MATTI ILVES: VALITSUS PETAB TERVISHOIUTÖÖTAJAID JA RAHVAST

Peale tervihojutöötajate suurt steiki paistis, et valitsus minister Taavi Rõivase isikus on jõudnud kokkuleppele streikijatega palgatõusus ja tervishoiu rahastamises. Nüüd aga on selgunud, et valitsus pettis taas nii tervishoiutöötajaid kui ka rahvast. 

"Postimees" kirjutab: "Tervishoiutöötajad ei ole nõus senise tervishoiupoliitika jätkumisega, mis on viinud arstiabi kättesaadavuse langusele ning seetõttu ei kirjutata alla sotsiaalministeeriumis valminud koostööleppele.Tervishoiukulude osakaalus SKTs, mis näitab eelkõige riigi poliitilise võimu suhtumist inimeste tervisesesse, on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel Eesti langenud Euroopa riikide «edetabelis» eelviimasele kohale, edestades napilt vaid Rumeeniat.«Patsientide vajadustele vastava tervishoiusüsteemi jaoks ei piisa praeguse finantseerimise säilitamisest. Sellele vaatamata ei nõustunud sotsiaalminister Taavi Rõivas kirjutama leppesse isegi tagasihoidlikku eesmärki jõuda aastaks 2020 tervishoiu rahastamises Euroopa Liidu 2010. aasta keskmisele tasemele ja leida tervishoiule täiendavaid tuluallikaid lisaks meie kõigi palkadelt makstavale 13 protsendile ravikindlustusmaksule ja patsientide omaosalusele,» arvasid tervishoiutöötajad."

Valitsuse sammud peale streiki on viinud arstabi kättesaadavuse vähenemisele ja patsientide omaosaluse suurenemiseni, sealhulgas visiiditasude tõusuni. Samuti valitsus ei kavatse tegelda tervishoiusüsteemi täiendava raha otsimisega. Selleks tuleks korrastada majandust, mitte lasta meie kõhnukesest riigieelarvest kinni maksta välismaiste erapankade võlgu ja mitte lasta osariigist kogu kasumi väljaviimist maksustamata. On täiesti loomulik, et sellises olukorras tervishoiutöötajad ei saa alla kirjutada koostööleppele.
Valitsejatele ei lähe korda eestlaste tervis, ei lähe korda eestlaste lahkumine kodumaalt. Vajaduse korral toovad nad ilmselt sisse vajaliku odava tööjõu, et oleks keda valitseda ja kamandada.

Sellise olukorra jätkumist ei saa lubada ja valimistel peab rahvas ütlema oma sõna ja kukutama selle poliitkartelli võimu ning asendama selle rahvuslike, Eesti huvide eest seisvate jõudude-erakondadega. Kaua me talume nende korruptsioonist läbiimbunud ja ühest skandaalist teise liikuvate parteide võimu?

Foto Liis Treimann
_________________
Minister Rõivas teatas täna ootamatult Vikerraadis, et see "koostööleping" osutus suureks töövõiduks. Töövõit on see ainult ministeeriumi ametnikele. Kuna meditsiinitöötajate organisatsioonid keelduvad sellele alla kirjutamast, siis mingist töövõidust rääkida on enam kui kummaline ja paneb mind kahtlema tõsiselt ministri tervise korrasolekus.

Read more...

Miks mitte meie?

Kui Suurbritannias suutsid iseseisvuslased eesotsas UKIP liidri Nigel Farage-iga peaminister Cameron-ile tekitada  populaarsuse hoidmiseks niivõrd suure surve iseseisvusreferendiumiks Euroopa Liidu suhtes, et too enam keelduda ei saa, siis kas Eesti kodanikel võiks olla samasugune õigus oma seisukoha väljendamiseks?
Vaatamata süsteemipoliitikute agarale manipuleerimisele on selge, et Euroopa Liit on oma arengus minemas teist teed, kui oli teada meie liitumisreferendumi ajal kümme aastat tagasi.
Tänasel Eurooliidu valitsusel on kahtlemata mugavam võtta vastu kõik ELi puudutavad seisukohad isekeskis, väites, et rahvas on oma sõna öelnud liitumisele heakskiitu andes. Kas peaksime aga nõustuma, et liitumisreferendum võttis meilt igaveseks ajaks edasise sõna-õigise kõigis ELi arengut puudutavates küsimustes ja meie omal maal? Peaksime laskma kõiges otsustada võõramaalastel, sest kümne aasta eest lubas ELi meelsete propaganda luua korra majja ja tuua riiki rikkuse? Kui ikka referendumil esimese korraga õiget tulemust ei saa, siis hääletame senikaua, kuni vajalik vastus käes?
Meie väiksuse tõttu pole meil reaalseid hoobasid suurte otsuste mõjutamisel meie kasuks. Aga kui rääkida rahvale arusaadavamas rehepapilikus keeles – kui oleme olnud Nõukogude Liidus, siis asi see Euroopa Ühendriikides olla ei ole, kui vaid mingil määral arenguabi saame? Võõras ja üha väiksem arenguraha pole väärt rahva hävitamist rahvastepaablis ega isemajandava rahvamajandusega riigikonseptsioonist loobumist.
Vabariigi järjekordse aastapäeva künnisel on see hea küsimus igale eestlasele, mille üle järele mõelda.
Allikad: NSB, ÕL

Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

MARTIN HELME: Eurofödede viimane sild

Saada sõbrale
Õhtulehe kolumn
Konservatiivne Rahvaerakond
Elame tõepoolest hirmutavas videvikutsoonis, kui vana-aasta õhtu satiirisketš president Ilvesest leiab juba mõned nädalad hiljem presidendi enda poolt õndsas süüdimatuses järele tegemist päris elus. Reaalsus on jaburam kui fantaasia. „Thabagu meid kasuõi uäljasuruemine, aga khuni see on lääneliku aruenemise thunnuseks, me ei peathu. Eesti arueneb lõpuni.“ „Khui mõnele see ei meeldi, kas thahauad nad siis taandaruengudt?“
Postimehele antud intervjuus paljastab Ilves end taas kord võõrvõimu häbenematu teenrina, kinnitades, et Eestile on kasulik, kui me pooldame Euroopa Ühendriikide loomist. Samas on president mures, et keskmine eestlane on liiga juhm ja manipuleeritav mõistmaks, mida kujutab endast föderaalne Euroopa ja kui hea see ikkagi on. Ilvese jutust jääb kõlama ehe kosmopoliitse vasakpoolse hoiak, mille kohaselt tuleb kirglikult võidelda kõigi riikide huvide eest välja arvatud sinu enda oma. Võib-olla on tema probleem selles, et ta küll teab, kellelt ta saab raha oma Ärma skeemile ja Evelini kleitidele, aga ta ei tea jätkuvalt, mis riik on talle oma?
Põhjus, miks laiem avalikkus ei saa täpselt aru, mida kujutab endast föderaalne Euroopa, peitub loomulikult eurofödede enda tegevuses. Olles aastakümneid üritanud euroopa rahvastelt jupi kaupa iseseisvust kätte saada oma tegelikke eesmärke eitades ning varga kombel vassides ja udutades, on nad loonud olukorra, kus ühelgi sõnal pole enam kindlat, selget, üheselt mõistetavat tähendust. Eriti käib see sõnade nagu suveräänsus, föderalism, unitarism ja teiste riiklust defineerivate terminite kohta. Et varjata oma tõelist eesmärki, oli vaja euroopa rahvastele aastakümneid pakkuda retoorikat, mis kardinaalselt erines tegelikkusest. Ilves on terve oma poliitilise karjääri jooksul olnud euroudu peapasun Eestis, kui talle ei meeldi, et juhmid matsid ei suuda ühitada end föderalistideks nimetavate unitaristide propagandat ja euroliidu tegelikku olemust, siis vaadaku peeglisse.
Aga nüüd ei ole eurofödedel enam vaja eesmärki varjata, sest ollakse veendunud, et pöördumatuse punkt on läbitud. Võib-olla juhtus see Lissaboni lepinguga, võib-olla ESM-iga, võib-olla siis, kui referendumi EI-d ei tähendanud enam üheski riigis midagi. Võimalik, et oleme jõudnud praegusesse seisu kõigi nende otsuste kumulatiivse tulemusena. Jäänud on ületada veel viimane sild, et jõuda välja sinna, kuhu algusest peale on soovitud jõuda: tsentraliseeritud, unifitseeritud, harmoniseeritud, rahvusteta ja rahvavõimuta euroimpeeriumisse. Nimetage seda kuidas tahate. Euroopa Ühendriigid, föderaalne Euroopa, või eriti kahepalgeliselt, nagu Barroso - rahvusriikide Euroopa. Terminitel pole nagunii enam mingit sisu ega tähendust, loeb see, mis päriselt on.
See sild on eelarve ja maksu sild.
Pole võimalik ehitada impeeriumit, kui sa ei kontrolli provintse. Provintside kontrollimise võti on selle käes, kes hoiab enda käes rahakotti. Lääne tsivilisatsiooni olulisimad revolutsioonid on toimunud tüli tõttu selle üle, kes määrab maksude suuruse ja kes kogutud raha kulutamise. Euroopa Liit on vaikselt aga kindlalt liikunud ühisturu jutu varjus järjest sügavamale liikmesriikide eelarvetesse. Kõige otsesemalt toimub see mõistagi eurotoetuste kaudu, mida meilgi rumala entusiasmiga pidevalt millegi positiivsena välja tuuakse, mõistmata, et euroraha soodustab sinu sõltuvust, kahjustab konkurentsivõimet ning suunab vahendid valdkondadesse, mis ei ole olulised mitte eestlastele, vaid euroliidu tuumikule, pannes samas tohutud summad kaasfinantseerimise ja ülalpidamise alla kinni. Riikide eelarvetesse on end sisse pressitud ka järk-järgult maksude kaudu. Aktsiiside alampiirid, rohelised maksud, käibemaksu reeglid - kõik see võis ju alguses tunduda tühise osana eelarve mahust, kuid on tänaseks kasvanud väga suureks ning piirab kõigi liikmesriikide parlamentidel eelarvete kujundamist märkimisväärselt. Liikmesriikide eelarved teenivad Brüsselit ka selle kaudu, et absoluutne enamus kogu 150 000 leheküljelisest seadusandlusest, mida Euroopa Liit on meile kohustuslikuks teinud ja mille administreerimine hinnanguliselt neelab umbes 5-6 protsenti SKP-st (seda on kolm korda enam, kui meil läheb kultuurile või riigikaitsele!), käib liikmesriikide ametkonna kaudu, mis mõistagi on kohaliku riigi eelarvel. Niisiis on juba praegu kogu eelarve ja maksusüsteem rangelt raamistatud euroliidu poolt. Ent sellest ei piisa. Nii nagu ei piisa sellestki, et EFSF ja ESM kuritegelike skeemide kaudu saduldatakse liikmesriikide eelarved ja maksumaksjad aastakümneteks andamimaksetega, mis moodustavad õhku ahmima panevad summad. Kõik see on Ilvese taolistele impeeriumi ehitajatele ja rahvavõimu põlguritele ikkagi liiga kohmakas ja vaevaline. Vaja on võtta lõplik ja täielik kontroll ning tehakse seda euroliidu fiskaaluniooni, kahekohalise europarlamendi, europresidendi otsevalimise ja komisjoni ametissenimetamisega europarlamendis.
See võib olla hea plaan sakslastele, võib-olla isegi prantslastele. See võib olla meelepärane areng komisjoni aparatšikutele ja teistele paadunud eurokatele. Aga see ei ole hea Eestile. Eesti jaoks tähendab see rahvuse hävingut käegakatsutavas tulevikus. Lisaks majanduslikku viletsust ja teiste almustest elamist järgnevateks kaheks-kolmeks põlveks.
Ükski eestlane pole sellisele plaanile mitte kunagi mandaati andnud. Seda pole ka muide küsitud. Ükski teine rahvas euroliidus pole samuti millekski selliseks mandaati andnud. Euroliiduga on alati liitutud kinnituste saatel, et suveräänsus säilib teisel kujul, et riikide liit ei muutu liitriigiks, et kohalikud otsused jäävad alati koha peale. Nagu öeldud on see alati küüniline vale olnud, aga selle vale najal on saadud rahvastelt mandaat liitumiseks. Kui euroliit tahab selle lubatud retoorika asemel hakata kehtestama sügavamalt lõimunud riiklust, vajab nii liit kui kõikide riikide valitsused uut mandaati referendumi näol. Meil peavad olema selged tingimused laual ja läbi arutatud ning siis tuleb rahvalt küsida: kas olla sellises koosluses edasi või astume välja? Mina olen kindel, mis vastuse eesti rahvas annab. Kui euroühendriiklased usuvad, et ma eksin, siis nõustuks nemadki uue referendumiga. Kui nad aga usuvad, et mul on õigus, ei tohiks nad euroühendriike üldse edendada.

Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=5121&lang=est

Read more...

Rahvakogust, rahvast ja juhtidest

Mart Helme, suursaadik
26. jaanuar 2013

 (Andres Varustin)

Suurenda 

Kui hartalased Reformierakonda kukutama asusid, läbis ühiskonda tervikuna hetkeks nagu välgulöök. Kas tõesti hakkab allakäigutrepist üha jõudsamalt üles rühkivas Eestis midagi muutuma, küsisid inimesed endilt ja üksteiselt.
Loomulikult mitte, selgus kohe, kui Toomas Hendrik Ilves protsessi edasise kulgemise oma kontrolli alla võttis. Juba see, kes ja kuidas jääkeldrisse mõttetalgutele kutsuti, oli enam kui kõnekas. Telepildist vaatasid vastu näod, kes on võimu ümber tiirelnud juba vähemalt viimased kümme aastat, paljud aga isegi oma paarkümmend aastat. Ehk siis suuremalt jaolt iseennast ennastunustavalt maksumaksja rahaga premeerivad ja mitte millegi eest vastutavad Toompea poliitikud, nendega koostöös meie ühisest rahakotist edukalt matti noolivad ärimehed ja valitsejate armust elavate ja võimule salongikõlblike MTÜde esindajad. Sellest ringist väljapoole jäänuid lubati armulikult e-riigis Eestis protsessi kaasata interneti vahendusel.
Ärma haaras ohjad
Ja kuulutatigi välja Rahvakogu. Kes aga koguga ei haakunud, oli rahvas. Sest sellest hetkest, mil Ärma talu initsiatiivi haaras, kaotas kriitiline mass inimesi tulemustesse usu. Halvustamata siinkohal poole sõnagagi neid, kes oma ettepanekud entusiastlikult esitanud on, jääb kõledaks faktiks ometi see, et osalejaid on isegi kahaneva rahvaarvuga Eesti kohta marginaalselt vähe.
Ja milleks teha ettepanekuid, kui eelnimetatud omakasupüüdlik, euromeelne ja poliitkorrektne seltskond neid oma huvidest ja eelarvamustest lähtuvalt sõeluma asub?
Milleks pakkuda välja mõtteid, mis hiljem jumal teab kui moonutatud kujul lõpuks tõe monopoli valdava riigikogu põhiseaduskomisjoni lauale jõuavad? Milleks teha kõiki neid häid ettepanekuid – presidendi otsevalimine, rahvaalgatuse õigus, erakondade loomise lihtsustamine, efektiivsem kontroll erakondade rahastamise üle, rahvasaadikute vahetu vastutus valijate ees, valimisseaduse reform jne – sellele samale seltskonnale, kes on varem nimetatud ettepanekuid naeruvääristanud ja kramplikult blokeerinud ning kes peaks avalikkuse ootustest muudatuste vallas teadlik olema juba vähemalt tosin aastat?
Mille ümber Rahvakogu ülevaltpoolt juhitud mäng siis õigupoolest käib? Aga ei millegi muu, kui senise süsteemi võimalikult tervikliku säilitamise nimel, eesmärgiks teha suuremaid muudatusi nii vähe kui võimalik ja kosmeetilisi muudatusi nii palju kui vaja, et avalikkus maha rahuneks ja kartellipoliitika üldjoontes samal moel jätkuda võiks.
Praeguse poliitilise süsteemi ühel ämmaemandal, sotside ideoloogil Marju Lauristinil võib küll pisut isegi õigus olla, kui ta väidab, et Eestis on revolutsiooniline situatsioon. Paraku saavad aga isegi suhteliselt poliitikakauged inimesed aru, et meie härrassotside taotluseks kogu protsessis on lihtlabane võimu kaaperdamine "moraalsetelt värdjatelt" ehk siis Reformierakonnalt, mitte süsteemi radikaalne muutmine.
Kosmeetika ei aita
Kuna traagelniidid on liiga selgesti näha, siis siit ka veel üks põhjus, miks kodanike põhimass pakutavast pseudovõimalusest Rahvakogu kaudu riiki "juhtima" asuda pettunult tagasi põrkas. Sest kõik teavad juba, et sotsid = maksutõusud, homoabielud, mittekodanike nunnutamine, immigratsioon kolmandast maailmast, veelgi ennastunustavam eurotruudus, sotsideks moondunud vene erakondlased valitsuses ja palju-palju muud. Milleks aga "sallimatud", "kitsarinnalised" ja "harimatud" eestlased kuidagi veel valmis ei taha olla.
Jah, teoreetiliselt on Eestis tõepoolest kõik võimalused olemas revolutsioonilise situatsiooni kujunemiseks, aga üksnes teoreetiliselt. Praktikas aga näeme, mis relvi revolutsiooniliselt meelestatud inimesed neid kiusava võimu vastu tegelikult kasutavad. Nad joovad nagu loomad, nad ei sünnita lapsi, nad lähevad Eestist minema. Viide rikkamasse Euroopa riiki.
Tegelikult pole meie küsimuseks mitte enam niivõrd Eesti riigi säilimine – mingit haledat sorti europrovintsina jätkub ta ikka – vaid eelkõige rahvuse säilimine. Jääkeldrist välja võlutud kosmeetikaga pole siin midagi peale hakata.
Lootusetu juhtum?
Allakäigu peatamiseks on vaja radikaalset poliitilise süsteemi muutmist, vastutuse viimist kõigi ametnike ja instantsideni; on vaja valitsusi, mis jõuliselt ühiskondlikesse ning majanduslikesse protsessidesse kodanike kaitsmise seisukohast sekkuvad, mitte abitult käsi ei laiuta – me ei saa midagi teha – ja statistikaga ei manipuleeri, et näidata – meil on kõik hästi; on vaja meie majandust ja ettevõtlust pärssivate eurodirektiivide ja muude piirangute vabameelsemat tõlgendamist ning vajadusel ka ignoreerimist; on vaja raha diktaadi asendamist hoolimise ja aadetega; on vaja juhte, keda rahvas usaldab ja austab, kes suudaksid eestlastele tagasi anda usu, lootuse ja armastuse nii iseenda kui oma riigi vastu.
Hetkel näib see olevat mission impossible – võimatu missioon.

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/507787

Read more...

Vabariigi asemel on loodud koloniaalmaa

        

Einar Eiland

Juba 2001 aastal ütles President Lennart Meri NATO kandidaatmaade tippkohtumisel, et Venemaa on osutunud viimaseks koloniaalriigiks maailmas ning näib sellisena jätkavat. Kuid just koloniaalmaa toimimisalgoritm langeb kõige paremini kokku meie tänapäevase Eesti eluoludega sest vaid nii saab seletada, miks rahvavõimul, õigusriigil, kapitalismil ega sotsialismil baseeruv ühiskonnamudel pole meil toimivaks osutunud.

Koloniaalmaale on iseloomulik, et koloniseeritav peab üleval pidama eelkõige koloniseerijat. Teinekord võib koloniseeritava maa probleemide lahendamine olla isegi keelatud või karistatav, sest kõik ressursid tuleb suunata eelkõige koloniseerija heaolu tagamiseks. Nii jõutakse ääremaastumise protsessini. Koloniseeritava maa olud tuleb kujundada selliseks, et ta ostaks võimalikult palju kolonisaatori toodangut, maksaks kinni kolonisaatori võlad ja asi võib minna ka selleni, et tuleb ka koloniisaatori eest sõjas käia. Ja mis peamine selle üle tuleb uhke olla et kolonisaator seda teha lubab.

Seda helget tulevikku tuleb tunnistama panna kolonisaatorile alluvad koloniseeritava maa juhid ja nii saavad inimesed teada, et vaid nii saabub õnn ja turvatunne meie õuele.

Õnnelik olemine tähendab selles riigis muutumist koloniseeriva sarnaseks. Sellega peab kaasnema kolonisaatori tunnustus ja nii muudetakse kolonisaatori võim rahvale arusaadavaks ja luuakse allumisvajadus.
Samasugused suhted kehtivad ka loomariigis, kus näiteks ahvid kinnitavad allumist karja juhile läbi kirpude otsimise rituaali. Sarnasuse kaudu kolonisaatoriga kinnitatakse allumisvajadust ja klannikuuluvust. See tagab süüdimatust, puutumatust või kaitset, olenevalt sellest, kui täpselt osatakse kolonisaatorit jäljendada. Just see jõud sundis indiaanlast hobuse selga ja neegrit riidesse panema.

Inimene on selles ühiskonnas austatud siis, kui ta suudab koloniseerida võimalikult palju teisi inimesi ja kui ta lähtub oma tegevuses võimu poolt loodud pühakirjatekstidest. Veelgi parem kui suudetakse täita juba neid seadusi, mida kirja pandud veel ei ole, kuid mis aitavad koloniseerimisele kaasa. Nii saab kolonisaator enda allutusvõtteid koloniseeritavate abiga pidevalt täiustada. Selle korraldamiseks tuleb välja arendada vastav tunnustussüsteem.

Selleks, et koloniseeritava maa rahvas ei oleks võimeline asendama koloniseeritava maa tooteid enda omadega, või mis veelgi hullem - hakkaks neid veel eksportima, tuleb rahvale anda vastavad teadmised ja korraldada maksusüsteem ja seadusandlus selliseks, et kohalik tootmine ei tasuks ennast ära, sest muidu ohustaks see kolonisaatori võimupositsiooni ja nõrgeneks sõltuvussuhe.

Veel parem kui koloniseeritav ei suudaks tootmisvõimet tagada võimalikult pikas perspektiivis ning ei üritaks sellele isegi mõelda. Selle saavutamiseks tuleb koloniseeritava kooliharidus formeerida selliseks et inimene, kes on selle õppe läbinud, suudaks tajuda vaid ühiskonnatoimimise fragmente, et hiljem vaielda näiteks selle üle kumb üles leitud fragmentidest on tähtsam.

Sisuliselt viib see protsess koloniseeritaval maal vaimse kodusõjani. Võimu tasandile on selline konflikt esialgu kasulik, sest sellises kodusõja seisundis ei ole tavakodaniku tasand võimeline formeerima eesmärke ja tuvastama võimu poolt tehtud vigu. See loob võimu tasandile suurepärased võimalused läbi massimeedia sisestada ühiskonda kolonisaatori eesmärgid, mis on pikemas perspektiivis taganud vaid eliidi heaolu ja kindlustab veelgi kolonisaatori positsioone ühiskonnas.
Kokkuvõtvalt valitsevad teid mõrtsukad, sest kõik, mida te pärandina olete eelmistelt põlvedelt saanud saab olema hävitatud või üle tarbitud, ehk teisisõnu saab olema tabu.

Kaasaegse koloniaalmaa ülesandeks on varustada kolonisaatoreid toorainega, tööjõuga, ajudega ja isegi geneetilise uuenduspotentsiaaliga. See on kui reparatsioon, mida peab maksma vallutajale enda allutamise eest. See et koloniseeritavad ei märka et elatakse koloniseeritaval maal, näitab kolonisaatori töö kvaliteeti.

Sellises olukorras katkeb aga ühiskonna arengut soodustav ja toetav dialoog, mis on mõistmise ja sellel rajaneva mõistuse ja pikemas perspektiivis teadvuse ja teaduse alus. Kui rahva teadvus lakkab tegutsemast ühiskonnas toimuvate protsesside mõistmisel, siis on kogemus pime. Seega rahvas võib kogemusi küll saada ja need võivad olla isegi äärmiselt negatiivsed, kuid teadvustada ja seostada neid enda eluga ei osata.

Tulemusena katkeb ühiskonnas põhjustagajärjeliste seoste ahela teadvustamisvõime. Nii blokeerub ka rahva ühisloovus. Kui ümbritsevat enam seletada ei osata, siis saab valitsevaks teadmatusest tulenev hirm. Sellises olukorras saab aga võim loorberipärgade saatel kohe lahendeid pakkuma asuda. Nii integreeritakse eliidi tahe rahva teadvusse, kuni rahvas hakkab seda omaks pidama. Seejärel tuleb kolonisaatoril veel natuke oodata et mõttelagedus jõuaks ühiskondliku toimimisnormi tasandile ja kinnistuks kultuurina. See tagab mugavustsooni, kus eliit ei peagi tegema tarku ja õiglaseid otsuseid mis oleksid suunatud ühiskonna arengule.

Selle saavutamiseks tuleb lõhkuda ühiskondlikud mõõdupuud, millega eliidi tegevust hinnatakse eesmärgiga asendada need kolonisaatorile sobivate mõõdupuudega. Tulemusena ääristabki meie ühiskonda lõputu väärtuste ja usalduse puudumise, ning kaosest korra otsimise mentaliteet. Olukord võib minna selleni, et eliit hakkab väitma, et nende endi poolt loodud kaos on võimeline ise korrastuma, kinnitades seega et ta ei otsusta riigi arengus enam midagi.

Täpselt nii serveeritakse meile vabadust ehk liberalismi tema kõige eredamal kujul. See on tarbimise, hindamise ja edetabeliühiskond, sest ilma nende mõõdikuteta ei oska te enam määratleda isegi seda kes te ise olete.
Nii sünnivad koloniaalmaad tänapäevase infoühiskonna mõistes, kus kohalik eliit on läbi rahvusvaheliste konventsioonide allutatud globaalsele eliidile. Kolonialiseeritava rahva ülesandeks on olla vaid maksude maksja ja tarbija seadusloomele, Hollywoodi seriaalidele või lipsuga onude käilakõnedele. Peamine, et ta nende sisule pretensioone ei esitaks ja suudaks tarbimise läbi kogu selle tsirkuseetenduse kinni maksta.

Allikas: http://www.eesti.ca/vabariigi-asemel-on-loodud-koloniaalmaa/article38495

Read more...

MATTI ILVES: KIRI PRESIDENDILE

President andis "Postimehele" intervjuu (SIIN) ja seepeale saatsin talle järgmise kirja:

Lp. president hr. T.H.Ilves!

Tõeliselt kurb on lugeda, et ka Teie Andrus Ansipi kõrval olete asunud propageerima Eesti riigist loobumist ja ühinemist Euroopa föderaalriigiga.
Teame, et endine äärmuskommunist Barroso kutsus üles moodustama Euroopa Liidu raames rahvusriikide föderatsiooni. Näib, et ka Teie olete asunud tema kava täielikult toetama ja ilma, et Eesti rahvas oleks selleks mandaati andnud.
Tegelikult väljend "rahvusriikide föderatsioon" on täiesti mõeldamatu. Föderatsioonis ei ole rahvusriike, rahvusriigid saavad olla vaid konföderatsioonis. Euroopa Liidu siseselt pole piire ja on tööjõu vaba liikumine, see on ilmne föderatsiooni täielik tunnus. Veel suurem võim liidule tähendab juba unitaarriiki ja on täiesti selge, et selle poole praeguses Euroopa Liidus majandus- ja rahanduskriisi varjus püüeldaksegi.

Te ähvardate ka rahvast sisuliselt riigi kaotusega - nii kui see toimus 1940. aastal - aga kuidas on see võimalik, kui me oleme täieõiguslik NATO liige?
Praegu olemegi loobunud juba suurest osast isesivusest. Teatavasti tuleb 85% seadusi, direktiive ja regulatsioone E Liidust. Mida on meil veel ära anda?
Riikidevahelist koostööd saab teha väga hästi ilma iseseivusest loobumata.
Ootan sellele kirjale ka vastust.

Lugupidamisega,
Matti Ilves

Registreeritud:[88.196.111.209]
______________
Sellele kirjale, mille saatsin 14. jaanuaril, ma vastust ilmselt ei saa. Mida oleks neil üldse sellisele otsekohesele kirjale vastata? Kui peaks juhtuma aga ime ja vastus siiski tuleb, siis avaldan selle ka siin.

Read more...

EUGEN VEGES: Riigi jõukus tuleb kodanike heaolust, mitte maksude kõrgena hoidmisest

E24: Swedbanki analüütik: tulumaksuvaba piiri tõstmine 500 euroni lisaks majandusele riske. http://www.e24.ee/1114204/swedbanki-analuutik-tulumaksuvaba-piiri-tostmine-500-euroni-lisaks-majandusele-riske?t=618#l

Uskumatu – kuidas saab soliidse ettevõtte analüütik sellist jama ajada. Ta kas ei orienteeru protsessides või ajab rõhuasetused sassi. Eesti turu nõrkus ei tulene madalatest maksudest, vaid tarbija vähesest kulutamisest, riigivalitsemise ebaefektiivsusest ja liigsest ümberjagamisest. Inflatsiooni hoiavad kõrgena administratiivselt reguleeritavad hinnad.

Tulumaksuvaba piiri 500 eurole kergitamine (nii nagu iga teise maksu langetamine) leevendaks eelpool mainitud hälbeid. Eestlaste elujärje parandamine eeldaks kohaliku ettevõtluse konkurentsivõimelisemaks muutmist. Maksukoormust alandamata, avaliku sektori taskukohasemaks ja efektiivseks muutmiseta pole see saavutatav. Vähemalt mitte siis, kui Brüssel abikraane rohkem ei ava. Seda aga ei juhtu, kuna Euroopa Liidus toimuv sunnib neid hoopiski sulgema.

Riigi jõukus sõltub kodanike käekäigust, mitte maksustamise innukusest. Mida enam inimestele raha kätte jätta (väiksemad on maksumäärad), seda suurem on ettevõtlustulu, suurem on riigilaekumine (maksutulu laekub erinevate maksude kaudu). Miljonilise rahva nõudmised ei tekita majandusriske, selles probleemi nägemine näitab teemas orienteerimatust. Riigieelarve kontekstis räägime tühistest summadest (tulumaks moodustab 7% riigieelarvest, pool tuleb ettevõtlustulult), kui Swedpanga analüütik näeb maksuvaba piiri 500 eurole kergitamises ohtu majandusele, siis tuleks tal ametit vahetama. Mõju on vastupidine.

 

Allikas: http://eveges.blogspot.com/

Read more...

Belgia parlamendisaadiku kõne

Belgia parlamendisaadik Laurent Louis seisab vastu sõjale Malis ja paljastab rahvusvahelist neokolonialismi, sisuliselt mõistab hukka NWO-i ehk Uue Maailmakorra:

Eestikeelse tõlke saamiseks minge YouTube´i ja valige CC-st - Tanslate Captions ja siis eesti keel ning OK
_______________
Meie praegustelt parlamendisaadikutelt muidugi ei maksa sellist julgust ja tarkust oodata. Ka Eesti on uuskolonialismi ohver, meie ettevõtted kuuluvad enamuses väliskapitalile (80%) ja kasumi väljaviimine on neil vaba, me orjame aga rõõmsalt madala töötasu eest.
M.I.

Read more...

LEKE: Briti firma plaanis keemiarelvi mässajatele müüa

postitas mauri mitte-avaldada osak. 17:07 25. jaanuar, 2013

Hr Kühvel kirjutab: "Teisipäeval avaldati veebis väidetavad Suurbritannia julgeolekufirma Britam dokumendid, mis kannavad märget "konfidentsiaalne". Nende hulgas on Britami ametnike allkirjastatud relvamüügilepinguid, andmeid firma töötajate kohta ja juhtkonna isiklikku e-postivahetust. Nime JAsIrX all tegutsev häkker teatas, et omandas failid Britami Malaisias asuvate serverite kaudu.

Avaldatud e-kirjades konsulteeritakse muu hulgas keemiarelvade varjatud toimetamist Süüriasse. Ühes kirjas küsib Britami äriarenduse juht David Goulding firma direktorilt Philip Doughtylt viimase arvamust Katari pakutud tehingu kohta, millel olevat ka Washingtoni toetus. Britami ülesandeks oleks vene keelt rääkivaid Ukraina palgasõdureid kasutades toimetada mässuliste kontrolli all olevasse Homsi linna (162 km Damaskusest) Liibüast toodud Nõukogude päritolu gaasimürske, mis oleks identsed Süüria väidetavate keemiarelvadega. Goulding kirjutab, et tema meelest ei ole see hea mõte, kuid "pakutud rahasumma on hiiglaslik".

Dokumentide hulgas on ka vähemalt nelja arvatava Ukraina palgasõduri isikutunnistuste koopiad.

Britami kodulehekülje põhjal on tegu Briti eriteenistuse taustaga ettevõttega, mis tegeleb riskijuhtimise ja konsultatsiooniga. Firma on tegutsenud Araabia Ühendemiraatides, Iraagis ja Liibüas."

Allikas: http://minut.ee/

Read more...

Vaba Mõtte Klubi 22.01.2013

 See on väga hea saade, võtke kindlasti kõik aega, et need 2 osa ära vaadata.
M.I.

President Toomas-Hendrik Ilves tõi hiljuti antud intervjuus välja Euroopa föderaliseerumise paratamatuse. Kas euromeelsed poliitikud on avalikkust tõesti teadlikult eksitanud, et varjata oma tegelikke eesmärke, ja väänanud termineid nagu suverääsus, iseseisvus jne oma tahte järgi. Arutelust ei jää välja ka Reformierakonna valimiste finantseerimine ja mitmed teised kõneainet pakkuvad teemad.
Lingid:

	Vaba Mõtte Klubi 1.osa
	Vaba Mõtte Klubi 2.osa

Read more...