Kõikumatust usust ja oma riigist

Me elame väikeses riigis. Väike riik hoiab oma ideoloogiat endas, oma rahvuses, keeles ja kultuuris, erinedes sellega uskudest ja ususektidest, mis ei tunne geograafilisi ega muid piire. Majanduslikus mõttes on väikesed riigid konkurentsi alus, eristudes piire mittetundvatest rahvusvahelistest monopolidest, mis, kogudes kapitali ja pakkudes “ühtset kaupa ja teenust”, hävitavad nii riikide kui kodanike individuaalsuse ja identiteedi.

Suveräänse riigi rahval on loomupärane soov hoida ning kaitsta ennast ja oma suveräänsust. Suveräänse riigi poliitikutel seda soovi olla ei pruugi – nemad suhtlevad ju omasugustega kogu maailmas ja tunnevad end kuuluvat maailma “poliitilisse monopoli”, mis samuti ei tunne piire. Suveräänse riigi rahvas töötab oma isamaa heaks, sama riigi poliitikud oma abidega aga teevad enamalt jaolt karjääri oma isamaa ja rahva turjal.

Monopolid ja impeeriumid põhinevad oma olemuselt religioossetel alustel, rahvusriigid ilmalikel. See tähendab, et “ülipeadirektorile” ja imperaatorile on võimu andnud taevas, rahvusriigi võimu ulatab selle kandjale keelegeograafiaga piiratud rahvas, keda võib kutsuda ka riigi kodanikkonnaks.

Täna, Euroopa Liidu kui föderatsiooni künnisel, tuleb tõdeda, et paljud riikidevahelised lepingud on muundunud ja teised muundumas riikideülesteks kokkulepeteks, mis võimaldavad kontrollida rahvusriikide majandust ning seda, mis kunagi oli sise- ja välispoliitika. Relvastuskontrolliga kehtestatakse olukord, kus kõik ühenduse riigid arvavad end täpselt teadvat, mis relvad on ülejäänutel. Lisaks luuakse rahvusvahelisi kiirreageerimisjõude, mis on uue struktuuri lahutamatu osa ja tegelikult ka edu pant. Tekkimas on järgmise põlvkonna impeerium või, kui soovite, siis pidevalt kasvava sõjakusega unitaarriik.

Impeerium aga ei ole ilmalik. Impeerium peab toetuma religioonile, mis saab olla tegelikult ainus, mis impeeriumisse kuuluvaid inimesi ühendab. Kõik on võrdsed (muidugi peale nende, kes on võrdsemad), liiguvad vabalt, vahetavad kaupu vabalt, räägivad ja tegutsevad vabalt, ent seda siiski kehtestatud raamides. Ja kõik on kontrollitav, ennetatav. Aruandlus alt ja “absoluutne tõde” ülevalt on nn. heaoluühiskonna lahutamatuks osaks. Tõde ning ametlik seisukoht ei pruugi kattuda, sest esimene on kolmveerandsajandiks salastatav, aga teises kahtlemine võib tuua karistuse.

Kui inimeselt on võetud identiteet, siis jääb temale usk, mis on riigist lahus ja pakub ka lohutust. Kirik on Jumalast, riik veel suuremast Jumalast, kelle poole tänu bürokraatia kadalipule on hirm pöördudagi. Ja sellepärast pöördub kunagine kodanik, kes nüüd on vaid riigialam, päeval, mil valitakse uusi juhte, pigem usu ja oma mõttejäänuste kui valimisjaoskonna poole. Ta ei pea võimalikuks, et nii suurt jumalat kui Riik saab valida. Kodanik temas on varjusurmas, jäänud on vaid väike inimene.

Täna on meie otsustada, kas me laseme kodanikul endas surra või äratame ta ellu, elustades sellega ka vabadusaate ja oma riigi.

Toimetus

 Allikas: http://www.yhistupank.ee/files/uhistuleht_marts_2014_netti.pdf

Tartu Hoiu-laenuühistu avaleht: http://www.yhistupank.ee/et