Lootusrikas tulevik?„Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes
kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku
enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24.
veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on
kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja
tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,mis peab
tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade–“ need on kõige
tähtsusrikkamad ja lootustandvamad sõnad kehtivas, muidu viletsas ja
vigases Eesti Vabariigi põhiseaduses.
Kahjuks muutis esimene
okupatsioonijärgne valitsus need lootustandvad sõnad tühipaljaks
sõnakõlksuks, kui ta eiras Genfi konventsiooni nõuet, et okupandid
lahkuks kui lõpeb okupatsioon. „Isamaa“ ei täitnud ühtegi oma
suurepärastest valimislubadustest. Eesti rahvusele ja kultuurile veelgi
hukatuslikumaks osutus see, et ta põlistas kõik pool miljonit okupanti
koos nende järglastega alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks
kodanikeks. Sellega alustas rahvusluse sildi all pettusega võimule
tõusnud valitsus eesti rahvuse ja kultuuri hävingut tagava riigi
kindlustamist ja arendamist.
Järgnevad valitsused täitsid või
üritasid täita vähemalt mõned oma valimislubadustest, aga põhiseaduse
lootustandva nõude asemel on jätkunud eestlaste põlise kodumaa
venestamine –järjest kiirenevas tempos.
Sõõm värsket õhku.Uus,
võimule tõusev valitsus on nagu suur sõõm värsket õhku eelkõige
seetõttu, et nende koalitsioonilepe algab sõnadega: „Meie olulisim
ülesanne on kindlustada Eesti rahva ja iseseisva ning kaitstud Eesti
püsimine,“ ja esimene lõik lõpeb sõnadega: „Lähtudes Eesti Vabariigi
põhiseaduse preambulis sätestatust tagame eesti rahvuse, keele ja
kultuuri säilimise läbi aegade.“
Võib arvata, et need EKRE poolt
nõutud sõnad Keskerakonna rõhuvale enamusele rõõmu ei valmista. Aga minu
ja ma usun kõigi eestlaste rinnas, kes arvavad, et eestlastel on õigus
jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal, panevad need jälle hõõguma
lootuse tule. Lootust annab ka fakt, et praegune Keskerakonna esimees
Jüri Ratas on erinevalt eelmisest eestlane. Kuigi jäme ots Keskerakonnas
püsib venelaste käes, on ta suutnud enamasti ignoreerida Savisaare
poolt sõlmitud koostöö lepet Putini Eesti-vaenuliku Ühtse Venemaaga.
Lootust annab ka see, et „Isamaa“ ministrikandidaatide hulgas on
vähemalt üks tubli rahvuslane, Urmas Reinsalu, kes propageeris ja aitas
realiseerida meie NATO liitlaste üksuste paigutamist Eestisse, kuigi ta
pidi selle eest kannatama räiget Putini käsilaste kriitikat. Liitlaste
kohalolek muutis NATO viienda „üks kõigi, kõik ühe eest“ lõigu
vaevaltusutava bluffi asemel enam-vähem tõsiselt võetavaks
riigikaitseks,
Erilist rõõmu teeb see, et tubli, andekas ja arukas
rahvuslane Henn Põlluaas on valitud Riigikogu esimeheks. Põlluaas
juhtis ühendust Eesti Demokraatlik Rahvuslike Jõudude Koostöökoda, oli
Eesti Rahvusliku Liikumise asutajaliige liige ja esimees, on Eesti
Vabadusvõitlejate Liidu liige, Kaitseliidu Keila Malevkonna pealiku abi,
endine edukas Saue linnapea, EKRE aseesimees ja selle aasta valimistel
isiku mandaadiga (7392 häält) valitud Riigikogu liige. Ta on lahanud
Eesti lähiajaloo probleeme lisaks arvukate ajakirjanduse avaldatud
artiklitega ka hästi dokumenteeritud raamatutega "Eesti-Vene
piirileping: ära andmine või äraandmine?" "Lennart Meri, vabaduse valus
valgus" ja käesoleval aastal avaldatud "Sotsid, interrinde teine
tulemine".
Oht Eestile ja eestlusele.Eestlaste põlise
kodumaa püsimist riigina mida valitsevad eestlased ohustab järjest
kasvav mitte-eestlaste osa „eestimaalastest“, kui kasutada okupantide
lemmikterminit millega üritati lisada legitiimsuse maik Eesti
ümberrahvustamisele.
Esimene okupatsioonijärgne, rahvusluse sildi
all võimule tõusnud valitsus sooritades Eesti ajaloo kõigi aegade kõige
suurema vea jätkas Eesti ümberrahvustamist. Mart Helme, EKRE esimees ja
uue valitsuse siseministri kandidaat saab sellest probleemist õnneks
hästi aru. Oma hiljutises intervjuus selgitas ta olukorda: "Räägitakse,
et meil pole ju pagulasi. On küll! Probleem ennekõike, et tullakse siia
illegaalselt tööd tegema. Hinnanguliselt 22 000 inimest aastas idast,
küll renditööjõuna, küll sisserände eranditega." Ta arvab, et „tuleval
aastal võib see number olla juba 33 000.“ Seesugune immigratsioon on
tema sõnul „hävituslik, kuna lööb paigast ära demograafilise tasakaalu
eesti- ja venekeelse rahvastiku osa kallal.“
Ametlikult asus
Eestisse eelmise aasta jooksul elama 17 616 inimest ja Eestist lahkus 12
358 inimest. Saabujad tulevad peamiselt üle idapiiri ja lahkujad on
kahjuks enamasti eestlased. Rahvastikuregistri ametlikku statistikat ei
tasu eriti tõsiselt võtta – iga elanik võib seal endale määratleda
mistahes rahvuse ja keegi ei tea täpselt kui palju oli neid saabujaid ja
lahkujaid, kes endid kuskil ei registreeri.
On rõõm teada, et
siseministrina saab Mart Helme leida lahendusi probleemile, mis ohustab
kõige enam eestlaste põlise kodumaa püsimist riigina mida valitsevad
eestlased.
Koalitsioonilepe näeb ette ka iseseisva piirivalve
taastamise. Helme saab aru, et piirivalve „peaks olema võimeline olema
esimene kaitsevall sõjalise konflikti puhul. Selleks tuleb tema sõnul ka
viia piirivalve relvastus ja väljaõpe oluliselt kõrgemale tasemele.“
Kindlasti vajab Eesti idapiiri mis poleks enam füüsiliselt,
riigikaitseliselt ja juriidiliselt auklik.
Tõrv uue valitsuse meepotis. Uue
valitsuse meepotis on kahjuks ka paar supilusikatäit tõrva. Teiseks
Riigikogu aseesimeheks sai Siim Kallas kelle kapp on tulvil luukeredest.
Ta kogus kurikuulsust juba okupatsioonivõimu nomenklatuuri liikmena ja
hoiukassade juhina kui selle kontodest kadus suur hulk töörahva raske
vaevaga kogutud säästudest.
Samas peab tunnistama, et Kallas on
üliosav igasugustest afääridest väljapugeja. Isegi Moskvast võltsimisi
ja raha kadumist uurima saadetud revidendid ei suutnud Kallast trellide
taha panna, sest talle pakkus katust tolleaegne kommunistliku partei
ministrite nõukogu esimees Bruno Saul isiklikult.
Kui Kallase
allkirjaga läks Eesti Pangast kaduma10 miljonit dollarit maksumaksjate
raha, mõistis ta koalitsioonikaaslase Juhan Partsi tolleaegne abikaasa,
linnakohtu kohtunik Merle Parts ta õigeks. Kuigi Ringkonnakohus leidis,
et see otsus oli väär ja tühistas selle, otsustas sõbralik Linnakohus
Kallase uuesti õigeks mõista. Tolleaegsele riigi peaprokurörile suutis
keegi selgeks teha, et juba varem kõrgema kohtu poolt vääraks
tunnistatud otsust pole vaja edasi kaevata. Oleks huvitav teada kas
seoses sellega kasvas ka peaprokuröri jõukus. Sama osavalt suutis
Kallas karistusest hoiduda kui ta Brüsseli kolleegid väitsid, et ajal
kui ta oli Euroopa Kontrollkoja liige oli too asutus “lükanud kalevi
alla” Euroopa Liidu rahade väärtarvitamise juhtumeid ja harrastanud
"kriitika leevendamise aga ka täieliku kõrvaldamise praktikat” kahtlaste
finantstehingute kohta.
Kallas oli seotud ka nn VEB fondi
afääriga, mida uuriv ajakirjanik Toomas Kümmel nimetas oma aastal 2004
avaldatud raamatus „Isamaa rüüstajad“ suurimaks pangarööviks tänapäeva
Eestis. Raha, 32,3 miljonit dollarit, maksti välja Eesti Panga tegelaste
poolt valmistatud võltsdokumentide alusel vene viinavabrikandile
Aleksander Matile, kes oli ilmselt nende tankist. Sellest kuhu kadus
võltsdokumentidega välja võetud VEB fondi raha Riigikogu uurimiskomisjon
selgust ei saanud, aga ega see vist pelgalt kokkusattumus polnud, et
pärast seda kui raha tankistile maksti, loodi hästi finantseeritud
Reformi partei ja kasvas ka Kallase jõukus.
Kui Kallas kandideeris
presidendiks ja kinnitas, et ta on sünnilt Eesti kodanik, oli põhjust
selles kahelda. Ajakirjanduses on avaldatud andmeid, et ta sündis juudi
soost Läti kodakondsusega Goldbergide perekonda. Lapsendamine Kallase
perekonda võis küll muuta Simeon Goldbergi Siim Kallaseks, aga uuesti ta
ei sündinud. Kahjuks keeldusid kõik tolleaegse valitsuse ametkonnad
sellekohastele arupärimistele vastamast.
Oma esimeses kõnes uues
Riigikogus 15 aprillil väitis Kallas, et tulevane valitsus on oma
koalitsioonileppese näpanud kõik Reformikate head mõtted. Varem ta
kinnitas, et uue koalitsiooni kavades midagi head ei olegi! Jääb ainult
loota, et Kallas maksumaksjate rahale liiga lähedale ei pääse ja et tal
olulisi otsuseid ei lasta teha.
On ainult õiglane möönda, et isa
patud ta tütre Kaja kaela ei lange. Kaja väites, et ta pole sündinud
hõbe lusikas suus, pole samuti põhjust kahelda. Lusikas oli pigem
kullast.
Kahjuks on ka kaks „Isamaa“ ministri kandidaati kahtlase
minevikuga. Kaitseministri kandidaat Jüri Luik, sünninimega Gavrilov,
aitas Lennart „Nikolajev“ Merel Moskvas juulileppeid sõlmida. Need
põlistasid Eestisse umbes 20 000 Punaarmeelast ja 2000 julgeoleku
agenti, koos perekondadega umbes 100 000 eriti Eesti-vaenulikku venelast
ja kohustasid Eesti maksumaksjaid oma endiste rõhujate, kes kasseerivad
ka oma Punaarmee pensioni, sotsiaalkindlustuse eest maksma. Ministrina
tõmbas Luik Keri saare läheduses merepiiri 12 miili pealt 4 miili
peale. Teatavasti asusid seal paesel merepõhjal tollal Vene
allveelaevade sidevahendid. Mu sellekohasele arupärimisele Riigikogus
vastas ta, et riiki olevat kergem kaitsta kui vaenlane lähedale lasta!
See on päris kindlasti kõige totram vastus mida ükski kaitseminister on
kunagi andnud.
Saame vaid loota, et Luige kunagise USA
presidendikandidaadi, praegust presidendi, rumalaks, sõgedaks ja
harimatuks sõimamine ei kahjusta meie suhteid Eesti kõige tähtsama
liitlasega. Kui Luik süüdistas Trumpi ka Kremli huvide kaitsmises võib
arvata, et ta tegi seda eesmärgil hajutada kahtlusi ta enda suhtes.
„Isamaa“ justiitsministri kandidaat Raivo Aeg, endine kapo ülem, oli
„endine“ ka okupatsiooni päevist, mil ta oli kommunistliku partei
Kingissepa rajooni siseasjade osakonna ülema asetäitja poliitilise
kasvatuse alal. Selle Eesti julgeolekule tähtsa fakti on ta kiivalt oma
ametlikust elulookirjeldusest välja jätnud. Ta kaasaegsed väidavad ka,
et ta oli eriti agar KGB informeerija, nagu tublile kommunismi
poliitilisele kasvatajale kohane.
Peavoolumeedia vihapurse.Kui
Reformierakondlastele selgus, et nad uuesti võimule ei pääse, vallandus
ennekuulmatu uue valitsuse koalitsiooni ja selle üksikliikmete
materdamine. Näib, et 17 aastat võimul olnud Reformierakond on suutnud
lülitada oma toiduahelasse enamiku Eesti peavoolumeediast. Eesti
valimiste suur võitja saab tavaliselt võimule vähem kui viiendiku
valijate häältega. Võib arvata, et umbes sama palju on neid kes on kas
otseselt või kaudselt sõltuvad võimuparteist. Lisaks sellele, et EKRE
liikmeid natsideks sõimatakse avaldavad “ajakirjanikud” pahameelt isegi
nende suhtes kellele meeldib talvel kaabuga pead katta. Mõni, nagu
Putini sõiduvees hulpija, vasem-äärmuslasest Raadio 2 saatejuht Ahto
Lobjakas sõimab EKRE-t saastaks.
Eesti ajakirjanduses levinud
vihapurse on väga sarnane USA peavoolumeedia räigelt Trumpi vastu
kallutatud reportaažile ja arvamusartiklitele. Harvardi ülikooli, Media
Research Center ja Media Tenor uurimused näitavad, et peavoolu meedia
hinnangulised väited Trumpi kohta on olnud rohkem kui 90 protsenti
negatiivsed. Trump on õigustatult ja edukalt kritiseerinud oma
kriitikuid – eelmise aasta Knight Foundation ja Gallup küsitlused
leidsid, et rahva enamik on kaotanud viimaste aastate jooksul usalduse
ajakirjanduse suhtes.
Eestis pole kahjuks valimiste-järgset
küsitlust rahva arvamuse kohta peavoolumeediast tehtud, aga kuna uus
koalitsioon sai valimistel enamuse rahva häältest, võib arvata, et rahva
enamik kaotab või on juba kaotanud usu peavoolumeedia erapooletusse.
Delfi kommentaariumist võib lugeda hulgaliselt kommentaare mis seda
kinnitavad, nagu näiteks: “Lihtsalt hämmastav, kui kauaks jätkub
Päevaprahil viha ja jonni. Ikka täielik laste liivakast, mitte
ajakirjandus.“ „Kui sarnased juhtkirjad veel paar kuud sama sagedusega
ilmuvad, siis kaotab meedia igasuguse usutavuse.“
Selline uue
koalitsiooni materdamine võib hakata pikapeale materdama ka
ajakirjandust – mõjutama tellijate ja vaatajate arvu ning ajakirjanduse
majanduslikku olukorda.
Võib ka karta, et Eesti tohutu suur ametnike
parmas, mis on per kapita kordades suurem kui ametnikkonnad näiteks
Soomes või teistes rohkem arenenud riikides, uue valitsuse poliitikat
ega programmi innustusega ei toeta. Mõned ehk üritavad seda isegi
saboteerida. See oleks jälle sarnane USA riigi kõrgetele ametnikele, kes
seadust rikkudes töötasid aktiivselt Trumpi valimiste vastu ja hiljem
üritasid välja mõelda ja tekitada põhjuseid Trumpi võimult
eemaldamiseks.
Parim antud olukorras.Tänapäeva Eestis
ilma Keskerakonnata valitsust luua ei saa – ilma Reformierakonnata
ilmselt saab. Uus valitsus pole kaugeltki ideaalne. Kahjuks pole see ka
üksmeelne koalitsioonileppe kõige tähendusrikkamates sõnade suhtes:
„Meie olulisim ülesanne on kindlustada Eesti rahva ja iseseisva ning
kaitstud Eesti püsimine“ ja „Tagame eesti rahvuse, keele ja kultuuri
säilimise läbi aegade, nagu nõuab Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul.“
Hüved kaaluvad aga kindlasti üles puudujäägid. Uuel valitsusel on
võimalik oma kõige olulisemat ülesannet täita ja lõpetada senini järjest
kiirenev eestlaste põlise kodumaa ümberrahvustamine.
Uus valitsus
on kõige parem mis on antud olukorras võimalik. Võrreldes eelnevate
valitsustega on Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon suur samm
paremuse poole. Uus valitsus pälvib poolehoidu kõigilt kelle südames
põleb eestluse tuli.
Allikas:
https://www.eesti.ca/juri-toomepuu-uus-valitsus-samm-paremuse-poole/article53474A
Read more...