Läänemaailma ülikoolid ja riigiaparaadid on juba
uusmarksistide poolt üle võetud ja nüüd käib erasektori hõivamine,
väidab Hardo Pajula Vikerraadio päevakommentaaris.
Meie
seltsi esimese avaliku väitlusõhtu teema oli sotsiaalne õiglus. Nüüd,
mil sellest üritusest hakkab mööduma juba poolteist aastat, on mul
tollest õhtust tõesti meelde jäänud ainult üks asi: meie lugupeetud
oponendi seljas olnud pentsik pusa.
Too džemper oli rohekat värvi
ja sellele oli mõõdukalt suurte valgete tähtedega kirjutatud „The future
is female!“ Seda sloganit võib tõlkida vähemalt kahel erineval moel:
„tulevik kuulub naistele“ või „tulevik on feminiinne“.
Vaatamata oma sarnasusele on need kaks üsna erinevat väidet. Järgnevas arutluses juhindun ma esimesest versioonist.
Niisiis – tulevik kuulub naistele.
Ma
olen sellest mälestusväärsest õhtust möödunud aja jooksul väga sageli
mõelnud sellele, mis paneb üht meest endale sellist kentsakat kampsunit
selga tõmbama. Vastus hakkas tõtt-öelda koitma alles pool aastat tagasi.
Tänaseks olen jõudnud selle sõnastuseni.
Mind pani tegelikult
sedasama esimest väitlusõhtutki korraldama painav tunne, et see, mida ma
viimasel paaril aastal enda ümber tunnen, meenutab üha rohkem seda,
mida ma kogesin umbes 30 aastat tagasi. Ühtäkki taipasingi, et ma olen
seda loosungit – „Tulevik kuulub naistele!“ – juba kunagi varem lugenud.
Ainult siis kirjutati see sõnadega „Tulevik kuulub proletariaadile!“
Teiste
sõnadega – tänaseks päevaks ei ole erilist kahtlust, et see, mida me
enda ümber näeme, kujutab endast marktsistliku doktriini jõulist
taastulekut teises garneeringus.
Millised on marksistliku õpetuse peamised postulaadid? Paariminutiline
vastus on paratamatult karikeeriv, aga ma vähemalt püüan olla õiglane.
Need, kes asja vastu sügavamat huvi tunnevad, võivad lugeda kuulsa Poola
filosoofi Leszek Kolakowski üht peateost „Marksismi põhivoolud“. Mulle
kuuluvas väljaandes on näiteks 1283 lehekülge. Nii varuge aega. Aga
teeme siis lühidalt.
Esiteks: olemasolev ühiskond on lootusetult rikutud ja seetõttu
vajatakse uude millenniumi jõudmiseks lunastavat sündmust: proletaarset
revolutsiooni. Millennium on omakorda religioosse taustaga mõiste, mis
kristlikus teoloogias tähendab üleüldise õigluse ja võrdsuse ajastut.
Teiseks:
proletariaat on ajaloo juhtiv jõud, kellele kuulub tulevik ja kes
revolutsioonis hävitab kodanluse, st selle klassi, kelle tõttu
olemasolev ühiskond on lootuselt rikutud. Tollal nimetati seda
ravimatult korrumpeerunud ühiskonda kapitalismiks.
Mis on vahepeal muutunud? Alustame siiski sellest, mis ei ole vahepeal muutunud.
Reisisiht
on endiselt millennium, ühiskond, kus valitseb täielik õiglus, kus pole
rõhutuid ega rõhujaid, sõdu, vaesust ega nälga. Kus kõik on üldiselt
hästi.
Seda asjakorraldust, kus kõik on üldiselt halvasti, ei
nimetata täna aga enam kapitalismiks, vaid patriarhaadiks, st
ühiskonnaks, kus kõik võimupositsioonid kuuluvad valgetele keskealistele
meestele.
Muutunud on seega patujuurikad, lunastajad mingil määral ka reaalsusest utoopiasse jõudmise mehhanism.
Nagu ma eelpool juba vihjasin, on uusmarksistlikus narratiivis kodanluse
rolli pandud valged keskealised mehed. Asjaolu, et kui tahes kentsakas
kampsun ei tee valgenahalisest meesprofessorist mustanahalist töötut
naist, on siinkohal tähtsusetu. Ka bolševike partei ladvikusse kuulusid
pea eranditult intellektuaalidest kodanlased, kes asusid pärast lõplikku
võimuhaaramist kohe töölisopositsiooni likvideerima.
Lunastavaks agendiks on meil seekord naised, aga mitte kõik naised,
vaid ainult need, kelles on tekkinud klassiteadvus ja kes mõistavad nii
oma juhtivat rolli kui ka eelseisva apokalüptilise heitluse ajaloolist
paratamatust.
Viis, kuidas juhtiv klass meid reaalsusest
utoopiasse kavatseb viia, on uusmarksistlikus õpetuses mõnevõrra erinev.
Pärast seda, kui tõde stalinlikest surmalaagritest päevavalgele tuli,
oli kommunismi kangemat kraami isegi padunaiivsetele haritlastele pisut
raske müüa. Seetõttu vahetati kurssi ja peamiselt Itaalia marksistliku
mõtleja Antonio Gramsci mõjul hakati rääkima kodanlike struktuuride
vaiksest ülevõtmisest.
Kõigepealt tuli enda kontrolli alla saada
ülikoolid, seejärel riiklik bürokraatiaaparaat ja siis juba
majandussüsteemi strateegilised kõrgendikud. Kui me vaatame läänemaailma
laiemalt, siis ülikoolidega on asi korras, riigiaparaadiga enam-vähem
samuti ja nüüd käib vaikne erasektori kodustamine. Sinna levivad
marksistlikud ideed peaasjalikult läbi suurkorporatsioonide
personaliosakondade. Aga mitte ainult.
Nüüd, mil eesmärk tundub
olevat käeulatuses ja ülikoolid lasevad välja järjest rohkem
vasakradikaale, kasvab nende hulgas aga igatsus tõelise revolutsiooni
järele, mis peab lõplikult lahendama kõik ühiskondlikud vastuolud.
Et
see arutlus nüüd liiga teoreetiliseks ei läheks, tuleme lõpuks
argitasandile tagasi. Vaatame ühte kööki, kus toimetab lootuselt rikutud
ühiskonna algrakuke: mehest, naisest ja ütleme kahest murdeealisest
lapsest koosnev rühmitus, mida tuntakse perekonna nime all.
Asjaolu,
et neid on seal kokku neli, viitab sellele, et mis tahes raskusi nad
poleks pidanud ka taluma, on neil mingi udune idee sellest, miks koos
ollakse. Vastuolud ei kao aga kuhugi, peamiselt seepärast, et mehel ja
naisel on erinevad unenäod – ja uskuge mind, need ei ole marksistlikud.
Koospüsimise
probleem on niigi keeruline ja me tõesti ei vaja riiklikult rahastatud
tülikiskumismeetmeid. Me saame sellega ise suurepäraselt hakkama.
Õnnelikumatel meist on selle väite tõestuseks juba täna hommikust mõni eluline näide võtta.
Allikas:
https://www.err.ee/677496/pajula-laanemaailma-ulikoolid-ja-riigiaparaat-on-juba-uusmarksistide-kaes
_____________
Tõesti on imelik, et ERR.ee sellise avameelse artikli avaldas!
M.I.
Read more...