RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 19. august 2016

Kui palju föderatsiooni meid Euroopa Ühendriigis ees ootab?

Eesti ja Euroopa lipp. Foto: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Pärast Brexitit tuleks algatada uus arutelu Eesti ja Euroopa tulevikust ning Eesti poliitikud ja Euroopa bürokraadid peaksid vastama ausalt konkreetsele küsimusele – kui palju föderatsiooni sisaldab tuleviku Euroopa Ühendriik, mis meid objektiivselt ees ootab, kirjutab Olav Anton.

“Kas sellist Eestit tahtsimegi?” kõlab küsimusena piisavalt tihti. Eks need, kel läheb hästi, vastavad jaatavalt, ja kel halvasti, vastavad eitavalt. Kui me paneks selle küsimuse kujuteldavalt rahvahääletusele, saaksime tõenäoliselt fifty-fifty tulemuse nagu Briti referendumilgi. Mõeldes rohkem kui kuu aega tagasi alanud Brexitile, võib täna vastata küsimusele “miks?” kahe argumendiga. Need on varjatud föderalism ja poliitikute arrogants. Seejuures ei ole “miskit mäda” ainult … kuningriigis, vaid ka Euroopas ja Eestiski.

Esitan Euroopa ja Eesti eliidile konkreetse küsimuse: millise Euroopa me jätame oma lastele? Kas riikide liidu või föderaalse riigi? See, et sõnades räägitakse küll riikide Euroopast, kuid tegudes ehitatakse Euroopa Ühendriike, ajas lihtsad britid otsustama, et aeg on jalga lasta. Nii nagu Gorbatšov manitses Baltikumi, et saate vabaduse, kuid kaotate kõik ülejäänu, käis ka maailma eliit lahkujatele kõiksuguseid hädasid loitsimas. Täna on veel vara tibusid lugeda, kuid mõned tähelepanekud siiski.
Nael kaotas oma väärtust euro ja dollari vastu nii, et kui varem sai nelja naela eest viis eurot, siis praegu saab viie naela eest kuus eurot. Nende brittide jaoks, kes teenisid naeltes ja kulutasid naeltes, ei juhtunud midagi. Ühendkuningriigi töötajad (valdavalt majandusmigrandid), kes teenisid naeltes, kuid pidid kulutama (raha koju saatma) eurodes, kandsid kahju. Samasugune olukord tekkis Norras, kui kroon koos nafta maailmaturu hinnaga langes. Euro eest tuli vanasti maksta 8 Norra krooni, naftahinna miinimumis 10 ja täna 9,3 krooni.

Privilegeeritud grupi (hinnanguliselt kümnendik) moodustavad need britid, kes teenivad rahvusvahelistes firmades ja saavad tasu eurodes või dollarites. Naeltes igapäevaseid kulusid tehes tundus, nagu oleks palka tõstetud. Rahvusvaluuta nõrgenemine tuli ja tuleb kasuks nii Norra kui Ühendkuningriigi ekspordile. Importkaubad lähevad kallimaks, mis tekitab olukorra – eelista omamaist. Brittide soojade maade reisilembus on juba täna asendumas siseturismi kasvuga. Samas on britid valmis ka halvemateks aegadeks.

Seega, nagu elus ikka, pole halba ilma heata. Halb on ka see, et britid oma lahkumisega jätavad meid ja muu Euroopa föderalistide meelevalda. Kuigi Euroopa bürokraadid ja meie oma poliitiline eliit kinnitab söögi alla ja peale, et EL on riikide liit ja föderatsiooni ei tule kunagi, on tegemist valega, ja väga lihtsatel põhjustel. Riikide liit on toimiv ainult ühisturu suhetes, vastastikku kasu silmas pidades ja kolmandaid konkurente ühiselt tõrjudes. Koostöö valdkondade laienedes muutub riikide liit ebastabiilseks, kui erimeelsuste kriitiline mass kätte jõuab. Protsessi kiirendab erinevate riikide poliitiliste valikute vaheldumine – endine opositsioon vastandub endisele valitsusele. Riikide liit pigem föderaliseerub selleks, et mitte laguneda.

Brexiti arenedes saame viimast näha oma silmaga. Täna on vaja teha kahte asja. Esiteks tuleks algatada uus arutelu meie ja Euroopa tulevikust. Küsimus, millist Euroopa Liitu me tegelikult tahame, asendaks küsimuse, kas me sellist Eestit tahtsimegi. Teiseks peaksid meie poliitiline eliit ja Euroopa bürokraadid vastama ausalt konkreetsele küsimusele – kui palju föderatsiooni sisaldab tuleviku Euroopa Ühendriik, mis meid objektiivselt ees ootab? Vaja on maha võtta nii see hirm, et tuleviku Euroopa Liidu “haldusreformi” käigus ei kehtestataks riigi minimaalseks suuruseks näiteks viis miljonit elanikku, kui ka need hirmud, mis briti referendumiga lauale tõsteti.

Tänases infoühiskonnas lähtuvad valitsejad arusaamast, et rahvas on referendumil otsustamiseks liiga loll. See teeb olukorra nii valitsejatele kui ka valitsetavatele ainult raskemaks. Tihti on sellise käitumise tegelikuks põhjuseks suutmatus ette näha ühiskonna arenguid. Vahel on tegemist lihtsalt arrogantsiga. Ega neid kahte eemalt eraldada ei olegi võimalik. Ühe näitena võib tuua Euroopa juhtumi, kus härrad Juncker, Schulz ja Steinmeier brittidele kooris “schnell, schnell” hüüdsid.
Kodumaise arrogantsi näiteks on Eiki Nestori 8. juuli Eesti Päevalehe artikkel pealkirjaga “Rahvahääletus on tõsine asi, mitte populistide mängukann”. Järgnev tsitaat demonstreerib ka täielikku mittemõistmist: “Kui nüüd Ühendkuningriigi poliitikuid veel natukene näpistada, siis Eestis me hääletasime liitu astudes lepingu üle, mida oli aastaid läbi räägitud, kokku lepitud ja ka avalikkusele tutvustatud. Britid hääletasid välja astudes … Mida siis? Kõigepealt hääletasid ja alles nüüd hakkavad läbi rääkima.”

Polegi oluline, kas kirjeldatud ütlemised põhjustas suutmatus poliitilisi arenguid prognoosida või poliitilise kogemuse transformeerumine arrogantsiks. Oma puuduste peitmiseks ja võimu säilitamiseks võetakse kasutusele varjatud föderalism. Selliste meeste aeg poliitikas on ümber.

Allikas: http://objektiiv.ee/kui-palju-foderatsiooni-meid-euroopa-uhendriigis-ees-ootab/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP