Tõsiasi,
et poliitikud on idioodid, kamp valelikke lurjuseid ja täielikud
ignorandid kultuuriküsimustes, ei tohiks ühelegi kirjaoskajale tulla
üllatusena.
Sotside küündimatu ja valelik valimiskampaania
vastab igati vedela poliitväljaheite standarditele. Kõnts. Kas
Tammsaare oli mingi partei liige või ei olnud, see on kõrvaline asi.
Ilmselge on see, et ei Tammsaare, Vilde, Tuglas ega isegi see
pooletoobine Suits ei pooldanud seksuaalveidrike laulatamist ja
ebaseaduslikele immigrantidele venekeelse propaganda ja hariduse ning
muude privileegide andmist. Suits oli näruselt halb poeet, aga ikkagi
inimene.
Eesti kirjanike pilastamine valimisplakatitel
räägib meile millest? Eelkõige kolmest asjast - esiteks sellest, et
sotsidel ei ole tuntud nägusid. Nad on tundmatud, ebapopulaarsed,
ilmselgelt tugeva karismapuudega, inimesed halli poliitmassi hulgast
ning nende lõustad plakatitel tekitaksid ainult närvilisust. Omal nägu
pole, siis kisuvad viimases hädas kas või Gustav Suitsul viltuse larhvi
eest.
Teiseks
on sotsid alati olnud globalistid ja internatsionalistid, seega
rahvuskultuuri poole pöördumine on nende põhimõtete vastane. Ketserlus,
renegaatlus, langemine kodanlikku natsionalismi! Tegu on sotsialistlike
vaadete reetmisega, mõni eesti naiskirjanik võiks muidugi kvoodi alusel
plakatil olla, mina soovitaksin eelkõige Tõnu Õnnepalu sulnist
naeratust, aga põhimassi nägudest peaksid moodustama globaalkirjanikud
ja superstaarid nagu näiteks Jack London, rõhutute ja loomade õiguste
eest võitleja, veendunud natsionaalsotsialist.
Kolmandaks ei oma sotsid kirjanike nägusid
kasutades adekvaatset arusaamist neid ümbritsevast reaalsusest.
Kirjanikud ei ole tähtsad, tähtsad on ajakirjanikud nt Kadastik või
Raud, kirjanik Kalju Kruusa nägu nagu ei tahaks plakatile, eks ole.
Bändimehed, ilmatüdrukud, dirigendid, odaviskajad ja trussikutes laval
kükkide tegijad on tegijad.
Kirjanikud on halb investeering, ärge
unustage, et parimat eesti kirjanikku müüdi eelmisel aastal kaheksa
tuhat raamatut, näosaate kloune aga naudivad himuralt sajad tuhanded
proletaarlased. Mis teil peas toimub, lugupeetud roosalillad? Kas te
olete oma sponsorite raha peale vihased? Tülis olete kapitalistidega
või? Mis ajast?
Mina kui kirjanik olen solvunud
Olen tõsiselt solvunud. Ääretult solvunud.
Sotsid peavad vabandama. Kohe. Solvumiseks on mul väga palju häid
põhjuseid. Eelkõige ma tunnen ennast solvununa ja uue suure vihaseaduse
järgi tuleb nüüd jõustruktuuridel sekkuda. Tunne on sotsialistlik dogma
ja sellega peavad sotsid, ma ütleks - need raiped - alandlikult leppima.
Raibe on maailmakirjanduses väga tähtsal
kohal, iga sots mõistab, austab ja tunneb dekadent Baudelaire
luuleloomingut, eelkõige tema teost Une Charogne, maakeeli raibe. Mis
keeles siis sotsidega ikka rääkida, kui mitte Suitsule eeskujuks olnud
euroopa kirjanduse ja marseljeesi keeles. Sotsialistide-utopistide
emakeeles.
Mina kui kirjanik, keda süsteem metoodiliselt
alandab ja ignoreerib ja piinab, olen solvunud. Kirjanikke pole
süsteemil kunagi vaja, eks ole, aga siis kui järsku pole raibetel enam
ühtegi nägu ega mõtet plakatile panna, siis rüvetatakse surnud kirjanike
mälestust. Ma ei saa enam kindel olla, et õudused minu surmaga
lõppevad. Jumal teab mis jälkuse peale kunagi lillaroosas tulevikus mu
pilt kleebitakse.
Selline must stsenaarium ei lase magada ja
rikub tervist. Ma teen küll esimesel võimalusel testamendi, et raiped ei
tohi minu pildi, nime, loomingu ega jäänuste külge puutuda, aga mis see
aitab. Tammsaare vihkas sotse, tulemus on meie ees, nad maksavad kätte.
Igasugune kokkupuude sotsidega rüvetab ja
selles mõttes on kirjanikud plakatitel ohvrid. Lähtudes helesinisest
võrdse kohtlemise printsiibist, peaksid plakatitel olema ka sotsidest
massimõrvarid nagu Lenin, Trotski ja Pol Pot, sotsidest lollpead nagu me
neid hästi tunneme, sotsidest pedofiilid päikeselisest Portugalist ja
muidugi sotsialistlikud oligarhid, pankurid ja spekulandid, soovitavalt
ka sotsidest riigivargad. Kas kirjanikud on elu pekki keeranud? Ma küsin
teilt, kas kirjanikud korraldasid massimõrvu, laastasid majanduse ja
vägistasid anaalselt 70% elanikkonnast?
Kirjaoskus on kaduv kunst
Tänapäeval on kirjanik asotsiaal ja kirjanike
toppimine plakatitele on tülgastust tekitav. Jätke õnnetud inimesed
rahule. Laske vaikuses ja hüljatuses elavalt mädaneda. Gustav ja
Friedebert raiskasid oma elu raamatute kirjutamisele, millega aetakse
lapsi koolides meeleheitele ja mis mitte kellelegi peale minu korda ei
lähe. Kirjandus on üldse minu isiklik asi, mul on tunne, et ma olen
eesti kirjanduse erastanud. Ei ole enam kaua näinud, et keegi selle asja
pärast südant valutaks või midagi liigutaks.
Kirjanduses valitseb allakäik, ehkki on
andekaid kirjanikke, kohta ühiskonnas neil ei ole. Jan Kaus arvutas
kunagi välja, et kirjandus saab kultmini eelarvest kas 0,1% või 0,001%
või oli see koguni 0,02% suurusjärgus majanduslikku tähelepanu. Millest
me räägime? Pole millestki rääkida. Kogu maailmakirjandust õpetatakse
gümnaasiumis 35 tundi, nii kirjutas õpetaja ajalehes Sirp. Millest me
räägime? Tühjast kohast, kirjandus on ühiskonna jaoks tühi koht.
Kas selle tühja koha kõige mõistlikum asetus
on raibete valimiskampaania tarvikutel võite ise otsustada. Niipalju kui
mina olen aru saanud, esindavad sotsid masse ja progressi. Miks nad oma
kampaanias peavad pöörduma rahvuskultuuri traditsiooniliste ja
nostalgiliste väärtuste poole, pealegi elitaarsete väärtuste poole,
lugemine pole ju masside harrastus, pea valutama paneva klassika
lugemine veel vähem.
Miks kirjanikelt ei varastata teksti?
Paned mingi multifilmi tegelase plakatile,
siili udus või mootorratturhiir või Süks ehk Krats, see oleks massidele
ja noorele põlvkonnale vajalik meelelahutus. Või siis natuke anaalset
porri plakatile, ka poleks paha, väljendaks aadet ja erutaks massi.
Lugupeetud valija saaks plakati ees hea rahmaka tõmmata, teate isegi
kuhu. See hoiaks käed terved.
Pole vaja kirjanikke. Igasuguseid tooteid ja
kaubamärke saab plakatitele panna, koka koola reklaamid on punased,
tojota reklaamid on punased, miski kohvilaga on punane, punaseid
plakateid on sitaks, no ja löfbergsi pakk on lilla, sobib ka hästi.
Mõelgu ise, mis sinna punaste või lillade plakatite peale kirjutada.
Miks kirjanikelt ei varastata teksti, milles nad on tugevad? Ilmselt
pole lugenud või kui on lugenud, pole millestki aru saanud.
Võtku Tammsaarelt see lause: Logele ja hoora,
siis tuleb ka sotsialism. Või Vildelt: Laena lehma ostmiseks raha ja
naudi uimasteid. Suitsul on ka üks hea salm, mis sobib praktiliselt
igale plakatile: Tsau, limukad, paneme pidu. Sotsialism on ju lõputu
pidu ja pillerkaar umbes nagu Araabia Ühendemiraatides või Vatikanis.
