Bill Gates: võime kasutada vaktsiine maailmas rahvaarvu vähendamiseks

padre.info.pl - 25.09.2013

Multimiljardär Bill Gates tegi kliimamuutustele pühendatud konverentsil ettepaneku vähendada kahjulikku süsihappegaasi paiskamist atmosfääri maailma rahvaarvu vähendamise läbi kuni 15 protsendi võrra.

Tema arvates võib seda eesmärki saavutada spetsiaalsete „reproduktiivse tervise” programmide realiseerimisega, kuid muude meetmete seas ka vastavate vaktsineerimiste kasutamise abil.

Gates on annetanud miljoneid dollareid eksperimentideks vaktsiinidega. – „Tänapäeval on maailmas 6,8 miljardit inimest ... ja see arv läheneb 9-le miljardile. Kui me jätkame praegust head tööd sellistes valdkondades nagu uuringud vaktsiinidega, tervishoiu ja reproduktiivse tervise vallas, võime seda arvu vähendada 10 kuni 15 protsendi võrra” – rääkis ta Cancunis toimunud konverentsil.

Bill Gates pole ainus miljardär, kes tegeleb rahvaarvu vähendamisega maailmas. Kuid nagu panevad tähele vaatlejad, tema avaldus tõstab üles tõsised küsimused.

Mike Adams kirjutab ajakirjas The Natural News, et Gatesi avaldus polnud eksitus ega mingi keelevääratus. See toimus teadliku väitena põhjalikult ettevalmistatud ettekande käigus. Seepärast tekib küsimus, mida Gates sellega tahtis öelda?

Adams sisendab, et Gatesi tunnistus: „oleme teinud palju head tööd vaktsiinide uurimise valdkonnas” selgitab hästi asjaolu, miks maailmas eksisteerib selline määratu surve, et vaktsineerida kõikvõimalike haiguste vastu. On karta, et vaktsiine, mida väidetavalt kasutatakse patsientide tervise tugevdamiseks, võidakse teistpidi kasutada nende kahjustamiseks. Adams viitas sellele, et uuringud on näidanud, et isikud, kes on vaktsineeritud tavalise hooajalise gripi vastu, on palju vastuvõtlikumad H1N1 tüüpi gripi suhtes. Selline võib olla üks viis rahvaarvu vähendamiseks, millest rääkis Gates.

Vaktsiinid võivad toimida sel viisil, et kurnavad ja hävitavad organismi pikema aja, näiteks 20-30 aasta jooksul, põhjustades teatud elundite järk-järgulist degenereerumist, või võivad sisaldada viljatust põhjustavaid aineid.

Adams kirjutab, et mitte põhjuseta ei anneta Bill ja Melina Gates igal aastal miljoneid dollareid üksikasjalisteks uuringuteks vaktsiinidega. Seesama Gatesite fond toetab ka vaesemates riikides sageli sunniviisiliselt või pettusega läbiviidavaid sterilisatsiooniprogramme.

Tõlgitud: http://www.padre.info.pl/spoleczenstwo/bill-gates-mozna-zredukowac-liczbe-ludnosci-na-swiecie-dzieki-szczepionkom.html

Esmaallikas: infowars.com

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=1943

Read more...

Vaese Eesti trump võiks olla topelt inimsõbralik riik

Eesti poliitikas on kõige suuremaks veaks ja takistuseks olnud see, et taasiseseisvumise ajal ei viidud ellu lubatud desovetiseerimist. Sellise lubadusega „Plats puhtaks!“ võitis omal-ajal valimised „Isamaaliit“. Paraku oli tegu tavalise valimiseelse tühja lubadusega ja hiljem peteti valijaid silmi pilgutamata. Nii jäi nõukogudelik totalitaarne NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) vaim koos endiste parteilastega elutsema ka Eesti erakondades ja kogu poliitmaastikul. See ei ole kahjuks kadunud tänaseni ja just see on viinud rahva poliitikas pettumuseni.

Teame ajaloost, et pärast II maailmasõda keelati endistel natsiparteilastel poliitikaga tegelemine. Tänapäevast võime tuua näite Iraagist, kuhu ka meie teiste seas demokraatiat viisime. Saddam Husseini aegse valitseva Baath partei liikmetel on täna Iraagi poliitikas osalemine keelatud. Kas viisime sinna ehk liiga palju demokraatiat? Või peame ootama, millal iraaklased omakorda meile demokraatiat tooksid, et meilgi lõpuks ekskommunistidest ja nende kasvandikest lahti saadaks?

Oleks meil kohe peale taasiseseisvumist kehtestatud endistele kommunistidele poliitikas osalemise keeld, oleks meie poliitikasse tulnud uued tegijad ja otse rahva seast. See oleks ehk alguses olnud veidi vaevaline ja nõudnud aega, kuid kvaliteet oleks kindlasti parem. Meil võib olla suur ja uhke õunapuu, kuid kui ta on kuivanud, siis võid teda kasta palju tahad – asja temast ikkagi ei saa. Selle asemel tuleb istustada noor istik, siis on ka kindel, et ükskord saad sealt maitsvaid vilju. Meil kahjuks rahvas kastab juba viimased 20 aastat neid kuivanud ja juurteni ussitanud parteipuid, naiivselt oodates, et ehk kunagi saavad nad sealt ka mitsvaid vilju. Asjata lootust! Aga noh enne valimisi tulevad suurparteid rahva rahade ja mesimagusate lubadustega taas rahvale kosja ja...saavad taas kastetud. Ei mingit verevärskendust, ikka need endised ja nende noored kloonid.
Karta on, et desovetiseerimisega oleme me lootusetult hiljaks jäänud. Nüüd saame vaid päästa mis päästa annab. Kõige olulisem oleks säästa noorpoliitikuid ekskommunistide destruktiivsest mõjust. Vanglastes tehakse seda niimoodi, et noorvangid eraldatakse staažikatest vangidest, et viimased ei saaks noortele oma pahesid edasi pärandada. Vastasel juhul ei saagi poliitikas mingeid sisulisi kvalitatiivseid muudatusi tullagi.

Eestile oleks õnnistuseks, kui meil saadetaks kõik erakonnad laiali ja tehtaks nullist uued, kuhu vanadel olijatel enam asja ei ole. Selle õigustamiseks leiaks põhjuseid küllaga. Enamus neist on rikkunud konkurentsi poliitmaastikul, Põhiseadust ja jaganud tühje ja katteta lubadusi (Tarbijakaitse ärka!). Musti ja valgustkartvaid tegusid on suurparteidel kuhjaga, kuid teada on ka tõde, et kes on võimul, selleni millegipärast uurimisorganid ei ulatu, või pääsevad need kahtlaselt kergelt. Nii on mugav valitseda. Aga siin tekib see oht, et kui võimupositsioon riigis kaotatakse, kaotatakse ka teatav immuunsus seaduste ees. Nii tahetakse olla võimul vahendeid valimata. Mida suuemaks kuhjub mustade tegude pagas, seda suuremaks muutub ka vajadus võimule jäämiseks. Tekib teatud nõiaring.
Kui meil tehtaks normaalset poliitikat, normaalsete inimeste ja erakondade poolt, oleks Eestis elu palju lahedam, inimsõbralikum ja efektiivsem. Siis jäädaks vahest Eestisse ka madalate palkadega, kui muu atmosfäär oleks inimsõbralikum, kui on mujal rikkamates riikides. Tegelikult just peakski vaene Eesti riik toimima nii, et korvama madalamat majandustaset sellega, et on topeltinimsõbralik, et tekiks mingigi positiivne võrdlus rikaste välisriikide ees. Paraku meil laiutatakse käsi ja räägitakse vaid rahast. Raha pole ja selleks on riik selline nägu on. Meil ei ole naftat nagu Norral jne. Aga hea tahe, poliitilisele korruptsioonile (nii avalikule kui „seaduslikule“) nulltolerantsi kehtestamine, inimsõbralikud seadused ja rahvaga arvestamine ei sõltu sugugi rahast. Kahjuks ei taha meie juhid teha midagi, et Eesti oleks millegi poolest maailmas ainulaadne ja positiivne näide. Kõik taandatakse raha olemasolemisele või mitteolemisele. Riigimehelikult mõtelda ei osata, osatakse mõelda ja käituda pigem välisfirma filiaalijuhina.

See pidev parteide omakasu tagaajamine ja jagelemine on üleüldse demokraatliku korra kõige vildakam ja head ideed ennast ära nulliv moment. Sageli on demokraatia lihtsalt selleks viigileheks, millega parteid varjavad oma tegelikku korruptiivset olemust. Neil on sageli eesmärgiks partei - mitte riigi - huvid ja hea käekäik. Ja kui sa seda kõike kritiseerid, siis süüdistatakse sind antidemokraatias ja öeldakse, et kas sa tahad siis diktatuuri või? Näited on ajaloos palju, kas seda tahadki? Tegelikult võib ka ajaloost leida üht-teist vägagi positiivset ja alternatiivset sellisele vildakale demokraatiale. Kahjuks ei julgeta ajaloost sageli positiivseid eeskujusid järgida, sest see ei ole ju demokraatlik ja üleüldse on nendeks eeskujudeks poliitiliselt mittekorrektsed isikud/liikumised. Aga mis siis ikkagi on peamine – kas nui neljaks mängida ebaefektiivset demokraatiat või kombineerida vastavalt vajadusele ka riigi valitsemise ja toimimise mehhanisme? Näiteks miks mitte likvideerida erakonnad sellisel kujul, nagu nad täna on. Me võime ju näha aina enam, et tänane mudel hakkab end ammendama ja maailma arengut takistama. Eestisuguses väikeriigis võiks kõik mõttetult kisklevad erakonnad likvideerida ja moodustada asemele üks Põhiseadust põhikirjaks pidav nn erakond, kuhu kuuluks iga Eesti passiga kodanik. Valimas käimine olgu kohustuslik (nagu Šveitsis), et me teaksime tegelikku rahva tahet.  Selle rahvaerakonna sees võitku populaarsemad ideed ja isikud, kuid see kõik toimugu ühe ja ainsa erakonna sees. Siis ei kaoks erakondade tegelik mõte ja eesmärk ära. Täna muutuvad nad sageli asjaks iseeneses ja unustavad oma tegeliku ehk rahva ja riigi heaolu nimel tegutsemise ära.

Nüüd hakatakse kindlasti tooma näiteid Nõukogude Liidust või Põhja-Koreast, kus oli/on üks partei. Jah on tõesti nii, kuid me ei saa üks-ühele võrrelda võrreldamatut. Neis riikides ei ole kõik kodanikud partei liikmeid, seal ei ole vabasid valimisi ja mingist parima idee demokraatlikust võidust on raske rääkida. Ega ideaalset süsteemi ei ole, kuid me ei või ka summutada kõik alternatiivi otsingud halvimale valitsemisvormile ehk demokraatiale kuulutades need juba eos ebademokraatlikeks, fašistlikeks, inimvaenulikeks jne. Nii me ei saagi kunagi tänast valitsemissüsteemi muuta inimsõbralikumaks ja efektiivsemaks. Demokraatia ei esinda kunagi kogu rahva arvamust, sageli ei esinda ta isegi enamuse arvamust. Kui valimisprotsent on 51 ja neistki hääletab võimule saaja poolt mõniteist protsenti, siis mis demokraatia see on? Kes esindab seda enamust, keda nii valitsema pääsejad ei esinda? Pimegi saab aru, et see paljukiidetud demokraatia on tehtud kutseliste poliitikute/erakondade omakau silmas pidades, mitte rahva huvides.

 

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/2013/09/vaese-eesti-trump-voiks-olla.html#more

Read more...

MATTI ILVES: MÕNED OMAVALITSUSTE PROBLEEMID

Omavalitsuste probleemid on aastatega järjest kuhjunud ja nüüd saadakse lõpuks aru, et midagi tuleb tõesti ette võtta.

Üheaegselt valdade moodusamisega viidi Eestis läbi muidugi pikema aja vältel ka maareform, see tähendab talumaade tagastamine. See kõik oli õige ja midagi pole siin valitsusele ette heita. Kuid see, mis järgnes on lausa kuritegelik ja seepärast on meie põllumajandus sellises seisus, kus on ta praegu. See tähendab, et suudame toota vaid piima (piimasaadusi jätkub ka väljavoks) ja sealiha ning mõnel aastal ka teravilja vajadusepäraselt ja teisi meil kasvavaid põllusaadusi tuleb kõiki vedada osaliselt sisse, ka kartuleid. Peretalud jääti peale tagastamist täiesti omapead ilma igasuguse laenuvõimaluseta ja lasti lihtsati pankrotti. Suurim viga oli see, et ei asutatud Maapanka, mis oleks talupidajatele andnud pikaajalist krediiti, tookord kommertspankadele ei kõlvanud laenu tagastiseks maa, peamiselt selle üliodava hinna tõttu. Nüüd E Liidu tingimustes põllumajandustoetused liiguvad tegelikult mitte maa rentnikele st. tegelikele tootjatele vaid maa omanikele nn. investoritele. Mida suurem tootja, seda suurem osa on rendimaal.

Milleks räägin siin põllumajandusest, kui jutt peaks käima hoopis omavalitsustest? Aga seepärast, et sealt said alguse suurem osa meie väikevaldade probleemidest ja inimeste äravool maalt.
Nüüdseks on vallavalitsused emamati poliitiseeritud ja on kujanenud väikevaldades ka suureks hästimakstud  tööandjaks maal, misstõttu on hädavajalik reform jäänud toppama.
Vallavalitsustele on antud teoreetiliselt suured õigused kohaliku elu korraldamisel. Siseministeeriumi kodulehelt:
"Vastavalt Euroopa kohaliku omavalitsuse hartale ja   kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele on kohalik omavalitsus kohalike võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduse alusel ja kohalike elanike huvides juhtida nende vastutusalasse kuuluvaid ühiskonnaelu valdkondi. Vastavalt Eesti põhiseadusele otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused kõiki kohaliku elu küsimusi, tegutsedes seaduse alusel iseseisvalt. Kohalikule omavalitsusele võib kohustusi panna ainult seaduse alusel või kokkuleppel omavalitsusega."

Paraku asuti pea kohe ka valdade õigusi piirama. Esimese sammu tegi valitsus ja poliitikud siis, kui likvideeriti Omavalitsuase Amet ja allutati see otsesele poliitilise ministri juhtimisele Siseministeeriumi alluvuses:
"Vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse (RT I 1995, 94, 1628) paragrahvi 105 lõikele 1 Siseministeeriumil korraldada 1. juuliks 1996. a Riigi Kohaliku Omavalitsuse ja Regionaalse Arengu Amet ümber Siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu osakonnaks."
Praegu on vallavalitsused jäätud ilma loomulikust otsustusõigusest ja lõigatud ära ka suur osa valdade tulubaasist, selleks, et raha saada kohaliku elu edukaks juhtimiseks, tuleb vallaametnikel täita vastuvaidlematult kõiki poliitilisi suuniseid.

Kuidas siis Euroopa riikides moodustub kohalike omavalitsuste tulubaas? Selleks on põhiliselt kaks teed.
Esimese puhul saavad omavalitsused tulude põhiosa varal baseeruvaist maksudest (kinnisvara-, auto-, jalgratta- ja maamaksust, ka pärandimaksust) ja mitmesugustest tasudest loodusvarade kasutamise eest (nagu kalapüügimaks, vee, kohalike ehitusmaterjalide jms kasutamise tasud jne).
Teise süsteemi korral saab omavalitsus oma põhitulud antud piirkonna ettevõtlusest. Süsteemi plussiks on tema tekitatav huvi ettevõtluse arendamise vastu - mida arenenum ettevõtlus, seda suuremad ka omavalitsuse tulud.

Eestis ei saa ellu viia kumbagi maailmas kasutatavat, kas kinnisvara või ettevõtluse maksustamisel baseeruvat süsteemi.
Sest esimese puhul on selliste maksude ja tasude osakaal 5,3% omavalitsuste kogutulust, olles oluline vaid nn. põlevkivivaldade ja mõne kõrge metsasusega valla eelarves.
Teise süsteemi kasutamise välistab see, et paljude (eelkõige väikeste) omavalitsusüksuste territooriumil ettevõtlus õigupoolest puudub.
Seepärast meie valdade ainsaks stabiilseks tuluks on ja jääb lähiaastail siiski isiku tulumaks, õigemini protsent sellest. See on aga valitsuse ja parlamendi otsustada ja isegi praegu ei ole taastatud omavalitsuste tulubaasi, mida väendati kohe kriisiaastate alguses. Seepärast ei saa vallad planeerida enda tegevust pikaaegselt ette, mis oleks sujava arengu puhul vajalik. Tähtis on valdadele tagada kindel tulubaas. Praegu laekub omavalitsustele üksikisiku tulumaksust vaid 7%, seda tuleks otsustavalt tõsta. Muidu jäävadki vallad poliitikute tahte mängukanniks.

Viimasel ajal on Eestist lahkunud jaba üle 200 000 inimese ja haldusreform on muutunud hädavajalikuks. Töötajate ja perekondade äravoolu meilt ei ole kartellipoliitikud võimalised peatama, seda suudaksid teha vaid rahvuslikud jõud ja ka suurte jõupingutuste hinnaga.

P.S. Mina pooldaksin kihelkonnapõhist, mitte aga "tõmbekeskusi" arvestavat omavalitsuste reformi.

Read more...

Leedu parlamendis nõutakse surmanuhtluse taastamist

Katalüsaatoriks käsitletavale nõudele sai järjekordne räige kuritegu, mille panid toime vanglast vabanenud endised kurjategijad. Kuriteo käigus peksti ja vägistati noor neiu, kes seejärel auto pagasnikusse pisteti ja koos autoga ära põletati (vt. siit).
Surmanuhtluse taastajad nõuavad selle taastamist eriti jõhkrate isikuvastaste kuritegude eest. On mõistetamatu ja sügavalt ebaõiglane, kui kuriteo ohvrid ja/või ta lähedased peavad ülal pidama olendit (ebainimest, sest inimeseks ei saa pidada inimseadusi mittearvestavat asja), kes võttis igaveseks ära neilt võimaluse suhelda oma lähedasega.
Ka Eestis on korduvalt räägitud ja nõudtud surmanuhtluse taastamist äärmiselt jõhkrate tegude eest. Poliitilistest parteidest on ainukeseks erakonnaks kes täna on endiselt positsioonil, et Eestis tuleb surmanuhtlus taastada konservatiivne partei (EKRE), mida juhib suursaadik Mart Helme.

Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

Veiko Rämmel, üksikkandidaat Tartus nr.534

Vaadake lisaks SIIT

Read more...

BALTI HARTA JA SEADUSTE KOHANE VALITSEMINE

Headele lugejatele ja seltside liikmetele * 23.09.13.

Paljud eestlased ehk ei mäletagi et 16. jaanuaril 1998 allkirjastati Balti Harta, mis selles öeldu kohaselt põhineb „Ameerika Ühendriikide ning Eesti, Läti ja Leedu vahelistel sõbralikel suhetel, mis on katkematult kestnud aastas 1922 alates.” Veelgi olulisemalt meenutatakse Hartas et „Ameerika Ühendriigid pole mitte kunagi tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu vägivaldset liitmist Nõukogude Liitu aastal 1940, vaid on nende riiklikku iseolemist korduvalt kinnitanud viie sajandi vältel.” Osalised „taaskinnitasid kooskõlastatult täita kohustused, mis seonduvad eesmärkide, põhimõtete ning Helsingi Konverentsi lõpliku akti ja sellega seonduvate OSCE dokumentidega”.

Ameerika Ühendriikide president kohtus taas oma Balti riikide ametivendadega 30. augustil 2013. Kohtumise ühisavalduses kinnitatakse et „ Ameerika Ühendriikidel on, Balti Hartas määratust ja NATO liitlased olemisest tulenev, sügav ja kestev huvi Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse, sõltumatuse, territoriaalse terviklikkuse ja julgeoleku üle.”

Ilma kõige vähemagi kahtluseta oli sellel Eestil, mille eksisteerimist Ameerika Ühendriigid olid kinnitanud väga pika Nõukogude Liidu okupatsiooni aja vältel, kindlalt määratud terviklik territoorium. Eestit Venemaast eraldava piiri paiknemine oli Harta koostamise ajal oma paiknemise kohas sissekirjutatud ka juunis 1992 vastuvõetud põhiseadusse, mis keelab territooriumi vähendamise ilma rahvahääletuseta.

Balti Hartas kirjeldatud Ameerika Ühendriikide kauakestnud sõprusse küüniliselt suhtudes on Eesti riigivõim õigustanud - põhiseaduse primaarseid sätteid lausa vastupidisteks „tõlgendades” - oma territooriumist üks kahekümnendik Vene Föderatsioonile kinkimist. Eesti idapiiri viimist Stalini poolt määratud joonele pole vähendanud isegi teadmine et Vene Föderatsioon on Eesti suhtes jätnud täitmata Helsingi Konverentsil määratud riikidevaheliste piiridega seonduva kohustuse, mille ta võttis üle Nõukogude Liidult 7. jaanuaril 1992 - just nii nagu kõik ta eellased on oma lubadused murdnud.

Tänu äsjasele Ameerika Ühendriikide ning Eesti, Läti ja Leedu presidentide ühisavaldusele on Eesti taas kohustunud säilitama oma territooriumi terviklikkuse, mida Ameerika Ühendriigid on viie sajandi vältel pädevaks pidanud. Tunnustust väärivalt on president Toomas Hendrik Ilves presidentide ühisavalduses nõustunud et Eesti idapiiri pole vaja teise kohta liigutada, sest tänaseks on lisaks Ameerika Ühendriikidele, ÜRO, EL, NATO ja paljud teised riigid tunnustanud Eesti edasi kestmist täieõigusliku rahvusvahelise ühiskonna liikmena – vaatamata sellele kas Venemaa meid tunnustab või mitte. EL ja Venemaa vahelised lepingud on Eestile piisavad Venemaaga kaubanduslike suhete edasi arendamiseks. Küll on aga Eestil vaja esitada Venemaale okupatsioonikahjude heastamise ja riigipiiri okupatsioonieelsel joonel demarkeerimise nõuded. Praegu Venemaa neid nõudeid ei pruugi täita, kuid kord võib nende „omanäone demokraatlik” riigikord muutuda ja siis on hea, kui me pole loobunud oma juriidilistest õigustest.

Või on Eesti riigivõim veendunud et Eestile on kasulik toimida nagu üks liiduvabariikidest, mille Ülemnõukogu alguses oma nime muutis ja siis Nõukogude Liidust lahkus? Mihkelson ja Paet on rõõmsad et Venemaa valitsus on uue, põhiseadusevastase, piirilepingu heaks kiitnud („Postimees” 21.09.13) – vaatamata et leping on vastuolus seaduste kohase valitsemise kohustusega, mida Eesti riigivõimu erinevad instantsid on ka Balti Hartas ja äsjases presidentide ühisavalduses (ingliskeelses tekstis määratud „rule by law”) lubanud täita.

Harri Kivilo

Allikas: http://www.eesti.ca/balti-harta-ja-seaduste-kohane-valitsemine/article40363

Read more...

Islam tuleb Eestis keelustada!

Kuhu jääb siis usuvabadus? Jah, uskuda võib mida tahes, kuid vägivalla õhutamine ja idealiseerimine on teine asi. Kõike seda aga just teebki islami usk ja selle pühakiri Koraan. Huvitav on see, et Euroopa Liidus on keelatud Hitleri raamat "Mein Kampf", kus ei leidu midagi, mida saaks klassifitseerida vanuõhutamiseks. Seevastu Muhamedi Koraan on täis üleskutseid teiseusuliste, islamis eksijate  ja islamist loobujate tapmiseks.
Kogu islami ajalugu on vägivalla ajalugu. Alates sellest, kui Araabia poolsaare kuujumallanat kummardunud kitsenikkujad alistati lunaatikust Muhamedi ja tema röövmõrtsukate kamba poolt, on see usk levinud üksnes vägivalla teel. Aitab! Siin ei ole usuga midagi pistmist. Islam = vägivald ja taandareng! Ainult rumal usub islamiusuliste udujutte sellest, kui rahuarmastav on islam ja selle järgijad. Reaalsus räägib meile midagi muud! Kõikjal, kus on islam, on teistel sellega probleeme.

Eesti ei vaja islamit! Euroopa ei vaja islamit! Kogu maailm ei vaja islamit! Jäägu nad sinna Araabia poolsaarele, kus ongi nende koht. Moslemid teesklevad sageli, nagu ei oleks mingil "tõelisel islamil" terrori ja vägivallaga midagi pistmist. Nad arvavad, et tavainimene pole kursis Koraaniga. Kes aga viitsib seda lugeda, vähemalt otsida konkreetseid lõike sealt, see näeb, kui jäledalt kuritegelik ja mõrvarlik ideoloogia seal sees pesitseb. Miks üleüldse sellise igasuguse nn "läänelike väärtuste" vastast ideoloogiat sallitakse Läänes? See näitab, et Lääne ideoloogia oma paduvabadustega on tegelikult suitsiidne, ennast hävitav. Kuid meie - Eesti - ei pea sama teed minema! Meil on veel aega teha õigeid otsuseid!

Kahjuks on paljudes islamimaades naftat, mis on need riigid teinud piisavalt jõukaks (nad on teinud rikkaks nafta, mitte oma mõistus või töökus!), et nad võivad islamit eksportida. Kus on aga raha, seal on ka korruptsioon ja leidub äraostetavaid jätiseid, kellest saavad islami "kasulikud idioodid". Neid leidub ka siin.

Islam kui inimvaenulik vägivallaideoloogia tuleb keelustada. See on hullem kui natsism (mis on ju ometi keelatud!). Asjad peavad loksuma nende normaalsesse kohta. Islami koht pole seal, kus tahetakse elada rahus ja iseseisvalt. Islam sekkub poliitikasse ega talu kriitikat. Islam on harimatus ja diktatuur, kus ei ole mingit vastuvaidlemist. Kõik islami kaitsjad on naeruväärsed, erineval moel äraostetud mölakad! Kahjuks neil mölakatel pole sageli piisavalt julgust, et seda endale tunnistada.
Kõik kes tahavad Eestile tulevikus probleeme, need toetagu islamit. Kes seda ei taha, need seisku igal mõeldaval viisil islami hiiliva ekspansionismi vastu. Koos suudame hoida Eesti sellest katkust vabana! Kuid kui islami mõju ja muhameedlaste arv Eestis kasvab, siis võite kindlad olla, et sellega koos kasvavad ka nende nõudmised (mille lõplik eesmärk on ei rohkem ega vähem, kui Eesti islamiseerimine!).

Meil on Eestis pakilisi probleeme kuhjaga. Ainult idioot vaatab rahulikult, kuidas üks maailma suurim probleemallikas tasapisi Eestis oma kanda kinnitab. Selleks tuleb Eestis islam keelustada ja mida kiiremini, seda parem! Aitab! Aitab kõige (ka kahjulike asjade) sallimisest - see on suitsiid!

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/2013/09/islam-tuleb-eestis-keelustada.html#more

Read more...

Uskumatu - Eesti vajab sisuliselt homme erakorralisi Riigikogu valimisi!

Läti välispoliitilises ajaloos oli 2007. aasta pöördelise tähendusega. Majanduskriis oma kondise käega pressis lõunanaabrite riiki altpoolt vööd ja võimukaotuse hirmuvalus kapitulantlikud majanduspoliitikud teiselt poolt survestasid võimuhoobasid, et Läti lõpetaks venemaaga vaidlemise, loovutaks venemaale Abrene piirkonna (mis samuti oli venemaa poolt okupeeritud nagu täna on venelaste tääkide abil venemaa külge õmmeldud Eesti ida-alad - Setomaa ja Ingerimaa), sõlmides venemaaga uue piirilepingu.

Lätlased lootsid siis, et sellise kinkelepingu abil (uue sõlmitava piirilepingu tõttu) paranevad olulisel määral vene-Läti suhted ning need saavad sisse uue hoo. Majanduskriisi valguses lootsid osad poliitikud, et sellest saab Läti riigile palju kasu sündima.
Kuid võta näpust - seda ei juhtunud, pigem vastupidi. Venemaa õelad torked Läti suunas pigem sagenesid ja poliitpropaganda rünnakud lätlaste riigi pihta ei lakanud. Majanduslikku kasu ei grammigi. Häbi aga jätkub järgmiste põlvedeni.

Seoses sellega on Läti valitsuspartei hoiatanud eesti rahvast, parlamenti  ja -avalikkust ning üles kutsunud Eesti riiki hoiduma astumast sama reha peale.

Eesti rahval tuleb aga täna paraku arvestada sellega, et Eesti välispoliitikat juhivad rahvusliku huvide reetmise teele astunud kapitulatsioonipoliitikud eesotsas Urmas Paet'i ja Marko Mihkelson'iga (vt. ”Kaks juudast” - Marko Mihkelson ja Urmas Paet).

Ka 2007. aastal tervitas Urmas Paet varjamatu rõõmuga vene Riigiduuma otsust ratifitseerida Läti-vene piirileping, millega venelased omandasid ja lätlased loobusid igavesest ajast igaveseks suurest Abrene piirkonnast venemaa kasuks. Vaid sellest teadmisest piisanuks, et teha järeldusi, kuidas võib suhtuda Paet eesti rahvuslikesse huvidesse.

Toona avaldas Paet lootust, et Läti-Vene piirilepingu ratifitseerimise protsess venemaal viiakse sujuvalt lõpule ning leping jõustub võimalikult kiiresti.
«Loodame, et Lätiga saavutatu julgustab ja ergutab venemaad astuma omalt poolt kõiki vajalikke samme ka Eesti-vene piirilepingu jõustamise suunas,» lausus siis Paet.

Ja siin me oleme siis täna.

Juba mitmeid kuid on meie rahvas murelike silmadega jälginud ja -kõrvadega kuulanud, kuidas valitsuspoliitikud julgustavad rahvast leppima sellega, et tasuta antakse ära venemaale meie esiisade verega kätte võidetud maad. Sisuliselt midagi vastu küsimata. Isegi ei vaevuta kauplema.
Aastaid oleme me näinud seda, kuidas sõnades rahvuslikule retoorikale toetuvad riigivalitsejad grammigi tegelikkuses ei hooli neist meie rahva ja riigi kultuuriväärtustest ja varadest, mida venemaa ebaseaduslikult ja kõikide rahvusvaheliste normide vastaselt on rottidena ära tassinud oma varasalvedesse. Neist ei räägita, nendega ei kaubelda, nendele ei pöörata tähelepanu ning tagatipuks antakse ka viimased trumbid kinkelepingu (ametlikult nn uue piirilepingu) alusel tasuta ära meie riiki okupeerivale idanaabrile.
Rääkimata kompensatsiooni nõude esitamisest röövelliku venemaa vastu. Teema, mis veel Lätis ja Leedus püsib laua peal, aga eesti "rahvuslik" valitsus on ammu juba kalevi alla (loe: prügikasti) visanud.

Tänased uudised märgivad taas, et kui täna ÜRO peaassambleel osalemiseks New Yorki sõitev välisminister Urmas Paet kohtub kuluaarides vene välisministri Sergei Lavroviga, võidakse seal Postimehe andmeil kokku leppida, millal Lavrov Eesti-vene piirileppe allkirjastamiseks Tallinna tuleb.

Välisministeerium ei kinnitanud eile veel Paeti-Lavrovi kokkusaamist New Yorgis, öeldes, et "sellist kohtumist pole praeguseks kokku lepitud".

Postimehe andmetel on see aga diplomaatiliste kanalite kaudu kõneks olnud. Paet naaseb New Yorgist Eestisse järgmise nädala algul, seega ei pruugi kohtumine olla pikk.

Võimalik ajakava piirileppe allkirjastamiseks oleks pärast Eesti kohalike valimiste toimumist, oktoobri lõpus või novembris, hoolimata sellest, et Paet "kavalalt" on avalikus meedias veel suhteliselt hiljuti öeldnud, et piirilepinguga läheb veel mitu aastat.

Ja see tähendab tõesti seda, nagu märkis Hardo Aasmäe, et Eesti Vabariik jääb Eesti NSV piiridesse. Sellega oleme taganenud Tartu rahu piiridest, aga nagu selgub, ära andnud ka suure osa Eesti NSV aegsest merepiirist.

Paslik on taas meenutada konservatiivse erakonna üleskutset: "... Eesti Konservatiivne Rahvaerakond nõuab okupatsiooni lõpetamist meie territooriumil. Juhul, kui uus piirileping siiski allkirjastatakse, peame seda illegitiimseks sõlmimise hetkest alates ning  käsitleme selle sõlmijaid riigireeturitena.

Kutsume kõiki jõude ja isikuid, kes toimuvaga rahul ei ole, avaldama valitsuse tegevuse vastu teravat protesti ja hukkamõistu. On olemas oht, et lepingu sõlmimiseks kavandavad riigireetmist sooritavad poliitilised jõud põhiseaduse piirilepingu ratifitseerimist takistavate klauslite muutmist. Käsitleme ka seda sammu jokk-skeemina, mis praeguse põhiseaduse kui terviku vaimu ja mõtte kohaselt on õigustühine.

Rahvusvahelise õiguse järgi kehtib Tartu Rahuleping ka täna ja territoriaalsete järelandmiste tegemine venemaale saab toimuda ainult referendumil rahva poolt selgelt väljendatud ja juriidiliselt siduva volituse alusel..."

Mida teha sellises olukorras?

Arvestades seda Eestit saab päästa vaid ratifitseerimisprotsessi katkestamine parlamendis, siis on hädavajalik, et parlamenti jõuaksid rahvuslikke huve esindavad poliitilised jõud ja inimesed, mis omakorda tähendab, et aega enam ei ole.

Meie ainukeseks võimaluseks on massilised avalikud protestid - ajakirjanduses, teles, tänavatel ... ning erakorralised Riigikogu valimised.

Tänane Riigikogu ei ärata usaldust, valitsus on aga lootusetu.

Eesti rahvas - PÄÄSTKEM EESTI, säilitame rahvusliku eneseväärikuse!

Meie isade ja laste nimel
Anar Rand
BHR

 

Allikas: SIIN

Read more...

Konservatiivse Rahvaerakonna toetus Tallinnas on ligi 14%

Juhatuse info, Pressiteated

23.09.2013

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Tallinn, 23.09.2013

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond viis ajavahemikus 13.–16. septembrini läbi arvamusküsitluse, mille kohaselt on erakonna toetus Tallinnas ligi 14 protsenti. Küsitlus ei kinnita hiljuti ERR-i poolt tellitud uuringut, mille kohaselt on erakonna populaarsus pealinnas võrreldes suvega langenud.
Uuringu projektijuht Are Saarne ütles, et eelkõige oli küsitlus mõeldud erakonna enda jaoks, saamaks valimiseelsel ajal sisetarbimiseks sõltumatu ja usaldusväärne andmestik, mille abil paremini kavandada kampaania sõnumite suunamist. “Meie saime tulemuse, mille kohaselt 13,7 protsenti Tallinna valijatest kavatseb valimistel hääletada meie erakonna poolt,” selgitab Saarne. “Jätkuvalt on olemas lõhe erakonna esimehe ja erakonna enda populaarsuse vahel, kuid see on kahanenud. Niipea, kui inimestele viia need kaks asja kokku, on nad valmis Konservatiivset Rahvaerakonda valima. Selles valguses tekib vägisi mulje, et mõned teised küsitlused, mida avalikkusele pakutakse on tegelikult manipulatsioon, mille eesmärgiks on inimeste eelistuste kallutamine kandidaatide poole, kes omavad tegelikult väga nõrka kandepinda.”
Küsitluse käigus viidi läbi telefoniintervjuu 120 inimesega Tallinnast. Inimestelt küsiti kõigepealt: “Kas teil on eelseisvatel valimistel poliitiline eelistus?”, 20 protsenti vastanuist seda ei omanud. Ülejäänutelt küsiti “Mis partei poolt kavatsete hääletada?” ning neist 13,7 protsenti nimetas Konservatiivset Rahvaerakonda. Küsitluses osalesid nii eesti- kui venekeelsed inimesed.

Allikas: http://www.ekre.ee/konservatiivse-rahvaerakonna-toetus-tallinnas-on-ligi-14-protsent/

Read more...

Mart Helme: Vene lütseum? Tänan – ei!

Arvamus

Mart Helme.

foto: Raigo Pajula.

Haridusminister Jaak Aaviksoo on tulnud välja ideega (PM 20.09) rajada Eestis vene lütseumid. Tahaksin siinkohal lugupeetud ministrile oponeerida ja nii teda kui kõiki teisi idee taga seisjaid hoiatada läbimõtlematult astutud sammude eest.

Ent alustagem algusest. Juba kakskümmend aastat tagasi võeti Eestis vastu otsus viia vene õppekeelega koolide gümnaasiumiosad järk-järgult aine järel üle eesti keelele. Venemaa ja venelaste vastuseisu - aga laiemalt ka lääneriikide toetuse puudumise – tõttu jäi otsuse ellurakendamine venima. Kuni järjekordselt haridusministri ametit pidanud Tõnis Lukas asja mõned aastad tagasi uuesti liikuma lükkas.
Ettearvatult järgnes sellele üha tugevamalt organiseeruv ja Venemaalt üha jõulisemalt orkestreeritud vastuseis. Kuna ennast isamaaliste sulgedega ehtiv valitsus selle surve ees nägu kaotamata täielikult kapituleeruda ei saanud, ongi nüüd kompromissina välja mõeldud variant vene lütseumitest.
Paraku on see Trooja hobuse entusiastlik vedamine meie müüride vahele, kuna sellega lubame Moskva otseselt sekkuma oma hariduspoliitikasse. Seda enam, et Aaviksoo jutust võib üheselt aru saada, et Eesti tervitab Venemaa osalust lütseumiprojektis ka rahaliselt. Igatahes võib selle välja lugede viitest Tallinna saksa gümnaasiumile. Kes maksab, see tellib aga ka muusika.
Kuigi ma erinevalt ministrist ei arva, et venestamise survest, vene keele pealetungist ja vene vähemuse painest ikka veel mitte vabanenud Eesti mingit vene gümnaasiumi üldse vajab, oleks projekti teostamine siiski mõeldav, kui see toimuks täielikult ja ainult Eesti võimude kontrolli all ning meie ideoloogilise kontseptsiooni kohaselt. Tegelikult on Eesti initsiatiivi lütseumi küsimuses aga kahetsusväärselt juba Venemaale loovutanud, pakkudes suhteliselt toore idee arutamiseks välja  Vene Föderatsiooni saatkonnale ning kavandades seda teemana ka Aaviksoo eelseisva Moskva visiidi päevakorda.
Mis nüüd juhtub, on mulle kui omaaegsele suursaadikule Venemaal hästi teada. Venelased esitavad asjast oma nägemuse ning hakkavad meile peale suruma seisukohti, mis meile ka kõige suurema leplikkuse puhul vastuvõetavad pole. Ja saavutavad lõpuks teatud osa oma taotlustest, kuna meil ei jätku nendega vaidlemiseks ei kannatlikkust, eksperte, ettenägelikkust ega lõpuks ka kõige elementaarsemat poliitilist tahet. Toogem meie poliitilise tahte ja vene keele ees kapituleerumise poliitika näitena siinkohal kasvõi Narva eestikeelse kooli ümber kujunenud olukord.
Meie Venemaaga kavandatavate läbirääkimiste tulemuseks on vene lütseumite võrgu samm-sammuline rajamine kõikjale, kus vähegi venelasi leidub - tõenäoliselt mitmele poole ka sinna, kus praeguseks venekeelsed gümnaasiumid juba suletud on. Maksame eelkõige muidugi meie, aga ega  Moskvagi selle magusa pala allaneelamiseks kuludest hooli. Mõne aasta pärast avastavad meie ettenägemisvõimetud kuid kompromissivalmid hariduspoliitikud aga õudusega, et läks nii, nagu alati. Et vene lütseumitest on saanud vene keelt, kultuuri ja kirjandust edendavate õppeasutuste asemel vene imperialismi agitpropi keskused. Täies vastavuses Putini lähivälismaal elavate kaasmaalaste Moskva mõjusfääris hoidmise poliitikale. Lisaks kujunevad vene lütseumid veel üheks auguks, mille kaudu meile saabuvad spetsialistide (õpetajad) sildi all vene eriteenistuste töötajad.
Venemaa ei ole Eesti suhtes sõbralik naaberriik. On viga, kui me endale püüame luua illusiooni, nagu see teatud valdkondade puhul - haridus ja kultuur – oleks teisiti. Vastupidi – just haridus ja kultuur on suhteliselt nõrga Venemaa juures need valdkonnad, millede kaudu impeerium oma positsioone naaberriikides hoida ja edendada püüab. Me ei peaks omas naiivsuses ja soovmõtlemises seda neile lihtsamaks tegema.
Ja lõpuks küsimus, mis mind juba pikemat aega vaevab: kas minister ja tema ametkond, kes koolivõrgu korrastamise raames eestikeelse (alg)hariduse saamisegi paljudes piirkondades küsitavaks muutnud on, kes entusiastlikult toetavad kõrghariduse võõrkeelseks muutumist ja eesti keele väljatõrjumist teadustööde kirjutamisel, kes ei suuda leida õpetajaid ja vahendeid Narvas kvaliteetse eestikeelse hariduse andmiseks ja kes nüüd veel kavatsevad Venemaa lubada sõnaõiguslikuna meie haridussüsteemi ikka annavad endale aru, mida nad teevad?
Kui ei anna, on pool häda, kui annavad, on asi päris hull.

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/2082496/mart-helme-vene-lutseum-tanan-ei

Read more...