Anti Poolamets: Euroopa avatud uste poliitika on pankrotis

Riigikogu väliskomisjoni liikme Raimond Kaljulaiu dramaatiline artikkel Eesti Päevalehes kirjeldas, kuidas kurjad konservatiivid tahavad vabadusi piirata, sest ei kirjutanud alla tema koostatud väliskomisjoni avaldusele. Tema sõnul pidi vaba ühiskonna vaim juba praegu eriolukorra tõttu väsima. Kaljulaid tõukas oma artiklis poliitilist kultuuri mudaliigasse, nimetades lennujaamas isikukaitsevahendeid vastu võtnud välisministrit Urmas Reinsalu kubujussiks. Sama nimega ristis ta ka Läti saadikut, kes on Eestile kriisi ajal suurt abi osutanud. Raimond Kaljulaid võlgneb talle kindlasti isikliku vabanduse.

Kaljulaidi demagoogilistest väidetest kubisev jutt kinnitas, et opositsioon on esimesest koroonakriisi ehmatusest üle saanud. Aga see pole kaasa toonud konstruktiivset panust kriisi üleelamiseks, vaid sama valimatud rünnakud kui viimase aasta jooksul. Näib, et 89 % eriolukorra meetmeid toetavatest elanikest tõlgendavad vabadusi teisiti, kui piiramatut vaba liikumist ja priviligeeritud nakatamisõigust. Sellise avatud uste mentaliteedi tulemusel lõhati Saaremaal Milano võrkpallimeeskonna maale lubamisega bioloogiline pomm, mille tagajärgi püüame meeleheitlikult kontrolli alla saada. See on võrreldav 40 000 vaatajaga jalgpallimatšiga Milanos, kust viirus mööda Itaaliat hargnes. Ainuüksi Tartu suuruses Bergamo linnas on nüüd üle tuhande surnu.

Väliskomisjoni avaldus võeti vastu nelja komisjoni liikme häälega. Euroliidu saamatust varjata püüdvat avaldust ei toetanud Anti Poolamets ja Ruuben Kaalep EKRE-st ning Raivo Tamm Isamaast jäi erapooletuks. Mihhail Lotman pidas aga avaldust vajalikuks. Suveräänsusskeptikutest Raimond Kaljulaidi ja Marko Mihkelsoni koostatud tekst ei kanna välja oludes, kus nende ehitatud globalistlikud õhulossid on kuu ajaga olematusse hajunud. Utoopiate teostatavus pannaksegi kriiside ajal proovile. Euroopa Liit on kriisijuhtimisel põrunud, nii oma „hoidke piirid lahti, katk tuleb“ arusaamaga, kui võimetusega kiirelt reageerida. Kas Euroopa bürokraatide armees polnud ühtki eksperti, kes oleks suutnud Hiinas pulbitseva epideemia ohtu Euroopale ennustada? Või oli võimetuse põhjuseks usk pärani uste poliitikasse? Mis sest, et kõigi silme all startis haiguse kiire leviku ajal Hiinast tuhandeid lennukeid Euroopasse tõbe kandma. Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni ütlus „edukat Euroopa vastust saab koordineerida üksnes siis, kui Schengeni ala töötab nagu ette nähtud“, kuulutas piiride olemasolu paheks ja oleks moodsa katku vabalt levima lasknud, kui liikmesriigid ei oleks eriolukorra õigust rakendanud. Alles see oli, kui Merkel Euroopale massiimmigratsiooni nuhtluse kaela tõmbas. Kui teod sõnu ei kinnita, siis muutuvad avaldused EL-i ühtsuse kohta tühjaks kõnekõminaks. Schengeni vaba liikumise dogma on kaks korda krahhi läbi teinud – 2015 massiimmigratsiooni puhul, mis muutis terrorikuriteod „uueks normaalsuseks“ ning tänasel pandeemia ohjeldamisel. Kuritegevuse või illegaalse tööjõu kontrollimisest pole mõtet rääkidagi.

NATO liitlaste ründamine õõnestab julgeolekut
Väliskomisjoni avaldusse sokutati ka NATO ühtsuse teema, teades, et EKRE ei toeta avaldusse lisatud Ungari vastast rünnakut. Kas selles kriisis on NATO ebaõnnestunud? Pigem vastupidi - välilaatsarette välja toovad NATO sõjaväed on eeskujuks. Lihtsalt opositsiooni trollimise soovi pärast nutta pandeemia tipul taga Euroopa Liidu pärani uste poliitikat ühes võltsi murega NATO pärast, ei peaks olema Riigikogu väliskomisjoni tase. Kõik teavad niigi, et EKRE on tugeva riigikaitse ja liitlassuhete eestvedaja, mida ei saa öelda opositsiooni kohta. Pigem vastupidi. Viimastel aastatel on märgata mitmete Eesti poliitikute põhjuseta turmtuld NATO liitlaste vastu, kes samal ajal meile õhuturvet pakuvad. Eriti kohatu on liitlaste ründamine kriisi ajal. Ei rünnata lihtsalt teatud poliitikaid, vaid pannakse Marko Mihkelsoni kombel kahtluse alla nende riikide valitsuste legitiimsus. Pidev demokraatide mantra kordamine, kuidas USA valimiste tulemusi või Brexitit aitasid otsustada välised jõud, paneb kahtluse alla meie võtmeliitlaste riigivõimu seaduslikkuse. Ja seejärel minnakse müts käes USAlt ja Suurbritannialt kaitset ja raha küsima. Isegi praegu, kui Poola lennukid on Ämaris, ei jäeta kasutamata ühtki võimalust nende valitsuse tegevust mittelegitiimsena näidata. Laimu märgatakse ning üha raskem on suhteid siluda. Vasakliberaalidel on aga kõige rohkem hambus tohutu rahva toetusega Ungari konservatiivne valitsus. Seda juba pagulaskriisi ajast. Kas see on tänutäheks Ungari kompanii eest Tapal? Kui sõbral kriisiajal tool alt tõmmata, siis jäetakse see meelde pikaks ajaks.

Ungari tuleb teistest paremini toime
9,6 miljonilise elanikkonnaga Ungari haigestumus COVID-19sse jääb tänu riigi targale poliitikale teistest liikmesriikidest oluliselt maha, samuti Eestist. 4. aprilli seisuga oli seal üksnes 733 nakatunut, mis on kolmandiku võrra väiksem kui meil. Ometi leitakse aega Ungari ründamiseks riikide poolt, kes teise silmas pindu otsivad, ent enda silmas palki ei näe.
Käesolevas dramaatilises olukorras tuleks väliskomisjoni poolt pigem tunnustada Ungari ja teiste liikmesriikide võimekust oma piirid sulgeda, seda oludes, kus ELi sisepiirid on olnud aastaid maas ja piirivalvet koondatud ning avaldada solidaarsust taudiga võitlemisel. Silmakirjalikult Ungari demokraatia pärast muretsevad riigid on ise samuti erakorralisi meetmeid rakendanud, aga pahatihti oluliselt väiksema parlamendi toetusega. Näiteks Prantsusmaa, kus 2015 aasta terrorirünnakute järel kehtestati kaheks aastaks range eriolukord kümnete tuhandete sõjaväelastega tänavanurkadel ning kus pandeemia tõttu lükati edasi kohalike omavalitsuste valimiste teine voor.
Kui Ungaris võis valitsus eriolukorra kehtestada vaid 15 päevaks ilma parlamendi loata, siis Eestis ei pea valitsus Riigikogult midagi küsima, vaid teeb seda nii kauaks, kui eriolukorra aluseks olevad asjaolud ära langevad. Ungari parlament andis kahekolmandikulise häälteenamusega valitsusele eriolukorra juhtimiseks vajalikud volitused. Nad ei taha epideemia ajal üksteist nakatada ja nii parlamenti töövõimetuks muuta. Parlament säilitas endale täie vabaduse kokku tulla, siis kui vajalikuks peavad ning eriolukorrale kriips alla tõmmata. Kas see on ohtlik vabadustele, kui parlament midagi otsustab?

Äsjase Nézőpont Intézet poolt korraldatud uuringu põhjal toetab 90 % ungarlastest, sealhulgas 94 % valitsuse toetajatest ning 80 % teiste erakondade valijatest parlamendi otsust eriolukorra pikendamiseks. 78% ungarlastest on rahul valitsuse poolt koroonaviiruse leviku tõkestamiseks võetud meetmetega tervikuna.
„Praeguses olukorras võib vist üsna julgelt öelda, et kõigi Euroopa kodanike – kui arvata välja teatud liberaalsed ajakirjanikud – tähtsaim mure on õigus jääda ellu ning selle õigusega seotud riigipoolsed garantiid ja meetmed“ kirjutab Ungari europarlamendisaadik, Fideszi asutajaliige Tamás Deutsch. Mõelgem ka Eestis ennekõike selle põhiõiguse tagamisele, mis on kõigi teiste teostamise aluseks.

Allikas: Monika Helme, Facebook