Olen öises Tartus palju kohtunud teoloogiadoktor Peeter Espakiga, kes samuti tunneb Emajõelinna peomeeleolu, tantsumuusika ja kaunite neidude kutset. Kahjuks on auväärt doktor meie ajaloo- ja poliitikateemaliste vestluste sisu moonutanud nõnda, et see on võtnud lausa poliitilise skandaali ilme. Nagu olen viimastel nädalatel erakonnakaaslastele põhjalikult selgitanud, ei ole mulle kombeks ei Hitleri ega Islamiriigi kiitmine. Mitte sellepärast, et oskaksin oma poliitiliselt ebakorrektset keelt hammaste taga hoida, vaid lihtsalt kuna ma ei ole seisukohtadel, mida mulle on omistatud.

Ajalootudengina pakub mulle muidugi huvi debateerimine enda õppejõududega, kelle seas on ka Espak, toimugu see kasvõi keset Tartu baaride peomöllu. Näiteks olen pigem arvamusel, mida jagavad umbes pooled sõjaajaloolased (nt David Glantz), et Hitler oli hea strateeg ja väited, nagu oleks Saksamaa Teise maailmasõja kaotanud tema oskamatu juhtimise tõttu, pärinevad enamasti sõja üle elanud kindralite katsetest end sellest puhtaks pesta. Seda arutasin ka ühel korral Espakuga, kes esindas vastupidist seisukohta. Aga kindlasti ei ole ma väitnud, et Hitler oli ajaloo parim väejuht. Selle au omistaks ma pigem Aleksander Suurele või Tšingis-khaanile.

Aga eeldagem korraks, et ma tõesti näen onu Adolfit kõigi aegade suurima sõjalise strateegina. Kuidas see peaks mõjutama minu poliitilisi vaateid? Ka sel juhul ei ole ta poliitika, majanduse ega vuntsilõike valdkonnas minu eeskujude seas. Suurepärane väejuht võib olla väga vastuoluline ja julm isiksus, nagu tõestab ilmekalt Tšingis-khaani näide. Paraku näib, et elame ajastul, kus Hitlerit tajutakse üleloomulike võimetega supervaenlasena, kelle puhul isegi üheainsa aspekti kiitmine tähendab kuulumist kurjuse leeri.

Uue sajandi parempoolsete rahvuslaste jaoks on Hitler eelkõige isik, kelle vigadest õppida. Just nagu sotsiaaldemokraadid ja muud tänapäeva vasakpoolsed eelistavad vältida Stalini, Mao või Pol Poti vigu. Totalitarismil, imperialismil ega genotsiidil ei ole tänapäeva rahvusluses kohta. 21. sajandi rahvuslus on midagi muud kui 1930ndate rahvuslus: meie ülimaks eesmärgiks on kogu inimkonna kultuurilise ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamine. Rahvusluse vastased seda aga tihti ei mõista ja peavad meid endiselt natsideks ja fašistideks, kuigi tegelikkuses oleme me näiteks etnofuturistid või neoreaktsionäärid.

Et mulle on süüks pandud ka Islamiriigi pooldamist, on eriti naljakas, kuna olen Süüria kodusõjas pidevalt toetust avaldanud islamistidega võitlevale president Assadile. Tookordses vestluses Espakiga avaldasin lihtsalt kahtlust, kas Eesti osalemine Islamiriigi-vastases sõjakäigus on ikka mõistlik. Mingil juhul ei ole ma islamiste kutsunud „vabadusvõitlejateks“. Vastupidine sai mulle selgeks juba 2012. aasta Mali konflikti ajal, kui islamistid kaaperdasid oma rahva iseseisvuse eest võidelnud tuareegi mässuliste poolt välja kuulutatud riigi.

Kokkuvõttes on kahju, et mõned erakonnakaaslased otsustasid minuga rääkimata keerutada tolmu üles Espaku valeväidete üle, mille meediasse lekkimine tekitas erakonna suhtes täiesti põhjendamatuid eksiarvamusi. Et Espak kuulub minu andmetel templirüütlite ordusse, mille tegevus sattus kümmekond aastat tagasi ka sõjaväeluure huviorbiiti, peaks juba iseenesest sütitama teatud kahtluse tema suhtes. Küll aga on kiiduväärt õhtused Tartu lokaalid, kus loodetavasti tulevikuski võivad templirüütel ja etnofuturist omavahel Kiievi lahingu ja Süüria kodusõja üle arutleda.

www.DELFI.ee