Peeter Espak: orjapidamine kui Eesti uus ideaal

FOTO: Kuvatõmmis

Ameerika telesari The Roots. Foto illustratiivne.

Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse vanemteadur Peeter Espak nendib, et Eestis leidub veel 21. sajandil orjapidamise apologeete.

Eestis ei leidu vist inimest, kes poleks viimasel ajal kuulnud pidevalt korratavat mantrat – vajame kiiresti lihttöölisi väljast, et täita meie ettevõtjate vajadusi. Muidu kukub Eesti kokku!

Arvatavasti ei kahtle keegi, et mida rohkem andekaid IT-inimesi, teadlasi või tipptasemel insenere meile tööle tulla tahab, seda paremaks lähevad ka siinsed materiaalsed tingimused. Tulgu nad Indiast või Hispaaniast. Pole ka kuulda, et kõrgelt kvalifitseeritud tööjõul oleks raske meile ümber asuda; kui ehk jahe kliima ja mitte kohe esimesel kohtumisel avasüli naeratavad pärismaalased välja jätta.

Pidevalt ühe ringkonna jutlustatavat «eestlase võõraviha» ei näi samuti just tihti kohtavat. Kindlasti on seda vähem, kui nii mõneski arenenud Euroopa riigis. Ülikooli väisavad sõbrad ja kolleegid, keda saab välimuselt meist erinevaks pidada, on alati kiitnud Eesti turvalisust ja rahulikku õhkkonda. Sellist, mis paneb paljud moslemidki kohvikutes araabia kultuuri kadunud hiilgeaegu meenutama ja õlut tellima – eeldusel, et katus pea kohal ja Allah ei näe.

 Tuleb aga meelde ühel äsjasel seltskonnaüritusel tunnistatu, kus kõvahäälne ja ilmekalt artikuleeriv «valgustatud eestlane» meile äsja õppima saabunud välistudengitele tõsiasja selgitas, mille kohaselt «eestlased olevat f....ing rassistid, homofoobid; rumal ja mandunud rahvas, kel pole mingit aimugi tõelistest lääne väärtustest». Pingutus, millega üritati pahaaimamatutele kuulajatele seletada, kuivõrd ohtlikus ja hirmsas kohas viibime, oli märkimisväärne ja kostis kaugele.

Kui külalised üritasid seletada, et see ei ole nende kogemuse kohaselt kindlasti nii, pani «kohalik» nad paika ja selgitas, et väärarusaama eestlastest on põhjustanud vähene kokkupuude. Samasuguseid lugusid jutustavad paljud. Eestlastest, kes oma maad ja rahvast mõnutundega maha teevad.

Ei ole hullemat uudist ühele seltskonnale, kui teadasaamine, et Eestis välismaalastele tõepoolest meeldibki. Paljudel juhtudel tahetakse siin töötada, õppida ja elada. Millist kurbust ja meelehärmi võivad nii mõneski tekitada Kristjan Järvi äsjased mõtisklused pealkirja all «Eesti on eriline. Siin pole mul kunagi tunnet, et olen provintsis».

Väide «Siin asjad liiguvad, on suured võimalused. Siin on nii palju talente ja elementaarset inimestevahelist usaldust. Eesti pole kaugeltki mingi provints või ääreala»[1] ei ole meie kibestunud «sõbralikule ja sallivale Eestile» lihtsalt inimlikult mõistetav. «Kõik sõbrannad-sõbrad, kõik tuttavad kunstnikud-näitlejad-modellid, kõik, keda ma üldse tunnen – st kogu maailm – ju teavad, kui õudne ja rusuv siin on! Eestimaa jääb kohe tühjaks, sest siin lihtsalt ei taha ega suuda keegi elada!» Selline on sageli esitatav nägemus.

Üheks intellektuaalseks aruteluteemaks peaaegu igas haritud seltskonnas peale kohustuslike pagulaste, EKRE ja kooseluseaduse on ammu ka tulevikuvisioonid tehisintellektiga robotitest, kes võtavad inimestelt lihttöö ära. Tulevikumaailm vajab üha vähem töökäsi ja on viimane aeg asuda nutikalt ümber spetsialiseeruma.

Seda kummastavam oli lugeda Toomas Tamsari tulevikuvisiooni Postimehes «Tööjõupuudus – silmad pärani kinni».[2] Ei mingit automatiseerimist ega roboteid. Meil olevat juba praegu täitmata 13 000 töökohta ja riik otsigu kuskilt kohalikule ettevõtjale kiiresti võõrtöölisi. Siis saavat suurendada vähiravieelarvet 2,5 korda, õpetaja palka 500 euro võrra, luua 11 000 lasteaiakohta või ehitada valmis uue Estonia teatrimaja. Lihtne matemaatika, lihtsad lahendused. Üks otsus, kõik saab korda.

Selle loogika taustal tuleb aga meelde Rakvere lihatööstuse ümber alles hiljuti tekkinud poleemika. Rääkis ka HKScan Estonia juht Anne Mere hiljuti, et lihttööliste ja spetsialistide leidmine olevat üha keerulisem ning välismaalaste palkamise asjaajamine liiga bürokraatlik, selle aasta kvoot juba täis ning protsess vajaks lihtsustamist. Puudu olevat ka lihttööjõudu, mitte vaid spetsialiste. Tuuakse välja asjaolu, et juba praegu olevat tööjõukulud suuruselt teine kuluartikkel (kohutav!). Automatiseerimine olevat kõikides ettevõtetes üha enam teemaks, aga Eesti ja Baltikumi turg olevat liialt väike, et siin mahukalt automatiseerida saaks. Vaja minevat suuremat eksporditurgu.[3]

Võttes maakeeli räägitu kokku, saame järgmise arutelukäigu. Meie inimene tahab liiga palju palka ja seetõttu on tööjõukulud väga suured. Kuna meie inimene tahab liiga palju palka, siis peab riik sisse tooma piisavalt võõrtööjõudu, et väikest või veel väiksemat palka edasi maksta. Riik peaks vist garanteerima ka välisturu, sest muidu ei saavat automatiseerida. Riik andku, riik garanteerigu, riik tehku! Tõeline kapitalism ja turumajandus! Peaaegu juba samasugune arusaam, nagu filosoofiadiplomiga lõpetanud bakalaureusel, kes imestab, et riigi töötukassas polegi eraldi lahtrit nimega «filosoof».

Sellisele suhtumisele terava kontrastina kangastusid kohe eduka ja kasumliku Palmse Mehaanikakoja omaniku Anti Puusepa sõnad aastast 2013. Ta mainis, et eelistab ikka kohalikke töötajaid, kelle brutopalk 2000 eurot. Kohalik elu vajavat edendamist. Kõige selle põhjenduseks tõi ettevõtja välja lihtsa tõe: «Mul on piinlik maksta palka, millega ma ise hakkama ei saa. See on olnud mu põhimõte. Meilt pole keegi vabatahtlikult ära läinud. Mitu meest on Soomest hoopis tagasi tulnud.»[4]

Hämmastav kontrast kahe mõttemaailma ja ka kahe ärimudeli vahel. Üks nõuab riigilt abi peaaegu kõiges, maksab vähe palka ja soovib madalate palkade jätkusuutlikkuse tagamiseks tuua sisse odavat lihttööjõudu. Teine aga tõdeb, et kui ettevõtja tahab head töötajat – sellist, kes ka Soomest tagasi tuleb –, peab talle maksma vähemalt sellist palka, millega ka omanik ise toime tuleb. On ka selge, et konkurentsivõimelise palga lubamiseks on ettevõtja tõenäoliselt valinud tegevusala, millel on reaalne turg, ning asunud tootma, arendama ja automatiseerima sel moel, mis tagab piisava kasumi.

Kas niigi madalate palkade säilimise nimel vedada Eestisse «orje», kes on nõus töötama vähema eest kui kohalikud ülbed pärismaalased; või kohaneda turgudega, areneda, tegutseda perspektiivikal alal, automatiseerida?

Kuid üks moraalselt häbiväärne aspekt on ihalusel võõrtööjõu järele veel. Nii Saksamaal kui ka meil räägitakse tihti Lähis-Ida pagulaskriisi kontekstis eelkõige saabuvate töökäte olulisusest Euroopa majandusele. Vananev Euroopa ei suutvat ilma uute inimesteta hakkama saada. Ka Brexitiga seoses räägitakse, et britid ei jaksa piisavalt õdesid ega arste koolitada ja ainus pääsetee olevat väljast sissetoomine, aga mitte kunagi omaenda lonkava haridussüsteemi ümberkorraldamine.

Madalama haridustasemega ja kohati radikaalselt lääne elukorraldusest ja haridustasemest erinevate kultuuride «lihttööliste» ja «mittetöötavate» suure kontsentratsiooni tekke puhul imestab lääs aga selle üle, kust tuleb kuritegevus, vaesus, ka terrorism. Süüdlaseks tuuakse tihti rassism ja ksenofoobia – «valged» diskrimineerivad, ei anna piisavalt tööd. Kuid on elementaarne, et vaesus ja harimatus kasvatavadki vaesust ja harimatust. Ilma oskuste ja hariduseta inimene ei saagi töötada spetsialistina ja saada suurt palka.

Tekib nõiaring, kust väljapääsu leida on peaaegu võimatu. Inimesed, kes võiksid olla oma kultuuris väärikad panustajad, ei panusta enam vastuvõtnud riigi majandusse, ei soovi tagasi pöörduda ega ka integreeruda. Selleks pole ka motivatsiooni, sest rikka lääne sotsiaalsüsteem garanteerib ellujäämise vähemalt meeldivas vaesuses kõigile.

Kuid peaksime ka pagulaskriisi üle arutledes lähtuma sellest, et maailma vanimad tsivilisatsiooni hällid ja rahvad, kes on järjepidevalt kirjakultuuri viljelenud peaaegu 5000 aastat järjest, saaks jääda püsima. See saab toimuda aga ainult siis, kui põgenenud inimesed lähevad koju tagasi oma ühiskonda üles ehitama. Me soovime majandushüvesid ühe piirkonna katastroofi taustal, himustades nii sealseid ajusid kui ka töökäsi.

Oleme omandanud «euroopalikel väärtustel» põhineva kolonialistliku ja rassistliku mentaliteedi ja nimetame seda hoopiski hoolimiseks ja sallivuseks. Saame aga sotsiaalse kaose nii lääne ühiskondades kui ka aastakümneid taandarengut kriisikolletes. Selle asemel, et aidata nii ennast varsti juba ületamatutena näivate sotsiaal- ja haridusprobleemide lahendamise kaudu; nagu ka kriisides ja vaesuses virelevaid riike. Või vähemalt plaanides ja mõeldes, kuidas seda teha.

Ka Eestisse on juba täna kõik siin päriselt funktsiooni omavad inimesed ju teretulnud. Idee konkureerida aga Aasia või Aafrika odavtööjõuriikidega odavas tootmises odavat tööjõudu kasutades tuleks kiirelt maha matta ning mõelda, kuidas kohaneda uutes oludes, kus Eestist on juba saanud kõrgelt arenenud innovatiivne ühiskond. Ja ka oma peldikuid peaks iga rahvas küürima ise, mitte lootma kuskilt kaugelt lõunamaalt saabuva abi peale.

[1] http://epl.delfi.ee/news/lp/kristjan-jarvi-eesti-on-eriline-siin-pole-mul-kunagi-tunnet-et-olen-provintsis?id=80703341

[2] https://arvamus.postimees.ee/4363147/toomas-tamsar-toojoupuudus-silmad-parani-kinni?_ga=2.167073982.1676653100.1514647504-1131129029.1501032164

[3] https://majandus24.postimees.ee/4270315/toidutoosturid-ka-lihttooliste-leidmine-on-iga-kuu-aina-keerulisem

[4] http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/maalehe-arhiivist-ettevotja-habi-on-maksta-meestele-kehva-palka?id=66385162

Allikas: https://arvamus.postimees.ee/4373203/peeter-espak-orjapidamine-kui-eesti-uus-ideaal