MATTI ILVES: TEADUSEST JA VALITSEMISEST

Olen tihti kuulnud, et valitsus ei võta arvasse teadlate ja teiste oma ala asjatundjate seisukohti, rääkimata siis juba rahvast.
Selliseid seisukohti veel teadlased-spetsialistid väljendavad, kuigi üpris tagasihoidlikult ja arglikult. Valitsuspoliitikud peavad ennast ikka kõige targemateks ja teavad, mis rahvale hea ja kõige parem on.

Kahjuks tänapäeval on olukord pea sama kõikjal läänemaalilmas. Toon müüd mõningad tsitaadid teadlase Carl Sagan´i raamatust "Deemonitest vaevatud maailm":

"Teaduse üks suuri käske on: "Ära usalda võimulolijate argumente."" 

"Kuidas me saaksime mõjutada riiklikku poliitikat või isegi oma elus arukaid otsuseid teha, kui me nendest probleemidest midagi ei taipa? Selle raamatu kirjutamise ajal saatis USA Kongress laiali oma Tehnoloogia Hindamise Komitee - ainsa organisatsiooni, mis oli kavandatud spetsiaalselt selleks, et Esindajatekojale ja Senatile teaduse ja tehnika alal nõu anda. Komitee on olnud väljapaistvalt asjatundlik ja usaldusväärne. 20. sajandil on harva juhtunud, et USA Kongressi 535 liikmest isegi ühel protsendil oleks arvestatav teaduslik tagapõhi. Viimane teadusliku kirjaoskusega president oli ilmselt Thomas Jefferson [2.Aprill 1743 – 4.Juuli 1826]."

"Enam-vähem sobiksid ka Theodore Roosvelt, Herbert Hoover ja Jimmy Carter. Suurbritannial oli selline peaminister Margaret Thatcheri isikus. Ta õppis noorpõlves keemiat, muuhulgas ka Nobeli preemia laureaadi Dorothy Hodgkinsi käe all, ja nimelt selle tulemusel toetas Ühendkuningriik võimsalt ja edukalt osoonikihi hävitavate CFC-ühendite üleilmset ärakeelamist."

Kas pole kurb? Meil on olukord samasugune, võib-olla aga veelgi hullem. Praegu paistab olema selline ajajärk, kus võimujuurde tõusevad tõelised parteide poliitbroilerid. Need pole elus teinud ühtegi korralikku tööd ja saavutanud edutamise ministri või kõrgametnike kohtadele tehes karjääri vaid parteisiseselt.
Kahju on sellisest rahvast ja ühiskonnast, kus võimaldatakse tõusta nii ametipostil ülimatesse kõrgustesse...