Kolumn: karantiinimõtteid vastastikusest austusest ja armastusest

Eesti Vabariigi esimene haridusminister ja Tartu Ülikooli kuraator Peeter Põld on suurepärane näide sellest, kuidas teed näidatakse isikliku eeskujuga. Põllu ja tema abikaasa Helmi suures ja terves peres oli 11 last.

 Kui inimesed on sunnitud olema nelja seina vahel, siis on aeg õppida iseennast ja teisi austama ning armastama. Austus ja armastus ei ole mingid ise sülle kukkuvad väärtused, neid on võimalik tahtlikult kasvatada. Selleks tuleb mõnikord vaeva näha, ent see vaev tasub end rikkalikult ära, toonitab Objektiivi kolumnist Malle Pärn. 

Meil on karantiin, me peame olema kodus. Tunnen südamest kaasa linnakorterites elavatele perekondadele, nad on tõepoolest nagu vangid. Maainimene saab vähemalt oma õues rahulikult tööd teha ja seal vabalt, ilma nakkushirmuta liikuda. 
Kodus, nelja seina vahel, tuleks hakata rohkem tegelema mõtlemisega. Mõtleme oma elu üle, iseenda üle, pereliikmete üle, kogukondliku korralduse üle.

Raskel ajal, kui inimesed on koos sunnitud olema nelja seina vahel, siis on aeg õppida iseennast ja teisi austama ja armastama. Just, seda on võimalik õppida, aga selleks peab olema tahtmine. Ega see eriti kerge ei ole. Austus ja armastus ei ole mingid ise sülle kukkuvad väärtused, neid on võimalik tahtlikult kasvatada. Ja selleks tuleb mõnikord vaeva näha, see vaev tasub end rikkalikult ära. 
Sel juhul on see sunnitud karantiiniaeg elatud täisväärtuslikult, halb on pööratud heaks, kahju kasuks. Ja see peaks jätma perekonda terveks edasiseks eluks imelise teadmise ja ühtekuuluvustunde. 
Üks eurooplane elas mõnda aega jaapanlase kodus. Ta nägi, kui sõbralikult mees ja naine omavahel suhtlesid. Siis sai ta teada, et see oli vanemate poolt otsustatud abielu, et nad ei olnud enne abiellumist teineteist isegi näinud. Mingist armumisest ja armastusest ei saanud juttugi olla. Ta küsis: “Kuidas te küll nii hästi läbi saate? Kas te vahel tülitsenud ka olete?” Jaapanlane vastas: “Tülitsenud? Ei. Vaata, teie seal läänes abiellute naisega, keda te armastate, aga meie armastame naist, kellega oleme abielus.”

Kui me ei õpi üksteist teadlikult armastama ja austama, siis võib juhtuda, et me läheme sunnitud karantiini ajal omavahel lootusetult tülli ja hakkame üksteist vihkama. Kui me võimendame kriitilist suhtumist üksteisesse. Aga peaksime tegelikult otsima üksteises häid ja meeldivaid omadusi, ja võimendama neid. 
Aitaks ehk see, kui me lähtuksime sellest, et ka meil on vigu, mis võivad teistele olla ebameeldivad või koguni vastumeelsed. Me lepime oma vigadega, aga teiste vigadega me ei taha leppida. 
Kui väline maailm on meie jaoks paratamatult kaotanud oma prioriteetsuse, siis on just õige aeg tegelda inimliku süvenemisega, ja alustada seda iseendast. Ikka ja alati on meie elu põhiküsimused: kes me oleme? ja: mida meil eluks vaja on? 
Missugused on minu isiklikud väärtused, mida ma hindan, mida ka teised minus hindavad? Uurime järele. Missugused on minu pereliikmete väärtused, millega ma rahul olen, või mille üle rõõmu tunnen, mille pärast neid imetlen? 

Tuletame koos meelde oma siiani elatud elu, erilisi sündmusi, või ka päris tavalisi, nii häid kui halbu, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, jutustame üksteisele lugusid endast, arutame olulisi teemasid. Õpime üksteiselt. Kuulame üksteist. Vaatame üksteist. 
Ja muidugi tuleb tegelda ka vigadega, tõsiselt mõeldes, ehk on neid võimalik pehmendada või koguni neist lahti saada. 
Mõnikord õigustame end sellega, et meie vead on justkui meie vooruste pikendused, nagu okkad kuuluvad roosi kauni õie juurde, nii ka meie pahed kuuluvad meie vooruste juurde. Ent kumb on kaalukam, kas pahe või voorus? 

Ja siis mõtleme, mida meil tegelikult eluks vaja on, ja viskame kõrvale igasugu üleliigsed soovid ja ihalused, ja keskendume olulistele asjadele. Pigem vähem, aga paremini. 
Vaatame päris maailma, ärme laseme ennast mõjutada sellel “tõejärgsel” “postmodernistlikul” maailmal, mis televiisori ja interneti kaudu meie ellu trügib, Ei maksa vastu võtta kõike, mida meile pakutakse. Teeme valikud, võtame vastu selle, mis on tõene ja hea. Ja ärme võtame vastu seda, mis tahab meid suruda ohtlikesse sotsiaalsetesse konstruktsioonidesse. 
Hoiame oma armsaid inimesi!

Allikas: https://objektiiv.ee/kolumn-karantiinimotteid-vastastikusest-austusest-ja-armastusest/