Vasakpoolsed lagundavad ühiskonda

Vasakpoolsuse probleemiks on elukaugus ja garanteeritud langemine utoopiatesse.
Selle maailmavaatega kaasneb alati usk imeilusasse ja muretusse homsesse päeva, kus kõikidel on tõeliselt hea elada. Vasakpoolsus areneb reeglina suunas, mis lõpeb vastutuse puudumisega oma tegude eest. Võtta tuleb sealt kus saab, kingitusi ei jaga loodus ega inimkond. Kui vaja siis jõuga.

Moodsa eurosotsialismi eripäraks on "heaolu ühiskonna" väljaarenemine, mis koosneb eelkõige selle ühiskonna liikmete jaoks omandatud abitusest e. ühiskondlike institutsioonide poolt soodustatud "õpitud abitusest" - so. oskamatusest hakkama saada. Selles ühiskonnas prevalveerivad õigused kohustuste ees. Inimesed eelkõige teavad ning nõuavad oma (neile õpetatud) õiguste täitmist, kohustused ühiskonna ees on pigem vabatahtlik osa, kui sedagi.

Vasakpoolse maailmavaate saatjaks on absoluutselt ning alati populism (kõikidele lubatakse midagi), lubadused võrdsusest, vendlusest ... ja unistuste ühiskonnast, kus igaüks annab vaid oma võimete kohaselt, saavad aga tagasi vastavalt vajadustele. Vajadused aga kasvatatakse inimese külge maast madalast.

Vasakpoolse maailmavaate sisse ei mahu parempoolsusele omane teema "vanaisalt-isale, isalt-pojale; vanaemalt-emale, emalt-tütrele". Seda seetõttu, et selline lähenemine tekitab vasakpoolsete arvates paratamatult ebavõrdsust ja loob algeid seisusliku ühiskonna tekkeks. Vasakpoolsetele sobib teadmine, et surm teeb meid võrdseks ning lõplikult.
Ja see konflikt vasak-parem maailma vahel on igavene elik antagonistlik.

Eesti vasakjõudude puhul (VEE+SD, KE) on eripäraks asjaolu, et lisaks eeltoodule ja täiendavalt ühisele maailmavaatele, eksisteerib sisemine eriarvamus selles, kuidas ning kelle kaudu oma vasakpoolset riigipoliitikat peaks arendama.
See asjaolu lähtub vundamentaalsest eriarvamusest soeses suhtumisega Eesti riigi ajalukku. Kesikkonna jaoks on praegune riik ENSV järeltulija, sotsid aga lähtuvad ajaloolises osas ametlikust seisukohast e. praegune EV on EW õigusjärglane. Siit ka kummarduste suund - kesikud tunnetavad tänuvõlga Moskva ees ja eelistaksid Eesti elu korraldamisel juhinduda Moskva instruktaažist. Sotside puhul, kes möödunud sajandi 40.-el kord eestlased juba reetsid, eelistaksid sedakorda tugevamalt integreeruda eurosotsialismuse külge, mis suunab nende välispoliitikat ja sisepoliitikat sotsialismi ehitamisel eestlaste riigis.

Sotsialistidega liitunud VEE (Vene Erakond Eestis) on aga täiesti omaette nähtus - ne rõba, ne mjasa (ei kala, ei liha - vene vanasõna).
Ühelt poolt on VEE marginaalne ja tähtsusetu asjapulk, sotside jaoks samas lisakaart oma populaarsuse suurendamiseks venelaste seas. Teisalt aga sobib maailmavaatelt ja eelkõige Eesti minevikku suhtumise osas VEE pigem kesikkonna sekka. Seetõttu on nende ühinemine sotsidega pisike müsteerium. Kuid selgitada saab seda ka nii, et teostatud oli selline ühinemine ehk perspektiivitunde ja võimuiha segust. Keskerakonnas poleks VEE juhtkond Savisaare kõrval elaes saavutanud oodatud positsiooni ning teatud mõttes sobib ju VEE-le ka see, et sotsid on rohkem füüsilise integreerumise poolt Euroopaga. Peab ju VEE ise ennast 1920. a. EW-s loodud Vene Rahvusliku Liidu õigusjärglaseks.

Kuid eeltoodu pole lõplik loetelu põhiprobleemidest.
Vasakpoolsete püsiretoorika sisaldab muuhulgas ka mantrat demokraatia suurendamise vajadusest Eestis. See omakorda tähendab nende arvates seda, et opositsioon ja vastuarvamus peab ühiskonnas alati eksisteerima. Seda isegi siis, kui selline kontraseisukoht pole ühiskonna jaoks vajalik, põhjendatud ega loogilinegi.
Destruktiivsus, lagundamine ja antikonservatism on vasakpoolsete jaoks progressi aluseks ja eelduseks. Sellega kaasnev ebastabiilsus, sotsiaalsed vapustused ja paratamatu ühiskonna mahajooksmine tõusurelsilt ei ole vasakpoolsete jaoks märkimisväärne tagajärg ega mure mure, vaid pigem parempoolse maailmavaate süü, mis tekitab opositsiooni vajaduse.

Kahjuks on ka paratamatu, et teatud arengustsenaariumites ühinevad vasakpoolsed anarhistidega, sest äärmuslikus situatsioonis on vaja korratuse ja lagundamise abil luua ju "uut ja õnnelikku". Anarhistid teavad - korratus on korra ema.

Et eeltoodu absurdne on ning õnne õuele ei too - see on omaette temaatika.

Anar Rand
BHR
Allikas: http://bhr.balanss.ee/