MATTI ILVES: VEEL ÜKS RASKE MOMENT VABADUSSÕJAS

Veel üks raske olukord tekkis Vabadussõjas 1919. aastal Petseri all. Sellest kirjutab hästi Karl Parts enda 3. osalises raamatus "Kas võit või surm".

Mäletan, kus 2. diviisi ülem polk. Puskar pooleldi pisarsilmi mulle olukorda kirjeldas: "Mis edasi saab? Mul on igapäev mitusada meest kaotusi, iga nädal langeb rivistvälja mitukümmend ohvitseri. Üks kuu veel ja mul ei ole ühtegi ohvitseri!"
Vastasin: "Ega meilgi parem ei ole. Iga päev langeb surnutena mitu ohvitseri. On päevi, kus kümmekond ohvitseri kas surnutena või haavatutena rivist välja kukub. Ka meil ähvardab pealegi kätte tulla ohvitseride puudus."
Kindral Laidoner oli ses kõigesväga hästi teadlik.
Kuid kust võtta abi? Mida teha?! Soome vabatahtlikest meile muidugi ei jatkunud.
Soomest abihankimise kohta regulaarvägede näol kuulsin hiljem et tuhande-mehelise abi eest olevat soomlased nõudnud kahe aasta linasaaki ning maapõue varandusi.
Muidugi olid sarnased tingimused meile vastuvõtmatud ja sarnasest abist on öeldud ära. Meie armee oli tol ajal aga suur 30...40 000 meest.

Soome vabatahtlike palgasõdurite abi meile on koguaeg ilmselt üle hinnatud. Need vabatahtlikud keeldusid rindele minemast enne, kui meie riik polnud neile palka välja maksnud. Eesti riik pidi selleks laenu võtma.
Raske on aga üle hinnata Inglismaa laevastiku osa Vabadussõjas, mis võis tõesti olla otsustav, sest blokeeris punalaevastiku tungimise meie kallale ja dessantide maalesaatmise, ning aitas sisuliselt moodustada Eesti laevastiku.