Vaevalt see kiri üldse Teieni jõuab, aga teatava osa minu
kaasmaalasteni kindlasti. Olen “lodevuspagulane” Soome riigis, üks
kümnetest tuhandetest inimestest, kes ei lahkunud kodumaalt mitte omal
soovil vaid seetõttu, et muutusime oma isamaal üleliigseteks. Lisaks
kuulun ma erakonda, mida nimetatakse põlastavalt äärmuslasteks,
vihaõhutajateks, homofoobideks, rassistideks, natsionalistideks,
fašistideks- Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda. Tänases võidupüha
kõnes lajatasite Te taas meie poole süüdistusi- me
asendame mõistliku debati juba eos paanika ja kõige madalamate kirgede
väljapurskamisega/ Aga hirm – ka võõra ees – on halb juht ja viha veelgi
halvem strateegia.
Täna, Jaaniööl kui hämarik annab koidule suud ja sõnajalg õitseb, sunnib Teie sõnavõtt avalikku vastust.
-Me õppisime veel midagi. Me õppisime, et meie liitlased on
Eestiga solidaarsed. Ka need, kes selles kahtlesid, teavad nüüd, et
Eestil on usaldusväärsed liitlased-
Jah, meie maal on NATO sõdurid, relvastus, varsti ka raskerelvade
laod ja iga uue saadetise eel kaagatab nii ajakirjandus kui ka
valitsuskoalitsioon kõvasti üle maalima nagu kana pärast muna munemist.
Mida see tegelikult tähendab? Loomulikult seda, et muutume päevast päeva
enam Venemaa sihtmärgiks. Oi, kuidas armastab USA pidada sõdu võõral
territooriumil, aga mida see tähendab pisikesele maakillule, mida
eestlased oma isamaaks kutsuvad? Peaminister, poseerimas
valimisplakatitel NATO lennukite taustal meenutab haledalt taksikoera
klähvimist elevandi peale. Kas see on tõesti sõnum, mida meil on
edastada maailmale? Meil on 2-3 lennukit ja sama palju Bradley
lahingumasinaid ning Abramsi tanke. Milline kiusatus Venemaale proovida
NATO artikkel 5 toimet pisikesel maalapil olukorras, kus peale USA ei
poolda relvastatud konflikti korral sekkumist mitte ükski Euroopa NATO
partner ja Ameerikale tähendab see taas üht sõda võõral tikutopsi
suurusel maalapil. Näpuotsaga relvastust koos suure propagandakisaga,
milles ei ole süüdi teps mitte liitlased vaid meie hüsteerilised
võimukandjad, kes selle oma valimisvankri ette rakendasid ja idanaabrit
maksimaalselt ärritasid ning ka see Teie võidupüha kõne jatkuvalt
ärritab. Kas me peaksime olema õnnelikud??
-Mida see viimase poolteise aasta faktide loetelu meile ütleb?
Aga seda, et NATO toimib, NATO reageerib ja Eesti on seetõttu kaitstud.-
Kaitstud mille eest, härra President? ? See kelkimine meenutab
vana head lugu hiirekesest, kes pistis nahka toidupoes ühe viinamarja,
jäi purju ning kõikus siis tänavale ning röökis: ” Tulge nüüd kõik Viru
tänava kassid! Kõik vägistan ära!”
Te rääkisite kaunilt sõnu seades nendest võõramaalastest, kes tulid
Eestile appi iseseisvussõja ajal, aga vaikisite nendest tuhandetest
soomepoistest, kes kaitsesid Soomet, relv käes, talve- ja jätkusõjas
ning kes Soome ja Rootsi valitsuste poolt saadeti Venemaa nõudel
GULAG-i surema. Ka Saksamaa ning Inglismaa polnud sellest patust puhas.
Solidaarsus, mis lähtus reaalpoliitikast, kus väikeriigid olid ja on
siiani vaid killud suurriikide maailma ümberjagamise survepressi all.
Needsamad riigid, mille lennukid tõusevad Eesti ja me kõigi
kaitseks õhku, vajavad abi. Ja me ei näi nende muret mõistvat. Kus on
meie solidaarsus? Kas me tunneme, et oleme teistega solidaarsed?
Järsku oleks aeg meenutada unustatud Molotovi-Ribbentropi pakti
teist salaprotokolli, millega jagati ümber maailm ning kuulutati Eesti,
Läti ja Leedu Nõukogude Liidu huviorbiiti kuuluvaks.
15. juunil 1940 okupeeris NSV Liidu Punaarmee Leedu,
17. juunil ka Eesti ja Läti.
Eesti,
Läti ja
Leedu sõjajärgne saatus määrati mitte Saksamaa ja NSV Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi lepinguga, vaid hoopis
Ameerika Ühendriikide,
Suurbritannia ja NSV Liidu kokkuleppega
Jalta ja
Potsdami konverentsidel 1945.
aastal. Eesti ja teiste Baltimaade okupeerimisel oli kõigi Euroopa
suurriikide ja lisaks USA juhtide allkirjad. Kõik need riigid kannavad
moraalset vastutust selle eest, mis meie riikides juhtus- küüditamine ja
rahva väljavahetamine ideoloogiliselt sobivate immigrantide vastu.
Demograafiline hullus, kus kolmandiku riikide rahvastikust moodustavad
võõrrahvad on Molotovi-Ribbentropi pakti otsene tagajärg. Hullem veel,
Nõukogude Liit, demagoogia suurmeister, suutis märkimisväärsele osale
õnnetutele immigrantidele, keda partei ja komsomol siia saatis,
korraldada ajupesu, mille tagajärjeks on siiani integreerumisvõimetud
inimesed. Neid saadeti siia hordide kaupa koos usinate politrukkide
loengutega- te viite sinna kultuuri, õpetate inimesed lugema ja
kirjutama ( mis sest, et juba 1897. aasta rahvaloenduse andmeil oskas
Eesti elanikest lugeda 91,2% ja kirjutada 77,7%). Teie, härra
President, ei tea sellest ränkraskest ajast midagi, sest otsisite
Ameerikas oma sõnajalaõit. Te ei mõista ega tahagi mõista, milliseid
kannatusi tähendas sundvenestamine. Ei tahagi samastuda Eesti
inimestega, kes pisarsilmi purssisid vene keeles oma valusid umbkeelsele
tohtrile, kelle ainsaks selgituseks oli- ne ponimaju po estonski. Teie
ei ole õppinud koolis kus vene keele tunde oli rohkem kui eesti keele
tunde. Neile, kultuuritoojatele, jagati korteri võtmed juba Balti jaama
perroonil. Koos emapiimaga anti ja antakse vabastajate/
kultuuritoojate/ erilise missiooni kandjate imago edasi põlvest põlve.
Jah, osa vene inimestest on suutnud ennast sellest painest vabastada ja
neid nimetan ma oma õdedeks ja vendadeks meditsiinis ning Eestimaal,
aga Georgi lintidega kaunistatud ja pidevalt suurenevad inimhulgad ”
vabastaja” Aljoša ausamba juures räägivad selget keelt, et
integratsioonist on asi veel äärmiselt kaugel. Sellele
plahvatusohtlkule olukorrale lisab pidevalt bensiini Putini Venemaa
täpselt ajastatud propaganda, kus Vene inimesele tilk tilga haaval
sisendatakse, et venelane kannab erilist maailma päästvat missiooni.
Selle Püha Venemaa nimel on ka sanktsioonidest puretud, kuid ajupestud
vene inimene nõus surema Ida Ukrainas aetuna auku nagu rämps. Siin,
Soomes, on portsjonite kaupa Venemaalt tööle tulnud inimesi, ka
meditsiiniõdesid, kes elavad siin nagu linnukesed väljal- kodu,
sissetulekud, heaolu, kuid deklareerivad uhkelt, et armastavad Putinit
ning on nõus tema eest surema kaitstes Venemaa huve Soomes ( ??!!??).

Miks Te ometigi, härra President, ei suvatse mõista eestlasi, kes
siiani tunnevad, et meie demograafiline olukord on kriitiline? Aga mis
on saanud Ameerikas rahvast, kellele tegelikult kuulus iga jalatäis
sellest kaunist maast, indiaanlastest? Ei taha nagu arutleda või kuidas?
Suurem enamus vireleb vaesuses reservaatides ja põristab trummi
turistidele. Mis on saanud Austraalia põlisrahvast? Peidame häbelikult
silmad ja vaikime. See on ohjeldamatu immigratsiooni tagajärg. Ja ikka
ei soovi õppida. Räägime häält väristades solidaarsusest? Kas üldse on
moraalset õigust Baltimaade rahvastele sallimatust pagulastesse
etteheita riikide kodanikel, kelle valitsuste allkiri kaunistas
Molotovi-Ribbentropi,
Jalta ja
Potsdami konverentside protokolle?
Kas eestlastel, lätlastel ja leedulastel pole õigust kisendada:
PEATAGE MOLOTOVI-RIBBENTROPI, JALTA JA POTSDAMI PAKTIDE VERISTE JÄLGEDE
ÜLEKANDUMINE TÄNAPÄEVA!!
Meie pagulaste kvoot on ääreni täis ja selle eest vastutavad
needsinatsed riigid, kes meile praegu sallimist õpetavad ja
paadipõgenikest muinasjutte vestavad.
-7 protsenti Eesti rahvast põgenes oma kodudest 1944. aastal,
kartes Nõukogude esimese okupatsiooni elajalike õuduste kordumist.-
Õige, põgenes ja sellest põgenemisest on ohtralt arhiivides pilte:
Nii põgeneti Eestist 1944.a
Nii põgenevad praegu inimesed üle Vahemere:
Kus on, härra President, naised ja lapsed?? Kus on need õnnetud vägistamisohus lapsed?
Aga veel, teate, mis on meie, Eesti Vabariigis mittevajalike
inimeste, peamine mure siin Soomemaal? Enamik meist soovib võimalikult
vähe vaimses mõttes ruumi võtta. Kiiresti omandada keel ja töötada
vaikselt ja märkamatult. Jah just need, keda Eestimaa välja on
sülitanud. Palun mitte väita, et suurt osa meist ei ole isamaa
valitsejad minema heitnud. Ammu on teada pisiasi, et eesti tohter ja õde
koondatakse ning nende asemel võetakse tööle idanaabri meedikuid,
kellele saab maksta jatkuvalt orjapalka. See ei toimu enam vaid Ida-
Virumaal, aga ka Pärnus, Tallinnas ja mujal. Taas on saabunud aeg, kus
eestlane peab arstiga rääkimiseks õppima ära vene keele. Minge Loo
alevikku ja suhelge sealsete ” uute” perearstidega kui ei usu. Ja
selles põrgulikus situatsioonis räägib meie president sallivusest,
tolerantsist ja võõrvihast.
Aga sallivus?? Kuusankoski kirikus on olnud mitmeid projekte, mille
aktiivne toetaja ma olen. Olen uhke, et kaks pisikest Liibüa last käivad
kodumaal koolis minu annetatud koolitarvetega. Olen õnnelik, et ühes
külas kaevati elanikele nii vajalik kaev ja selles on ka minu osa. Kas
selles ei olegi hoolimise mõte, aidata Aafrika inimesi ehitada endale
tulevikku kodumaal? Aga ikka on suurriikidel asja sealsesse
poliitikasse vahelesegada. Ikka ja jälle eksporditakse demokraatiat
riikidesse, mis selleks valmis ei ole. Ikka veel ei suvatseta kuulata
Albert Schweitzeri hoiatusi Aafrika siseasjadesse sekkumise eest. Vana
džunglitohter hoiatas Aafrika rahvusriikide iseseisvumisel 1950-1960, et
see on liiga vara ja et riigi elanikud pole valmis oma riigiga hakkama
saama. Kas tal polnud õigus? Ja nüüd, kus suurriikide suva on vahetanud
ühe diktaatori teise vastu ning külvanud õnnetul mustal mandril surma
ja hävingut, mahitatakse inimkaubitsejaid ning jagatakse oma äpardunud
poliitika tagajärjed Euroopa riikide vahel, jutlustades kaasatundmisest,
abistamisest ja tolerantsist. Ja nad tulevadki, kuid märkimisväärne
hulk ” pagulasi” vihkab valget inimest iga oma ihurakuga. Õigusega,
muideks.
Nüüd siis heidab meie president eestlastele ette sallimatust. Meedia
ründab EKRE-t kui äärmuslikku natsiparteid. Milles seisneb minu
äärmuslikkus??
Kas on tõesti kuritegu, et soovin kogu oma hingest, südamest ja
meelest, et minu lapsed, lapselapsed jääksid siia paesele maalapile
alles, sünnitaksid lapsi, kes õpiksid rääkima, laulma, luuletama oma
emakeeles? Et meie, vanema põlvkonna, jäljed läheksid edasi Eestimaa
liivasel mererannal, et me jääksime kestma? Me nõuame õiglust, et
saaksime töötada oma maal ja mitte võõra rahva keskel. Meil on mitte
üksnes moraalne vaid ajalooline õigus sellele nõelapeasuurusele
lapikesele maailmas, mis on meie, meie laste ja lastelaste oma.
Ei, härra president, me ei kavatse nagu Teie kodumaa päriselanikud,
indiaanlased, turistide meeleheaks sulgedega ehitult tantsu vihtuda ja
trummi taguda. Meil on õigus elada, töötada ja surra oma isamaal.
Absoluutselt talumatu ja ebaõiglane on see, et inimkaubanduse tulemusel
meile läkitatud pagulastele määratakse Euroopa seadustega
sotsiaaltoetusi rohkem kui meie õpetaja, meditsiiniõde või põllumees
teenib, pensionäridest ei ole sünnis rääkidagi.
Meie õigus- jääda kestma!
Praegu, kus koidab uus päev, tahaksin ma vaid küsida:
Miks Te vihkate meid, eestlasi, härra President?
Miks Te ei tõuse meie palgavaesuses virelevate inimeste, ka
haritlaste kaitsele? Mis teile ei lähe korda vaesuses elavad lapsed?
Miks Te ei ürita kasvõi teeseldagi, et Eestimaa inimeste saatus Teile mingilgi määral korda läheb?
Teie suhtumine meisse, Eestimaa eestlastesse, meenutab Teie kodumaa,
USA, kolonistide suhtumist kunagi nii suurearvuliselt esindatud
linnuliiki, Ameerika kaljutuvisse. Nende parved olid kümnete tuhandete
isendite suurused, neid oli nii palju. Ja siis neid tulistati, püüti,
hävitati, mürgitati, sest neid oli nii palju.
Viimane Ameerika kaljutuvi suri üksikuna New York´i loomaaias 1960 aastal. Lugege G. Durrell´i kui ei usu.
Meie ei soovi olla Teie Ameerika kaljutuvi!
Meil on õigus jääda kestma!
Read more...