Rahvuslane

kolmapäev, 2. jaanuar 2013

Strasbourgi kohus trahvis Venemaad inimröövide eest Tšetšeenias

Euroopa inimõiguste kohus (ECHR) teatas Venemaale, et riik peab maksma üle 500 000 euro julgeolekujõudude poolt Tšetšeenias röövitud kaheksa inimese sugulastele.

Need kaheksa kadusid 2002.-2004. aastal ning arvatavalt ei ole nad enam elus, vahendas BBC venekeelne toimetus.

Kohtunike teatel on Venemaa rikkunud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nelja artiklit. Nad osutasid ka arvukatele rikkumistele nende kadumiste uurimisel.

ECHR-i eilses pressiteates on öeldud, et kohtusse on saadetud mitmeid sarnaseid hagisid, mis annab tunnistust "selliste kuritegude lahendamata jäämise süstemaatilisest probleemist".

Tänavu septembris avaldatud Euroopa Nõukogu ettekandes on öeldud, et Strasbourgi kohus on läbi vaadanud palju inimröövide juhtumeid Põhja-Kaukaasias alates 1999. aastast ning enam kui 120 korral jõudnud järeldusele, et Venemaa on rikkunud Euroopa inimõiguste konventsiooni sätteid, sealhulgas neid, mis puudutavad õigust elule, vangide piinamise ja ebainimliku kohtlemise keelamist, õigust isikuvabadusele ja turvalisusele ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.

"Neil kohtuotsustel ei ole olnud Vene Föderatsioonile erilist mõju, kuna kaebusi saabub jätkuvalt," on ettekandes öeldud.

Heikki Aasaru
RahvusRinghääling

Allikas: http://bhr.balanss.ee/

teisipäev, 1. jaanuar 2013

MATTI ILVES: KAS TULEMAS ON UUS 1940. AASTA?

Praegu näib tõesti nii, et tulekul on jälle 1940. aasta kurvad sündmused, kus nn. "vabadel ausatel valimistel valitud Riigikogu" võttis vastu deklaratisooni NSV Liitu astumisest. Nüüd on meil sarnane tee käija, sest parlament pole samuti valitud põhiseadusele vastavalt. Põhiseadus teatavasti nõuab otseseid valimisi, kuid meil parlamendi valimistel kasutatakse d’Hondti jagajate meetodit, mis võimaldab hääli üle kanda ja valituks osutuvad kandidaadid juba erakonna kontorites ära otsustada, paigutades need nimekirjade etteotsa. Seetõttu on olukord Riigikogu legitiimsusega pea samasugune kui Nõukogude Liitu astumisel.

Endine äärmuskommunist, Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso kutsus rahvaid ühinema rahvusriikide föderatsiooniks, mis on iseenesest absurdne sõnaühend. Föderatsioonis ei ole rahvusriike, rahvusriigid saavad olla vaid konföderatsioonis. Euroopa Liidu siseselt pole piire ja on tööjõu vaba liikumine, see on ilmne föderatsiooni tunnus. Veel suurem võim liidule tähendab juba unitaarriiki ja on täiesti selge, et selle poole praeguses Euroopa Liidus püüeldaksegi.

"Postimees" kirjutas: "Peaminister Andrus Ansip ütles riigikogule, et tihedam koostöö Euroopa Liidu riikide vahel on Eesti rahvuslikes huvides ja aitab meie põhiseaduses püstitatud eesmärke ellu viia. ...
Mitte kõik riigid pole Euroopa Liidu koostööst nii vaimustuses kui Eesti. "Näeme, kuidas mõned liikmesriigid ennast ise koostööst distantseerivad. Mul on kahju seda vaadata, sest ma usun, et koostöö on lõppkokkuvõttes alati majanduslikult ja poliitiliselt kasulik. Seda mõlemale poolele. Koostööst välja jäädes jääme me kõik vaesemaks," leidis Ansip."

Siin Ansip vassib, sest riikidevaheliseks tihedaks koostööks ei ole vaja iseseisvusest loobumist ega föderaalriiki astumist, samuti ähvardab ta meid vaesusega ja asetab rahva justkui valiku ette, kas föderatsioon või vaesus. Ajaloost on aga teada, et ületsentraliseeritud süsteemid ei tööta kunagi efektiivselt ja lõpptulemusena viivad just vaesumiseni, seda peaks Ansip kui endine kommunist hästi teadma. Nüüd ongi valitsejatel hirm, sest sellised uuendused nõuavad Euroopa aluslepingute ja Eesti põhiseaduse muutmist ja parem oleks iseseisusest ametlik loobumine ära teha Riigikogus (tõlgendades muutusi väikesteks ja põhiseaduse muudatusi mittevajavateks ja siis poleks vaja Riigikogu kahe koosseisu otsust), kui lasta rahvahääletusele. Just seepärast võibadki meid ees oodata 1940. aasta sündmused, loodame siiski, et seda ei toimu ja rahvale antakse võimalus ütelda enda kindel eisõna referendumil.

Einar Laigna räägib Nõmme Raadios

Link: http://www.nommeraadio.ee/wimpy/mambots/wimpy/vimpel3.php?cat=Einar%20Laigna&file=2007-11-06.mp3

esmaspäev, 31. detsember 2012

Soovid

TUJUKÜLLAST AASTAVAHETUST JA HEAD UUT AASTAT!

Matti

VABAMÕTLEJA: Õhtumaade noorte intelligensus langeb järjepidevalt

Kirjutas Toomas Kask

Millest tuleneb tendents, et Õhtumaade noorte intelligentsus langeb järjepidevalt? Inimese intelligentsus peegeldub tema lugemis-, vaatamis- ja kuulamismaterjalis. Suurbritannia Dundee Ülikooli õppejõud on viinud läbi uuringu, millest tuleb välja, et teismeliste raamatuvalik on raskusastmelt järjepidevalt langenud ikka kergemate poole, vahendab DailyMail Online.

Uurimusest tuleneb, et Suurbritannia koolinoored valivad raamatuid, mis on oma eeldatava sihtgrupi poolest mõeldud palju noorematele. Eriti murettekitav pidavat olema fakt, et viimase klassi õpilased loevad raamatuid, mis on mõeldud palju nooremale sihtgrupile. Erinevalt noortele põlvkond tagasi, eelistavad tänapäeva noored Emily Bronte „Vihurimäe“ (ingl. k. Wuthering Heights), Harper Lee ja George Orwelli raamatute asemel J. K. Rowling’u „Harry Potter’it“ ja Stephanie Meyer’i „Videviku“ saagat.

Šokeerival kombel olevat tüdrukute(vanuses 14 kuni 16) kõige loetavamaks raamatuks Eric Carle’i laste pildiraamat „Väga näljane röövik“ (ingl. k. The Very Hungry Caterpillar).

Artiklis on ära märgitud ka fakt, et viimase PISA testiga langes Suurbritannia riikide-vahelises järjestuses 17. kohalt 25-dale. Rõhutatud oli, et sellega möödusid Suurbritanniast Lääne-Euroopa riigid nagu Eesti ja Poola – just kui oleks see midagi jubedat. Artiklit oli kommenteerinud keegi Timq Kent, kes väitis, et Eesti ja Poolaga ei saa Suurbritanniat võrrelda, sest meil olevat Külma sõja ajal olnud väga hea haridussüsteem.

Artikli juurde on lisatud ka kaks illustreerivat tabelit.
Top 5 raamatud noorte seas põlvkond tagasi:

1. Sue Townsend „Salajane päevik“

2. J. R. Tolkien „Sõrmuste isand“

3. Stephen Kingi novellid

4. Agatha Christie novellid

5. George Orwell „1984“

Top 5 tänapäeval:

1. J. K. Rowling „Harry Potter“

2. Stephanie Meyer „Videvik“

3. J. R. Tolkien „Sõrmuste isand“

4. Dan Brown „Da Vinci Kood“

5 .Douglas Adams „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas“

Väga emotsionaalselt võttis samal teemal sõna ka Alex Jones oma raadiosaates

Allikas: SIIN

Elades helepunases udus

Thilo Sarrazini 2010. aastal ilmunud raamat “Ennastlammutav Saksamaa” (“Deutschland schafft sich ab”)rääkis ausalt ja avalikult Euroopa rikkaimat riiki vaevavatest probleemidest, mida seni peideti poliitkorrektse punase udu varju. Tänaseks on raamatut ainuüksi Saksamaal müüdud enam kui 1,5 miljonit eksemplari.
21 nädalat järjest troonis Sarrazini raamat Spiegeli müügitabeli tipus. Peale III Riigi langust pole mitte ükski raamat saavutanud Liitvabariigis sellist edu. Analüütikute väitel tähendab raamatu edu senise võrdsusedogmal põhinevat sisserände-, sotsiaal- ja hariduspoliitika umbusaldamist.
Saksamaa on üleujutatud immigrantidega, kellest suurem osa eksootilisema päritoluga. Vasakpoolsetest dogmadest lähtudes olevat see vajalik sallivuse, majandusedu ja internatsionaalsete kontaktide soodustamiseks. Iga mees ja naine olenemata päritolust olevat selle dogma järgi võimeline asendama “vanenevat sakslast.” Eirates majanduslikku ja etnilist realiteeti, on süstemaatiliselt lastud riiki imbuda vähem suutlikul verel. Saksamaa on olnud edukas läbi sajandite mitte tänu sallivusele vaid tänu suurel hulga kvaliteetse tööjõu olemasolule, kes on ühtse etnilise taustaga.
“Ma ei taha leppida sellega, et saksa rahvas mitte üksnes ei vanane ja vähene, vaid läheb ka lollimaks ja aina sõltuvamaks riiklikest väljamaksetest. Probleemidest ei räägita, pigem tõrjutakse rääkijaid.
Minu raamatu problemaatika peaks olema lähedane ka rootslastele, ent seal on vääriti mõistetud poliitkorrektsus omandanud sellised mõõtmed, mis takistavad rastrisse mittesobivate ideoloogiliste ja sotsioloogiliste ilmingute omaksvõttu.
Reaalsus on aga see, et probleeme on hakatud saksa ühiskonnas ärksamalt teadvustama. Korraga avastatakse üllatusega selline nähtus nagu kultuuriline ühildumatus: Euroopas tohib karistamatult solvata paavsti, ent Muhamedi-teemaliste naljade eest võidakse maha lüüa.
Koostöö on vajalik, aga selleks pole tarvis rahvaid liita.
Kui arvate, et võõrtööliste kutsumine Saksamaale oli paratamatus, mis kasvas hiljem üle pea, siis mina leian, et see polnud paratamatus, vähemalt niisugustes mastaapides mitte. Vaadake edukat suurriiki Jaapanit – nemad ei lase kedagi sisse ja elavad hästi, kuigi maavarad on neil praktiliselt olematud,” vastab Sarrazin Eesti suursaadik Matsulevitš-i küsimustele vastates.
“Meile kultuuriliselt ja hariduslikult kaugete inimrühmade massiline sisseränne Aafrikast, Lähis-Idast ja Lõuna-Aasiast ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid juurde, mis on täna Saksamaa sotsiaalabiasutuste üha raskenevast olukorrast väljapaistmas.”

Allikas: http://staap02.wordpress.com/

pühapäev, 30. detsember 2012

Mõtteterad

Robert Närska: Hambad ristis edasi minna!

Pressiteated, Tartumaa ühendus

23.12.2012

Robert Närska ettekanne erakonna Tartumaa ühenduse konverentsil 10. detsembril 2012
Lõppemas on 2012. aasta. Nagu ikka, on aasta lõppedes kokkuvõtete tegemise aeg. 24. märtsil toimus Põltsamaa kultuurikeskuses Eestimaa Rahvaliidu kongress, kus Eestimaa Rahvaliit ja Eesti Rahvuslik Liikumine ühinesid uueks poliitiliseks jõuks – Eesti Konservatiivseks Rahvaerakonnaks.
Programmi poolest on meie erakond lähedane Isamaa ja Res Publica Liidule (IRL) – seda eelkõige parempoolse maailmavaate ja konservatiivsuse poolest. Ka Rahvaliidu programmis defineeris Rahvaliit ennast rahvuslik konservatiivse erakonnana. Konservatism on üldjuhul demokraatlik parempoolne ideoloogia ja mõtteviis, mis toetub eelkõige traditsioonilistele väärtustele – keel, kultuur, perekond, rahvus, jne. ning nende säilitamisele. IRL-i konservatism on täna paljuski deklaratiivne ning pigem neokonservatiivne. Tõelised rahvuskonservatismi esindajad on IRL-s koondunud MTÜ-sse Vaba Isamaaline Kodanik.
Konservatiiveks Rahvaerakonna Tartumaa konverentsil kasutasin ma Siiri Sisaski laulu „Mis maa see on“ sõnu, et analüüsida olukorda Eestis. Ma tahaksin seda teha ka siin, ühe sõnaseadja poolt esitatud variandis:

Mis maa see on? Siin rahval pole väge
vaid ametnikel piiramatu noos.
Jäänd rahva osaks ütlemata vähe
neil kõhutäiteks ainult laululood.

Mis maa see on? Päev päeva järel vaevas
sa oma risti kanna vähenevas töös.
On järgi kaksteist võõrast tähte taevas
mis ennustavad pimenevat ööd.

Mis maa see on? On enamus siin orjad
ja jälgimas on valvas salasilm.
Ja ametnik, kes raha kokku korjab,
et riigil oleks rikkust maa ja ilm.

Mis maa see on? Siin vabadus on ohus
ja inimesed ära vaevatud.
Siin pole õiglust – on vaid salakohus
kust omad joped saavad päästetud.

Mis maa see on? Kaastunnet siin ei ole
on läbi roostes ametniku hing.
Siit põgeneda enam kahju pole
nii madal on siin inimese hind.

Mis maa see on? Ei suuda teda hoida
vaid tuleb minna ilma rändama.
Sest ihu vajab katmist, pere toita
ja maksukoormus paneb oigama.

Mis maa see on? Kuis küll see nõnda juhtus?
Mis salajõud see mängis meiega?
Mis maa see on? Et nõnda ühtepuhku
me jääme ikka ilma temata.

Mis maa see on? Kus maa on ära antud
ja põlisrahvas käppa imemas.
Kus metsad õige pea on tühjaks kantud
ja kodudest kõik rahvas minemas.

Kas tänane olukord riigis meid rahuldab? Kindlasti mitte. Tänases Eestis ei pööra paljud enam peadki, kui räägitakse poliitilise moraali kriisist. Erakondlik on muutunud riiklikuks, ametkonnad on erakondade vahel ära jagatud – ministeeriumid ja riigiametid politiseeritud ehk erakonnastatud. EV Põhiseaduse kohaselt peab riiklike instantside tegevus olema korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Reaalsuses on Riigikogu jäänud kuuleka templilööja rolli Valitsuse tegevuse vormistamisel. Valitsuse poolt võimukorralduse aluste eiramise ilmingud on nii tavapärased, et neile ei järgne alati ühiskondlikku arutelu ega hukkamõistu. Meie Valitsus ja Riigikogu pooldavad üha enam Euroopa Liidu liikmesriikide üle riigiüleste struktuuride võimu kehtestamist ja võtavad Eesti riigile ebaproportsionaalselt suuri kohustusi eurotsooni näiliku stabiilsuse nimel. Vastuvõetud ESM-i ja EFSF-i mehhanismid kindlustavad föderaalliidu loomist. Võttes kohustuse katta teiste riikide laenukulusid, väheneb oluliselt meie jätkusuutlikkus iseseisva riigina – aga võib-olla see ongi eesmärk??
Ühes viimases Foorumi saates ütles Riigikogu IRL-i fraktsiooni esimees Kaia Iva järgmist – ESM-i sissemakset ei saa vähendada, sest see on kokkulepe ja see pole riik, mis nõnda teeb, et täna nii ja homme naa. Tahaks talle meelde tuletada, et oli ka kokkulepe, et töötu toetus tõuseb järgmisel eelarveaastal 145 EUR-ni – nüüd sellest taganeti ja lubatakse ainult 105 EUR. Kus nüüd on see lause, et see pole riik, mis nõnda teeb, et täna nii ja homme naa? Endiselt me kulutame vanemahüvitisele peaaegu kaks korda rohkem kui muudeks peretoetusteks, kusjuures vanemahüvitisele kuluvatest vahenditest peaaegu 80% langeb 10% kõrgepalgaliste saagiks. Endiselt on Eesti kapitali maksustamiselt eelviimasel kohal Euroopas. Valitsuse ideoloogia kohaselt peaks see meile investeeringuid tooma ja töökohti looma, aga tegelikud numbrid näitavad hoopis vastupidist – töö ja talutava elu otsingud on viinud riigist rohkem kui 100 000 kõige paremas tööeas inimest teistesse riikidesse.
Ilmselt paljud mäletavad Ansipi partei lubadust – „Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka“. Võib-olla mõistsime seda loosungit valesti? Kui inimesed lahkuvad siit tööle ja elama Euroopa viide jõukamasse riiki, siis nemad ju elavadki viie jõukama hulgas. Mitte kusagil polnud juttu Eesti Vabariigi viimisest viie jõukama Euroopa riigi hulka, vaid Eesti (inimeste) viimisest.
Sotsiaalharta osalise ratifitseerimise mõned viljad on meil käes: õpetajate ja arstide rahulolematus, mis lõppes streikidega, hooldust vajavate puuetega inimeste masendav viletsus, tuhanded nälgivad lapsed jne. OECD peasekretär ütles: „Vaesuses elavate eestlaste arv kasvas kriisi ajal kiiresti ja laste osas see peaaegu kahekordistus. Eesti paistab OECD riikide seas silma madalate sotsiaalkulutuste ja väikeste toetuste poolest“. Kui peasekretär läks meie riigi sisuliste asjade juurde – tööpuudus, vaesus, jne., siis ütles ta viisakalt, et Teie asjad on ikka väga korrast ära (!).
Terve tänavune aasta on valitsuskoalitsiooni juhtiv erakond, Reformierakond, pidanud sõda ühiskonna vastu: töötukassa konsolideerimine eelarvega, püüd ACTA ratifitseerida, ACTA vastaste naeruvääristamine, peaministri eneseõigustused, õpetajate streik, erakondade varjatud rahastamine, Silver Meikari häbimärgistamine, Krugmani naeruvääristamine meedias, ESM-i läbisurumine, arstide solvamine ja arstide, õdede ja hooldajate streigi mahasurumise katsed jpm. ehk O. Lutsu „Kevade“ köstri sõnade kohaselt, et enne läheb Issanda päike looja, kui jõuame üles lugeda kõik nende patud.
Meie iseseisvus on vaesuse nägu, valitsusjuhi arvates läheb Eestil aga hästi. Kuna riik ja rahvas moodustavad terviku, peaks ka rahval minema hästi. Kahjuks see pole nii. Hästi elab vaid väike osa inimesi, valdav enamus aga mitte. Rahva häda ja viletsus ei lähe Valitsusele korda, sest kuidas muidu on võimalik riiklikul tasemel valetada, et rahva elatustase on tõusnud. Augusti lõpul avaldas Maksu- ja Tolliamet füüsiliste isikute tuludeklaratsioonide koondandmed, mis räägivad hoopis teistsugusest riigist, kui me oleme harjunud kuulma valitsusjuhi suust. Nendest andmetest nähtub, et enamus eestimaalasi peab hakkama saama vähemaga kui 500 EUR kuus. Kui arvestada selle sissetulekuga grupi keskmist tulu, siis oli see 257 EUR kuus. Kreekas ja Hispaanias, keda me tänu valitsuserakondadele iga hinna eest eurotsoonis hoiame ja kelle võlgu me garanteerime, olid 2011. aastal miinimumpalgad vastavalt 863 ja 748 EUR – seega nende miinimumpalk on 3 korda suurem kui poolte eestimaalaste sissetulek. Sel aastal saab toiduabi Eestis juba 130 tuhat inimest, elektrihinna ja elektritarbimisega kaasnevate kulude tõus viib järgmisel aastal Eesti inimeste ja ettevõtete taskust täiendavalt vähemalt 100 milj. EUR, kuid riik hinnatõusu leevendamiseks midagi ette ei võta. Valitsuse poolt Riigikogule esitatud järgmise aasta riigieelarve eelnõu järgi on toimetulekupiir endiselt 77 EUR, vaatamata sellele, et minimaalse toidukorvi maksumus oli juba 2011. aastal 85 EUR. Selline on tänase valitsuskoalitsiooni poliitika.
Tänast Riigikogu ja valitsust vaadates on selge, et madalamale laskuda ei ole enam võimalik. Iga päev saab avalikkus üha rohkem kinnitust asjaolule, et Toompea asukad ei hooli mitte oma rahvast, vaid väljastpoolt tulevast kiitusest. Toompea moonakad ja Stenbocki aidamees ei saa aru, et väljastpoolt tulev kiitus on formaalne ning kiitjad ei hakka oma riigi kodanike peal mitte kunagi rakendama selliseid sadistlikke võtteid. Ansip ja Ligi on nagu mardisandid, kes rahvamaja uksel kommi ja kiitust nuruvad – endal tuba külm ja pere näljas.
Ülbus, poliitiline demagoogia, arrogantsus, järjekindel negatiivse eitamine, kahepalgelisus, moraalitus, eetika puudumine – nende sõnadega saab iseloomustada tänaseid valitsejaid. Toon näite kahest erinevast suhtumisest: 6. oktoobril 2006 peaminister Andrus Ansip nimetas Villu Reiljani tagasiastumise otsust riigimehelikuks ning lisas, et kuna Reiljan on vaidlusalused maadevahetus tehingud allkirjastanud, peab ta kandma poliitilist vastutust. Ehkki uurimine pole veel läbi, on tagasiastumine kõige õigem lahendus. 6. augustil 2012. a. ütles A. Ansip: „Nii lihtsalt need asjad Eesti riigis käia küll ei tohi, et kui keegi esineb mingi süüdistusega, siis ministrid astuvad tagasi. Süütuse presumptsioon on väga suur väärtus ja Eesti põhiseaduslik väärtus ning see kehtib ka poliitikute kohta.“
Asi ei ole enam moraalis ja eetikas või selles, kuidas ühe või teise erakonna väidetav maailmavaade meeldib või ei meeldi. Küsimus on ka selles, kas riigitüüri hoidvate inimeste maailmataju on adekvaatne ja kas nad on võimelised läbikaalutud otsuseid tegema. Praegu on põhjust arvata, et pikk võimulolek on jätnud mõne psüühikale oma jälje, ja kui see nii on, siis peab tõsiselt kartma, et nad lihtsalt ei suuda enam riiki kvaliteetselt juhtida.
Ansipism on vaja asendada inimliku, hooliva, jätkusuutliku valitsemisega. Me ei tohi vaikida, kui Eesti ametlikus poliitikas toimetatakse plaanipäraselt Eesti riigi ja rahva kokkutõmbamise programmi järgi. Olukorras, kus suveräänne rahvusriik on muudetud Euroopa Liidu, väliskapitali ja stagneerunud karjääriametnike-funktsionääride huvisid esindavaks riigiks, ei saa Eesti Konservatiivne Rahvaerakond rahvuslike konservatiivsete väärtuste kandjana jääda kõrvaltvaatajaks. Harta 12, mis kogus tähelepanuväärse koguse toetusallkirju – sisaldab ju väga paljus meie erakonna programmilisi seisukohti – seega harta toetusallkirjad tähendavad suurt toetust meie programmile. Me ei tohi alla anda – hambad ristis tuleb minna edasi! Anname siis üheskoos tagasi inimestele usu ja lootuse paremale elule Eestimaal!

Allikas: http://www.ekre.ee/robert-narska-hambad-ristis-edasi-minna/

Mängud heaoluga

Finantsmagnaatide poolt paika ostetud Läti nukuvõim on alustanud taas avaliku arvamusega manipuleerimist, et tuua kasutusele euro. Läti riigi EL-i kontrollile paremaks allutamiseks ja pankurite võimutsemise veel paremaks soodustamiseks on euro paljude tulihingeliste Euroopa Liidu pooldajate hulgas nõutud nähtus.
Kuigi euro ehk ühisvaluuta mitme Euroopa juhtriigiga on kasulik eksportivale ettevõttele, kaotab see Lätilt täielikult isemajandamise õiguse ning annab kogu rahva rahakoti üle otsustamise välismaise taustaga pankuritele, sest lisaks IMF-ile pannakse euroga liitudes lätlaste õlgadele ka ESM-i (Euroopa Stabiilsusmehhanism) rahastamise kohustus. See aga muudab kogu elanikkonna välismaiste finantsmagnaatide maksuorjaks, sest tähendab halvimal juhul miljarditesse eurodesse küündivat makset ESM-i, mis tasutakse suuresti laenuga.
Eesti on selle vea tänu rahva passiivsusele juba teinud ning langemas on riigireiting. Viimane tähendab aga, et laenu korral kehtivad Eestile kõrgemad intressid, mis suurendavad laenu tagasimakset veelgi.
Nii nagu Eestis, kasutavad ka Lätis euromahhinaatorid rahva hirmutamiseks samu valesid mille sisu võib järjestada järgmiselt:
1.) Kui te ei ole euroga nõus, siis tuleb hoopis rubla
2.) Kui te ei ole euroga nõus, siis investeeringud ei tule(Kus need Eesti puhul on?)
3.) Euro ei tõsta hindu(Eestis ümardati hinnad koheselt üles)
4.) Euro toob uue rikkuse
Viimaste küsitluste kohaselt on enamik lätlastest euro vastu ja tõenäoliselt läheb eurovõim rahvalt voli küsimata(nagu tehti Eestis) katsele võtta kasutusele ühisvaluuta ning pühkida omariikluse sümbol latt prügikasti.

Allikas: http://staap02.wordpress.com/