TABEL: vaata, milline näeb riigisektori autopark välja arvudes

Toimetas: Lemmi Kann

ärileht.ee

FOTO: Rauno Volmar

Tänane Ärileht kirjutab, et riigi autopark on viie aastaga rohkem kui 700 auto võrra paisunud – eelmise aasta lõpu seisuga oli riigisektori hingekirjas 2907 autot. Riigi autode ülalpidamise otsesed kulud olid 2014. aastal üle 23 miljoni euro, millele lisandub erisoodustusmaksuna tasutud 426 182 eurot maksumaksja raha. Ametiautoga tehtud isiklikud sõidud maksis eelmisel aastal ise kinni vaid 92 ametnikku – 21 681 eurot.
Need andmed pärinevad ministeeriumidelt endilt ja teabenõudega küsis need välja Eesti Maksumaksjate Liit.
Vaata tabelit, kuhu on koondatud ministeeriumide vastused järgmistele küsimustele:
1. Kui palju on ministeeriumis ja ministeeriumi haldusala asutustes sõiduautosid?
2. Kui suur oli 2014. aastas sõiduautodega seotud kulu?
3. Mitme sõiduauto eest on 2014. aastal arvestatud erisoodustusmakse, kui suures summas ja kas sõitude arvestuse alusel või kuumääralt?
4. Kuidas peetakse autode kasutamise kohta arvestust (mitmel auto kohta peetakse sõidupäevikut, on paigaldatud GPS jälgimisseade, videoregistraator või muu tehniline seade)?
5. Kui mitme sõiduauto kasutajad ja kui suures summas on 2014. aastal hüvitanud tööväliste sõitude maksumuse?
6. Kui palju sõiduautosid on äratuntavalt märgistatud (nt asutuse logo või muu sarnase tähisega)?
7. Kui palju maksti 2014. aastal töötajatele ja ametnikele isikliku sõiduauto kasutamise eest hüvitist (isikute arv, summa)?
Andmeid soovis EML ministeeriumi ja iga hallatava asutuse lõikes eraldi.
EML selgitab, millised asutused on hõlmatud
Tabelist jäid välja need riigiasutused, mis ei ole ühegi ministeeriumi otseses alluvuses. Kuna nende autopark on üsna väike, siis nende puudumine üldist pilti väga ei mõjuta.
Selle kinnituseks meenutame 2009. aasta andmeid: Riigikantselei 5 autot, Riigikogu Kantselei 11 autot, Riigikohus 3 autot, Riigikontroll 3 autot, Vabariigi Presidendi Kantselei 6 autot, Õiguskantsleri Kantselei 2 sõiduautot. 
Arvestusest jäi välja ka Riigimetsa Majandamise Keskus, kellel oli 2009. aastal 161 sõiduautot, sest formaalselt on tegu küll riigiasutusega, kuid sisuliselt on see äriline ettevõtte, mida oleks õigem võrrelda riigi äriühingutega.
Nii tookord kui ka praegu jätsime arvestusest välja kohalikud omavalitsused, avalik-õiguslikud juriidilised isikud ning muud maksumaksja rahast täielikult või osaliselt finantseeritavad moodustised (riigi sihtasutused, MTÜ-d jne).
Loomulikult on tabelist puudu nende asutuste autopark, kelle tegevus on kaitstud riigisaladusega (Kaitsepolitsei, Teabeamet).
Kaitseväe ja Kaitseliidu osas esitati andmed mittesõjalise otstarbega ehk nn majandussõidukite kohta.
Vaata tabelit SIIT.

Allikas: http://arileht.delfi.ee/archive/print.php?id=71319533
_____________
Kuuldavasti on meie riigiasutuste autopark palju suurem ja parem, kui mitme rikkama ja suurema Euroopa Liidu osariigi riiklik autopark.
M.I. 

Read more...

Aivar Pahk: Liberaalse demokraatia tegelikkus

„Liberaalse demokraatia tegelikkus on hoopis teine kui seda väidavad ülevalt kõlavad liberalismi ja tolerantsi loosungid. Ühiskondlik elu on paratamatult ideede võitlus, milles tugevam ja veenvam idee (mis ei tähenda sugugi et kõige õigem), või õigemini selle idee pooldajad, püüavad konkureerivaid ideid ja sellega seoses ka konkurente kõigi moraalsete ja seaduslike, sageli ka ebamoraalsete ja vahel ka ebaseaduslike vahenditega elimineerida. Järjekindlat liberaalsust ja tolerantsi eksisteerib ühiskonnas väga harva ja sedagi piiratud aja jooksul, sest harilikult on see vaheetapiks võimu üleminemisel ühtede ideede ülemvõimult teiste ideede ülemvõimule.“
* Isa Ivo Õunpuu *

Allikas: Facebook

Read more...

MATTI ILVES: KAS EKRE SAAB JÄRGMISTEL VALIMISTEL 51 KOHTA RIIGIKOGUS?

Mart Helme kuulutas välja ühes artiklis (SIIN) järgmisteks valimisteks EKRE-le võimsa eesmärgi, võtta Riigikogus 51 kohta: "Mart Helme ütles, et erakonna eesmärk on võtta järgmises riigikogus 51 kohta. Helme ütleb, et siis ei peaks enam taluma hädatapukoalitsiooni. Nii nimetas ta eelmisel nädalal ametisse astunud Reformierakonna, IRLi ja sotside valitsusliitu.
„See on valetajate valitsus, mis tõstab makse ja koorib inimesi,” ütles Helme. „Teeb kõike seda, mida enne valimisi ei lubatud.”"

See on muidugi tore ja üllas eesmärk - eesmärgid tulebki seada kõrged - kuid praguse EKRE poliitika valgusel tundub see täitmatu unistusena. Asi on nimelt selles, et EKRE juhtpoliitikud on asunud ajama opositsiooni ühtsuse poliitikat Keskerakonnaga ja ebamäärase homolembelise Eesti Vabaerakonnaga.
Ühe väikese võidu on see poliitika juba toonud, nimelt valiti Jaak Madison Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni (ELAK) aseesimeheks, SIIN. Aseesimees ei pääse ELAKis eriti mõjule, eriti veel siis, kui enamus seda ei taha.
Paraku unustab selline poliitika peamise eesmärgi, kasvatada väga kõrgeks EKRE populaarsust valijate hulgas ja võtta võimalikult palju kohti järgmises riigikogus.

Nüüd annab opositsiooni ühtsuse poliitika (kirjutasin sellest SIIN) suurele meediale väga meelepärase värske kondi hambusse, süüdistus on juba vana - koostöö Keskerakonnaga. Paraku võib nüüd seda halvustavat süüdistust veeretada rahulikult järgmiste valimisteni!
Esimesena haaras sellest kinni Delfi ja teatab juba pealkirjas, et "Jaak Madisoni kandidatuuri ELAK-i aseesimeheks seadis üles Keskerakond"(!), SIIN.
Eestlased on aastatepikkuse Keskerakonna materdamisega ja süüdistusega venemeelsuses - tegelikult ei ole kõigil kartellierakondadel suure vahet - muudetud selle erakonna suhtes eriti vaenulikuks. Ja erakonnal, kes teeb koostööd Keskerakonnaga pole erilist populaarsust rahva hulgas loota. Samas aga ei loobi meedia selliseid süüdistusi Vabaerakonnale, ka nemad pooldasid Jaak Madisoni valimist ELAKi aseesimeheks.

Nüüd pean ütlema, et sellisest koostööst parlamendis tuleks loobuda. EKRE populaarsust saab rahva hulgas kasvatada kõige rohkem plaanitavate seaduseelnõude esitamisega (+ seaduste parandused) ja nende tulise kaitsmisega, olgugi, et need ei läheks Riigikogus ka läbi isegi siis, kui terve opositsioon neid pooldaks ja ka seepärast tuleks sellisest "opositisiooni ühtsusest " loobuda. Veel aitab populaarsust kasvatada teiste erakondade halastamatu ja konkreetne kritiseerimine ja paremate lahenduste väljapakkumine.

Read more...

Varro Vooglaidi intervjuu Postimehele EKRE meeleavaldusel 20150426

Read more...

Henn Põlluaas: Kõne aktsiisitõusu vastasel meeleavaldusel Toompeal 26.04.2015

Võimulolijad on kõik kütuse aktsiisitõusu vastu olevad ja täna siia kogunenud inimesed tituleerinud rumalateks, vastutustundetuteks ja isegi äärmuslasteks. Justkui rahvas peaks kõigega, mis talle peale sunnitakse vastuvaidlematult nõus olema. Ei ole! See aeg on möödas!

Reformierakonna, sotside ja IRL-i ajutine valitsus, sest mida ta muud on, tahab 2019. aastaks võtta kütuseaktsiisi tõusuga inimestelt ära 135 miljonit eurot. Kuid mitte keegi ei ole näinud ausat ja asjalikku analüüsi sellest, millist mõju aktsiisitõus endaga kaasa toob. On ainult häma ja demagoogia.

Rõivas kuulutas, et inimesed ostku endale uued autod ja Ligi, et tal on piinlik aktsiisitõusu vastu olevate inimeste pärast. Minul on aga piinlik, et riiki juhivad arrogantsed ja ignorantsed tegelased, kes ei tea reaalsest elust midagi ja kes ei hooli, et üle veerandi Eesti inimestest elavad juba täna vaesuses ja suur osa rahvast saab vaid miinimumpalka, millega ei ole võimalik isegi ära elada, ammugi uute autode ostmisele mõelda.

Aktsiisitõus viib Eesti kütusehinnad Euroopa tippu, samas kui me oleme eurotsooni vaeseim riik Slovakkia ees. Kütus muutub isegi kallimaks, kui Soomes, kus palgatase on 3-5 korda suurem kui meil.

Aktsiisi tõstmine põhjustab üleüldise hinnatõusu kõikides eluvaldkondades. See viib allakäigule terve Eesti riigi ja majanduse –väheneb tarbimine, tootmine ja eksport, rahva toimetulek halveneb veelgi ning inimeste väljaränne suureneb. Kas seda valitsus tahabki? Meie ei taha!

Väidetavalt tõstetakse kütuseaktsiisi laste ja väikesepalgaliste inimeste toetuseks, kuid kaasnev hinnatõus sööb selle kõik ära. Ühe käega antakse, teise käega võetakse – ja võetakse palju rohkem kui antakse.

Raha ei jätkuvat ja makse tuleb tõsta! Samas toetatakse sadade miljonite eurodega Kreekat, kus lastetoetused, palgad ja pensionid on meist kordades suuremad. ESM-st rääkimata. Hoopis see raha tuleb suunata laste ja väikesepalgaliste toetuseks, mitte paisata Eestit jätkuvale allakäiguspiraalile!

Aktsiisitõusuga kaasneb veel üks oht, millest valitsus ei räägi. See puudutab meie igapäevast turvalisust - politseid, kiirabi ja tuletõrjet. Hinnatõus tähendab kõikide nende valdkondade kulude kasvu, kuid valitsuse poolt pole kuulda sõnagi nende eelarvete tõstmisest. See viib kas jätkuvale personali kärpimisele (mida on juba niigi vähem kui vaja – pooled tuletõrjedepood ja konstaablipunktid on juba täna suletud) või jäävad masinad aasta lõpus kütusepuudusel seisma, nagu olevat juhtunud eelmise aktsiisitõusu ajal.

Kiirabi ei jõua abivajajate juurde, politsei ei pääse õnnetus- või kuriteopaigale ja tuletõrje ei sõida tulekahju kustutama. Kas seda valitsus tahabki? Meie ei taha!

Kütuseaktsiisi ja sellega kaasnev üleüldine hinnatõus puudutab ka meie Kaitseväge ja Kaitseliitu, süües ära osa kaitse-eelarvest. See ohustab juba otseselt meie riiklikku julgeolekut. Kas seda valitsus tahabki? Tänases julgeolekuolukorras! Meie ei taha!

Meile väidetakse, et aktsiisitõusu oli võimalik välja lugeda valitsuserakondade valimisplatvormidest. See on häma ja vale. Reformierakond lubas maksupettuste pealt leida sadu miljoneid, IRL-i munareklaamis kuulutas Parts, et riigikassas on kõige jaoks raha küll ja küll ning sotsid lubasid kõike muud kui aktsiisitõusu.

Tänaseks on selge, et ajutise valitsuse moodustanud erakonnad said võimule populistlike lubadustega ja valijaid pettes. Koalitsioonileping tõestab, et neil polnud kavaski oma lubadusi täita. Tähtis oli vaid soe koht ja võimule saamine. Rahvas saab aga hinnatõusu, elatustaseme languse ja jätkuva teerullipoliitika.

Kui niimoodi alustatakse, siis mis meid veel ees ootab? Laste adopteerimine homopaaridele, Eestile kahjuliku piirilepingu ratifitseerimine ja massiimmigratsioon?

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei lepi sellega! Kõik koos, teie ja meie, kogu rahvas, saame me sellele vastu!

Ei kartellipoliitikale! Ei aktsiisitõusule! 

Allikas: http://hennpolluaas.blogspot.com/2015/04/kone-aktsiisitousu-vastasel.html

Read more...

Erakonna esimehe Mart Helme kõne kongressil

FOTO: Karli Saul

Head erakonnakaaslased, mõttekaaslased, külalised,

Kaks aastat tagasi, kui te Mustpeade majas toimunud kongressil mind Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimeheks valisite, visandasin oma kõnes neid valupunkte, mis Eesti ühiskonna ees seisavad. Samas visandasin ka lahendusi ning rajajooni, milledeni jõudma peame.
Mul on valus märkida, et enamik toona välja toodud kitsaskohtadest takistavad meie riigi arengut ka täna. Enamigi veel: paljud probleemid pole mitte üksnes püsinud, vaid on veelgi enam süvenenud. Kahe möödunud aastaga pole Eesti saaanud mitte rikkamaks, vaid jäänud vaesemaks.
Kahe möödunud aastaga pole eesti rahvas mitte kasvanud suuremaks, vaid jätkanud kahanemist. Kahe möödunud aastaga pole kodumaalt lahkunud eestlased mitte hakanud isade maale tagasi pöörduma, vaid jätkanud kasvavas tempos siit lahkumist.
Kahe möödunud aastaga pole riigi ääremaastumine mitte lakanud, vaid üha süvenenud.
Kahe möödunud aastaga poel demokraatia, sõna- ja arvamusvabaduse olukord Eestis mitte paranenud, vaid järsult halvenenud.
Pluralism, mille eest paljud siinviibijad 25 aastat tagasi võitlesid, on asendunud Eestis – ja laiemalt ka Euroopas – kitsarinnaliselt doktrinäärsete vasakliberaalsete stampidega, millede ainuõigsuses kahtlemine või millele oponeerimine põhjustavad koheselt ajakirjanduslikule tuleriidale saatmise. Oleme seda kahe viimase kuu vältel lakkamatult kogenud. Ja jõudnud selle kõige käigus veendumusele, et oleme õigel teel ning kujutame endast Eesti praegusel poliitmaastikul ainsat organiseeritud jõudu, kes on ühemõtteliselt ja pühendunult väljas eesti rahva huvide eest. Eesti riigi kui eestlaste rahvuskodu eest, eesti rahva, eesti keele ja eesti rahvuskultuuri säilimise eest ajast aega.
Me oleme einus erakond, kes näeb Eesti riiki mitte geograafilise mõistena, vaid poliitilise moodusisena, kus Eestile nime andnud rahvuse õigused ei pea taanduma sissesõitnutele ja võõrpäritolu kodanikele eriliste privileegide andmise ees.
Me oleme ka ainus erakond, kes saab täiel määral aru, et mitte valitsus pole loonud riiki ja rahvust, vaid riik ja rahvus on andnud eluõiguse valitsusele. Me oleme ainus erakond, kes saab täiel määral aru, et mitte rahvas ei teeni valitsust ja riiki, vaid valitsus ja riik teenivad rahvast.
Meie erakond ei eksisteeri mitte selleks, et käputäis erakonna juhtfiguure murraks läbi stagneerunud mugavsutsoonis vegeteeriva kliki hulka, vaid selleks, et see stagneerunud mugavustsoon koos oma ülbe klikiga laiali ajada.
Meie printsipiaalne ja kõigist teistest eristuv positsioon tähendab loomulikult konfrontatsiooni nn. vanade erakondadega. Meie rahvuslikkus ja rahvameelsus tähendavad aga ka, et me oleme sobimatu kaart välismaistele pasjansiladujatele, kes ei taha mingil juhul näha, et maarahvas (mõistke seda tähenduses eesti rahvas) nende plaanidesse jokkerina sekkuks. See omakorda tähendab automaatselt , et meie tee järgmiste saavutusteni poliitikas saab olema sõna otseses mõttes per aspera ad astra.
Ent jätkakem heade uudistega. Kaks aastat tagasi sisenes meie erakond valimistsüklisse, mille edukas läbimine oli meile tõsiseks väljakutseks. Seda nii organisatsioooni tugevust, kampaaniakogemusi kui rahalisi vahendeid silmas pidades. Tunnistagem ausalt, kõik ei läinud algul sugugi libedalt. Meie poolt kohalike valimiste kontekstis sihikule seatud läbimurded suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu jäid saavutamata ning see oli meile mõru pill. Suhteliselt kesised, ehkki juba paremad olid meie tulemused Europarlamendi valimistel. Neid kaht valimiskampaaniat täismahus kaasa tegemata poleks saanud aga võimalikuks meie läbimurre 1. märtsil toimunud riigikogu valimistel, kus me ületasime mitte üksnes viie protsendi künnise vaid saime koguni enam kui kaheksa protsenti, mis tagas meile riigikogu praeguses koosseisus seitse kohta.
Mis meile selle tulemuse tagas? Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et eelkõige meie kõigi ühine pingutus, kõigi meie aktivistide ennastsalgav töö, nappide vahendite maksimaalne väärindamine ning ennekõike usk meie missiooni vajalikkusesse. Aplaus meile kõigile selle eest!
Armas rahvas! Täna oleme olukorras, kus peame taas seadma uusi rajajooni ning järgneva kahe aastaga viima erakonna kvalitatiivselt uuele tasemele. Kui meie senine töö keskendus ringkondade elustamisele ja ülesehitamisele, siis nüüd peame edasi liikuma nii süvitsi kui laiuti. Kuigi me oleme praeguseks likvideerinud organisatsiooni kaardil viimased valged laigud, asutades ringkonnad ka Ida-Virumaale ning Saaremaale ja sirutades käe isegi üle lahe Soome, siis ometi pole sellega töö lõppenud. Kahe ja poole aasta pärast seisavad meil taas ees kohalike omavalitsuste valimised ja kuigi me hetkel ei tea, missuguseks joonistub selleks ajaks Eesti administratiivkaart, tuleb meil ikkagi olla valmis kaasa rääkima kõigi selleks ajaks kujunenud administratiivüksuste juhtimiseks.
Jah, loomulikult ei välista me ka osalemist valimisliitudes, kuid eesmärgiks peab olema ikkagi võimekus maksimaalselt välja panna oma nimekirju. Eesmärgiks peab olema meie mängijatepingi pikendamine niisuguseks, et meil on sellelt võtta kandidaate linnapeadeks ja volikogude esimeesteks ka seal, kus meil see võimekus eelmisel korral puudus. Kahe ja poole aasta pärast peavad meil olema linnapeakandidaad mitte enam üksnes Tallinnas, Tartus ja Pärnus, vaid ka Haapsalus, Paides, Rakveres, Viljandis ja paljudes teistes kohtades, milledest me eelmisel korral isegi unistada ei julgenud. Lootust seesuguse võimekuse tekkeks annab muu hulgas fakt, et valimiste järgselt on meie erakonnaga liitunud enam kui kakssada erinevaid piirkondi ja erinevaid elualasid esindavat inimest ja liitumiste tulv jätkub.
Me oleme kasvav organism, me oleme tugevnev organism ja iseenesest mõistetavalt peab see leidma väljundi ka poliitikas.
Meie organismi kasvu, tugevnemist ja süvitsiminekut näitab seegi, et kahe aastaga oleme suutnud luua tugeva noorteorganisatsiooni. See nooruslikult uljas organisatsioon on võtnud endale nimeks Sinine Äratus, märkides niiviisi värvi valikuga oma konservatiivset platvormi ja sõnaga „äratus“ missiooni kutsuda eesti rahvas üles uuele ärkamisajale. Homme, 26. aprillil toimub just nende korraldusel Toompeal massimeeleavaldus kütuseaktsiisi tõstmise vastu.
Teine organisatsioon, mis vahepealsest varjusurmast alles äsja välja toodi, on meie erakonna naisühendus, mis samuti näeb oma missiooni konservatiivsete pereväärtuste kilbile tõstmises ja rahvas uue moraalse äratuse julgustamises. Meie naised ütlevad selgelt ja arusaadavalt, et eesti poliitikas ei pea ilma tegema mitte broilerbeibed, vaid naised, kes on emad ja abikaasad. Naised, kes teavad, kui suurt vastutust kannavad eluterve ühiskonna eest emad. Naised, kes teavad, et üksnes naiste targal toetusel teevad suuri tegusid ka mehed.
Meie põhikirjas on aga veel üks ühendus, milles kätkev elutarkus ja kogemustepagas tuleb senisest sihikindlamalt meie poliitilise agenda vankri ette rakendada. See on eakate ühendus, millele plaanime samuti uue tuule tiibade alla aidata.
Ent organisatsioonist veel. Meie fraktsioon ehk meie seitse samuraid riigikogus on otsustanud, et sellest ei saa kujuneda erakonna raskuskese. Erakonna raskuskese peab jääma endiselt partei juhatusse, volikogusse ja ringkondadesse. Ainult nii saame tagada parteisisese demokraatia, aga ka selle, et jätkame arenemist tõeliseks rahvaerakonnaks kujunemise suunas. Et seda eesmärki paremini teostada, oleme võtnud poole kohaga tööle erakonna liikmehalduri, kelle ülesandeks on korrastada kõigi meie 7 700 liikme kohta käiv andmebaas. Mai algusest asub tööle ka erakonna kantselei juhataja, kes puhub elu sisse meie seni tühjana seisnud Tallinna büroole ning tagab infovoogude sujuva liikumise ja erakonna kui kogu Eestit katva võrgustiku ühtse hingamise.
Kallid sõbrad! Kuigi äsjastel valimistel püüdis juhtiv võimuerakond rahvast veenda selles, nagu oleks Eesti kõige akuutsem probleem julgeolek, siis meie kaine talupojatarkuse kandjatena teame, et tegelikult on riigi kõige valusamaks probleemiks rahvuse katastroofiline demograafiline olukord. Selle üheks põhjuseks omakorda on meie armetu majanduslik seisund, millest võimuparteid ei oska või ei julge riiki välja tuua.
Valimiskampaania ajal esitas EKRE lahendusena kompleksse kava, millesse kuulusid nii maksupoliitilised kui sotsiaaltagatisi sisaldavad meetmed. Erinevalt praeguse valitsuse plaanist makse tõsta tegime meie ettepaneku käibemaksu langetada, et seeläbi elavneva tarbimise kaudu maksulaekumiste taset parandada, jättes samal ajal ettevõtjatele kätte rohkem raha palkade tõstmiseks ja investeeringute tegemiseks. Tegime ka ettepaneku lastega perede toetamiseks tõsta tulumaks 25% peale, arvates samal ajal iga lapse puhul vanema tulumaksust 5 % maha. See kergendaks oluliselt lastega perede olukorda, lisades samal ajal meie arvestuste kohaselt riigieelarvesse hinnanguliselt 100 miljonit eurot. Ja muidugi võtaksime me raha nendelt, kes seda eesti inimeste taskust kokku korjavad ja siis maksuvabalt riigist välja viivad ehk võõrpankadelt ja nende tütarfirmadelt. Samuti kehtestaksime teemaksu Eestit läbivale transiidile.
Nagu näeme, praegune valitsus midagi taolist teha ei julge. Selle asemel jätkatakse oma inimeste vaeseks tegemise poliitikat, mille paratamatuks järelmiks saab olla vaid Eesti edasine ääremaastumine, inimeste hääletamine jalgadega, sotsiaalsete pahede kasv ning meie rahvuskehandi jätkuv nõrgenemine. Tuletan siinkohal kõigile meelde, et ennast nn.valgeteks jõududeks nimetavate erakondade juhtimisel on Eesti kui tsiviliseeritult funktsioneeriv ühiskond jõudnud kollapsi piirini. Piisab vaid veel umbes 50 000 töövõimelise inimese lahkumisest (aga see on umbes Pärnu suuruse linna jagu), et kukuksid kokku nii meie pensioni- kui haigekassasüsteem. Just selles suunas me praegu kahjuks aga liigume.
Missioonierakonnana on meie ülesandeks teha kõik endast olenev, et seda ei juhtuks. Ja kuna me oma seitsmeliikmelise fraktsiooniga riigikogus oleme liiga nõrk jõud, et riiklikku ja rahvuslikku enesehävitust seal takistada, pole meil muud teed, kui kaasata oma tegevustesse rahvas. Nii nagu me teeme seda pühapäeval koos rahvaga kütuseaktsiisi tõstmise vastu minnes.
Aga meie missioon ei saa piirduda üksnes majandusküsimustega. Siin, praegu, seistes teie ees, deklareerin ma täie selgusega ka meie positsiooni Eesti-Vene piirilepingu kavandatava ratifitseerimise suhtes. Me hääletame riigikogus selle vastu. Me oleme seisukohal, et Eesti ei saa legaliseerida oma territooriumi loovutamist agressiivsele naaberriigile, vaid peab ootama, kuni tulevik annab meile võimaluse lahendada piiriküsimus Venemaaga mitte ainult Venemaale vaid ka meile vastuvõetavatel tingimustel. Me ei ohverda oma riiklikku järjepidevust, rahvuslikku uhkust ja õigusega meile kuuluvaid Petserimaa loodusvarasid küsitava väärtusega „julgeolekugarantiide“ eest, mida Moskva suure tõenäosusega kohe rikub.
Me seome piiriküsimuse lahendamise Narva veehoidla veerežiimi lahendamise küsimusega, Venemaal asuvate Eesti varade tagastamise küsimusega ning loomulikult Tartu rahulepingu ja Eesti okupeerimise tunnustamise küsimusega. Neile Eesti jaoks tähtsatele küsimustele Venemaa poolt mõistmist leidmata pole võimalik ka piiriküsimuse lahendamine, mis tähendab, et me külmutame teema määramatuks ajaks, kuni Venemaa saab valitsuse, mida võime võrrelda Teise maailmasõja järel Saksamaal võimule tulnud valitsusega, mis distantseeris ennast selgelt natsirežiimi kuritegudest. Ootame juba 25 aastat, et sarnased arengud leiaksid aset ka Venemaal. Meil on selgroogu ja kannatust, et oodata vajadusel veel 25 aastat.
Möödunud nädalal moodustasime riigikogus toetusgrupi traditsioonilise perekonna kaitseks. Sümptomaatiliselt püüdsid grupi moodustamist takistada valitsuse juhtivpartei homoaktivistid. Me ei lasknud sellel juhtuda. Ja teeme ka edaspidi kõik, mis meie võimuses, et meie ühiskonna põhiosa elutervete hoiakute perverteerimist, halvustamist ja naeruvääristamist takistada. Taas ei kavatse me nn. „demokraatlike“ protseduuride raames lasta endast riigikogu saalis valitsuse hääletusmasinal lihtsalt üle sõita. Homoteerulli juhid peavad arvestama, et nad ei sõida kooseluseaduse rakendusakte läbi surudes üle mitte Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seitsmest vaprast, vaid rahva enamusest. Ja varem või hiljem karistab rahvas neid selle eest. Sest rahvas ei lepi iialgi normaalsuse kuulutamisega ebanormaalsuseks ja mehest, naisest ning lastest koosneva perekonna kuulutamisega seksistlikuks igandiks. Me ei nõustu Eesti muutmisega dekadentlikuks ja degenereerunud ühiskonnaks, sest ajaloos pole ükski niisugune ühiskond elujõuliseks osutunud.
Head kaasvõitlejad! Kõigest eelpoolöeldust peame tegema ühe väga selge järelduse. Eesti on sügavas kriisis ja Eestit seni juhtinud jõududel puudub igasugune visioon ning tahe, et riiki sellest välja juhtida. Selle asemel, et otsida kõigi poliitiliste jõudude vahel konsensust ning liita erinevate erakondade ja ühiskondlike gruppide poolt välja pakutavad ideed ühtseks lahendustepaketiks, on võimulolijad oma ajakirjanduslikke kaasajooksikuid kasutades käivitanud ühiskonnas massiivse nõiajahi teisitimõtlejate, nende hulgas ka meie vastu. Me ei lase ennast sellest kõigutada. Erinevalt neist on meil probleemide ületamiseks lahendused – olgu nendeks siis maavarade uurimise ja kaevandamise alustamine, meie metsarikkuste parem väärindamine, riiklike investeeringute tark suunamine, teadlaste ja spetsialistide majandusse kaasamine, maksupoliitilised sammud või meie riigis tegutsevate välismaiste röövkapitalistide ohjeldamine – rääkimata julgusest kõike nimetatud ja paljut enamatki ellu viia.
Poliitiline ja majanduslik stagnatsioon Eestis on jõudnud piirini, millest edasi saab tulla üksnes kollaps. Me ei saa seda ootama jääda. Me peame tegutsema. Me tegutsemegi. Meie, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, oleme ainus poliitiline jõud Eestis, kes näeb oma missioonina rahvuse äratamist, rahvuse ärkamist.
Ma hüüangi seepärast täna siit saalist, siit kõnepuldist Eesti rahvale: Tõll, Tõll, tõuse üles!
Eesti rahvas ärka üles, seisa enda eest! Sõbrad, viige siit saalist see sõnum üle kogu maa! On aeg!

Allikas: http://www.ekre.ee/erakonna-esimehe-mart-helme-kone-kongressil/

Read more...

Lauri Õun: Migrantidest Eestis

Ma olen siia tulnud välisüliõpilastelt küsinud ja üldine põhjus on, miks Eestisse nad on tulnud (Euroopa puhul), et neil oli "ükskõik". Vähemalt nii on mulle öelnud 8 inimest. Võis haista, et neil oli mingeid koduseid probleeme ning seepärast läksid välismaale ja kui Londoni ei saanud, käis Eesti kah. Peaasi, et kodumaalt ära. See on mingi psühholoogiline rändkärbes ja töötab eestlaste seas peades kah, mis osasid rändama/välismaale ajab.

Teine variant, kui on Euroväline. Sellisel juhul on neil "ükskõik", peaasi, et Euroopasse saaks sotsiaalabi peale. Sotsiaalabi kohta pole euroväline mulle öelnud, aga üldiselt neil oli ükskõik, olid kusagilt sõna Estonia kuulnud, et see on Euroopas ja seepärast tulid, et Rootsi ei saanud. - 5 inimest.

Neist üks eesti keelt kehvasti rääkiv türklane läks tagasi kuna tema siinsed ärid läksid vett vedama. Tema mingi kolmas Eesti türklane lasi ta üle ja seepärast Eesti omad äripartnerid jätsid ta lõpuks krediidita. Lõpuks lasi ise jalga, võttes veel ~2000 eurot Eesti äripartnerite raha kaasa. Eestis pandi musta nimekirja (ärikeelu alla). Ühesõnaga sai petta ja läks ise petiseks. Tüüpiline türklaste teema. Kusjuures too tüüp oli ise Eesti noorte türklaste grupijuht mitmed ülikooli aastad.

Teine variant on üks eesti keelt kehvasti rääkiv Rootsist pärit inimene, kellel siin juuri pole, aga Swedbanki või mõne muu sarnase (täpselt ei mäleta) asutuse pärast Eestisse kolinud ning käib usinalt eesti keelt õppimas. 8 kuuga assimileerunud kiiremini, kui 2 aastaga türklane. Nii keele oskuselt kui ka sobitumise mõistes.

Kolmas variant on 2 grusiini, kes tulid vahetult peale gruusia-vene sõda. Need õppisid kuni kooli lõpuni ja läksid tagasi. Ei integreerunud üldse (ei näidanud ka tahet) ja rääkisid pisut vene keelt.

Neljas variant on 1 taanlane, kes käis korraks vahetusüliõpilaseks. Ainult muljeid saamas. Paari sõna eesti keelt teab.

Viies variant on 1 Saudi-Araablane. Täiesti valge, ei õpi eesti keelt ja elab Eestis juba 8 aastat.

Kuues variant on Portugalist tulnud estofiil, kes töötab Tartu Ülikoolis. Elanud siin 2 aastat ja räägib paremini eesti keelt, kui 20 aastat siin elanud venelane, kes töötab müüjana. Oli juba enne tulemist uurinud Eesti kultuuri ja õppinud keelt. Estofiiliat kuidagi ei varjanud ning rahvuslasena oli minul tema üle hea meel - oli täitsa valge.

Seitsmes variant on Bahama saartelt tulnud süsimust tibinaaskel, kes oli väga ülbe ja pealetükkiva käitumisega. Temast rohkem ei tea. Hiljem pole näinud.

Kaheksas variant oli sakslane Dortmundist, kes tahtis lihtsalt kodust ära saada ja valis Eesti, kuna koolis oli talle sellest räägitud (ajaloo tunnis).

Üheksas variant on prantslane. Keeruline juhtum. Töötab Eestis u 1300-1600 eurose palgaga (koolis siin ei käinud). Prantsusmaal tööd ei leidnud ning Hiinas elamine viskas lõpuks üle. Kolis Eestisse ka selle pärast, et siin on puhas õhk ja ilus loodus. Hiina on pommiauk ning tema piirkond Prantsusmaal on musulmanidele kortermaju täis ehitatud ehk siis endist kodukohta lihtsalt enam pole (pole võimalik enam seal elada).

Lisan siinkohal juurde (mida seal postituses polnud): Et ta oli pärit maapiirkonnast, ehk siis prantslasest maakas, kelle kodukoha põldude ja külade asemele ehitati musulmanide linn - renditud maa tõttu pidi maast loobuma. Ehk siis ongi "koduta."
Uskumatu!
Kümnes variant on üks euroametnik, kes elab Eestis nn. rändtööna. Kuniks on Euroliit elab siin. Kui Euroliit ära kaob, kolib tagasi. Kuna lapsed õpivad siin, siis kui lapsed suureks kasvavad ja tema ikka veel töötab, tekib risk, et jäävad siia. Lapsed õpivad inglise keelsetes koolides ja ei assimileeru (ainult mõned tunnid lastele koolides on eesti keelt õpetavad). Ühesõnaga uusmuulased.

Allikas: Facebook, saadud siiski meili teel

Read more...

Austria leht: Eesti liitumine euroga oli ebaseaduslik

Foto: Veiko Tõkman

Eesti liitumine euroalaga oli ebaseaduslik, kirjutas Austria ajaleht Die Presse.
Saksamaa majandusministeeriumi teadusnõukogu liige Roland Vaubel ning majandustudeng Linda Victoria Schmidt selgitavad artiklis, et põhjus peitub inflatsioonis ja jätkusuutlikus majanduskeskkonnas.
Nimelt oli Eesti inflatsioon aastatel 2001-2008 keskmiselt 4,9%, kuigi referentsmäär oli 1,6%. Ka pärast 2008. aastat oli inflatsioon lubatust kõrgem. Analüütikud järeldavad, et seega oli Eesti liitumine õigusvastane.
Peale Eesti ei tohiks majandusteadlaste hinnangul euroalas olla Läti, Leedu ja Kreeka, ilmselt ka Sloveenia ja Slovakkia.

Allikas: http://www.aripaev.ee/uudised/2015/04/22/austria-leht-eesti-liitumine-euroga-ebaseaduslik

• Äripäev
  online@aripaev.ee 

Read more...

Laupäevased pildid

Read more...

Helme: tegelikult pole Eestis mingit sallimatuse probleemi

Martina Niin

www.DELFI.ee

Foto: Eero Vabamägi

Värske sotsiaalse arengu indeksi uuringu kohaselt on Eesti maailma üks sallimatumaid riike immigrantide suhtes. Rahvuskonservatiivse erakonna EKRE aseesimehe Martin Helme hinnangul pole Eesti üldse sallimatu, vaid on kõrge võõrpäritolu elanikkonnaga hakkama saamise poolest Lääne-Euroopale eeskujuks.

"Neid edetabeleid koostab selgelt vasakpoolse agendaga organisatsioon, teemapüsitus on juba selline, et kõik te olete vihkajad, aga tegelikult Eestis mingit sallimatuse probleemi ei ole," ütles Helme sotsiaalse arengu indeksi uuringut kommenteerides Delfile.
"Eestis on käivitunud massiline ajupesu, valmistamaks avalikkust ette massimigratsiooniks. Me teame, et Euroopa Liidus on põhimõtteliselt juba ära otsustatud - ja praegu käib lihtsalt Eesti poliitilise juhtkonna masseerimine -, et hakata siia saatma üle Vahemere tulevaid Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida illegaalseid immigrante suurusjärgus, mis on kindlasti üle tuhandete. Me räägime tuhandetest või kümnetest tuhandetest, keda soovitakse Eestisse paigutada ja selle ette valmistamiseks tekitatakse Eesti rahval süütunnet," sõnas Helme.
EKRE fraktsiooni juhi sõnul näeb sellest uuringust, et eesti rahval on säilinud terve talupojamõistus, ja me ei peagi soovima oma rahvuslikku suitsiidi selles hirmus, et äkki keegi saab meie peale pahaseks.
"Alati tuleb meeles pidada, et Eesti on peale Lätit Euroopa kõige kõrgema immigrantpäritolu rahvatikuga riik Euroopas. Meil on üle 30 protsendi elanikkonnast võõrpäritolu rahvastik. Ja see, et me nii ilusti oleme nendega hakkama saanud, et meil siin Eestis ikkagi toimub täiesti normaalne – jah, eestlased ja venelased võib-olla ei suhtle nii palju kui mõned integratsionistid tahaksid, aga ikkagi elatakse normaalselt - , on eeskujuks ja õpetuseks kõigile neile Lääne-Euroopa multikultidele, kes ei ole suutnud toime tulla 3-4 korda väiksema immigrandipäritolu rahvastikuga."
Martin Helme ütles, et kümned tuhanded immigrandid nõrgestaks Eesti rahvuskehandit ja meil pole mingit põhjust seda tahta. Eestlased mõtlevad tema sõnul teistele inimestele piisavalt.
"Vaadake, kui palju Eesti inimesed annetavad raha heategevusüritusteks, olgu see Ukraina põgenikele või olgu see kuskil kaugemal mingisugused õnnetused, eestlased ei ole üldse isekad."

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=71302757

Read more...