Demokraatia on enamuse võim vähemuse üle ja tema kõige
suurem vaenlane on kollektiivne lojaalsus ehk eesti keeli rühmaustavus.
Alustamata targutust rühmaustavuse, demokraatia ning patriotismi seoste üle, vaatame
lähemalt, kuidas „ustavad“ meid ohustavad.
Inimese
omaduste hulgas on soov võita. Ja kui ise võita ei suudeta, siis soovitakse
olla vähemalt võitjate poolel, väljendades võitjale oma ustavust või ehk pigem „ustavust“,
sest tänane võitja võib olla homne kaotaja ning siis tuleb ju väljendada
„ustavust“ temale, kiruda oma kannatusi eelmise võitja all jne. Niisugust
tegevust kutsutakse viisakas seltskonnas konformismiks, ausate hulgas aga
reeturluseks, mida ei saa iial põhjendada muu kui omakasuga, sooviga olla
„pirukale“ lähemal.
Kujutame ette 101 inimese hääletamist mingi olulise
probleemi üle, mille tulemusel sünnib häältejaotus 51/50. Kas nii jääbki? Saadame
reporteri kontrollima ning saame teada, et… jäärapäiselt ja solvunult
kinnitavad oma otsuse õigsust vaid alla jäänud grupi ladvikusse kuuluvad isendid,
ülejäänutest suur hulk aga väidab, et nii ongi õigem ja nemad ainult juhtkonna
survel jne jne. Tegelik jaotus, mis tekib, võib olla hoopis 76/25. Kas see on
nüüd õige? Ei ole, sest ka võitnute grupis oli sama olukord, kus 25 inimest
hääletas „kohusetundest“. Nüüd võiks küsida, et miks siis need grupid kohti ei
vaheta? Ja vastata, et isegi kui vahetaksid, ei muutuks sellest midagi –
julgust oma arvamust väljendada neil tegelikult pole ega tule!
Samuraid põlgasid vääritut elu ja ütlesid: „Samurai elu ei
mõõdeta pikkusega.“ Jäägu see lause lugejale mõtteaineks.
Võõrsõna „konformism“ tähendab muganemist,
sotsiaalsete standarditega kohanemist, nende järgimist ning seostub otsesemalt
kohanemisega sotsiaalsete ja ideoloogiliste nõuetega, mida millegipärast
nimetatakse ühisteks väärtusteks. Või teiste sõnadega: inimene allub grupi
survele, loobub oma tõekspidamistest, püüab elada, mõelda ja toimida nii nagu
„kõik teised“.
Konformismi põhijooned
on sisendatavus ehk siis pime usk „kõrgemalt poolt“ öeldusse või kellegi
vahendatusse, emotsionaalselt surnud seis (a´la
„See on poliitiline nali, mina ei naera!“), alaväärsustunne („…ah, mis mina
väike inimene…“ või „…mida meie siin suudame…“) ja muidugi mure teiste
heakskiidu või hukkamõistmise pärast („…mida teised arvavad?!“ ja „…kui
kiidavad, siis äkki ülemusele ei meeldi…“).
Konformism on seda
tugevam, mida rohkem on grupis liikmeid; siit ka massipsühhooside ajuvaba
võimsus, kus massis olles usutaksegi oma tegevuse õigsusse. Näiteid võib tuua
möödunud sajandi Saksamaalt meie laulva revolutsiooni või aprillimässuni. Ega
siis George Carlin asjata öelnud: „Ärge kunagi alahinnake hulkadesse kogunenud
rumalate inimeste ühist jõudu!“
Konformism kasvab välja
püüdest olla tubli, toimida õigesti ja toetuda seejuures teiste antud
normidele. See on orja püüd olla tubli oma peremehe silmis. Siia lisandub püüd
meeldida oma kaaslastele või ehk hirm nendeltki tappa saada; mängu tuleb nüüd
juba reeturlus mõlema poole, nii peremehe kui kaaslaste, suhtes. Ja siia
vundamenti kuulub ka püüd saada peremehelt tasu sobiva käitumise eest ja
vältida karistusi ebasobiva käitumise eest; seda juba nii peremehe kui
kaaslaste suhtes. Ja katsuge nüüd siia leida koht väärikusele! Ei mahu kuidagi,
sest äkki peremehele ei meeldi…
Lühidalt ja kokkuvõtvalt
on konformism kollektiivne lojaalsus lärmakale juhtlollile pluss püüd kallutada
kaaslasi samale teele ja mõjuda nende hulgas väikese juhina, kelle selja taga
on suur peremees. Siia alla käib veel üks meie jaoks
uuevõitu kategooria: need, kes kommentaariumites oma õige nime ja näopildi alla
niisuguse vurinaga võimutsejatele poevad, et ikka kõik näeksid, kuidas just
nemad oskavad „võitjate“ poolel olla.
Olgem siis Ühistu
liikmed, aga jäägem isiksusteks ja olgem selle läbi võitjad, et märkame kõiki
ebakõlasid, millest võib lojaalse peanokutamise tulemusel välja kasvada oht
meie püsimajäämisele! Olgem ausad ja heas mõttes isekad.
Muide, kas teate, mis
põhjusel lükati ühes USA kirjastuses tagasi romaani „Loomade farm” käsikiri?
Õige vastus on: „Ameerikas on võimatu müüa loomajutte!”
Toimetus
Read more...
Mis seal ikka, pead tööle! Kõigepealt tuleks teha üks
legendivõistlus, seejärel aga konkurss parima ideekavandi leidmiseks
legendikonkursi võidutöö alusel. Kasutagem ajaloolist võimalust andmaks
lisaväärtust Tallinna ja kogu Eesti ühele sümbolile – aitab paljast
mastist ja soolisest diskrimineerimisest linnavaadetes.
