RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 5. jaanuar 2018

Juudi „revolutsionäärid“ maailma ümber kujundamas, 3. osa

1. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2017/12/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber.html
2. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber.html
____________
 
Jätkame Tiit Madissoni pikema kirjutise järgmise osa avaldamisega, kusjuures juttu tuleb juutide osast Eesti Vabariigi vastases õõnestustegevuses kuni 1940. aastani ja punajuutide tegevusest NKVD-s ja hävituspataljonides.
                                       Toimetus

KUIDAS PUNAJUUDID AITASID AKTIIVSELT HÄVITADA EESTI VABARIIKI

Eesti oli käitunud „väljavalitud rahva“ suhtes ülimalt suuremeelselt, andes suhteliselt väiksele rahvusgrupile (alla 5000 inimese) 1926. aastal Euroopas tol ajal täiesti erandliku kultuuriautonoomia.
Kuid kohalikud juudid ei suutnud seda eestlaste vastutulelikkust hinnata, vaid alustasid ulatuliku õõnestustegevusega Eesti Vabariigi vastu. Kommunistliku õõnestustegevuse katuseorganisatsioonideks said juudi kultuuriseltsid Licht, mis asutati 1926. aastal Tallinnas ja Tartus loodud Schalom Aleichem, mis tegutsesid Moskva bolševistlikest juutidest valitsejate juhtnööride järgi. Nagu on tunnistanud okupatsiooniaegne „Eesti Nõukogude Entsüklopeedia“ (ENE) esimene väljaanne, liitis kultuuriühing Licht: „Juudi progressiivse, enamasti revolutsioonilise haritlaskonna esindajaid ja töölisi. 1936. aastal EKP-sse astunud Lichti liikmed (Moissei Pekker, Simon Perlman, Lazar Vseviov, Sosja Schmotkina jt) moodustasid oma parteigrupi, mis osales Rahvusvahelise Revolutsioonivõitlejate Abistamise Organisatsiooni kohaliku allorganisatsiooni tegevuses.“
Juutide kultuuriselts pidas sidet tollal Rootsis paiknenud Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Organisatsioonilise Bürooga ning levitas aktiivselt kommunistlikku kirjandust, täites sellega EK(b)P ülesandeid; suur osa lichtlastest võttis osa 1940. aasta sotsialistlikust revolutsioonist, kirjutas ENE IV osa 1972. aastal.

Tänapäevastes ajalooraamatuis on juutide osa Eesti riikluse õõnestamisel loomulikult „poliitkorrektselt“ maha vaikitud, nagu pole „poliitiliselt korrektne“ tunnistada fakti, et nn oktoobrirevolutsiooni tegid juudid ja esimese „tööliste vabariigi“ võimuorganid koosnesid 90 protsendiliselt juutidest ja repressiivorgan Tšekaa oli juhitud juutide poolt.  Kuid okupatsiooniaegne ENE tõi ausalt kõik punajuutide teened okupantide ees häbenemata esile, nimetades, et 1940. aasta revolutsioonilistes sündmustes andsid Licht-i liikmed kahtlemata suure panuse. 17. juunil 1940, kui üle Eesti piiri marssisid sisse okupandid, ronisid punased kultuuriseltslased Viktor Feigin ja Herman Gutkin (Riigivolikogu liikme Heinrich Gutkini poeg) Pika Hermanni torni, kus rebisid maha Eesti riigilipu, asendades selle punalipuga. Samal päeva õhtul marssis Herman Gutkin punajuutide rongkäigu eesotsas NSV Liidu saatkonna juurde Pikal tänaval, kus juudid rebisid kaasas olnud sinimustvalge ribadeks. Neid sündmusi kirjeldav, ajalehe Chicago Tribune korrespondendi Donald Day telegramm avaldati selle lehe 24.06.1940 numbris ära. Kusjuures jäeti ära sõna „juudid“, kuna USA-s oli rahajuutidel juba tol ajal suur kulissidetagune võim.
Selgituseks niipalju, et Donald Day kuulus koos Vene tsaariperekonna rituaalset mõrva (kohal oli ka juudi rabi!) uurinud briti ajakirjaniku Robert Wiltoni ja siionlaste maailma valitsemisele pürgivat tegevust uurinud Douglas Reediga nende väheste ausate lääneriikide ajakirjanike hulka, kes julgesid juba tol ajal üsna mõjuvõimsate (eriti USA-s) tegutsevate sionistlike organisatsioonide tegevust kritiseerida, paljastades bolševistlike juutide veriseid tegusid Venemaa valitsemisel, kui ka veidi hiljem esile tuua Saksamaal nn Weimari vabariigis tegutsevate rahajuutide liigkasuvõtlikku tegevust (1928. aastal kuulus Berliini 147 pangast 116  0,5 protsenti elanikonnast moodustavale juudi vähemusgrupile ja vaid 31 sakslastele!). Väidan, et just rahajuutide ääretu kasuahnuse tõttu ei asunudki sakslased juutidele kaasa tundma, kui natsionaalsotsialistid neid kitsendama asusid. Tänapäeval on taoliste poliitiliselt „ebakorrektsete“ andmete avaldamine kartellimeedias muidugi välistatud, ka Eestis.

Vahetult pärast Eesti okupeerimist moodustati 21. juunil 1940 vene tankide ja kahurite kaitse all kommunistlikust elemendist koosnev Rahva Omakaitse, mida eestlased kutsusid „röövlid omavahel“. Selle peastaabi kuuest liikmest vähemalt kolm olid juudi rahvusest revolutsionäärid: Leonhard Klaaser, Viktor Feigin, Aleksander Pirson (?) ja Arnold Brenner. Muidugi on punajuutide aktiivne tegutsemine neile kultuuriautonoomia kehtestanud riigi vastu paljudele publitsistidele ja ajaloolastele teravalt silma hakanud. Liigne tähelepanu juutide amoraalsele, kommunismimeelsele ja lausa sadistlikule tegevusele ei meeldi Maailma Uue Korra kehtestamise eest võitlevaile rahajuutidele ja holokaustitööstureile. Kes püüavad tänapäeval juute kujutada vaid ohvrirahvana. Seetõttu on mõnigi „väljavalitud rahva“ hulka kuuluv kirjamees püüdnud  Eesti Vabariigis valitsenud poliitilist olukorda tegelikkusele sootuks vastupidisena näidata, et õigustada Eestis väga turvaliselt elavate bolševismimeelsete juutide tegevust riigikorra kukutamise nimel. Max I. Dimont kirjutas 1962. aastal New Yorgis ilmunud raamatus „Juudid, Jumal ja ajalugu“ (inglise k. „Jews , God and History“), et Eestis olevat iseseisvuse aastail valitsenud riigis antisemitism, mis olnud „riikluse kõrgeimaks vormiks“ ning juudi rahvusest isikuid kiusati taga, neid kõrvaldati tähtsatelt positsioonidelt. Koguni olevat tõhustatud „antisemiitlikku seadusandlust (?!)“.
Esimesel okupatsiooniaastal Eestis valitsenud poliitilist olukorda iseloomustab 4. aprillil 1941 Eestis tegutsenud Rootsi luure poolt koostatud dokument, mis oli saadetud Rootsi kindralstaabi luureosakonna C büroole: „Õiguskaitseorganite ümberorganiseerimisel on kohtunikeks määratud kahtlase minevikuga isikuid, sealhulgas hulgaliselt juute. /-/ Eriti märkimisväärne on juutide osatähtsus NKVD tegevuses. Väidetakse, et peaaegu kõik Eesti juudid on kas otseselt või kaudselt NKVD teenistuses. Juutidel olid varem omad koolid. Nüüd on need laiali saadetud ja õpilased on kommunistlike agentidena paigutatud eesti koolidesse. Juudid on asunud ka ettevõtete, pankade jt asutuste etteotsa,” kirjutas Jüri Lina raamatus  „Skorpioni märgi all“, viidates Rootsi päevalehes Dagens Nyheter 11. 01. 1991 avaldatule.”

JUUTIDE OSALEMINE PUNASES TERRORIS

Arhiivide sügavuses olevate dokumentide järgi võib teha järelduse, et pärast bolševistlikku võimuhaaramist alustasid okupandid eesti patriootide represseerimist, mis omandas eriti sadistlikud vormid Saksamaa kallaletungiga 22. juunil 1941 alanud sõjas (nn Suvesõda). Kus leidis rakendamist ka ekstremistlikele bolševismimeelsetele juutidele omane sadism. NSV Liidust saabus juba 1940. aastal rida juutidest spetsialiste, kellega ühinesid siinsed vere- ja tapahimulised juudid. Eesti ühe veriseima timuka kuulsuse omandas endine Licht-i liige Hans Grabbe, kelle õige nimi olavat Hasa Hoff. Grabbe-Hoff pandi ühe ülemusena juhtima terroriorganisatsiooni NKVD Eesti harukontorit. Sakslaste poolt kinnivõetud kommunistlik tegelane, EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Karl Säre tunnistas ülekuulamisel, et just Hans Grabbe korraldas patriootlikult meelestatud eestlaste mõrvamist ja küüditamist aastatel 1940–41. Grabbe-Hoffi teeneks on ka hävituspataljonide taktika väljatöötamine ning Eesti ohvitseride massitapu organiseerimine.
Eesti arhiivides on säilinud sadu toimikuid, kus represseerijana on kirjas Licht-i kultuuriseltslasest aktivist, 1940. aastal NKVD uurimisosakonna ülema asetäitjaks saanud Idel Jakobson. Kes oli kommunistliku tegevuse eest 1932. aastal 12 aastaks vangi mõistetud, kuid 1938. aastal amnesteeritud. Läti kodakondsest juut tegutses tuttavaks saanud erialal ka pärast 1941. aastal Eestist põgenemist, Sverdlovski oblastis olnud Gulagi laagrites aastatel 1942–44. Pärast Eesti vabastamist oli Idel Jakobson Eesti NSV MGB (julgeoleku ministeerium) uurimisosakonna ülem. Juut Jakobsoni ohvrite arv on aukartustäratav. 1940. aasta juulist kuni 1941. aasta juunini arreteeriti Jakobsoni ettepanekul 31 isikut, Eesti Vabariigi kodanikku. 1941. aasta juulist kuni juunini 1942 kinnitas tšekist Idel Jakobson kohaldada 799 Eesti kodaniku suhtes erinevaid karistusi, neist 621 osas surmanuhtlust. Juuditimuka ohvreiks olid paljud Eesti poliitikategelased ja sõjaväelased, kes surmati Sverdlovski oblasti koonduslaagreis, kellest on kindlalt teada poliitikud Ado Birk ja Jaan Hünerson. Aprillist 1944 kuni jaanuarini 1950 kinnitas NKVD-lane Jakobson ettepaneku küüditada Eestist 174 isikut, keda käsitleti natsionalistide, bandiitide ja kulakute perekonnaliikmeina. Vikipeedia andmeil oli Jakobson Kaitsepolitsei kogutud materjalide järgi osaline umbes 1200 inimese surmamõistmisel ja vähemalt 1800 represseerimisel, neist 540 saadeti Gulagi pärast sõja lõppu, kuna surmanuhtlus oli ära muudetud. Siin väärib äramärkimist, et Idel Jakobson suutis üksinda hävitada palju rohkem eestlasi, kui langes natslike repressioonide ohvreiks Eestis elanud juute. Kuna Idel Jakobsoni tegevus Eesti patriootide represseerimisel on arhiveeritud, alustas Kaitsepolitsei teeneka, veel hinges oleva mõrvari suhtes 1990. aastail uurimist. Kuna tollasele presidendile Lennart Merile pakkus nimetatud uurimine huvi, siis andis ta korralduse toimiku Kadriorgu toomiseks. KGB VEKSA haruorganisatsiooni aktivist Lennart Merile (KGB agent „Nikolajev“) „tutvumiseks“ saadud toimikut Kaposse ei tagastatudki. Mistõttu jõudis soliidses vanuses mõrvar karistusest vanadussurma läbi 1997. aastal 93. aastaselt pääseda. Sest juudist massimõrvari kohtuprotsess oleks võinud Eesti valitsejaile halvasti mõjuvat tähelepanu pälvida ja meie kuvandit „demokraatlikke väärtusi austava“ riigina kindlasti rikkuda.

Nõukogude poliitilises politseis NKVD-s tegutses hulganisti ka teisi väljavalitud rahva esindajaid: Licht-i liikmest ärimees Leo Epstein (kellest hiljem sai hävituspataljonlane), advokaat Josef Markovitsch, advokaat Kropman, fotograaf Schuras, ärimehed Mirwitz, Genss, Bakszt, Kofkin, Himmelhoch. Punajuut Hanson tegutses NKVD kaadriosakonna ülemana, aktiivne õõnestaja Viktor Feigin kamandas vangimaja nr 1 (Patarei vangla), Arnold Brenner oli sisevangla komandant, kes juhtis  surmamõistetute mahalaskmist, nagu seisab 2004. aastal ilmunud kogumikus Ülevaateid okupatsiooniajast.
Venjamin Gulst juhtis küüditamise maakondlikke troikasid, kapten Rahmilevitsch tegutses NKVD ülekuulajana Võrus. Samas maakonnas paistsid sooritatud metsikustega silma Boris Friedemann ja Jerschik Schtschigol. NKVD vangimajade osakonda juhtis Venemaalt saabunud juut Fedotov, nagu kirjutatakse kogumikus Eesti rahva kannatuste aasta.
NKVD Haapsalu osakonna ülema asetäitja oli Ukrainast appi saadetud, halli kardinalina tegutsenud Matvei Veinberg. ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi tegelikuks juhiks oli Boris Kummi varjus tema asetäitja, vene juut polkovnik Lobonovitš. NKVD eriosakonna SARK-i tegevust nuhkide värbamisel korraldas kommunist Beipmann. Tartus korraldas juuniküüditamist NKVD Tartu maakondliku osakonna ülem, Venemaalt saabunud punajuut Afanasjev, nagu kirjutatakse koguteoses Eesti rahva kannatuste aasta. NKVD piinamise spetsialistide hulgas tegutses samuti mitmeid juute, kellest kurikuulsaim oli Kuressaares praktiseerinud hambaarst Budas, kes keetis piinatavatel käsi ja jalgu ning endised Licht-i kultuuriseltslastest arstid A. Tuch ja B. Glückmann. Samuti Tartu ülikooli lõpetanud küürakas prokurör  Stella Ämblik Schlifstein,  kes armastas omakäeliselt  ülekuula-  tavate käe- ja jalalihaseid rebestada.  NKVD luurajaina tegutses Eestis Saksa okupatsiooni ajal terve rida juute    (kelle nimede üleslugemine vaevalt kedagi huvitab),   ellest tuntuim on Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel võidelnud kommunist Oskar Cher, kes Eesti Julgeoleku Politsei poolt tabatuna 2. juunil 1942 Tallinnas hukati.

 PUNAJUUTIDE SUUR ESINDATUS HÄVITUSPATALJONIDES

Juudi aktivist, sionistlik propagandist Irina Stelmach on avalikult möönnud (Hommikuleht, 17.12.1993), et hävituspataljonides tegutses palju juute. Tartu Juudi Kultuuriseltsi esimees Movša Michelson kinnitas ajalehele Edasi (26.02.1989) antud intervjuus: „Sõja algul läksid paljud (juudid) hävituspataljonidesse.“ Kui juudid ise seda tunnistavad, siis võis juutide osakaal hävitajate hulgas tõesti suur olla, mida objektiivsetes uurimustes on väga raske maha vaikida. Metsikute veretegudega silma paistnud hävituspataljone juhtis Venemaa juut kapten Mihhail Pasternak, kes metsavendadega peetud lahingus Kalesi küla juures Harjumaal 24. augustil 1941 surma sai. Koguteos Eesti rahva kannatuste aasta on ära toonud Tallinna hävituspataljonis tegutsenud 69 juudi nimed. Kuid juutidest rahvatasujaid oli hulgaliselt ka Tartu, Võru, Viljandi jt pataljonides. Kusjuures on huvitav märkida, et hävituspataljonide liikmed ei olnud vaid punajuudid. Paljudest Tallinna käitistest astusid kõik seal töötanud juudid hävituspataljoni, nii suur oli seni eestlaste seas elanud väljavalitute kihk eestlasi tappa! Tallinna Rauaniidi (hilisem „Punane Koit“) vabrikust asusid hävituspataljoni võitlejaiks käitise direktori Tsemach Delskiga eesotsas selle rahvuskaaslased Max Grossmann, Boruch Schur, David Schulmann, Jacob Freimann, Moisei Schmotkin, Benno Rubinstein, Ravim Racheltschik, Jakob Vigerhaus, Samuel Lazdin, Moisei Tsimbalov ja Rafael Goldmann.
Süngele teemale lisaks juurde ka pisut huumorit. Eelpool äranimetatud Tallinna juut, Licht-i liikmest kaupmees Leo Epstein oli mingi segaduse tõttu sattunud Viljandi hävituspataljoni, kus teda kurja huumorina ootas ees tema Viljandis asuvate äride rüüstajast rahvuskaaslane Leib Matskin. Kes varem oli vägistamiskatse eest Pärnust välja saadetud, mis iseloomustab rahvatasujate moraalset palet. Mõne meie sõjaajaloolase arvates oli Eestis tegutsenud hävituspataljonides 6 protsenti juute. Kui arvestada, et juutide osakaal Eesti rahvastikus oli vaid 0,4 protsenti, siis on see mehine üleesindatus küll.

Objektiivsuse huvides tuleb tunnistada, et 1941. aasta juuniküüditamise käigus represseeriti ka juute kui klassivaenlaseid. Katoliiklasest ajaloolase, endise soomepoisi ja preestri Vello Salo andmeil olevat represseeritud 400 juuti, kuid juutide hävingut uurinud Eugenia Gurin-Loov väidab, et küüditatud juutide nimekirjad hävitati Saksa okupatsiooni ajal. See väide seab omakorda ohtu Vello Salo andmete tõepärasuse.
Selge on see, et nagu eesti rahvuslasi, nii ka reaktsioonilisi juute represseerisid viimaste rahvuskaaslased. Näiteks Tartu kultuuriseltslased Schalom Aleichem-ist asusid pärast juunipööret likvideerima Tartu ülikoolis tegutsenud üliõpilasorganisatsioone Limuria, Hasmonea jt, kelle vara nad omastasid.

Kasutatud kirjandus:
Eesti rahva kannatuste aasta. Kogumik, Tallinn, 1996.
Ülevaateid okupatsioonist. Kogumik, Tallinn, 2004.
Tiit Madisson. Lihula õppetund. Lihula, 2005.
Jüri Lina. Skorpioni märgi all, 2017                        
                           

TIIT MADISSON
                                  parteitu vaatleja

Avaldatud novembrikuu „Rahvuslikus Teatajas“ (RT 64).

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP