MATTI ILVES: UKRAINA KULLAVARUD VIIDI AMEERIKA ÜHENDRIIKIDESSE

Esimese asi, mis tehti Ukraina uue läänemeelse ajutise valitsuse ajal oli see, et kõik keskpanga kullavarud 33 tonni toimetati USA-sse! See kuld asub nüüd Föderaalreservi võlvitud keldrites Fort Knox´is, mis on oma olemuselt ja kuulumiselt mitte riiklik vaid eraasutus.
Arvatavasti see kulla riiklik üleviimine loetakse tagatiseks uutele paberraha või virtuaalraha laenudele Ukrainale ja ma olen kindel, et seda kulda ukrainlased enam kunagi oma riigis ei näe. Tegelikult võib seda lugeda USA Föderaalresevi varguseks Ukraina suhtes.

Nõnda, lõputu voona, voolab kuld otse NY Föderaalreservi kätte ja sinna liikusid ka tõenäoliselt Eesti kullavarud, kui Siim Kallas-Goldberg need maha müüs, väidetavalt IMF-i tungival soovitusel.
Siiani on Saksamaal tagasi saamata saksa kuld, mida on tervelt 674 tonni ja seda kulda võib sisuliselt pidada konfiskeerituks. Sest Bundesbank´i arvukad katsed see kuld tagasi saada pole andnud isegi kohtus tulemusi. Tagastatud on Föderaalreservist vaid mikroskoopiline osa - 5 tonni.

Tähtis on märkida ka seda, et enne Liibüa ülevõtmist oli see riik kullavarudelt ühe inimese kohta maailmas ühel esikohtadest. See andis Liibüale eelise mille alusel endine Liibüa liider  Muammar Muhammad al-Gaddafi alustas rahareformi minemaks üle kullaga tagatud dinaarile, esialgu oma riigis ja hiljem oli plaanis kaasata ka teisi Lähis-Ida riike. Ilmselt sarnane tegevus saigi Gaddafile saatuslikuks, sest paberdollarite-eurode ja virtuaalraha omanikud ei talunud kullaalusel raha kasutuselevõttu. Nüüd aga võime täiesti kindlalt väita, et need kullavarud ei ole enam Tripolis.
Lähis-Idas on veel kaks rahvusriiki, mille kullavarud ei kuulu  maailma era-keskpanga sündikaadile - need on Süüria ja Iraan.

Nii tegutsevad siis suurglobalistid, kes peavad ennast maailmavalitsejateks.

Kasutatud allikas: http://www.secretsofthefed.com/us-quietly-snatches-ukraines-gold-reserves/

Read more...

Kõikumatust usust ja oma riigist

Me elame väikeses riigis. Väike riik hoiab oma ideoloogiat endas, oma rahvuses, keeles ja kultuuris, erinedes sellega uskudest ja ususektidest, mis ei tunne geograafilisi ega muid piire. Majanduslikus mõttes on väikesed riigid konkurentsi alus, eristudes piire mittetundvatest rahvusvahelistest monopolidest, mis, kogudes kapitali ja pakkudes “ühtset kaupa ja teenust”, hävitavad nii riikide kui kodanike individuaalsuse ja identiteedi.

Suveräänse riigi rahval on loomupärane soov hoida ning kaitsta ennast ja oma suveräänsust. Suveräänse riigi poliitikutel seda soovi olla ei pruugi – nemad suhtlevad ju omasugustega kogu maailmas ja tunnevad end kuuluvat maailma “poliitilisse monopoli”, mis samuti ei tunne piire. Suveräänse riigi rahvas töötab oma isamaa heaks, sama riigi poliitikud oma abidega aga teevad enamalt jaolt karjääri oma isamaa ja rahva turjal.

Monopolid ja impeeriumid põhinevad oma olemuselt religioossetel alustel, rahvusriigid ilmalikel. See tähendab, et “ülipeadirektorile” ja imperaatorile on võimu andnud taevas, rahvusriigi võimu ulatab selle kandjale keelegeograafiaga piiratud rahvas, keda võib kutsuda ka riigi kodanikkonnaks.

Täna, Euroopa Liidu kui föderatsiooni künnisel, tuleb tõdeda, et paljud riikidevahelised lepingud on muundunud ja teised muundumas riikideülesteks kokkulepeteks, mis võimaldavad kontrollida rahvusriikide majandust ning seda, mis kunagi oli sise- ja välispoliitika. Relvastuskontrolliga kehtestatakse olukord, kus kõik ühenduse riigid arvavad end täpselt teadvat, mis relvad on ülejäänutel. Lisaks luuakse rahvusvahelisi kiirreageerimisjõude, mis on uue struktuuri lahutamatu osa ja tegelikult ka edu pant. Tekkimas on järgmise põlvkonna impeerium või, kui soovite, siis pidevalt kasvava sõjakusega unitaarriik.

Impeerium aga ei ole ilmalik. Impeerium peab toetuma religioonile, mis saab olla tegelikult ainus, mis impeeriumisse kuuluvaid inimesi ühendab. Kõik on võrdsed (muidugi peale nende, kes on võrdsemad), liiguvad vabalt, vahetavad kaupu vabalt, räägivad ja tegutsevad vabalt, ent seda siiski kehtestatud raamides. Ja kõik on kontrollitav, ennetatav. Aruandlus alt ja “absoluutne tõde” ülevalt on nn. heaoluühiskonna lahutamatuks osaks. Tõde ning ametlik seisukoht ei pruugi kattuda, sest esimene on kolmveerandsajandiks salastatav, aga teises kahtlemine võib tuua karistuse.

Kui inimeselt on võetud identiteet, siis jääb temale usk, mis on riigist lahus ja pakub ka lohutust. Kirik on Jumalast, riik veel suuremast Jumalast, kelle poole tänu bürokraatia kadalipule on hirm pöördudagi. Ja sellepärast pöördub kunagine kodanik, kes nüüd on vaid riigialam, päeval, mil valitakse uusi juhte, pigem usu ja oma mõttejäänuste kui valimisjaoskonna poole. Ta ei pea võimalikuks, et nii suurt jumalat kui Riik saab valida. Kodanik temas on varjusurmas, jäänud on vaid väike inimene.

Täna on meie otsustada, kas me laseme kodanikul endas surra või äratame ta ellu, elustades sellega ka vabadusaate ja oma riigi.

Toimetus

 Allikas: http://www.yhistupank.ee/files/uhistuleht_marts_2014_netti.pdf

Tartu Hoiu-laenuühistu avaleht: http://www.yhistupank.ee/et

Read more...

Mazda arvates on bensiinijõul liikuvad sõidukid säästlikumad kui elektriautod

postitas doc ei-noh-mulle-piisab-jalg-rattast osak.

Elektriautode pooldajate peamiseks argumendiks on võimalus vähendada kasvuhoonegaaside keskkonda paiskamist. Mazda julgeb aga seniseid kivinevaid arvamusi kõigutada ning väidab, et järgmise põlvkonna SkyActiv mootorid nende sõidukites on sedavõrd saastevabad, et väljastavad vähem CO2-te kui elektriautod. Pressiavalduse tekst väljendab end aga veelgi julgemalt - nimetatud Mazda märki kandvad sõidukid on keskkonnale ohutumad kui elektriautod! Tekib küsimus - kuidas? Nõks peitub selles, kuidas säästlikust üldse mõõdetakse. USA evib oma standardit, Euroopa aga mõnevõrra realistlikumat mõõtemudelit. Lisaks tulevad mängu detailid elektri tootmisest - Euroopas on üsnagi levinud söe kasutamine elektrijaamades, rääkimata gaasist. Seega lühidalt kokku võttes - kui Mazda suudab 30% vähendada kütusekulu uutel mootoritel siis numbrite vaates on tegemist juba elektriautodega võrreldava või isegi väiksema saastetekitajaga.

Allikas: http://www.minut.ee/article.pl?sid=14/03/26/086227&mode=nested

Read more...

Häbi on olla venelane

Read more...

ÜRO valetab, väites, et Eestis on EL-i riikidest kõige vähem pagulasi

ÜRO raport väidab, et Eesti peaks hakkama süstemaatiliselt sisse tooma pagulasi-immigrante, liitudes põgenike ümberasustamise programmiga. Samuti nõutakse meilt nende elamistingimuste parandamist ja töökoha tagamist. Aga kas keegi on sama nõudnud maa peremeesrahvale - eestlastele?
Väide et Eestis on EL-is kõige vähem pagulasi, on küüniline vale. Tegelikkuses on Eestis ja Lätis EL-i mastaabis kõige rohkem pagulasi-immigrante ning väiksem põlisrahva protsent! Nimelt on Eestis umbes 30% rahvast N. Liidu okupatsiooni ajal sisse toodud okupandid-muulased-pagulased-immigrandid ("heal lapsel" mitu nime). Kui madalale peab langema Eestlaste osakaal Eesti rahvastikus, et Lääne "sõbrad" rahule jääksid?
ÜRO eesmärk on hävitada eesti rahvas täiesti ja muuta meid multikultuurseks mittemidagiütleva orirahvamassiga riigiks, mis oleks suurkorporatsioonidele mugav baas Venemaaga äri ajamiseks. Praegu takistab seda suurejoonelist plaani eestlaste veel säilinud rahvuslik enesealalhoiuinstinkt. Aga seda instinkti murtakse süstemaatiliselt ja praeguse sotslik-liberastliku valitsuse all see protsess kiireneb. On ju ammu teada, et Eesti poliitikud on ühed suuremad välismaiste mõjutajate ees lipitsejad ja teevad usinalt rohkemgi, kui neilt nõutakse. Selle asemel, et selgitada välismaale meie olukorda, et meil on niigi 30% muulasi siin, asutakse niikuinii pugema ja immigrante sisse laskma. Ja üleüldse, miks peaks üks väljasuremisohus olev väikerahvas omast suuremate rahvaste esindajaid ülal pidama hakkama? Miks Ühinenud RAHVASTE Organisatsioon hävitab väikerahvaid??? Teame ka seda, et ÜRO pakub ekspoliitikutele oma organistes mugavat ja hästi tasustatud tööd. Mis siin siis imestada, et nii kuulekalt selliste soovitajate käske täitma kukutakse.

PIDAGEM MEELES: VALIDES MITTERAHVUSLIKE ERAKONDADE POOLT, TOETAD SA EESTI RAHVA HÄVITAMIST!

 

Allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/2014/03/uro-valetab-vaites-et-eestis-on-el-i.html#more

Read more...

MART HELME: Putin ei peatu. Tegusid, härrased, mitte sõnu

Saada sõbrale
Venemaa teenib umbes seitsekümmend protsenti oma tuludest tänu toormemüügile, gaas ja nafta eelkõige. Selles kontekstis tundub tülinorimine läänega mõistusevastasena. Tegelikult pole siin aga midagi mõistusevastast.
On kaks olulist momenti, mis Venemaa seniselt gaasidiplomaatialt jõu võtavad. Nendeks on majanduskriis ja innovaatika, mis vähendavad järjekindlalt nõudlust Vene toorme järele Euroopas ja kildagaasirevolutsioon ning naftatootmise suurendamine USA-s. Lühemas perspektiivis tähendavad need asjaolud hinnalangust, pikemas perspektiivis aga tõsise alternatiivi tekkimist Vene toormele üldse. Järelikult on praegu just see moment, kus Venemaa oma tarbijaid veel šantažeerida saab.
Ühtlasi on pingete kruvimine Venemaale kasulik ka hinnapoliitika plaanis. Mäletame ju, kuidas just äsja suured börsid kergendatult hingasid, kui selgus, et Krimmi pärast Venemaa vastu rakendatavad sanktsioonid pole tõsiselt võetavad. Ebakindel olukord turgudel ei lase hindadel siiski langeda, vaid, vastupidi, aitab neil võib-olla hoopis tõusta. Ja see on vesi Venemaa veskile.
Tegelikult pole Euroopat räsinud majanduskriis Venemaad sugugi puutumata jätnud ja putinismi majandusliku eduloo kängumine tuleb kellegi kaela ajada. Üldist läänevastast hüsteeriat arvestades saavad süüdlased olla üksnes neetud ladinlased.
Mis puutub majanduskahjudesse laiemalt, siis on Moskvas teatud kadudega arvestatud ja leitud, et see, mida võidetakse, kaalub kahjud üle. Krimm tagab Venemaale domineerimise Mustal merel ja muudab ka ükskõik missuguse valitsuse all elava Ukraina tervikuna Moskva poolt järjekindlalt šantažeeritavaks. Seda nii sõjaliselt kui majanduslikult.
Vene rikkurid - vähemalt need, kes võimule lähedal seisavad - on oma rahad aga juba ammu ohutusse kohta toimetanud.
Kujunenud olukorras on Venemaa ainus, kes mängib ettevalmistatud partiid, näidates selle juures üles ka oskust improviseerida. Praegu mõistetakse Kremlis ilmselt hästi, et olukorras, kus maailma tähelepanu on keskendunud Ukrainale, tuleb selles pingekoldes pidurit tõmmata. Ida-Ukraina kohene vallutamine oleks küll ahvatlev, kuid äärmiselt provokatiivne ja võib seepärast koos Transnistria ja Moldovaga pisut oodata.
Moskva poolt on hoopis kavalam avada kusagil mujal ootamatult teine rinne. Selle teise rinde kõige tõenäolisem koht on Eesti. Sealjuures ei maksa meil karta, et Moskva alustab meie vastu täiemahulist sõda, mida USA ja NATO ei saa pealt vaatama jääda. Tõenäoliselt tõstetakse viies kolonn Tallinnas küll jalule, kuid piirdutakse venelaste „kaitsmisega“ siiski vahetult piiri ääres - Narvas, Narva-Jõesuus, Sillamäel.
Viimases on Tiit Vähi kakskümmend aastat venelastele ka usinalt (sõja)sadamat ehitanud. Siinkohal meenub mulle, kuidas omaaegne Riigiduuma väliskomisjoni esimees Vladimir Lukin mulle kord irooniliselt ütles: „Zdorova postroite. No ještšo ne vsjo dostroili.“ (Hästi ehitate, aga pole veel kõike valmis ehitanud.). Kui lisame, et Sillamäe juures ulatub Soome lahe alla kaevandamist väärivate varudega diktüenaamakilt uraaniga, saame aru ka Ida-Virumaa vallutamise majanduslikust mõttest. Energeetiliselt amputeerib see Eesti ju niikuinii.
Kremlis on muidugi kenasti välja arvutatud, kui kaugele võib ühe NATO piiririigi vastu minna, ilma et see tõsise sõjalise kokkupõrke Venemaast tugevamate suurjõududega kaasa tooks. Mul jääb siinkohal üle lihtsalt ahastades imestada, kuidas Urmas Paet Ants Laaneotsa (aga ka Leo Kunnase, Urmas Roosimägi ja avalikult mitte esineda soovivate kaadrisõjaväelaste) professionaalse kriitika peale täiesti süüdimatult teatab, et tuleb lihtsalt rohkem oma riiki uskuda! Usume, härra hea ilma välisminister.
Aga kas venelane ka usub? Usub, kui me lillegi ei liiguta, et Kremli kõige elementaarsemat ja lihtsamini teostatavat provokatsiooni NATO ja USA naeruvääristamiseks nurjata? Kui me ei täienda oma puudulikke laskemoonavarusid? Kui me ei paiguta tõenäolisse kriisikoldesse preventiivselt usutavat vastupanu osutada suutvaid jõude? Kui me ei korralda mobilisatsioonikatseid? Kui me ei kutsu kaitseliitlasi õppekogunemistele? Kui me ei anna kaitseliitlastele praegu kodus hoidmiseks piisavat laskemoonavaru? Kui me demonstreerime, et tegelikult on Eesti kaitsejõud bürokraatlik fiktsioon, mille operatiivne jaluletõstmine pole suurema segaduseta võimalik ja mis suudab efektiivselt tegutsema asuda alles siis, kui vaenlane on oma esmased ülesanded sillapea(de) loomiseks meie territooriumil juba täitnud? Kui me ei suuda juba eos tagada võimekust viienda kolonni ülesässitamise halvamiseks komandanditunni kehtestamisega, ässitajate sidevahendite halvamisega ning konkreetselt Eesti riikluse vastu vaenutegevust alustanud isikute isoleerimisega?
NATO usk on hea asi. Ka mina olen NATO usku. Aga NATO tegelik kaitse meile saab teoks üksnes juhul, kui me ise resoluutsust demonstreerime ja omapoolse jõulise käitumisega Venemaa provotseerimist ei karda. Kui me juba eelnevalt võtame sisse kaitsepositsioonid, millest venelased lihtsalt üle jalutada ei saa.
Putin on alustanud õnnemängude seeriaga. Ta ei peatu enne, kui saab hoobi, mis lööb ta koomasse. Piibel õpetab, et Taavet võitis Koljati. Oli vaja üksnes südidust. Praegu demonstreerime me lootust.

Allikas: http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=5369&lang=est

Read more...

Stuudiointervjuu Martin Helme´ga

Eestimaa Konservatiivne Rahvaerakond rõhutab europarlamendi valimiskampaanias, et riikidel peab olema suurem otsustusõigus. Stuudiosse on palutud valimiste teemal kõnlema EKRE esinumber europarlamendi valimistel Martin Helme

Link: http://www.tallinnatv.eu/index.php?id=13084

 

Read more...

Küüditamine oli hind, mis maksti alistumise eest

Pressiteade
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Tallinn, 25.03.14


Eesti Konservatiivne Rahvaerakond mälestab stalinliku suurküüditamise aastapäeval neid kümneid tuhandeid inimesi, kes oma kodudest lahti kisti ja kelledest paljud loomavagunites või põrgukülmades steppides-taigades surid. Rõhutame, et kuigi küüditamise rahvuslikule tragöödiale aitasid kaasa ka kohalikud kollaborandid, viisid selle praktikas läbi siiski eestlaste riigi okupeerinud idanaabri jõuametkonnad. 1941. ja 1949. aasta küüditamiste näol maksime kaitsetutena lisahinda selle eest, et me 1939. aastal Nõukogude Liidule (loe: Venemaale) vastupanu ei osutanud.
“Täna toonaseid kannatusi mäletades ja mälestades peame endale teadvustama, et meie idanaabri meelelaadi pole möödunud aastakümned muutnud,” ütleb Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme. “Nõukogude Liidu lagunemine vabastas küll osad Moskva iket talunud rahvad, ei muutnud aga Kremlis võimutsevat mõtteviisi. Lähivälismaa kui Vene imperialismile uut definitsiooni pakkuv doktriin võeti vastu juba 1992. aastal. Esimene ja teine Tšetšeenia sõda, sõda Gruusia vastu 2008. aastal ja Krimmi annekteerimine praegu näitavad, et elame kõrvuti riigiga, mille eliit pole loobunud impeeriumi restaureerimise ideest ja kes on selle nimel kõhklematult valmis kasutama ka toorest jõudu.”

“1939. aastal loobus Eesti juhtkond vastupanust, lootes säästa rahvast kannatustest. Maksime aga palju valusamat hinda: küüditatute purustatud elude, kolmes võõras aga mitte oma riigi sõjaväes võidelnud meeste ohvrite, massilise paadipõgenike laine ning metsavendade lootusetu vastupanu näol. Me ei tohi toonaseid vigu korrata. Peame olema Venemaa ülevõtmiskatseteks alaliselt valmis, seda enam, et erinevalt 1939. aastast elab praegu meie kõrval ja seas arvukas impeeriumimeelne viies kolonn,” ütleb Helme.

Peame kogu aeg teadma, et kui me ise ennast ei kaitse, ei kaitse meid ka meie liitlased. Oodata moskoviitidelt 21. sajandile viidates halastust kaitsetute inimeste vastu on lihtsalt rumal. Seda halastust ei ilmutatud Liivi sõja ajal, seda halastust ei ilmutatud Põhjasõja ajal, seda halastust ei ilmutatud punase mässu ja Vabadussõja ajal, seda halastust ei ilmutatud Teise maailmasõja keeristes ja seda halastust ei ilmutata ka nüüd.

Allikas: http://www.ekre.ee/kuuditamine-oli-hind-mis-maksti-alistumise-eest/

Read more...

Heli Jazõkova Facebook´is

Käisin täna traktorit ostmas. Võtsin kaasa sularaha 18000 €. See on täpselt nii palju kui on traktori hind. Raamatupidaja neiu oli suures segaduses, ütles, et sulas maksmine teeb suuri probleeme. Nad ei tohi sularaha vastu võtta ja kui võtavad, siis peavad teatama Maksu- ja Tolliametile , Politsei- ja Piirivalveametile ja veel oli mingi koht. Ütlesin, et ma maksan ainult sulas, sest SEB pank võtab minult selles suuruses sularaha sissemaksmisel 54 € pluss 2 € ülekande eest. Ma ei ole nõus maksma pangale mitte millegi eest oma 3. päeva töötasu. Sellepeale helistas raamatupidaja kuskile, ootas 5 minutit ja sai loa, et ma tohin maksta sularahas. Minu ID kaardist tegi veel koopia maksedokumendi juurde.

Mind jäi häirima fakt, et miks peab eesti inimene maksma maksu Rootsi pangale oma eestis sooritatud ostude pealt? Miks rootslased kohtlevad eestlasi orjadena, kes peavad nende jaoks tasuta töötama, kui tahavad teha ostusid?
Meie pättidest ja sulidest koosnev valitsus on teinud need nõuded, et me peame kasutama välispankade teenuseid, nende jaoks orjama.

Read more...

MATTI ILVES: VENELASE TÕUS EESTI HARIDUSMINISTRIKS

Venelase ja miljonäri pojukese Jevgeni Ossinovski tõus Eesti rahvusriigi haridusministriks oli sotside poolt tõsesti julge, tõeliselt multukultuune käik.
Me oleme ajas justkui liikunud tagasi Nõukogude aega, mil haridusministriks määrati Eesti NSV-s ka venelane Elsa Gretškina. Seda juleti teha aga alles alates 22. juulist  1980. aastal, 40 aastat peale okupatsiooni. Kaasaegses Eesti osariigis saadi sellega hakkama pea kaks korda rutem. J.Ossinovski olesks võinud olla mõni teine minister,aga haridusministri koht talle ei sobi, sest sellel on eestlastele lausa sümboli väärtus, või vähemalt oli. Ossinovski on juba ka rääkinud, et venekeelsete koolide osaline üleminek eestkeelsele haridusele tuleb üle vaadata, sest kõik koolid ei ole "võrdses seisus", seega tehakse venelastele jälle järeleandmisi ja venekeelsete usk tugevasse riigivõimu saab järjakordse löögi.

Juba 1980. aasta oktoobris toimusid Tallinnas õpilasrahutused, kus nõuti ka Elsa Gretškina kõrvaldamist haridusministri kohalt. Meeleavaldustel peksis miilits õpilasi ja järgnesid arreteerimised ning ülekuulamised. See oli ka üheks peamiseks ajendiks 40. kultuuritegelase kirja sünniks. Kas tänapäeva Eestis on ka oodata õpilaste meeleavaldusi? Vaevalt, sest enamusel nüüdsetest õpilastest puudub patriootlik, rahvuslik kasvatus ja neile räägitakse vaid multikultuursuse "suurtest hüvedest". Nõukogude ajal said enamus lapsi eestimeelse kasvatuse kodust, tänapäeval on aga vanemad oskuslikult ära lollitatud ja mingit rahvuslikku laste kasvatust ei saa neilt oodata.
Sotsid olid seega ettenägelikud ja kindlad, et venelase määramine haridusministriks ei põjusta mingeid suuremaid proteste ühiskonnas.

Read more...