Kummaline üleskutse - loome uutmoodi ühiskonna.

Äsja tähistati pidulikkusega Eesti Wabariigi 95 sünniaastapäeva.

Tähistati selle riigi aastapäeva, kelle loomulik ja vaba areng oli pea viiekümneks aastaks peatunud. Seda aastapäeva tähistas selle maa rahvas, kes kandis erakordseid ohvreid seetõttu, et üks idariik oma populismist pakatava vaimsuse ning "progressiivsete" uute väärtustega otsustas siinse inimese (ja mitte ainult ...) ümber kasvatada ning luua siia (ja mitte ainult ...) uue ning õiglase sotsiaalse süsteemi - sotsialistliku ühiskonna.

Selle suues ühiskonnas pidid kasvama uued inimesed - rikkumata kapitalismi räpasusest ja ebainimlikkusest, ahnusest ja omakasupüüdlikkusest. Kõik see pidi toimuma rahva hüvanguks ja kommunistliku partei juhtimisel. Me mäletame seda ilu (tilu-lilu).

Paarkümmend aastat tagasi tõmbas meie rahvas sellele väärarengule pidurid peale, sest väsis aastakümnete pikkusest kannatusest, jaburast utoopiast ning ebaõiglastest ohvritest. Rahvas mõistis, et on olemas loomulikud arengud, püsivad väärtused millest ka kinni haarati - oma riik, oma rahvas, oma kultuur.

Seda hämmastavam on, et see "uue inimese ja ühiskonna ehitamise aeg" tahab tagasi pöörduda.

Tea, kas on nüüd tegemist naljaga? Kui siis rumala naljaga. Või ehk küünilisuse ehk teadmatuse ning kogenematusega? Võib-olla aga kõikide eelnimetatud argumentidega korraga? Sest taas heietatakse üha enam vajadusest "ebaõigluse vastu võidelda" kasutades siinjuures võitlusvahenditena asümeetrilisi surveabinõusid, riigi sundi ja seaduse väänamist.

Üha ägedamalt purjetatakse populismi lainetel, levitades sotsiaalset utopismi, milline oma näotut nägu on inimkonnale korduvalt näidanud.

Populismi, pettuse ja pimesi uskujate massi läbi saab see endale jõu, kui need ideed suudavad enda ümber koondada piisavalt suure kriitilise massi järgijaid.

Täna teatab üks "analüütik", et integratsioon peaks olema uutmoodi ühiskonna loomine.

No nii - hakkame taas looma uutmoodi ühiskonda. Konservatiivid - hoidke oma piip ja prillid!
Aeg on taas hüljata meie esivanemate poolt kiivalt hoitud ja kasvatatud talupojatarkus ning pragmatism. Aeg on taas suunduda uutele inimkatsete ringile. Hakkame taas kasvatama uut inimest ja uut ühiskonda.
Hurraaa!

Balti uuringute instituudi analüütiku Kristina Kallase sõnul peaks integratsiooni tulemus olema täiesti uutmoodi ühiskonna loomine, mitte Eesti rahvusriigi taastootmine.

Kallas ütles Tallinnas Läänemere riikide lõimumispoliitika arutelul, et Eesti peab uue lõimumiskava välja töötamisel arvestama mitte ainult muukeelse vaid ka teistest kultuuridest pärit inimeste lõimimisega Eesti ühiskonnaga, vahendasid ERRi raadiouudised.

Jah - asjata ei korda vanarahvas üha uuesti ja jälle - kes ajalugu ei mäleta, selle juurde pöördub ta tagasi ning veel hullemas vormis.

Ainuke asi mida me täna veel ei tea (ja uskuge - allakirjutanu ei tahagi seda teada saada), kas eurosots on parem ja tervisele kasulikum kui natsionaalsots möödunud sajandi 30. aastate Saksamaal või marksistlik sots. sama sajandi 50.-60. aastatst, rääkimata nüristunud kommunismijutlustajast.

Kuid me saame seda teada, kui Euroopa läheb seda teed mööda edasi, mida ta on kõndinud viimased paarkümmend aastat ning moderniseerunud sotsialism oma õnne meie hoovi toob.

Hoidku Jumal mind ja mu lapsi selle eest ja kaitsku ta Maarjamaad naasva kurjuse käest!

Anar Rand

Allikas: http://bhr.balanss.ee/
________________
Lugege uuest ühiskonnast veel SIIT. 
M.I. 

Read more...

Restart Eesti - nõuanded Ülo Vooglaiult

Read more...

Ansip: Vaesus pole argument

Pole mitte mingisugust reaalselt vajadust riigil, mis suudab toota ligi 60% elektrienergiat rohkem, kui ise tarbib, viia megawatt-tunni hind Põhja-Euroopa börsispekulantide poolt määratava turuhinnaga vastavusse. Kehtima peab siseturu hind, mis Euroopa hinnas kohati kordi odavam.
Selle sama täna toimuva liberaalide mahhinatsiooni eest hoiatasid rahvuslased juba enne nn “avatud turu” regulatsiooni tegemist. Siit ka vahe ehk, kui mahhinatsiooni agitaatorid esindavad täielikult teatud äriringkondade majanduslikke huve ning oma individualismi dogmasid, siis teised kuuluvad suures osas ka ise oma rahva tavaliikme(mitte valgekraede) hulka.
Tulla rääkima, et see hind olevat ELi nõue ja rahvas selle ise valis EL referendiumil, on täielik demagoogia. Rahvale ei räägitud midagi kodumaise energiahinna riigi poolsest enam kui 50% tõusust ega ESMidest. Lisaks valiti tänane saamatuks võimukartelliks osutunud koosseis oma rahva huvide eest võitlema ja seisma mitte olema võõrhuvidele vasallvõimuks.
Riigi eesmärk peab olema oma inimeste heaolu jõuline kasv mitte veenduda, kas ikka maksud kõigil makstud.
Mida kiiremini see kokkuleppevõim oma enese raskuse all kängub, seda parem.

Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

MARTIN HELME: Üldpealetung eestlusele

Õhtulehe kolumn
Konservatiivne Rahvaerakond

Tilk tilga haaval niriseb meile igapäevase uudistevooga teateid, mis tunduvad küll pisut napakad, aga üksikult võttes alati mitte ohtlikud.

Noh, näiteks leiavad meie poliitikud ja ärimehed, et eestlased oskavad (ikka veel? ikka veel! ikka veel…) liiga vähe vene keelt. Meie ajaloolased leiavad laitmatult neomarksistlikku liini järgides, et rahvus on tehislik konstruktsioon ja rahvuslik vabadusvõitlus seega väljamõeldis, mis tuleb ajalooraamatutest välja saneerida. Et vähemalt noorsugu pääseks müütide ja fantaasiate käest ning saaks ehitada helget tulevikku minevikutaagata! Meie diplomaadid soovitavad meil unustada 20. sajandi okupatsioonid, sest sellest rääkimine on nii idas kui läänes kohutavalt ebapopp ja ei huvita tegelikult õieti kedagi. Geneetiline vasakpoolne Jaak Allik annab koos integreeritud ja naturaliseeritud kodaniku Yana Toomiga teada, et eesti keel ja rahvas on nagunii välja surev (ja paras ongi!) ning seega pole mõtet siin mingit eesti asja üldse tuututada. Neile sekundeerib kapiestofoob Sven Mikser, kes nõuab, et Eesti loobuks rahvuspõhisest riigimudelist ning hakkaks tegutsema kodanikupõhise riigina. Ehk siis ehitama oma tulevikku sellistele inimestele nagu Yana Toom.

Samal ajal arutab valitsus tõsimeeli plaani lubada Eestis edaspidi topeltkodakondsust ehk teha lõpuks ära see, mida Moskva meilt juba 20 aastat nõudnud on. Seesama valitsus, kes on juba andnud põhimõttelise heakskiidu viisavabadusele Venemaaga. Ning president Ilves tõestab, et kui tal ikka väga vaja on, siis on ta võimeline tööd ka tegema ning kandma Euroopa Ühendriikide müügimehe rolli siinmail. Sellesinase saavutamiseks on mõistagi vaja Eesti riik enne laiali saata ja kes parem seda tööd tegema kui president? Valitsuse abiga mõistagi, kes teeb kõik oma võimuses, et kõigepealt läheks siit laiali eesti rahvas.

Jah, üksikult võttes panevad taolised uudised ainult pead vangutama. Paneme aga need sõnad ja teod ritta ning meile saab selgeks, et toimub massiline, koordineeritud ja jõhker üldpealetung eestlusele. Oleme jõudnud tagasi aega 25 aasta eest, mil võideldi eesti keele säilimise eest vene keele massilise pealetungi all; võideldi rahvusliku mälu taastamise eest võltsi ja võõra ajalookirjutuse vastu; võideldi rahvuse füüsilise säilimise eest migrantide hordide tulva all, kes piirideta Eestisse tulid; võideldi rahvusliku enesemääramisõiguse ehk suveräänsuse eest suures, paljurahvuselises ja meie suhtes vaenulikus ning ekspluateerivas impeeriumis; võideldi tõe ja sõnavabaduse eest läila, eluvõõra ja üdini valeliku ametliku propaganda tingimustes; ja võideldi parema, jõukama homse eest puuduse ja vaesuse käes.

Kui vahepeal tundus, et tollal seatud eesmärgid on kui mitte saavutatud, siis vähemalt vaikselt lähenemas, siis nüüd on selge, et me oleme tagasi augu põhjas. Tegelikult sügavamal, sest vahepeal on Eesti Vabariigis üles kasvanud terve põlvkond noori, kes on meie keele ja kultuuri säilimise suhtes parimal juhul ükskõiksed, hullemal juhul üleolevalt vaenulikud. Me oleme kaotanud täpselt ühe inimpõlve. Need on need inimesed, kellest on aastaid unistanud Ilves, Mikser ja teised vasakpoolsed, kui nad on korrutanud oma mantrat, et vaja on uut põlvkonda, kes oleks vaba mineviku taagast ja mõtleks täiesti uut moodi. Mõtlevadki. Need on need noored, kellele nii nende raudse eesriide taga kasvanud vanemad kui kõik õpetajad ja haridusministrid aga ka kõige kõrgemad euroametnikud saagivad ajudesse, et minge ometi välismaale, pühkige kodumaa tolm jalgadelt, juurige ennast välja, nähke maailma, olge rahvusvahelised, jätke see Eesti. Jätavadki. Need on inimesed, kes tarbivad kriitikavabalt massimeedias ja popkultuuris lokkavat multikultuursuse, kosmopolitismi, relativismi pseudoidentiteeti. Ja identiteeti ega juuri polegi. Sellistega, nagu 25 aasta eest nii sageli märgiti, Eestit ei ehita.

Aga millistega siis ehitab? 25 aasta eest võtsid rahvuse ja kultuuri kaitsmise kandva rolli enda peale kultuuriinimesed. Need olid inimesed, kes tunnetasid eriti valusalt rünnakut meie identiteedi vastu ja said eriti selgelt aru, et kultuur, tugev „meie“ tunne, on see, millel üks toimiv ühiskond püsida saab. Rahvust hoiab koos ja elus ühine keel kõige laiemas mõttes: sama mälu ja märgisüsteem. Mitmekesisus ei rikasta vaid lõhub ja hävitab seda. Praegu tundub, et meie kultuuritegelased on hüppesse läinud. Peamiselt kuuleme me kraaklemistest rahade pärast, mida kohalikud europoliitikud neile projektipõhiselt pudistavad. Täpselt nii palju, et keegi ei julgeks nende kätt hammustada, täpselt nii vähe, et keegi ei saaks olla tõeline vabatmees.

Oma riigi 95 sünnipäeva eel on paslik teha inventuur sellest, kus me oleme rahvana. Sellel on mõtet muidugi vaid juhul, kui me võtame eest ansiplikud-ilveslikud roosad prillid ja anname kõigepealt au tõele. Oleme rahvusena ränga rünnaku all. Meie vaenlaste hulgas on nii okupatsioonikolonistid ja nende poliitilised suuvoodrid (kellest tänapäeval on kõige tegusamad sotsiaaldemokraadid), euroopa liidu tippjuhtkond ja nende siinsed lakeid ehk meie valitsus ja president, samuti 20 aastase globalistliku propaganda sees ära marineerinud ajudega noorem põlvkond. Sarnaselt suuremale osale meie varasemale ajaloole, oleme ka praegu olukorras, kus võimulolijad on rahvuse püsimajäämise suhtes parimal juhul ükskõiksed, hullematel päevadel otseselt vaenulikud.

Eestit hoiab koos ja püsti veel see aina õhemaks kuluv seltskond, kes pole siit jalga lasknud ega ole ka maksumaksjalt korjatava raha jagaja või saaja. Sest saajad on, nagu juba öeldud, rahvuse ellujäämise võitluses lihtsalt hüppes.

Sellest kõigest hoolimata ei ole olukord lootusetu . Kuigi me teame, et meil seisab ees rahvastiku arvu vähenemine ei ole see meie peamine probleem. Me elame üle — raskustega, aga siiski — ka selle, kui meid väheneb 800 või isegi 700 tuhandele. Kahel tingimusel: esiteks, et me säilitame oma identiteedi, oma selge rahvuslikku eneseteadvuse. Teiseks, et me säilime oma territooriumil enamuses, hoides eemale uued immigrandid ja tasapisi assimileerides olemasolevaid. See ongi eesti rahva uus suur ühisüritus järgmiseks 95 aastaks: jääda ellu.

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

8 põhjust, miks gripivaktsiin on ohtlikum kui gripp

späev, 25. veebruar 2013  kell 10:02  
Paljud meditsiinieksperdid on jõudnud lõpuks seisukohale, et olulisem on kaitsta ennast ja oma peret mitte niivõrd gripi enda kui gripivaktsiini eest. Toome erinevatele allikatele viidates ära kümme põhjust, miks gripivaktsiin võib olla ohtlikum kui gripp.

1. Pole mingeid veenvaid tõendeid selle kohta, et väikelapsele oleks gripivaktsiinist üldse kasu. On tehtud 51 uuringut, milles osales kokku 260 000 last vanuses 6–23 kuud ja ei leitud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et gripivaktsiin oleks tõhusam kui platseebo. Samuti kaitseb vaktsiin ainult kindlate viirusetüvede vastu, mis tähendab seda, et puutudes kokku teistsuguse viirusetüvega, nakatutakse ikkagi grippi. Allikas.

2. Meditsiiniajakirjades avaldatud tuhanded artiklid paljastavad, et vaktsiinide süstimine võib tegelikult põhjustada tõsiseid terviseprobleeme, sealhulgas kahjulikke immunoloogilisi reaktsioone ja hulgaliselt teisi nakkusi. See suurendab veelgi organismi vastuvõtlikkust haigustele, mille eest vaktsiin sind kaitsma peaks.

3. Kas oled tähele pannud, et vaktsineeritud lapsel on tekkinud mõne päeva või nädala pärast nohu, kopsupõletik, kõrvapõletik või bronhiit? Põhjuseks on vaktsiiniga organismi viidud nõrgestatud viirusetüvi koos vaktsiinide abiainete põhjustatud immuunsüsteemi allasurumisega. Keha loomulik kaitse haiguste vastu väheneb. Gripivaktsiin ei muuda tegelikult haiguste vastu immuunseks, vaid hoopis tundlikumaks.

Kuidas mõjub gripivaktsiin eakatele inimestele?
4. On väidetud, et gripivaktsiin põhjustab Alzheimeri tõbe. Üks asjakohane uurimus kinnitab, et inimestel, kes said gripivaktsiini igal aastal 3–5 aastat järjest, oli kümme korda suurem tõenäosus haigestuda Alzheimeri tõppe kui inimestel, keda polnud vaktsineeritud. Vananedes immuunsüsteem nõrgeneb ja organismi võime tõrjuda viirushaigusi väheneb. Seega võib gripivaktsiini kasutamine vanuritel kaasa tuua ohtlikke tagajärgi. Allikas.

Kas me võime usaldada institutsioone, kes reklaamivad gripivaktsiinide ulatuslikku kasutamist?
5. USA-s määrab vaktsiinikontrolli keskus (The Center for Disease Control) ametisse 15-liikmelise komitee, kes kujundab immuniseerimise tavasid (Advisory Committee on Immunization Practices – ACIP). See komitee otsustab, keda tuleb igal aastal vaktsineerida. Ent enamikul sellistel keskustel on mängus oma rahalised huvid. Nii et otsuste taga on raha ja vaktsineerimiskavad ei tarvitse hoolida inimeste tervisest ja heaolust. Vaktsineerimise propageerijad teenivad kampaaniatega miljardeid dollareid. Juba see fakt iseenesest tekitab kahtluse, kui tõhusad gripivaktsiinid ikkagi on.

6. Uurimused näitavad, et gripivaktsiinide ning viirusevastate ravimite nagu Tamiflu ja Relenza ülekasutamine võivad põhjustada gripiviiruste muundumist ravimiresistentseteks ning palju ohtlikemaks viirusteks. Allikas 1. Allikas 2.

7. Vaktsiinide koostisesse kuuluvad ained võivad põhjustada raskeid närvisüsteemi häireid. Pärast 1976. aasta seagripi puhangut tuvastati paljudel vaktsineeritutel püsiv närvisüsteemi kahjustus. Gripivaktsiinid võivad sisaldada kahjulikke aineid, sealhulgas detergente, elavhõbedat, formaldehüüdi ja elava gripiviiruse tüvesid. Kas sa tõesti tahad neid ained oma kehasse?

8. Uuel gripihooajal ilmuvate gripiviiruste tüvede ette ennustamine ei erine kuigipalju äraarvamismängust. Seda on näidanud ka vaktsineerimine viimastel aastatel esinenud H1N1 tüve vastu. Mitme erineva viirusetüve vastu vaktsineerimine on osutunud pigem ohtlikuks, sest sellega viiakse kehasse erinevaid nõrgestatud viirusetüvesid, mida selles elukeskkonnas ei pruugi esineda, ja ohtlikke lisaaineid.

Gripivaktsiinid on osutunud arvatust ohtlikumaks ning on kindlam jääda lootma looduslikele gripi ennetamise ja ravi meetoditele, kui lasta ennast vaktsineerida.

Originaalartikkel: RiseEarth
Veel allikaid: Article City, Vaccination Liberation – Information, Infowars, VaccineInfo.net, Health Scents

Toimetas Õnne Puhk

Allikas: http://www.telegram.ee/ 
__________________
Lugege lisaks veel SIIT. 
M.I.

Read more...

MATTI ILVES: VABARIIGI AASTPÄEVAKS

SOOVIN KÕIGILE BLOGI LUGEJATELE KAUNIST EESTI VABARIIGI 95. AASTAPÄEVA!
_________________
Hiljuti, 2. veebruaril tähistasime Tartu rahulepingu aastapäeva. Tartu rahukonverents Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel kestis 5. detsembrist 1919 kuni 2. veebruarini 1920. Detsembris 1919 keskenduti peamiselt sõjategevuse lõpetamisele ja vaherahu saavutamisele ning väideldi Eesti Vabariigi tunnustamise ja tulevaste riigipiiride üle.
Rindel tehti samal aja suurtükidiplomaatiat – Punaarmee üritas Narva rindel kuni detsembri viimaste päevadeni tulutult edasi tungida. Piiri küsimuses suudeti sisulist läbirääkimist alustada alles pärast nende rünnakute läbikukkumist.

Rahulepingu eduka sõlmimise peaarhitekt oli Jaan Poska ja avaldan nüüd paar väljavõtet raamatust "Jaan Poska, oma ja meie ajas", Tallinn 2010:

"Raamat mehest, keda iseloomustas külm rahu, selge ja kaaluv mõistus, tagasihoidlik iseloom ning hämmastav töökus ja väsimatu järjekindlus, on teoks saanud. Sel mehel oli kombeks laulda, surmapäeva hommikul oli ta laulnud riigihümni...

24. jaanuaril 2016 möödub 150 aastat Jaan Poska sünnist. Lootkem, et see mitte enam nii kauge päev ei ole liiga pakaseline ausamba avamiseks Kadriorus. Käsolevaid ridu ja käesolevat köidet võiks vaadelda kui üht varajast eelsammu suure riigimehe üldisemal ja laiaulatuslikumal teadvustamisel nii meil kui mujal."

Lisan veel katke raamatust William Tomingas (Tartu rahudelgatsiooni sekretär) "Mälestused":

"Eesti delegatsiooni hingeks oli Jaan Poska. Seda konverentsilaua taga ja omavahelistel nõupidamistel. Tema kõikumatu rahu, tasakaalukus, sündinud juristi anne igas küsimuses ja olukorras leida kähku asja tuum, võime debateerida asjalikult, loogiliselt, lõid tema isikule autoriteedi ja lugupidamise venelaste delegatsiooni juures. Isegi kõrkja loomuga barinat (isandat) mängiv Krassin tundis respekti Poska ees. Seda väljendas te mulle sõnadega: "Teie Ivan Ivanõtš näeb välja ja käitub nagu senaator, kogu väärikuse ja autoriteediga." Poska eriteeneks oli piiride ja kogu kullafondi kauplemine, mida ta tegi nelja silma all Joffega. Eesti võlgneb talle tänu kogu rahutegemise töö eest Tartus."

Jaan Poska sünnikoht Jõgevamaal Laiuse lähedal tänapäeval:

Fotod M.Ilves

Read more...

Merike Lillenberg: Karistusseaduste muudatused on tulekul...

Read more...

Üle poole noortest mõtlevad Eestist lahkumisele

Suurendamiseks klikkige tabelil

Sellised siis ongi meie kartellierakondade valitsemise tulemused!
M.I.

Read more...

23 veebruar - KUUM PÄEV MEIE POLIITILISES AJALOOS

Eestlased teavad, mis päev see on ja kui tõsiselt võetav ning valskuseta püsib ta meie rahva ja riigi ajaloos.

Vähesed aga teavad, et see sama päev - 23. veebruar 1918 on ka venemaa jaoks oluline päev, mis aga sündis müütidele toetudes ja ehiti venemaa poolt ajaloolise ebatõe liivalossidega.

Jah - täna on ka venemaa lipuehetes, sest oma identiteediotsingutes jõuti 1991. aastal nii kaugele, et peeti vajalikuks tänast päeva venemaal tähistada "isamaa kaitsjate päevana". Kuid mitte ainult alates 1991. a. ... Samal põhjusel on venemaa täis viisnurkadega (saatanlike pentagrammidega) kaunistatud põrguplagusid, sest seda sama päeva on venemaa sõjardid ning sõja-ametnikud (keda seal maal ka ohvitserideks kutsutakse) alates oma riigi tekkimise esimestest aastatest (1919 - 1946) tähistanud nimetuse all "NSV Liidus Punaarmee päev", hilisemal perioodil aga kui "Nõukogude armee ja sõjamerelaevastiku päeva" (1946–1991) ja teevad seda tänase päevani.

Pisut erinevate kuid siiski suhteliselt sarnaste trakteeringute kohaselt seostavad venelased seda päeva 95 aastat tagasi toimunud sõjasündmustega Eestis ja selle lähistel e. Valka, Keila, Narva ja Pihkva lahingutega ning nendest lahingutest võrsunud müütilise eduga.

Venekeelne Wikipedia, tutvustades selle päeva geneesi märgib, et tegemist on mütoloogiaga.

Genees

Noor punavenemaa vajas oma masinavärki toimimas hoidvatele hammasratastele moraalset õli tähtpäevade näol. Paraku vanu kasutada ei saanud ja uusi tekkinud veel polnud. Need tuli välja mõelda.

Algas kõik I maailmasõja jätkusündmustest Liivimaa pinnal.

Pealetung idarindel ja punaste põgenemine.

18.02.1918 alustasid Saksa ja Austria-Ungari väed pealetungi idarindel, kus üheks põhisuunaks sai liikumine Rävala (Rewel, tänane Tallinn), Pihkva ja Narva suunas.

Siinses piirkonnas faktilist võimu hoidvad sotsid/esseerid püüdsid olemasolevatele, kuid nõrga moraali ning olematu distsipliiniga revolutsioonilistele väeosadele lisa hankida punakaardi maakasitseväe üksuste loomisega vabatahtlikest, ent kõik need katsed  ebaõnnestusid. Enamgi veel - ka olemasolevates revolutsioonilistes väeosades valitses pigem desertöörluse vaim, kui soov sõjaliselt vastu astuda saksa 8. armeele.

Iseseisvusmanifesti ettelugemine Pärnus

22. veebruari pärastlõunal evakueerusid Pärnu Nõukogu Täitevkomitee ja punakaartlased Revelisse (Tallinna), võim Pärnus läks 2. eesti polgu III pataljoni kätte.

Kuigi Päästekomiteel ei läinud korda jõuda Haapsallu, õnnestus Maavalitsuse ametnikul Jaan Soobil manifest Pärnusse viia ning 23. veebruaril 1918 luges Maakogu liige Hugo Kuusner selle esimest korda avalikult "Endla" teatri rõdult ette teatriplatsil seisvale rahvale

Sotsiaaldemokraatidel polnud Eesti jaoks aega ega jõudu.

Olukord oli kogu venemaa jaoks (kuhu loeti toona kogu tsaariaegse riigi territoorium) täiesti katastroofiline ning kui kuskil ääreprovintsis loetigi ette mingit laadi iseseisvuse manifest, siis olude tõsisust arvestades ei pööranud sotsiaaldemokraatide tsentraalvõim Peterburis sellele mingit tähelepanu.

22. veebruaril jätkus Saksa vägede pealetung Reveli peale Hapsali (tänane Haapsalu) suunalt ja Lihulast. Reveli punakaartlaste ja madruste salkadega peeti esimesed lahingud Udruma vallamaja ja Kolovere mõisa juures.

23.02.1918. a. toimus ajalooline vene sotsiaaldemokraatliku partei keskkomitee istung, kus Lenin kutsus üles vastu võtma sakslaste ultimaatumit ja püüdis seltsimehi veenda sakslastega mis iganes tingimustel rahu sõlmima.

Sakslaste ultimaatum võetigi vastu.

23. veebruari õhtul pidasid Toompea lossis nõu Eesti Nõukogu Täitevkomitee, Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei Eestimaa Komitee ja mujalt Tallinnasse kogunenud enamlased. Loeti ette Jossif Stalini telegramm, milles Nõukogude valitsus teatas, et nõustub Saksa rahusaatkonna nõudmistega loovutada Eesti Saksamaale.

Niisuguses lootusetus olukorras otsustati koos Balti laevastikuga evakueeruda Petrogradi. 24. veebruari hommikul asus suur osa nõukogude aktivistidest, punakaartlastest ning osa töölisi oma perekondadega Reveli sadamas laevadele. Linna jäi vaid enamlik linnavalitsus eesotsas Voldemar Vöölmanniga.

Reaalne jõud Revelis oli aga peagi Pitka juhtimise all tegutsevate omakaitseväelaste käes, kes ei sümpatiseerinud sotsidele ega ka vastupidi.
23. veebruaril olid just Pitka organiseeritud Omakaitse salgad need, mis võtsid korra tagamise Tallinnas enda kätte ja võimaldasid järgmisel päeval Iseseisvusmanifest pealinnas välja kuulutada ning Eesti Ajutisel Valitsusel tööle asuda.

Punaarmee aastapäeva tekkimise võimalikud alused.

Kuigi venemaa punane valitsus oli täiel määral nõustunud sakslaste esitatud ultimaatumiga, siiski ei suutnud sakslased pealetungi päriselt peatada ja mitmel pool tekkisid osaliselt spontaansed kokkupõrked saksa ja punaste vägede vahel. Tuntuimad siinjuures olid tõesti kokkupõrked punaste väeosadega Valkas, Pihkvas ning mujalgi.

Suur kokkupõrge toimus näiteks Riisipere raudteejaamas.
Kõige ägedama lahingu andsid sakslastele Keilasse kogunenud suuremad punakaartlaste ja madruste üksused, mis olid kaotuste hinnaga sunnitud õhtul siiski taanduma. 24. veebruaril jõudsid Saksa üksused Reveli külje alla Sauele. See lahing koos Pihkva ja Valka lahingutega on jõudnud märkimisväärsena punaarmee historiograafiasse. Ja loetakse neid millegipärast tööliste-talupoegade punaarmee sünnilahinguteks.

Oma olukorra lootusetust adudes avaldas 23. veebruar 1918. aastal Rahvakomissaride Nõukogu ülevenemaalise dekreedi "Sotsialistlik kodumaa on hädaohus", kutsudes üles kõiki haarama relva, et kaitsta sotsialismi. Sisuliselt oli tegu üleskutsega totaalsele kaitsele ning ehk ka ainuke tõsiselt võetav alus punaarmee tähtpäeva jaoks.

Esimene ametlik ettepanek.

Teada on, et 10.01.1919. aastal saatis tööliste-talupoegade punaarmee kõrgeima sõjainspektsiooni esimees Nikolai Podvoiski ettepaneku revolutsioonilise venemaa kõrgeimale võimuorganile - Ülevenemaalisele Kesktäitevkomiteele, milles teeb ettepaneku tähistada töölis-talupoegade punaarmee aastapäevana 28. jaanuari.

Podvoiski viitas sellele, et nimetatud päeval 1918. aastal andis Rahvakomissaride Nõukogu välja dekreedi töölis-talupoegade punaarmee loomiseks.

23.01.1919. a. vaatab kesktäitevkomitee läbi selle ettepaneku, kuid lükkab selle taagsi.
Kuid hoolimata eeltoodust nakatab teema Moskva värskeid punavõime ning 24.02.1919. a. arutab Moskva Nõukogu Presiidium seda sama küsimust ning otsustab kuulutada Punaarmee aastapäevaks e. "Punase kingituse päevaks" (с днём Красного подарка) nüüd ja edaspidi 17. veebruari. Kuivõrd aga sellel aastal sattus 17. veebruar olema esmaspäevane päev, siis lükati päeva tähistamine edasi 23. veebruarile.

Samal päeval avaldab 28. jaanuari-17. veebruari-23. veebruari segase päeva teate ja kuulutuse 1912. aastal asutatud ning selleks päevaks riigi tähtsaima ajalehe staatuse saanud vene sotsiaaldemokraatliku töölispartei häälekandja "Pravda".

Pravda kirjutab muuhulgas: "Punase kingituse päeva ülevenemaaline tähistamine on üle viidud 23. veebruarile. Sellel päeval organiseeritakse linnades ja rinnetel Punaarmee aastapäeva tähistamine, milline täitus 28. jaanuaril."

Peale 1919. aastat aga see tähtpäev mitmeks aastaks vajus unustuse hõlma kuni ta taasavastati 1922. aastal.
1922. aasta 27. jaanuaril avaldati Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Presiidiumi määrus Punaarmee 4. aastapäeva kohta, kus öeldi järgmist.

"Vastavuses Ülevenemaalise IX nõukogude kongressi määrusega Punaarmee kohta, pöörab Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee Presiidum kohalike täitevkomiteede tähelepanu asjaolule, et saabumas on Punaarmee loomise aastapäev (23. veebruaril)."

Nii ta siis paika sai, kuid "söödav" ning poliitiliselt põhjendatud ning korrektne põhjendus sellele päevale puudus endiselt. Pigem oli asi veelgi segasem.

Esimesed püüded 23. veebruari põhjendada - algavad võltsingud.

Kui 1923. aastal oli saabumas Punaarmee 5. aastapäev, siis sooviti seda tähistada sobiliku pidulikkusega, mille juurde kuulusid ka sobivad legendid ning lugulaulud.

Toona toimunud otsingutel jõuti järeldusele, et 23. veebruaril 1918. aastal "... olles vaenlase surve all, tööliste ja talupoegade valitsus kuulutas välja vajaduse luua endale relvastatud jõud..."

Sellele legendile sekundeeris veel samal aastal ajakiri «Военная мысль и революция» (Sõjaline mõte ja revolutsioon), kus avaldati väide, et 23.02.1918. aastal loodi esimene Punaarmee väeosa, milline sai koheselt ka lahinguristsed Looderindel (s.o. Eesti- ja Liivimaal).
Järgmisel aastal (1924) ilmutati ajakirjas «Военный вестник» (Sõjalised Teatised) fotokoopia Lenini dekreedist tööliste-talupoegade punaarmee moodustamise kohta (originaal 28. jaanuarist), mille kuupäev oli võltsitud 23. veebruariks 1918. a.

Muuhulgas esitatakse kuupäeva võltsimise asjus põhjenduseks ka seda, et selleks ajaks oli poliitiliselt korrektse mõtlemise vajadus arenenud juba niikaugele, et oli vaja varjata mitmesuguseid häbiväärseid kohti noore punariigi ajaloos.

Üheks selliseks oli ka asjaolu Saksamaa ultimaatumi vastuvõtmise asjus.
Ei ole ju loogiline, et kui vapper Punaarmee loodi juba jaanuarikuus, et siis miks oldi veebruaris sunnitud põgenema ja võtma veel vastu sakslaste ultimaatumit.

Hoopis loogilisem on ju, et sakslaste poolt pealt pealesurutud ultimaatum mobiliseeris noort sotside vabariiki looma omale uut moodi relvajõud.

Möödunud sajandi 30. aastatel, eriti selle aastakümne teisel poolel süvendati müütilist mõtet, et Punaarmee aastapäeva sünd oli seotud sellel päeval toimunud väljapaistvate lahingutega sakslaste vastu Pihkva ja Narva all. Räägiti isegi nende linnade vabastamisest Punaarmee poolt.

Tänapäevaks on teada, et tegemist on tõeliste müütidega, sest sellel päeval asusid saksa väed Pihkvast 55 km kaugusel ja Narvast 170 km kaugusel.
Ja seostada seda või järgnevaid päevi punaarmeelaste kangelaslikkusega - selleks on vaja fantaasiat rohkem kui seda keskmisel inimesel leiduda võiks.

Narva "tagasivallutamine"

Näiteks Narvaga oli nii, et saksa väed jõudsid oma pealetungilahingutega Narva alla 25. veebruaril 1918.
Narvat hoidsid toona enda võimuses tsiviilvõimu tähenduses Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei Eestimaa Komitee, kelle sõjajõududeks olid nõrga distsipliiniga revolutsiooniliste sõdurite ja madruste rühmad komissar Kljave-Kljavin (Кляве-Клявин) juhtimisel ning grupp ungari nn "internatsionaliste", keda juhtis Bela Kun - Ungari sotsiaaldemokraatliku partei juhtiv funktsionär, tulevane Ungari Nõukogude Vabariigi juht, kes omasuguste poolt 1938. aastal stalinlike repressioonide käigus tapeti.

Kõikide salkade üldjuhiks oli Balti laevastiku madrus, 1912. aastast sotsiaaldemokraatliku partei liige Pavel Dõbenko.

Ligikaudu 5 km kaugusel Narvast avasid punased lähenevate sakslaste suunas korratu püssitule ning sakslaste kolonn peatus. Sakslased võtsid sisse lahingukorra ja valmistusid asjalikuks lahinguks.
Paraku seda lahingut ei olnud ega tulnud. Ei eesliinil ega ka Narva pärast.

Peale esimest arglikku peatamiskatset ja kasutades ära sakslaste lahinguks valmistumist, taandusid punased koheselt Narva ja seejärel ka linnast. Sakslased seda muidugi ei teadnud.

Sakslased, kes peale põhjalikke ettevalmistusi järgmisel hommikul rünnakule asusid, ei kohanud grammigi enam vastupanu ning Narva langes ühegi püssipauguta.

Narvast põgenenud punasalgad taandusid Jamburgi (praegune Kingissepp), kus neid ning teisigi punavägesid püüdis lahingukorda seada, käskida ning innustada punaste poole üle läinud endine tsaariarmee kindral D. P. Parski, kes plaanis tõepoolest ka Narva tagasivallutamist.

Kõik punakindrali plaanid luhtusid, sest sõjavägedes oli "demokraatia" ning Narvast taandunud revolutsioonilised madrused otsustasid võtsid otsuse vastu mitte minna tagasi Narva. Enamgi veel - nad lahkusid ka Jamburgist ning otsustasid kiiresti taanduda edasi Gatšinasse.

Rong, milles revolutsioonilised madrused koos Narva vägede ülemjuhataja komissar Dõbenkoga pidasid läbirääkimisi kindral Parskiga, käsutati Gatšina poole ning vene ajaloolased märgivad, et kindral Parski pääses vaevu-vaevu sealt tulema ning tagasi Jamburgi, et täita edasi oma revolutsioonilist sõjakohustust.

Kuid edasine tegevus sakslaste vastu polnudki enam võimalik, sest jõusse astus Bresti rahuleping.

Muide, kindral Parski oli teadlik Narvat vallutanud saksa jõudude kogusuurusest, mis oli suisa naeruväärne, eriti kui pidada silmas hilisemaid väiteid just nagu tahtnuks saksa väed tungida Petrogradi peale. Sakslaste kasutada olid mõned jalaväe pataljonid ja kaks ratsaväe polku.

Tahaks pisut rääkida veel sellest Dõbenkost.
Tegemist ei olnud lihtsa komissariga, kui selline mulje ka eeltoodust jäi.

Sotsidel oli tavaks kõik vanad nimetused ära muuta revolutsiooniliste ja "moodsate" nimetuste vastu ning loomulikult polnud neil ka kombeks olla varakas, sealhulgas käia riides kuidagi väljapaistvalt. Mida hallim, seda parem. See siis tähendab, et enesest lugupidav sots riietus äärmiselt tagasihoidlikult. Oma kaaslastele oli seltsimees või kui kõrgem ametimees siis olgu näiteks komissar.
Aga samas vajas igasugune riigimasin ja selle osa, sealhulgas ka armee tööjaotust ning vastavaid ametipulkasid pidi ka kuidagi nimetama. Nii sünnitatigi keerukas nimede süsteem, mis vastas tegelikult vanale kehtinud süteemile, kuid kõlas teist moodi.
Uue revolutsioonilise riigijuhtimise süsteemi järgi oli Dõbenko muuhulgas riigi mereasjade rahvakomissar, juhtides Vene NFSV mereasjade rahvakomisariaati. Normaalse maailma mõistes oli ta seega minister - mereminister.

Ka oli ta riigi merejõudude rahvakomissar ehk kõrgem laevastiku juht. Tema sõjaväeline ametlik auaste oli 2-rangi komandarm e. normaalsesse keelde ümberpantuna nagu armeekindral.

Tema põgenemine Narvast, selle sakslastele loovutamine ja sõjaväelisele distsipliinile mitteallumine sai aluseks sellele, et teatud aja möödumisel ta vahistati ja anti tribunali alla, kus kõik nimetatud süüdistused talle ka süüks pandi (ja mitte ainult need). Ta vabastati kõikidelt ametikohtadelt, visati välja parteist ning lasti 1938. aastal maha.

Stalinlikud teesid sünnitasid uhke ja naeruväärse müüdi

Mis puudutab müüti kangelaslikest võitlustest ning võitudest Pihkva ja Narva all kui Punaarmee sünnilahingutesse, siis need olevat välja mõelnud Stalin 1938. aastal.

Esmakordselt mainitakse neid "võite" 16. veebruaril 1938. aastal ajalehes "Izvestija", kus ilmus kirjutis pealkirja all "Tööliste talupoegade punaarmee ning sõjalaevastiku 20-ks aastapäevaks. Teesid propagandistidele", kus vastavalt kõlas järgmine tees.

"Narva ja Pihkva all anti saksa okupantidele otsustav vastulöök. Nende liikumine revolutsioonilise Petrogradi peale sai peatatud. Päev, millal löödi tagasi saksa imperialistlikud väed, sai noore Punaarmee juubelipäevaks"

Sama aasta septembris avaldati ajalehes "Pravda" alapealkirja all "VK(b)P lühike ajalookursus" sündmusele selline "poliitkorrektne" selgitus: "Saksa imperialistide relvastatud interventsioon kutsus riigis esile võimsa revolutsioonilise puhangu. Vastuseks Partei ning Nõukogude valitsuse poolt esitatud üleskutsele "Sotsialistlik isamaa on hädaohus", vastas töölisklass Punaarmee väeosade kiirendatud loomisega. Uue armee noored rühmad - revolutsioonilise rahva armee omad - kangelaslikult lõid tagasi hambuni relvastatud saksa kiskja. Narva ja Pihkva all anti saksa okupantidele otsustav vastulöök. Nende edasitung Petrogradi peale sai peatatud. Päev, millal saksa imperialism sai tagasilöögi - 23. veebruar - sai noore Punaarmee sünni päevaks.

Veelgi otsustavama selgituse toimunule (mütoloogilises plaanis) andis Stalini päevakäsk 23.02.1942. a.:

"Punaarmee noored rühmad, astudes esmakordselt sõtta, lõid pilbasteks saksa sissetungijad Pihkva ja Narva all 23. veebruaril 1918. aastal. Just selle pärast kuulutati see päev Punaarmee sünnipäevaks."

***

Mis siis ikka. Palju õnne venelastele isamaa kaitsjate päeva puhul ja eestlastele loomulikult iseseisvuse manifesti väljakuulutamise päeva puhuks.

Aga kogu eelneva pika jutu kokkuvõtteks võiks soovida tublile eesti rahvale ja riigile õnne väärika tähtpäeva lähenemise puhul ning vene rahvale samas edu identiteediotsingute jätkamiseks, et ükskord rahu ka neile hinge jõuaks, tõde võidutseks ja õiglus saaks rajada teed ilma absurdse poliitilise korrektsuseta.

Anar Rand

Allikad: Wikipedia, Histrodamus

Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

Kuidas Eesti ründab Venemaad

Putin lubas Eestiga heanaaberlikud suhted sõlmida. Seda ihalevad ka meie reeturpoliitikud ja on valmis selle nimel sõlmima piirilepingu, kus ei mainita sõnagagi Tartu rahu. Pealegi sellise lepingu alusel jääb Venemaale osa Petserimaad ja narvatagused alad, nn Eesti-Ingerimaa. Uue piirilepinguga loovutataks 2993 ruutkilomeetrit riigi territooriumist ja uus piirijoon erineks Tartu rahulepinguga kehtestatud piirijoonest 95 protsendi ulatuses (piirilepingust lugege lisaks SIIT). On täiesti kindel, et heanaabelikud suhted jäävad loomata ja meie poliitikud on järjekordselt petta saanud.
Vaadake, milliseid vanulikke propagandafilme Venemaal toodetakse:

Read more...