Parim viis EKRE põhja lasta on kutsuda ta valitsusse – PRAEGUSSE valitsusse! – enne kui hilja. VÕIMURITELE hilja.
Eesti Konservatiivse Erakonna (lüh. EKRE) toetajaskond ja seeläbi ka mõjukus suureneb pidevalt.
Ametlikult on EKRE küll veel Riigikogu pesamuna – väikseima esindusega parlamendipartei – , kuid
tegelikult
enam mitte. Kui erakorralised parlamendivalimised toimuks nüüd, siis
saaks EKRE kordades rohkem hääli (ja ka saadikukohti) kui sai 2015.
aasta märtsis toimunud, korralistel valimistel. Valitsusliitu
kuuluvatele erakondadele see tulevikuväljavaade vaevalt heameelt teeb.
Mis sest, et nad on oma abitu tegutsemisega Euroopat räsiva
rahvasterändamise ajal selle jõujoontemuutuse
ise tekitanud.
EKRE kui „segav faktor” tuleks valitsuserakondadel niisiis ära
nullida. Kuidas seda aga teha? Peavooluajakirjanduse abil enam ei saa,
kuna kõik EKRE-vastased laimurünnakud ajakirjanduses on selle erakonna
pooldajaskonda vaid kasvatanud. Paljudele inimestele, kes seni EKRE
suhtes kõhkleval seisukohal olnud, piisab EKRE poolele üleminekuks
sellestki, kui nad näevad, kui rumalad ja/või alatud on need tegelased,
kes EKRE-t ründavad. Eesti on ju väike, kellegi juhmus ega kaabaklikkus
ei jää siin ju saladuseks. (Piisab sellestki, kui meenutada,
millised olevused tänavu kevadel ja kevadsuvel Jaak Madisoni vahulsui materdasid.)
Rahvasteränne Euroopasse on võtnud peavooluajakirjanduselt võimaluse
EKRE-t rünnata selleski küsimuses, sest pea kõik EKRE sellealased
ennustused ja hoiatused on osutunud paikapidavaks.
Mida siis selles, võimuparteide jaoks üha ebameeldivamaks muutuvas olukorras, teha?
Parim ja ühtlasi
ainus lahendus on… kutsuda EKRE valitsusse! NB!
praegusse
valitsusse. Sest selles on võimalus reegleid kehtestada veel
Reformierakonnal. Tulevase valitsuse moodustamisel võib olla samas
rollis juba EKRE.
Kui oleksin Reformierakonna niiditõmbaja, siis teeksin äsjamainitud
otsuse kindlasti. (Niiditõmbaja sellepärast, et kõigi väliste märkide
põhjal otsustades, on Reformierakonna juhtkond kõike muud kui
teovõimeline. Nimetet juhtkonna käitumine rahvasterände ajal on seda
tõestanud korduvalt ja üliveenvalt. Seega peab seda erakonda juhitama
väljastpoolt.)
Algatuseks laseksin kindlasti peavoolumeedias ilmuda
arvamusavaldustel, mis ei pea EKRE-t enam paariaks, vaid vihjavad ta
võimalikule valitsuskõlblikkusele. Kas või nii, nagu tegi 12. detsembril
2015 majandusleht „Äripäev”, mis artiklis „EKRE saab valitsusse”
täiesti tõsimeeli kirjutas sellest, et EKRE valitsussepääs on vaid
ajaküsimus.
Võimurite kasu EKRE valitsussepääsust
EKRE kutsumine valitsusse lööks mitu kärbest ühe hoobiga. Vaadelgem alljärgnevalt neid „kärbseid” ühekaupa.
Esiteks, see samm seoks kinni EKRE käed ja topiks
kinni EKRE suu. Ühesõnaga: taltsutaks EKRE ära. Siis ei saaks EKRE enam
arvustada valitsuse abitut ja kohati lausa kuritegelikku asjaajamist,
vaid peaks osa sellest võtma ka enese kanda. EKRE juhid asuks kohe
rääkima „poliitikast kui kompromissidekunstist”, vajadusest „leida
ühisnimetaja” ning õigustama oma tegevust rahvatarkusega „parem pool
muna kui tühi koor”. Jalamaid avastaks rahvuskonservatiivide juhid, et
EKRE-l „on arvatust suurem ühisosa” nii Reformierakonnaga kui
Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga.
EKRE lastaks ligi suuremale osale riigieelarvest kui seni. Samuti
leitaks EKRE tähtsatele ja natuke vähemtähtsatele tegelastele senisest
rohkem „sooje kohti”. Kui mõni kiirest rikastumisest liigõhinasse läinud
EKRE-lane siis vahele võetakse, jäetakse see „suure kella külge”
panemata, kuid seotakse EKRE suu ja käed sedasi veelgi rohkem kinni.
Kõige selle tagajärjel loobuks EKRE oma senisest vastuseisust
ebaseaduslike immigrantide asustamisele Eestisse, taanduks põhimõttest
„Eesti kvoot on null!” ning asuks rääkima, et vastu ollakse vaid
piiramatule sisserändele, piiratud ja kristlaste sisserändele aga mitte.
Teiseks (ja see tuleneb otseselt esimesest punktist)
peatataks sel moel EKRE toetajaskonna ning seeläbi mõjukuse kasv. Kui
eestimeelsed valijad näevad,
kellega EKRE „leivad ühte
kappi” on pannud, siis nad pettuvad ja otsivad endale uue lemmiku. EKRE
muutub seepeale aga Reformierakonnast sama sõltuvaks kui on praegu
Isamaa ja Res Publica Liit (lüh. IRL).
Kolmandaks, EKRE abil vahetataks välja ning seeläbi
„pandaks paika” praeguse valitsuse nõrgim erakond – IRL. Viimase
„paikapanekust” on huvitatud nii Reformierakond kui – Partsi-kriisi
valguses – ka sotsiaaldemokraadid. See toimuks seda kergemini, et paljud
IRL-i selgrootuses pettunud valijad on niigi läinud EKRE poole üle ning
pole üldse kindel, et IRL järgmistel parlamendivalimistel ilma
häältelugemisserverit kontrolliva erakonna abita valimiskünnise ületaks.
EKRE-l tasub etturivõidule eelistada lipuvõitu
Kokkuvõtteks: Reformierakonna jaoks kõige kasulikum oleks kutsuda
EKRE valitsusse nii ruttu kui võimalik, EKRE jaoks kõige kasulikum aga
lükata valitsusseminekut edasi kuni selle ajani, mil jõujooned Eesti
poliitikamaastikul on muutunud hoopis teiseks: selliseks, mis on EKRE-le
hulga soodsamad kui praegused ja võimaldavad moodustada valitsuse juba
ilma
kurja juuri – Reformierakonda ja sotsiaaldemokraate – kaasamata. (Kõigi
ülejäänud erakondadega leidub koostöö osas läbirääkimiseks EKRE-l
siiski piisavalt kokkupuutepunkte.)
Malekeelt kasutades võiks seda sõnastada nõnda: kohese
etturinoppimise asemel on arukam valmistada rünnak hoolikalt ette ning
noppida siis juba vastase lipp või panna vastasele koguni matt.
Kärsitus tuleb selle juures kindlasti kahjuks, arukus ja kaalutlevus aga kasuks.
Lähikuud, hiljemalt -aasta peaks näitama, kes on Eesti poliitikas käiva malepartii jätkamisel edukam. Nii et: jälgigem mängu!
TÕNU KALVET
Allikas:
http://www.rahvuslasteklubi.org/tallinn/index.php/et/artiklid/203-2015-12-22-06-36-27
