RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Juudi „revolutsionäärid“ maailma ümber kujundamas, 4. osa

1. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2017/12/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber.html
2. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber.html
3. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber_5.html
______________
Detsembrilehes jätkub Tiit Madissoni pikema kirjutise avaldamine. Jutuks tuleb peale Teist maailmasõda alanud „juudi ajastu” kirjeldamine. Kuidas Nürnbergi protsessiga algas vale ja vägivallaga, holokaustivale abil, juutide kui ohvrirahva staatuse paikapanek.
                                       Toimetus


NÜRNBERGI PROTSESS – SIONISTLIK KÄTTEMAKS SAKSA KOLMANDALE RIIGILE 

Juutidega Teise maailmasõja ajal ümberkäimise teema sai 1946. aastal alanud Nürnbergi protsessi peateemaks. Kohtualuseid süüdistades rõhutasid liitlasriikide kohtunikud ja prokurörid eriti kuue miljoni Euroopa juudi väidetavat hävitamist. Võitjariigid ei teinud nägugi, et tegu oleks mingi õiglase kohtupidamisega. Inglise kohtunik Nürnbergi protsessil sir Norman Birkett selgitas erakirjas 1946. aastal, et „kohus on ainult vormilt kohtuprotsess, protsessi peamine tähtsus on hoopis poliitiline,” nagu seisab Werner Maseri 1979. aastal New Yorgis ilmunud raamatus „Nurenburg: A Nation on Trial”. USA-poolne peasüüdistaja ja endine justiitsminister Robert Jackson teatas ilma valehäbita: „Nürnbergi protsess on liitlasriikide sõja jätk Saksamaa vastu, tribunal ei ole seotud protseduuriliste või muude meie kohtusüsteemile või põhiseaduslikule süsteemile omaste sätetega.” Ameerika liberaalne nädalakiri „Nation“ kirjutas 27. oktoobril 1945 juhtkirjas: „Nürnbergi kohus on poliitiline protsess, mille eesmärgid on poliitilised.” 

Nürnbergi protsessi poliitilise olemuse iseloomulikuks tunnistuseks oli juutide tähtis roll selle kättemaksuprotsessi organiseerimisel. Maailma Juudi Kongressi (World Jewish Congress – WJC) president Nahum Goldmann kirjutas oma 1969. aastal avaldatud autobiograafias „The Autobiography of Nahum Goldmann”, et Nürnbergi tribunal oli WJC sünnitis ja lisas, et „neil õnnestus liitlaste liidreid veenda ideest kinni haarama”. Viimatinimetatud organisatsiooni ametlik esindaja Nürnbergi tribunalil rabi Maurice Perlzweig väitis 1949. aastal, et „just Maailma Juudi Kongress korraldas kohtupidamise läbiviimise”, nagu kirjutatakse Londoni juudilehes „Jewis Chronicle” 16. detsembril 1949.
Kaks USA armee ohvitseri, sionistlikud juudid kolonelleitnant Murray Berneys ja kolonel David „Mickey” Markus mängisid Nürnbergi üritusel võtmerolli. Ajaloolane Robert E. Conet väidab oma 1983. aastal New Yorgis ilmunud teoses „Justice at Nuremberg”, et „kolonelleitnant Bernays oli juhtiv jõud, kes rajas tee Nürnbergi”. Nimelt veenis Bernays sõjaminister Henry Stimsoni ja teisi mõjukaid tegelasi andma võidetud Reichi juhid kohtu alla. Tulihingeline sionist kolonel David Marcus sai tähtsuselt kolmandaks meheks, kes määrasid kindlaks Ameerika poliitika okupeeritud Saksamaal. Aastatel 1946–1947 juhtis ta Ühendriikide valitsuse Sõjakuritegude Komisjoni (U.S. War Crimes Comission), kus tal oli võimalus välja valida peaaegu kõik Nürnbergi protsessi USA-poolsed kohtunikud, prokurörid ja advokaadid. Seega suutsid Ameerikas mõjukal positsioonil olevad sionistid luua olukorra, et vähemalt USA poolel osalenud olid nende jaoks „õiged mehed”, kellelt loomulikult oodati ka „õigeid otsuseid”.

Kuigi kohtupidamist pidid läbi viima „õiged mehed”, pettus nii mõnigi aus jurist selles protsessis. Iowa osariigi ülemkohtu juudist kohtunik Charles F. Wennerstrum, kes oli Saksa kindraleid süüdi mõistnud protsessil eesistujaks, tunnistas, et „kui ma seitsme kuu eest oleksin teadnud seda, mida tean täna, siis ei oleks ma kunagi siia sõitnud,” teatas ta kohe peale kohtuotsuse väljakuulutamist. „The Chicago Tribune” tsiteeris 23. veebruari 1948. aasta numbris Wennerstrumi väljaütlemisi: „Ma ei märganud siin kõrgete ideaalide järgimist, mis väidetavalt olid selle tribunali moodustamise põhjuseks.” Aus jurist julges ka viidata oma rahvuskaaslaste osale Nürnbergi protsessi mõjutamisel: „Siinne atmosfäär on ebaterve. Kasutati advokaate, ametnikke, tõlke ja uurijaid, kes alles viimastel aastatel olid saanud Ameerika kodanikeks, kelle eelnev elu oli neis juurutanud vihkamist ja eelarvamusi Euroopa vastu.” Lõpuks tuli aususe säilitanud kohtunik järeldusele, et „kohtuprotsess pidi sakslasi veenma oma juhtide süüs. Nad veensid sakslasi üksnes selles, et nende juhid kaotasid sõja palju tugevamale vallutajale.”
Kuna USA ja Ühendkuningriik olid pärastsõjajärgsel ajal demokraatlikud riigid, kus kehtis sõna- ja trükivabadus (mida tänapäeval väita ei saa), siis avaldati sealses ajakirjanduses paljude Nürnbergi kättemaksuprotsessis pettunud mõjukate juristide ja ka poliitikute hukkamõistvaid arvamusi. Mida aga selle artikli piiratud mahu tõttu pole võimalik siinkohal avaldada. Protsessist huvitatuile soovitan lugeda siinkirjutaja 2006. aastal ilmunud raamatut „Holokaust: XX sajandi masendavaim sionistlik vale”, kus Nürnbergi kohtule ja järgnenud jätkuprotsessidele pühendatud peatükid hõlmavad 30 lehekülge raamatu mahust. Igal juhul andis Nürnbergi protsess tunnistuse sionistide ülimõjukusest Ühendriikide poliitikas juba sel ajal, kuid tänapäeval võib USA-d õigustatult sionistide hiigelsuure mõjukuse tõttu nimetada „suurimaks juudiriigiks”.


KUI PALJU HUKKUS TEGELIKULT JUUTE? 

Liitlasriigid pidid Teise maailmasõja lõpu propagandarindel tublisti pingutama, sest vaatamata katastrofaalsele olukorrale rindel, suutis dr Joseph Goebbelsi juhitud propagandateenistus – eriti rohkete võõrkeelsete raadiojaamade kaudu –, olla tasemel ja levitada brittide-ameeriklaste tsiviilelanikkonda hävitavate õhurünnakute kohta paljastavat informatsiooni. Saksamaa 65 suuremat linna varemeteks muutnud rünnakuis hukkus ligi 600 000 tsiviilelanikku. Mis kahtlemata on sõja võitjate sõjakuritegu. Kuid kuna ajalugusid kirjutavad võitjad, siis ei saa sellest „ametlikest” ajalooraamatuist lugeda. Selle asemel peab üldsus leppima jultunud holokaustivalega.
 Et Goebbelsile mitte alla jääda, nimetati kõik Saksa koonduslaagreis hukkunud vangid massigaasitamise ohvreiks. Samas ei olnud „vabastajad” lasknud pärast laagrite hõivamist teha ainsatki lahangut, mis oleks suutnud dokumentaalselt tõestada seda natside kuritegu. On teada, et holokausti „lipulaeva” Auschwitzi laagri vabastamisel sovettide poolt 27. jaanuaril 1945 ei leidnud need vastavat seadet gaasiahju, kus vange olevat ühtlasi gaasitatud ja seejärel kremeeritud. Esimene nn gaasiahi Auschwitsis valmis poola kommunistide kätetööna alles 1946. aastal. Nagu on revisionistlikud teadlased kinnitanud, oleks samas ehitises ohvrite gaasitamine ja seejärgne kremeerimine olnud tehniline nonsenss. Samas ei ole ükski „holokaustieitaja” varjanudki, et vangide surnukehad põletati krematooriumites tuhaks, seda ka nakkuseohu tõttu.

2005. aasta holokaustipäeva eel, kui „holokausti lipulaevaks” nimetatud muuseum-laagris viibis poliitilisel palverännakul koos teiste Euroopa riigipeadega ka Eesti president Arnold Rüütel, levitas uudisteagentuur BNS teadet, et „Auschwitzis hukkus umbes neli miljonit juuti”. Pärast minu e-kirja, kus tegin ettepaneku külastada laager-muuseumi ametlikku kodulehekülge, teatati kordusuudiste saates, et laagris gaasitati aastatel 1940-1945 1-1,5 miljonit vangi, neist 1,1 miljonit juuti, nagu seisis ka nimetatud kodulehel.
Sakslased on teadupoolest väga ratsionaalne rahvas. Seega pidasid ka natsid täpset statistikat koonduslaagreis surnud vangide, kui kaotsiläinud tööjõu kohta. Need dokumendid sattusid sõja lõpus liitlasvägede kätte. Kuna ükski dokument ei sobinud sionistide „juutide kui ohvrirahva” teooriaga, mida lääneriikide ühiskondadele peale suruti, siis neid loomulikult ei ole üheski holokausti puudutavas kirjutises, rääkimata Nürnbergi „õigusemõistmisest”.

Kõik arvud põhinevad vaid „Encyclopaedia of the Holocaust”, mõne holokausti-ajaloolase teosel ja „pealtnägijate” meenutusel, mis tihti sisaldavad fantastika piirimail olevaid „fakte”.  Holokausti, kui „vääramatu tõe” kindlustamisele on pühendanud oma karjääri paljud holokausti-ajaloolased. 1964. aastal ilmunud raamatus „Juutide tagakiusamine Kolmandas Riigis” (saksa k. „Judenverfolung im Dritten Reich”) toob teadusliku kraadiga holokausti-ajaloolane Wolfgang Scheffer Poola aladel asuvates „surmalaagrites” hukkunute kohta ära järgmise „statistika”: Auschwitz – „tunduvalt enam kui 1 miljon”, Treblinka – 750 000, Belzek – 600 000, Shelmo – 300 000, Sobibor – 250 000, Majdanek – 250 000. Skeptilise mõttelaadiga lugeja võis küsida: millele ikkagi tuginevad need arvud? Võtame äratoodud Poola „surmalaagrite” hulgast ühe keskmise, Belzeki laagri. Millistele tõenditele siis taoline arv – 600 tuhat hukatut – põhineb? Hukatute kohta puuduvad igasugused dokumendid, kuna „natslikud timukad” andsid tapmiskäske suuliselt, mida alluvad kätt kõrva juurde tõstes täitsid, nagu väidavad holokausti „ajaloolased”. Ei ole leitud ühtegi ohvrite massihauda, sest natsid põletasid surnukehad ju ära. 600 tuhande surnukehast järelejäänud tuhk on kadunud – sest natslikud mõrvarid puistasid tuha mööda Poolamaad laiali. Gaasikambritest pole säilinud ühtegi jälge, sest timukad lasksid need õhku ja kõrvaldasid kõik jäljed. Tagatipuks selgub ka, et järgi ei jäänud ühtegi tunnistajat, kes taolise tapalaagris asetleidnud mõrvaorgijast midagi teaks. Kuna kuni 1991. aastani püsis üsna kindlalt raudne eesriie, ei pääsenud kommunistlikku Poolasse sõltumatud uurijad Läänest, oli sionistlikel võltsijatel roheline tee oma väljamõeldiste levitamiseks. Taoliste „teaduslike töödega” kasvatati Lääne-Saksamaal üles terved põlvkonnad sakslasi, kes pidid tundma piiritut häbi, et sakslased demokraatlikult valisid võimule Adolf Hitleri taolise maniaki.

Kasutatud kirjandus:
Madisson, Tiit. Holokaust. XX sajandi masendavaim sionistlik vale. Lihula, 2006.
Graf, Jürgen. Velikaja lož XX veka. Sankt-Peterburg, 1997.
Graf, Jürgen. Holokaust luubi all. Pärnu, 2001.

                             TIIT MADISSON
                                 parteitu vaatleja

                                           JÄRGNEB
Ilmunud „Rahvusliku Teataja“ detsembrinumbris (nr . 65).  Vt. rahvuslikteataja.ee.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP