Rahva hääl: Eesti sotsiaalsüsteem on kokku kukkunud, valitsus irvitab rahva üle
Scanpix
Valitsuse genotsiid Eesti rahva vastu
Valitsus küll kiitleb kõva häälega, et Eestis makstakse emapalka. Kuid edasi? Riik toetab lapsi pärast nende kolmeaastaseks saamist vaid 20 euroga kuus. Igaüks teab, et selle raha eest saab pere vaid korra poes käia. Niisiis on lapsetoetus pea olematu ning tegu ei ole isegi mitte rahvast eemaldumisega, vaid genotsiidiga, sest last tuleb kasvatada-toetada inimväärsetes tingimustes veel 15-20 aastat.
Pealegi lähtub emapalk varasemast keskmisest töötasust, töötu puhul miinimumpalgast. Seega saavad rikkad tänu emapalgale rikkamaks, kuid vaesed virelevad ikka edasi. Nii suurendab valitsuse praegune poliitika veelgi lõhet jõukamate ja vaesemate perede vahel. Kusjuures meie, maksumaksja raha eest!
Emapalk oli väärt algatus, paraku on selle jagamise alused kindlasti väärad. Ajakirjandusse on imbunud lugusid, kus maksimaalse emapalga saamiseks on ettevõtte juht oma elukaaslasele, lapseootel emale müstiliselt suure kuupalga arvestanud. Kuigi arvestusskeem ja motiiv olid selgelt kuritegelikud, kanti skeemitajate pangakontole miljoneid kroone. Sest juriidiliselt oli kõik korrektne.
ENPA (Euroopa vaesusevastane võrgustik) uuring küll kinnitab, et meil elavat enam kui viiendik inimesi allpool vaesuspiiri. See uuring aga pole eriti usaldusväärne. Käies ringi ja vaadates elu lahtiste silmadega, pakuksime 5 korda suuremat hulka inimesi Eesti elanikkonnast, kes elavad alla vaesuspiiri.
Eestlastest vaeste hulk üha kasvab
Tähelepanuvääriv aga on, et kui varem kuulusid siia riskigruppi enamasti muukeelsed inimesed, kes elasid linnades, siis nüüd on hakanud suurenema eestlaste hulk vaesusgrupis. Selle riskirühma osakaal on jõudsalt täienenud just maal elavate inimeste võrra.
Oma osa selle riskirühma plahvatuslikul kasvamisel on valitsuse liberalistlikul poliitikal, mis järjekindlalt tegeleb maaelu teadliku väljasuretamisega.
Üks kurb näide on Peipsi järve ainukese asustatud saare, Piirissaare kogukond. Kahe sõja vahel elas seal üle 1000 elaniku. Saarel tegutses neli kogudust, kasvatati kuulsat Peipsi sibulat Suur osa sellest realiseeriti Loode-Venemaa turgudel. Täna on Piirissaarel püsielanikke vaevu 100!
Kahjuks pole see koht Eestis ainus. Elu maal õitseb vaid seal, kus käiakse linnadesse tööle või seal, kuhu ka turist tänu arenenumale infrastruktuurile satub.
Tööstuse puudumine toodab töötuid
Kodumaine tööstus Eestis mingeid märkimisväärseid soodustusi ei saa ja seetõttu pole maal ka töökohti. Nii on üle Eesti tekkinud tohutult peresid ning üksikuid inimesi, kes elatuvad vaid toimetulekutoetustest või invaliidsuspensionist. See viimane on sensitiivne nähtus – invaliidsusgrupp antakse Eestis väga lihtsalt, kuid... sellele järgneb koonerdamine.
Teame üht noort meest, kellel on oma vaimse puude tõttu töö saamine raskendatud. Aeg-ajalt leiab ta ajutist labidatööd. Paraku suudab ta seda teha vaid siis, kui teda jälgitakse ja juhendatakse, nii et enamuse ajast veedab ta jõude.
Võib ju mõelda, et mis tast tahta - lastekodus kasvanud laps, temasuguste jaoks on ju sotsiaaltöötajad! Paraku reageerib ametnik tavaliselt nii: kindlasti nad seal joovad, mul parem kabinetis istuda. Ehk - kui ei anta otsest käsku, siis ma ei liiguta.
Kuid selle 30-aastase noormehe invaliidsuspension on vaid 120 eurot. Kus on tema puhul kutsutud ja seatud sotsiaalametnikud? Elupaika tal ka ei ole, ööbib mahajäetud majades ja suvel kasvõi kuuse all, kui just mõni hea inimene katuse alla ei lase. Sugulastest ei tea ta aga midagi.
Varjupaik ainult valitutele
Aga kodutute varjupaik? Nii Tallinnas kui ka Tartus jt suuremates linnades on täiesti olemas kodutute öömajad. Kuid promillidega sinna õhtul sisse ei pääse. Elanikud pannakse koheselt puhuma ja nii kui minimaalne joove tuvastatakse, näidatakse ust! Isegi kui väljas on 30 kraadi külma.
Just külmaga tekib sellel õnnetul kodutul võimalus riiki probleemi lahendamisel aidata ja kiiresti ära külmuda! Ja jällegi huvitab see väheseid.
Kodutusel on muidugi laiemad põhjused. Alguse sai see juba Mart Laari peaministriks oleku ajal. Täna aga see tendents lausliberaalse reformivalitsuse juhtimisel aina süveneb. Ansipi valitsus ei soovi tegeleda sotsiaalpoolega ja toetuste tõstmisega.
Maksudest vabastatud vaid ettevõtjad
Väidetava majandusvabaduse tingimustes on ettevõtjad vabastatud maksudest. Rootsi pangad viivad Eestist välja ennekuulmatu rahasumma. Mille pealt tulumaksu ei maksta. Kui see pole eesti rahva seadustatud röövimine, mis see siis on? Rekapitaliseerimine? Lausliberalistliku majanduspoliitika tagajärjed meil on ülikurvad. Raha nii massiline väljavool aga eeldab, et kohapeal, Eestis tuleb sularahamassi juurde emiteerima. Mis omakorda jätkab inflatsiooni, hindade tõusu ja elukalliduse süvenemist.
Olgu toodud siinkohal mõned arvud statistikaameti varasalvest. Väidetavalt tõusis 2011 aastal tarbijahinnaindeks 2010. aasta keskmisega võrreldes 5%. Kallinesid toit ja mittealkohoolsed joogid keskmiselt 9,7%. 2011. aastal oli eelnenud 2010. aastaga võrreldes kohv 45%, suhkur 43% ja kartul 34% kallim.
Aga nüüd tuleb tõeline pomm!
Riik on puuduse kannatamise seadustanud. Alates 2011. aastast kehtib toimetulekupiir 76,70 eurot kuus. Samal ajal on ühe inimese minimaalse toidukorvi maksumus 2010. aastal 77,58 eurot. Tulemuseks negatiivne saldo – 0,88 eurot! See tundub küll väike vahe, kuid ei maksa unustada, et me räägime vaid toidust, mitte riietest, eluaseme- ja tervisekuludest. Seega on riik puuduses elamise seadusandlusesse juba sisse kirjutanud.
Jah, on olemas ka eraldi kohalike omavalitsuste toetused, nii eluaseme kulude katmiseks jms. Kahjuks tuleb nende saamiseks läbida tõeline bürookraatia kadalipp ja üks kodutu ning elu hammasrataste vahele jäänud inimene seda lihtsalt ei suuda, ei oska ega pea lõpuni vastu.
Mis neil siis üle jääb? Vaikselt oma elupäevad õhtusse veeretada ja loota heade inimeste ja vabatahtlike organisatsioonide abile, et vähemalt riided selga ja kord nädalas kõht täis saada. Või külmuda hanges surnuks.
Riigi veto kristlikule hoolekandele
Tartus teevad puudust kannatajate abistamisel head ning tänuväärt tööd Päästearmee, Tartu Pauluse Kogudus, MTÜ Toidupank ja mitmed väiksemad inimlikud ettevõtmised, Pärnus oskame neile lisaks nimetada MTÜ-d Shalom, mis on samuti kristlik organisatsioon.
Suuremad abistajad ongi kiriklikud ja kristlikud organisatsioonid, mitte riiklikud instantsid. Enamik kohalikke omavalitsusi küll püüavad midagi teha, kuid tööpuuduse tõttu ei laeku neile eriti maksuraha ja võimalused on piiratud.
Kuid kui kristlik organisatsioon soovib mõnelt riiklikult instantsilt või fondilt küsida raha projekti jaoks, et aidata vaeseid ja kodutuid, võib 90% kindel olla, et raha ei anta.
Miks ei taha riik kristlikke hoolekandeasutusi aidata? Kas sellises olukorras ei ole süüdi mitte asjaolu, et meie otsustajad eesotsas peaministriga on rõhuvas enamuses endised kommunistid, kellel “võitlev ateism” juba veres?
Töötukassa vaid linnukese kirja panemiseks
Töötukassas tuleb toetuse saamiseks samuti läbida bürokraatlik kadalipp. Pealegi on Töötukassa toetus nii väike, et sellest ei ela ega ega sure. Enamus kannatajaid loobubki võitlemast, sest mida sa selle ca 70 euriga kuus ikka teed?
Tõsi, tänapäeval jagatakse Euroopa Liidus rahadest suuri summasid töötute ümberõppeks ja töötute ettevõtluse toetamiseks, kuid keegi ei räägi sellest, kui sihipäraselt neid rahasid kasutatakse ja mitu inimest riigi toel õpitud erialal ka tööd said. Näiteks miks õpetada pikaajalisele töötule sadade eurode eest ettevõtlust ja äriplaani koostamist? Kui inimene pole aastate jooksul endale lihtsamat tööd leidnud, kuidas ta siis suudaks jätkusuutliku ettevõtte luua?
Tartus räägitakse, et kui töötu küsis ametniku käest, kuidas selle rahaga toime tulla ja milleks see ülepea mõeldud on, kuulis ta iroonilist vastust: “See on selleks, et saaksite bussiga siin meie juures ennast märkimas käia!” Nii on masin-süsteem muutnud masin-inimeseks, kes omakorda üritavad ka sind igati masin-inimeseks muuta. Ei maksa ka unustada, et jutt on ametlikest ehk registreeritud töötustest, aga ülejäänud?
Rikkad rikkamaks!
Saame siis resümeerida: liberaalvalitsuse põhimõte – uppuja päästmine on uppuja enda asi – on meie kallis rahavabariigis edukalt peaministri juhtimisel ellu viidud ja Eesti rahva väljasuretamine jätkub tõusvas tempos. Selliste arvude ja olukorra taustal kõlavad eriliselt küüniliselt valitsusliikmete väljaütlemised, et õpetajate ja tudengite meeleavaldused on ebaeetilised ning pole õigustatud jne.
Peaminister Ansipil on muidugi vastus varnast võtta: raha ju ei ole! OK, oma rahva jaoks ei ole ei raha ega mõistust, küll aga jätkub meil raha selliste jõukate riikide nagu Kreeka abistamiseks. Panete tähele, et jälle kordub sama muster – jällegi saab rikas rikkamaks, seekord lausa riigi tasemel.
60% abivajajaid abi ei saa
2011. aastal sai Eestis toimetulekutoetust 24 332 leibkonda, lähtuvalt artikli alguses olevast ENPA uuringu % allpool vaesuspiiri elavate inimeste kohta peaks see arv üle 3 korra suurem olema. On, mida mõelda, härra sotsiaalminister Hanno Pevkur?
Seepärast julgemegi väita: meie niigi nõrgal pinnasel kasvanud sotsiaalsüsteem on kokku varisenud ja jutt meie eduloost on müüt. Tõsi, osavalt, maksumaksja raha eest loodud müüt.
Nende faktide taustal esitaksin küsimuse: kas President Toomas Hendrik Ilves mõnitas teadlikult oma rahvast, kui esitas hiljuti Facebookis küsimuse: leia 100 põhjust, et miks on Eestis hea elada? See küsimus ei olnud ilmselgelt lõpetatud, vajalik oleks olnud täpsustus – kellel?
Autorid on on Tartu Teoloogia Akadeemia tudengid, MTÜ Kristlik Hoolekanne ja Haritus liikmed, poliitilise kodanikeühenduse MTÜ Vabade Kodanike Ühenduse liikmed.
See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=63923629
0 kommentaari:
Postita kommentaar