Ja see tendents süveneb. Meil on küll soolise võrdõiguslikkuse volinik, kuid tema tegeleb vaid seksuaalvähemustega ja teiste seksuaalpervertidega, sekkudes näiteks hiljuti EELK siseasjadesse, milleks tal seaduse järgi ei ole mingit õigust. Lisaks veel võitlus naiste ja meeste võrdse palga eest . Mis iseenesest on absurdne, sest meeste ja naiste tööd on erinevad. Ei saa ju õbluke neiu võistelda sepatööl 100 kilose machoga ja loota, et tööviljakus on võrdne, seega olgu samasugune ka palk. Neid näiteid võiks lõpmatult tuua. Mainitud rumala võitluse eestvedaja on sotsist naisõiguslane Marianne Mikko, kes ilmselt ei tea, et juba muinasajast ei esinenud Eestis meeste ja naiste alluvusvahekorda nagu semiitlikes jt patriarhaalsetes ühiskondades, olid aga meeste tööd ja naiste tööd. Mis huvitav, keegi ei nurisenud ja perekonnas valitses tasakaal, aga nüüd?
Eelkirjeldatud rumalusi tehakse ajal, kui tegelikult ahistatakse Eestis vaimselt mehi. Ah et näiteid? Aga neid on palju. Meil süvendatakse endiselt arvamust, et perevägivald saab olla vaid meeste poolne, seda ei ole vaja tõestada isegi kohtus, piisab naise väitest, mees peab aga oma väiteid tõendama igati. Meil on vaid üks meeste esindusorganisatsioon, hiljuti ahistatud isade initsatiivil loodud MTÜ Isade eest. Aga palju on naiste (emade) õiguseid kaitsevaid organisatsioone – ilmselt 100-u? Muuseas, palju on naistearste ja palju meestearste. Esimesi on igas haiglas ning polikliinikus, kuid meestearste saab üles lugeda ühe käe sõrmedel.
Hiljuti üks ema sõna otseses mõttes varastas ühelt mu sõbralt lapse, veab teda kellegi välismaalasega mööda maailma ning ükski Eesti vastav organ ega ka kohus ei suuda teha midagi, samuti Interpol. Kas keegi on teinud statistikat üksikisade kohta ja uurinud nende toimetulekut? Ei ole.
Samas kasutavad tihti emad ühiseid lapsi või last, peale lahkumist, isa vastu nn. “kilbi ja mõõgana”, et seeläbi läbi suruda oma egoistlike soove ja tahtmisi. Reeglina on põhjuseks liikuva või liikumatu vara välja “pumpamine” ning isa vaimu ja füüsise täielik ruineerimine. Ja kui nad ongi lõpuks läbi manipuleeringu oma tahtmise saanud, siis pole taas isal oma lastega suhtlemise suhtes asja, sest tal ei ole enam midagi ema silmis “anda”, seega isa on muutunud ümmarguseks nulliks. Ja abi ei kuskilt. Koosneb ju reeglina sotsiaaltöötajate, kohtunike ja teiste otsustajate isikkoosseis eelkõige õrnemast soost ja kogemustele tuginedes pole tarvis rääkida, et nad ei ole omasooliselt kallutatud. Jääb vaid oodata lapse vastavasse ikka jõudmist, millal ta saab vabalt ise valida aega, kohta ja isikut, kellega suhelda. Loomulikult on isa ema poolt selleks ajaks väga pähhiks titulleeritud ning selline iseloomustus antud, millega ei võeta isegi vanglasse vastu.Sellisel juhul jääb üle lootma jääda lapse analüüsivõimele ning oskusele “terad sõkaldest “ eraldada. Väikeseks vahepalaks ka teemakohane lihtne lauluke: http://www.youtube.com/watch?v=ruswNQeaZJE
Tänan kuulamast.
Ja veel näiteks on minu tutvusringkonnas viis üksikisa, lihtsalt sellel põhjusel, et naine võttis oma seitse asja ja jooksis minema. Üks juhus on eriti kurb. Ema lahkus, kui tütar oli umbes aastane ja siiani ei ole ta lapse vastu huvi tundnud, nüüd laps juba viiene. Kohus mõistis küll isa kasuks elatisraha, kätte seda aga ei saa, sest naine elatub toetustest ja sealt ei ole midagi võtta – seadus ei luba.
Kedagi ei huvita, et tavaliselt eelneb “perevägivallale”, väidetavale füüsilisele vägivallale naiste suhtes meeste poolt ja teinekord asetleidvale meeste alkoholismile pikaajaline naisepoolne mehe pidev vaimne ahistamine või sõna otseses mõttes vaimne vägivald, mida naisest esilekutsuja suisa nautides korda saadab. Ta ju teab, et vaimset vägivalda ei anna kuidagi fikseerida ja tore on näha, kuidas mees sõna otses mõttes laguneb silme all. Mees tavaliselt kurtma ei lähe, vähemalt mitte enne, kui vint lõplikult üle keeratud on ja nurkasurutud seis silme ees. Ja kuskohast abi otsidagi? Siis tulebki mängu alkohol või antidepressandid. Meil on tänu eespoolmainitud stamparvamusele kümneid naiste turvakodusid ja ema ja lapse varjupaiku, kuid mitte ühtegi isa ja lapse oma. Meil on mitmeid naiste turvakodusid, kuid vaid üks meestele. Mees saab abi heal juhul vaid kristlikult hingehoidjalt, sest ilmalik psühholoog asub automaatselt naise poolele – kuulamata isegi teist poolt eelnevalt ära.. Ka ei soovi ükski ilmalik psühholoog isegi üritada asju komplekselt lahendada, erandiks vaid mõned lastekaitsjad, kes teinekord kuulavad ära mõlemad pooled ja isegi üritavad pooli lepitada, enamasti tulutult, sest vastavaid psühholoogia ja hingehoiu alaseid teadmisi neil ei ole. Kogu protsessi tulemus on muidugi ettearvamatu, sest järgnevalt võib tulla ametniku juurde “nõrgem pool” ja suud ja silmad täis valetada ning teda usutakse uuesti ilma tõenditeta.
Veel näiteid? Mees peab tõestama kohtus oma töökoha ja sissetuleku, juhul kui soovib last oma kasvatada saada. Naiselt seda reeglina ei nõuta. Ei saa eitada, et on väga häid ja mõistlikke kohtunikke, sotsiaaltöötajad ning psühholooge. Siin räägime üldistest hoiakutest ja suundumustest. Pealegi erand kinnitab teatavasti reeglit.
Kogu eelkirjeldatud meeste ahistamise üheks tulemuseks on Eesti meeste tunduvalt ja statistiliselt tõestatud väiksem eluiga võrreldes naistega. Arenev alkoholism ja isegi narkomaania,.Sest ka antidepressantide neelamist või alkoholi liigtarvitamist saab nimetada narkomaanikaks. Haigest närvisüsteemist või õigemini haigeks tehtud närvisüsteemist ei ole mõtet rääkidagi.
Mees saab loota võidule kohtus laste kasvatusõiguse küsimuses vaid juhul, kui suudab otseselt tõestada, et naine on vaimuhaige, alkohoolik, narkomaan või meestehull... Kuid kes soovib kohtus pesta oma “musta pesu?” Mehed on tavaliselt dzhentelmenid ja loodavad ekslikult teise poole viisakusele ja intelligentsusele ning ametnike erapooletusele. Valdavalt aga on see asjatu vaev. Kasulik oleks saada teada, miks arvatakse, et naine suudab poisist kasvatada tõelise mehe kindlamalt, kui poissi kasvatav isa? Me ju teame kõik oma tutvusringkonnast mitmeid naiste poolt kasvatatud poisse, kel on vähe võimalusi kanda mehe, ehk tõelise mehe rolli mida ajalooline ja ühiskondlik arvamus on kujundanud. Sest vastav kogemus, täpsustatult eeskuju lapsepõlvest lihtsalt puudub. Ja nii taastoodetakse potensiaalseid poolsoolisi mehi, kelledest tema kaasaegsed naised hakkavad taas teerullidega üle sõitma.Kuid ikkagi arvab ühiskond, et lapsel on emaga parem kasvada! SIC! Lihtsalt tekib tunne, et mehi on meie ühiskonnas tarvis vaid sperma - ja rahapankadena. Elu nagu mõnedel ämblikel, kus peale eostamist emane isend isase lihtsalt täies mahus nahka pistab.
Seega pr volinik, Mari-Liis Sepper, kutsun Teid üles tegelema oma reaalse tööga. Likvideerige kunstlikult kujudataud feministlik sooline ebaõiglus ühiskonnas. Kehtestage sooline võrdsus ka meeste suhtes! Tasuks süvendatult uurida, miks ei meil ole isa ja lapse turvakodusid? Näiteks juhuks kui “hull naine” muutub oma perele ohtlikuks. Neid juhuseid ei olegi nii vähe, ainult neist juhtumitest tavaliselt ei räägita ja kui räägitakse, siis ei usuta, kuna pole kasulik uskuda. Probleemil lasub vaikimisloor. Vile ja aur lähevad probleemi tagajärgede, mitte põhjuste likvideerimiseks. Muide, ohtlikkuse all peame silmas eeskätt asja psüühilist poolt, mis nagu eespool kirjeldatud, võib esile kutsuda otsese füüsilise vägivalla.
Märkus: Antud loos kirjeldatud faktid on elust enesest. Nimesid on välditud teadlikult, kuid kõik isikud ja ametnikud, kellele on loos vihjatud, eksisteerivad reaalselt ja vajadusel, kui keegi tunneb ennast puudutatuna, siis on võimalik nimed esitada.
Esmaavaldatud Delfis
Allikas: http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/
Read more...
Jutt käib lähipäevil Euroopa Parlamendi lauale jõudvast võltsimisvastasest kaubanduslepingust ehk ACTAst (Anti-Counterfeiting Trade Agreement), mis mitmete hinnangute kohaselt läheb vastuollu Eesti õiguskorraga, ohustab tõsiselt sõnavabadust Internetis, tõstab autoriõiguste valdajate huvid kõrgemale inimeste privaatsusest ja muudest põhiõigustest ning võimaldab netikasutajad pisieksimuste eest trellide taha saata. Muidugi on ACTA jõustumiseks Eestis vajalik ka selle ratifitseerimine Riigikogu poolt, kuid pärast lepingu täielikku vastuvõtmist Euroopa Komisjoni poolt eelmise aasta detsembris tähendab ACTA mahahääletamine juba Brüsseli peavoolule vastu ujumist - tahaks küll loota, et Eesti seadusandjad selle mõtte ees tagasi ei kohku.
