammulise tegevuskava teostumise järel jääks
Eestisse ainult need vene rahvusest isikud, kes on õigusjärgsed Eesti
kodanikud. S.t. need, kes olid kas ise Eesti kodanikud või kellel
vähemalt üks vanem või vanavanem oli Eesti Vabariigi kodanik 1940-nda
aasta 16. juuni seisuga. Venemaal poleks vähimatki vajadust taotleda
nendegi lisamist ümberasustatavate sekka, kuna nad on pikaajalisest
„eesti fašistide” keskel elamisest rikutud (kui Dimitri Klenski sugused
erandid välja arvata) ega suudaks seetõttu suurvene kultuuriruumis enam
kohaneda.
Nõnda kaoks Venemaal ettekääne Eestisse tungimiseks ning ka Eesti
ühiskond muutuks hulga pingevabamaks. Pingevabamaks kas või juba selles
mõttes, et kuna enamus
vägivaldseid kurjategijaid pole eesti päritolu, vaid peab oma emakeeleks
vene
keelt, siis vabaneks eestlased nende kurjategijate
ülalpidamiskohustusest ja ühtlasi hirmust nende tegude kordumise ees.
Samuti kaoks needki pinged, mis on põhjustatud eesti ja vene rahva
mõttelaadi
põhimõttelisest erinevusest, lausa vastandlikkusest.
Eesti ja vene, täpsemalt suurvene mõttelaadi erinevusest kirjutas
omal ajal, 1944. aastal väga hea uurimuse Jüri Uluots. Selle pealkiri
on „Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast”. Uluots loetleb
seal mõlema mõttelaadi erinevusi ja jõuab siis seisukohale:
„Eelnevast nähtub, et Eesti ja Vene sotsiaalpoliitilised ideoloogiad erinevad teineteisest järsult ja põhiliselt.”
Uluots põhjendab oma seisukohta järgmiselt:
„Eelnevast ilmneb mitte üksnes eesti ja vene (suur-vene)
sotsiaalpoliitiliste ideoloogiate järsk ja põhiline erinevus, vaid
selguvad ka tegurid, mis on neid erinevusi tekitanud. Primaarseks
teguriks osutub mõlema kõneksoleva rahva erinev antropoloogiline
substants, sekundaarseks ja tertsiaarseks nende geograafiline asend ning
ajalookäik. Antropoloogilised omadused on otsustavalt suunanud kummagi
ideoloogia kandja geograafilise asendi kujunemist ja suhtumist teistesse
rahvastesse. Sõltuvalt antropoloogilisest substantsist, geograafilisest
asendist ning suhtumisest teistesse rahvastesse on ajalooprotsessis
kujunenud vastavad erinevad ideoloogiad ja tegutsemisviisid. Need
erinevad ideoloogiad pole seega juhuse viljaks ega mööduvaks nähtuseks.
Vere ja mulla seosest võrsuvad rahvad, nende mõttemaailm ja käitumine.
VI. Mõlemad rahvad, kellest on eelpool kõneldud, on praegu elamas
ja tahavad edasi elada. Nende rahvaste sotsiaalpoliitiline ideoloogia
on oluline osa nendest endist, nende elust. Seetõttu eelnevad vaatlused
kahe rahva sotsiaalpoliitilistest ideoloogiatest kuuluvad veidi
jätkamisele ka veel tuleviku vaatepunktilt, sise- ja välispoliitiliselt.
Sisepoliitilisel alal mõlema rahva sotsiaalpoliitilised
ideoloogiad on erinevad nagu tuli ja vesi. Seetõttu sammud, mis ühe
rahva seesmise elu korraldamisel võivad olla õiged, saavad teisele olla
vaid katastroofilised. Olles ühe rahva juures arusaadavad ja elu
edasiviivad, on vastavad sammud, vastav režiim teisele rahvale võõras ja
tema elu laostav. Seepärast isiksus, kodanikuvabadused, rahvapärane
riigikord ja seaduste austamine, mis Eestis on endastmõistetavad ja elu
edasiviivad, osutusid Suur-Vene eksperimendis a. 1917 („Kerenski aeg“)
eluvõõraiks ja Venemaa elu lammutavaiks, tekitades raskeid võitlusi ning
kodusõja.
Ümberpöördult, isiku sulatamine kollektiivsusse, kollektiivne
tegutsemine, riigivõimu käsitamine vägivallana ja seaduste vägivaldne
andmine ning rakendamine, mis on Suur-Venes endastmõistetavad ja
püsivad, osutusid Eesti eksperimentides (bolševistliku okupatsiooni ajad
Eestis a. 1917 ja 1918 ning 1940-41) eluvõõraiks ja kogu rahvast
surmavalt häirivaiks ning ähvardavaiks, tekitades äärmiselt raskeid
võitlusi, sõdasid elu ja surma peale (a. 1918-20, Teine maailmasõda
1941. aastast, eriti 1944. a. veebruarist alates).”
Milline on Uluotsa pakutav lahendus? See on järgmine:
„Kummagi
rahva elu huvides pole vaja selliseid eksperimente tulevikus korrata,
olgu juba siis, et ühte või teist rahvast tahetakse hävitada või tema
elujõudu nõrgendada. Kui aga tulevikus tahetakse mõlemate rahvaste elu
säilitada ja selle loomupärast kujundamist võimaldada, siis on selleks
ainult üks retsept: mõlemad rahvad tuleb oma sisepoliitiliste
radikaalselt erinevate sotsiaalpoliitiliste ideoloogiate tõttu
teineteisest täiesti lahus hoida. Õiguslikult tähendab see seda, et
mõlemad rahvad peavad riiklikult lahus elama, mitte ühte riiklikku
koosseisu kuuluma, isegi mitte ühte ka kõige lõdvemasse riiklikku liitu.
Nagu vesi kustutab tule või tuli aurustab vee, kui nad pole
teineteisest täielikult eraldatud, nõnda ka käesoleval korral ainult
teineteisest riiklikult ja õiguslikult täiesti lahutatud olek
kindlustab, et eestlaste ja suurvenelaste kui loomupäraselt kujunenud
rahvaste elu tulevikus ei kustu või järkjärgult ära ei aura.”
Jüri Uluots tundis vene hinge, mõttelaadi ja kombeid läbi ja lõhki,
kuna oli venelaste keskel ise pikalt elanud ja töötanud. Seetõttu on ta
arutluskäik ja lahendus paikapidav tänapäevalgi.
Dekoloniseerimise järel vabanenud vahendid saaks suunata
eestluse edendamiseks. Sest kinnitoppimist vajavaid eelarveauke leidub Eestis külluses.
Mis juhtuks seejärel aga Eesti poliitmaastikul?
Juhtuks see, et kõik Eesti parteid oleks
lausa sunnitud seadma taas esikohale
eestluse
huvid. Enam poleks neil vaja püüda mitte-eestlaste või lihtsameelsete
eestlaste hääli. On ju praegu Eesti suurparteidel väga lihtne:
Keskerakond esitab ennast muulaste, peamiselt venelaste õiguste kaitsja
pähe, nii-öelda valged jõud aga kutsuvad eestlaste lihtsameelset osa
üles toetama Reformierakonda, Isamaa ja Res Publica Liitu ning
sotsiaaldemokraate kui „ainsat vastukaalu venemeelsele Keskerakonnale”,
kes kohe-kohe ähvardavat Eesti viia Venemaa võimu alla. Nii-öelda valged
jõud esitavad ennast
ainsate eestluse kaitsjatena,
tegelikult aga viivad, õigemini
ongi juba viinud selle kattevarju all ellu
vägagi eestlusevaenulikku
poliitikat. Riigi nimirahvuse liikmete massiline vaesumine, võlaorjusse
vajumine ja samuti massiline väljaränne on selle kohta parimaks
tõestusmaterjaliks.
Kui Eesti poliitmaastikult kaoks aga „vene kaart”, siis oleks kõik
suurparteid sunnitud – kujundlikult öeldes – ajama jalad kõhu alt välja
ja tegelema
TÕELISTE probleemidega.
Ukraina kriis võib Eestile pakkuda aga ka
täiesti teistsuguse tulevikustsenaariumi. Nimelt järgmise.
Esiteks, kõigile nii-öelda hallipassimeestele antakse lihtsustatud tingimustel ja kiirkorras Eesti kodakondsus.
Teiseks, kõigile Eestis elavatele Venemaa kodanikele, kes seda ise
soovivad, antakse lihtsustatud tingimustel ja kiirkorras Eesti
kodakondsus. Õigemini:
ka Eesti kodakondsus, kuna neil
lubatakse säilitada Venemaa kodakondsus. Selleks tehakse
kodakondsusseaduses vastav muudatus, mis lubab uuesti
topeltkodakondsust. Ja kui Venemaa kodakondsusseadus lubab samuti uuesti
topeltkodakondsust, siis ongi kõnealune küsimus lahendatud.
Kolmandaks, kõik sel moel Eesti kodanikuks saanud venelased valivad
sellise Riigikogu, kus on enamuses juba nii venekeelsed kui ka
varjamatult
venemeelsed poliitikud. Rõhutasin sõna „varjamatult” siin sellepärast,
et kuigi ka näiteks Marko Mihkelsoni ja Urmas Paedi suguste eesti
poliitikute teod on olnud
sisuliselt vägagi venemeelsed, pole nad siiski vähemalt oma valimisprogrammides
otseselt venemeelseid seisukohti esitanud.
Kui Riigikogus saavutavad enamuse
varjamatult venekeelsed ja venemeelsed poliitjõud, siis kuulutatakse peagi vene keel Eesti teiseks,
sisuliselt
aga esimeseks riigikeeleks, kõrvaldatakse põhiseaduse preambul, kus
juttu Eestist kui rahvusriigist ning surutakse riigi nimirahvus –
eestlased – samasugusesse seisu, nagu on Venemaa soome-ugri rahvad, kel
on „oma riik” olemas ainult paberil.
Ukraina kriisil võib olla Eesti rahvastikule ja poliitmaastikule
seega nii väga hea kui ka väga halb mõju. Kummas suunas Eesti ühiskond
läheb, oleneb eeskätt sellest, kui palju riigimehelikkust, isamaalisust,
aktiivsust, ennekõike aga
tugevat tahet leidub igas Eesti patrioodis. Pidagem meeles:
keegi teine meie eest Eesti rahvusriiki taastama ei tule! See raske, kuid tänuväärne ja hädavajalik töö tuleb ära teha Eesti patriootidel.
Langenud Vabadusvõitleja päeva 18. aulakonverentsil (30. märtsil 2014 Tartu ülikooli aulas) peetud ettekanne.
Tõnu Kalvet
Allikas: http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/
