Rahvuslane

teisipäev, 2. detsember 2014

EESTI MEEL: Poolsajandi protestid

Eesti 1964… 2014 olulisemate massimeeleavalduste edetabel

Noorterahutused 1979-1980.
Balti kett 1989.
Hirvepargi meeleavaldus MRP vastu 1987.
Aprillirahutused 2007.
Tartu rahu meeleavaldus 1988.
Tallinna öö-laulupeod 1987-1988.
Võru meeleavaldused 1987.
Tartu tudengite tõrvikurongkäik 1968.
Toompea kogunemine Interrinde vastu 1990.
ACTA-vastased meeleavaldused 2012.

Mis on kriteeriumeiks? Meeleavalduste protestivaim, masslisus, levi, mitmesugused mõjud ja järelmid.

Seitsme viimatise aasta suurim protestimiiting
Toompea 5. septembril 2014. Organiseerija SAPTK.

Kommentaariks… Veerand sajandi eest toimunud Balti teest ehk ketist — jah, see oli ulatuslik rahvusvaheline protestiaktsioon — mitusada tuhat osalist ja seejuures Eestis igati korda läinud, kuid samas just Eesti puhul mitte puhas, vaid poolriiklik protest, mille taga oli totaalne protesti-propaganda riikliku ringlevi kaudu ja isegi otsesel dirigeerimisel. Seega toimus protest totalitaristliku süsteemi võtteid ja vahendeid kasutades, ehkki seda oli tehtud püha ürituse nimel.

Aprillirahutuste organisaatorid venemeelsest ND-st

Reva, Linter, Sirõk ja Klenski kohtu all

Ent selles edetabelis on kõigil puhkudel, k.a sel, jäetud korraldusvõtete eripära ja -vahendite arsenal arvestamata. Küll aga on alati hinnatud meeleavalduse levi. Nii ulatus see MRP poolsajandi märkimiseks 23. augustil 1989 mõneesaja tuhande osavõtjaga meeleavaldus korraga 3 anastatud Balti riigis.

Samuti on igal juhul hinnatud protesti järellainetust. Nii on Balti tee innustanud separatiste mujalgi — Katalooniast Taiwanini. Teisalt on Tartu rahu pooldajate massi-meeleavaldus 2. veebruaril 1988 näiteks tekitanud küll vaiksema järellainetuse, aga tähendus rahulepingu järgse piiri kaitsmisel ja Eesti riigi õigusliku järjepidevuse kursi hoidmisel on selgituseks, miks seegi pole tänaseni vaibunud…

Kaugem ajalugu. Poliitik Jüri Adams on reastanud 7 meie ajaloo olulist tänava-meeleavaldust aastail 1869… 1989. Ka tema nimistus on siinmainituist esindatud 3 meeleavaldust — vt Adams, Tartu rahulepingu aastapäeva meeleavaldus võrdlevalt teiste Eesti ajaloo oluliste tänavameeleavaldustega. – Tartu Linnamuuseumi Aastaraamat, XIV, Tartu, 2008, lk 19-28.

Allikas: http://eestimeel.blogspot.com/2014/11/poolsajandi-protestid.html

Ruuben Kaalep: Euroopa Liit ei saa toimida mitteeurooplastega täidetud riikides

Ruuben Kaalep, EKRE juhatuse liige

Toimetas: Ragnar Teeveer

Foto on illustratiivne: Andres Putting

Pilk Euroopa demograafilisele kaardile veenab meid, et praegune liberaalne süsteem ei suuda parimagi tahtmise juures üle elada massiimmigratsiooni tagajärgedest tekkivaid raputusi. Euroopa Liit, mis on üles ehitatud eurooplaste heale koostöövaimule, ei saa toimida mitteeurooplastega täidetud riikides.

Siit edasi on stsenaariume kaks. Esimene, mida püüavad kultiveerida liberaalsed parteid, tähendab seni eksisteerivate institutsioonide alalhoidmist nii kaua kui võimalik. Lõuna-Euroopa majandusraskuste kinnitraageldamine kokkuhoiupoliitika abil lükkaks lõppmängu vaid edasi, isegi kui õnnestuks eurobürokraatiat tõesti vähendada ja säilitada Euroopas vabaturg. Lõpuks aga kriisid kuhjuvad ja algab varing.
Ka Euroopa Liidu reformimine ei lahendaks iseenesest demograafilisi probleeme. Kuni jätkub massiimmigratsioon, kukuvad sotsiaalsed struktuurid vältimatult kokku ja rahu asendub etniliste konfliktidega. Jah, mul on ajamasin tulevikku. Võtke lennukipilet Pariisi või Londonisse, kõndige läbi getode ja näete Euroopat aastal 2050.
Teine stsenaarium on Euroopa rahvuslike liikumiste pärusmaa. Kui kollaps on vältimatu, valmistuvad nemad häda kaela toonud poliitikutelt ja bürokraatidelt ohje üle võtma. See eeldab suurel määral loobumist liberaalsest ideoloogiast ja selja pööramist naiivsele progressiusule. Kui sa oled naarits, kelle mingid oma habitaadist välja söövad, pole mõtet halva asja juures head nägu teha.
Järgnevate mõttemallide muutmine on 21. sajandi inimesele kindlasti ebamugav. Kõigepealt tuleb loobuda igasugu egalitarismist, inimesed on erinevad ja konflikte väldib iseseisvate rahvusriikide olemasolu. Kord juba rahvusriigis, tuleb tõmmata selge piir ajas muutuvate tavade ja esivanematelt päritud pühade traditsioonide vahel.
Näiteks esindusdemokraatia on tõenäoliselt oma aja ära elanud ja tuleks asendada otsedemokraatiaga, millega paralleelselt tegutseb kohalik vaimne eliit. Lastele "Kalevipoja" ja "Kalevala" ümberjutustamine ning Eesti ajaloost ja vabadusvõitlusest rääkimine on aga ajatu tarvidus, mis annab uuele põlvkonnale sideme oma maa ja inimestega.
Eesti on vähemalt ühe soodumuse poolest muust Euroopast kõvasti ees: rahvuse ja kultuuri säilitamisele ei julge siin avalikult keegi vastu vaielda ja isegi sotsid loodavad teenida plusspunkte Eesti mineviku suurkujude valimiskampaaniasse rakendamisega. Pilt on aga hädisem, teades, et ükski neljast parlamendiparteist ei ole ise oma maailmavaate peremees, vaid kõik lähtuvad suuremal või vähemal määral just läänes troonivast liberaalsest ideoloogiast.
Kuna ainult rahvuskonservatiivid julgevad peamistele Lääne dogmadele vastu vaielda, on meie võimuletulek pärast liberalismi hävingut küllaltki kindel. Teiste parteide puhul ei ole mõeldav kiire kohandumine traditsioonilise ja antiegalitaarse mõtteviisiga. Teisisõnu: kes kujutaks ette feminismikommuuni "Virginia Woolf sind ei karda" aktiviste raamatukogudes lappamas 1930ndate vabadussõjalaste pamflette, et uue dominantse maailmavaate fanaatilisteks propageerijateks saada?
Kõige parem on, kui konservatiivne erakond on võimule tõustes suurepäraselt organiseeritud poliitiline jõud, mis koondab endas kogu tulevast Eesti eliiti. Ilma selleta leiaks Eesti liberaalide apokalüpsise käigus end võimuvaakumist, mida saaks ära kasutada nii tõusev oht idast kui ka selleks ajaks üle Euroopa möllavad külalised lõunast. Selles olukorras tuleb kiiresti immigrantidele piirid sulgeda ja panna allesjäänud majandus ning kultuur Eesti rahvastiku taastootmiseks tööle.
Rahvuskonservatiivid mõtlevad pikas perspektiivis. Kui me tahame oma rahvust ja selle kaudu Euroopa mitmekesisust säilitada, siis teist teed ei ole. Ja et me suudaks olla õigel ajal õiges kohas, on meie seltskonda vaja veel kultuuritegelasi, veel äriinimesi, veel noori aktiviste, veel vanu nupumehi. Öelgem lahti liberaalsetest dogmadest, võtkem vastu esivanemate tarkus, päästkem koos Eesti. On aeg sellega juba täna algust teha.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress  http://rahvahaal.delfi.ee/archive/article.php?id=70270111

esmaspäev, 1. detsember 2014

Moslemite kuritegelikud jõugud on võtnud Rootsis 55 piirkonda oma kontrolli alla!

Mõni sõna vekslitest, vekseldamisest ja sellest, miks see on nii ettevõtja kui tarbija jaoks kasulik

Tartu Hoiu-laenuühistu võttis 1. detsembril 2011 maksevahendina kasutusele Eesti veksli, mida ühistu liikmed saavad lisaks eurodele kasutada omavahelistes arveldustes. Vekslite eesmärk on suurendada Tartu Hoiu-laenuühistu liikmetevahelist kaubandust, muutes kaasliikmetelt kaupade ja teenuste ostmise soodsamaks kui äriajamise mitteliikmetega. Hetkel on kasutusele võetud 5-, 10- ja 50-ühikulised vekslite kupüürid.

Juhatus on tänulik vabatahtlike liikmete abile selgitustöö läbiviimisel

Eesti vekslid on seega ringluses olnud napilt kaks kuud. Sellest hoolimata käib vilgas töö vekslite kasutusala laiendamiseks. Juhatus viis 2012. aasta jaanuarikuu alguses internetis liikmete seas läbi küsitluse eesmärgiga saada liikmetelt lisasuuniseid, kes ja kus võiksid Eesti vekslid kasutusele võtta. Nimetatud üleskutset kordan ka praegu: kui kellelgi on soovitusi vekslite ringlusega seoses, andku sellest juhatusele teada. Internetiküsitluse ja nende ühistuliikmete abiga, kes on oma vabatahtlikku tööjõudu selgitustööks pakkunud, oleme astunud läbirääkimistesse hetkel juba paari-kolmekümne ettevõtjaga. Paljudega neist sõlmime lähiajal lepingud. Nende hulgas on väga mitmesuguse tegevusalaga ärisid: toidukaupadest ja riietest kuni küttepuude ning kivisöeni.

Tarbivate liikmete kasu seisneb suures püsisoodustuses

Ühistu liikmed saavad soetada Eesti veksleid hinnaga 1 veksliühik = 0.90 EUR, mis tähendab arveldamisel 10% soodustust ettevõtja juures. Kasutada saab veksleid Tartu Hoiu-laenuühistusse kuuluvate ettevõtete või eraisikutega äri ajades, kusjuures kauba või teenuse ostmisel on üks euro võrdne ühe veksliga (1 veksliühik = 1 EUR). Seega võimaldab vekslite kasutamine liikmele kaasliikmete ärides kõrge püsisoodustuse ning tagab tiheda ja vastastikku tulusa liikmetevahelise kaubanduse.

Ka ettevõtjad saavad vekslite aktsepteerimisest kasu

Kui ühistu liikmest ettevõtja juures on kaasliige kasutanud maksmisel veksleid, siis on ettevõtjal järgmised võimalused: kasutada vekslit endale vajalike kaupade-teenuste, tooraine või materjalide ostmiseks; hoiustada vekslid aastasel vekslihoiusel; vahetada vekslid Tartu Hoiu-laenuühistu kontorites eurode vastu. Ükskõik, millist viisi ettevõtja ei rakendaks, kasu on ta saanud kohe – tema juurde hakkab tänu vekseldamise võimaldamisele tulema järjest rohkem ühistu liikmeid, kes sellest ettevõtjast tõenäoliselt enne mitte midagi ei teadnud, kes tema juurde poleks seetõttu arvatavasti kunagi jõudnud ning kes suure tõenäosusega muutuvad nüüd tema lojaalseteks püsiklientideks. Nii ettevõtlusteoorias kui ka –praktikas on hästi teada fakt, et ustavate püsiklientide võitmine on iga ettevõtja raskeim ülesanne ning kulukaim väljaminek. Ühistu tuleb aga siin Eesti vekslitega appi.

Loomulikult nõuab iga uuendus, mis on sihitud paljustki tulevikukasule, teatavat ohvrimeelsust. Kui ma kirjutan ohvrimeelsusest, siis tean hästi, mida see sõna tähendab. Tartu Hoiu-laenuühistu tegevuses on see minu ja teiste juhatuse liikmete, kes tänasele ühistule alusepanijateks on olnud, jaoks tähendanud seda, et meie algusaastatel kõik ilma isikliku töötasuta ühistu kiirema arengu nimel töötasime. Me seadsime üldkasu enne omakasu, nagu ühistegevuse põhimõtted seda nõuavad. Lisaks pidime esimesel tegevusaastal ka asjaajamiseks vajalikud vahendid ning sõidurahad leidma oma isiklikust rahakotist. Aga me ei kurda selle üle, ammugi me ei uhkusta sellega, sest mina juhatuse esimehena ning minu kaastöölised, saame hästi aru, et ühtegi head tulemust ei saavuta ilma enne selle tulemuse nimel tõsiselt pingutamata. Siiras tahe ning tugev soov eesmärgipäraselt töötada on iga ettevõtmise eduvalem. Küllap iga õige ettevõtja ning töömees teab seda kõike juba isegi.

Seetõttu on minul võõrastav kuulda, et mõni ettevõtja, kellele olen teinud ettepaneku vekslite kasutusele võtmiseks, on öelnud, et ta pole praegu huvitatud, kuna ring on alles väga väike ja tal pole vekslitega midagi peale hakata – järelikult ei saa ta kohe sellest kasu ning sestap on tema äri jaoks vekseldamise aktsepteerimine mõttetu. (!) Mis küll oleks saanud kui ühistu asutajad oleksid nii mõelnud või mis küll saaks kui ühistuliikmete enamus täna nii mõtleks? Lihtne vastus on – ei saakski midagi. Lihtsalt kõik, mis kasulik, jääks teostamata!

On põhjust olla vekslite suhtes lootusrikas

Mida ütlen nendele ettevõtjatele, kes taoliselt reageerivad? Muretsemiseks pole põhjust ja seda täiesti objektiivsetel kaalutlustel. Tõsi, esialgu on veksleid aktsepteerivate ettevõtjate ring väike – aga kusagilt tuleb ju alustada ja päev-päevalt on ta suurem.

Aga ettevõtja kaotab 15% kui klientidelt saadud vekslid eurode vastu tagasi vahetab? Mitte tingimata. Kui ettevõtja ei saa klientidelt saadud veksleid kasutada kaasliikmetelt omakorda kaupade, teenuste, tooraine või materjalide ostmisel ning peab paljuks 15% mahaarvamist ümbervahetamisel, siis on tal võimalus hoiustada saadud vekslid Tartu Hoiu-laenuühistu aastasel vekslihoiusel. Hoiustatud veksleid on igal ajal võimalik hoiuselt välja võtta ning neid sobiva võimaluse tekkimisel kaubandustehingutes kasutada või siis tähtajal hoiuselt kursiga 1:1 eurodes vahetustasu kaotamata välja võtta.

Aga ikkagi – ettevõtja ei taha käivet aastaks kinni panna! Täiesti tõsi ja see, ega ka 15% ümbervahetustasu saamine, ei ole ühistu eesmärk. Vastupidi – me soovime kodumaist ettevõtlust ning selle käibekiirust vekslite kaasabil just elavdada Kuid tehkem vahet tänaste ja tulevaste mastaapide vahel ning ärgem unustagem meie praegust positsiooni ajateljel. Täna oleme vekslitega päris alguses – järelikult ei hakka mitte ühelegi ettevõtjale tulema veksleid ühes kuus sisse kümnetes tuhandetes või tuhandetes või isegi mitte sadades. Vekslite kuukäive kujuneb ettevõtja jaoks alguses suurusjärgus vaid mõned kümned. Kas ühes kuus, ütleme 20 eurolt 15% ehk 3 eurot järjest rohkemate uute lojaalsete püsiklientide võitmiseks, on tõesti nii suur kulu, et seda ei võiks iseenda kasuks ohverdada? Või kui see tõesti on palju, siis kas tõesti on palju hoiustada kuus 20 eurot, et see aasta pärast tagasi saada, kuid olla seejuures nii mõnegi ustava püsikunde võrra rikkam?

Aga mis saab siis kui ring laieneb ja vekslikäibed lähevad ettevõtja jaoks sadadesse ja tuhandetesse, siis ettevõtja ju ometi kaotab? Ei – jällegi tuleb protsessi vaadelda loogilises järgnevuses ajateljel. Kuna Tartu Hoiu-laenuühistu on selle endale eesmärgiks võtnud, siis vekslite ring kahtlemata laieneb ning vekslikäibed suurenevad – seda ju majanduse elavdamiseks vaja ongi! Kuid loogiline on, et ühes sellega suureneb ka vekslite kasutusala. See omakorda tähendab, et ettevõtja ei pea enam kartma, et ta peaks vekslite ümbervahetamisel eurodeks kaotama 15% või panema raha aastaks kinni. Vekslikäivete järk-järguline suurenemine saab olla põhjustatud ainult sellest, et vekslite kasutusvõimalused on avardunud ja sellega seoses leiab kogu vekslikäive ettevõtja jaoks kaasliikmete ärides rakenduse ilma midagi kaotamata. Ja kui ettevõtjal juhtub olema veel vajadus Tartu Hoiu-laenuühistu laenude või kindlustuse järgi, siis vekslitega on võimalik intressi- ja kindlustuskulud 10% ulatuses kohe väiksemaks muuta.

Ühenduses on jõud

Hirmud on sageli inimese arengut pidurdavaks jõuks. Hirm uuenduste ees on aga tõele au andes ebaratsionaalne. Läbi loogilise analüüsi tuleb hirm asendada kindla teadmisega – siis saavad ka langetavad otsused olla eesmärgile viivad ning õiged.

On päevselge, et kõik uuendused ei saa kõigile olla kasulikud ning kõikide uuendustega ei saa ega tohigi kaasa joosta. Kuid analüüsigem – kust tuleb hirm? Hirm tuleneb teadmatusest. Teadmatus tuleneb vähesest informeeritusest ning see omakorda tingib olematu või väga pinnapealse analüüsi. Ilma põhjaliku analüüsita ei ole aga võimalik vastu võtta ratsionaalseid otsuseid, sh. ei ole võimalik jõuda arusaamisele, kas pakutav uuendus on isikule kasuks või kahjuks. Soovitan seetõttu vekslite ja vekseldamise temaatika analüüsil lähtuda tänase ja homse reaalsuse asetamisest ajateljele, samuti soovitan võrrelda kaasnevaid kulusid oodatavate tuludega. Igal juhul on ühenduses jõud ning selle mõistust kasutaval kombel rakendamisel on võimalik saavutada tulemusi, millest mõned täna ehk unistadagi ei julge. Innustagu meid aga meie seni saavutatud eeskujulikud tulemused!

Andro Roos

Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees

Väljatõste: Ühistu vekslid juhatavad liikmed teineteisega koostööd tegema ning üksteise ettevõtmisi vastastikku soodustama.

Allikas: http://www.yhistupank.ee/files/%C3%9Chistuleht_jaanuar_2012.pdf

Leo Kunnas uues raamatus: Lääne-Euroopa peaks paigutama oma relvajõude Ida-Euroopasse

Leo Kunnas, reservkolonelleitnant ja kirjanik

www.DELFI.ee

Foto: Ilmar Saabas

Leo Kunnas kirjutab oma uues raamatus "Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II", et Eesti rahvuslikest huvidest lähtuvalt vajaksime sellist NATOT nagu Külma sõja ajal - hoolikalt koostatud ja läbiharjutatud operatiivplaanidega, arvukate ning kõrges valmisolekus väekontingentide ning suurte reservidega. Kunagi oli NATO just selline, liikmesriikide kaitsmiseks mõeldud ja sellele keskendunud sõjaline liit. Säärast NATOt pole kahjuks enam olemas. Asemel on allianss, mis on viimase poolteise aastakümne jooksul püüdnud transformeerida end sõdimisvõimeliseks kaugel väljaspool oma piire, jättes samal ajal nõrgemate ääreriikide kaitsmise unarusse.
NRFi ehk NATO Response Force'i kontseptsioon ilmselgelt ei toimi. Seoses alliansi Euroopa väejuhatuse heidutusmeetmetega ei saabunud Baltikumi ju mitte NRFi maakomponendi valmisolekuüksused, vaid hoopis USA 173. õhudessantbrigaadi võitlejad.
Kas selle põhjuseks on NRFi puudulik valmisolek? Või mõnede liitlasriikide soovimatus NRFi Venemaa naabruses rakendada?
Lääne-Euroopa „pidurid"
Venemaa-Ukraina sõjaga seonduv julgeolekuolukorra teravnemine on näidanud, et liitlasriikide tahe ja võime toimunule reageerida on väga erinevad. Mõni Lääne-Euroopa riik blokeerib ilmselgelt kogu alliansi ja ka Euroopa Liidu Venemaa suunalisi võimalikke ettevõtmisi.
USA reaktsioon on olnud kõige kindlameelsem. Ameerika Ühendriigid on saatnud igasse Balti riiki ja Poolasse kompanii suuruse maaväe üksuse. Ka Eesti õhuturbe küsimus on lõpuks saanud kümme aastat veninud lahenduse NATO õhuturbeoperatsiooni laiendamisega Ämari lennuväljale.
USA vägede saadavus on Eesti julgeoleku seisukohast võtmetähtsusega. Positiivne on, et Afganistani operatsioon hakkab lõpule jõudma, kuid islamiriigi ISi (Islamic State) pealetung Põhja-Iraagis ja Süürias hakkab nõudma järjest rohkem Ameerika Ühendriikide tähelepanu ning võib juba lähitulevikus vähendada USA vägede saadavust.
Külma sõja ajal ei kavatsenud NATO riigid ootama jääda, millal Nõukogude väed Lääne-Saksamaal asuvast ja lageda maastikuga nn Fulda august (Fulda Gap) läbi murravad või ammugi Atlandi ookeani äärde välja jõuavad, et siis kuidagiviisi juhtunule reageerima hakata. Lisaks USA vägedele olid alliansi toonase ääreriigi Lääne-Saksamaa territooriumile paigutatud ka Briti ja Prantsuse väekontingendid. Iga hetk oldi valmis agressiooni tõrjumiseks.
Heidutus-ennetus ausse!
Tollal järeleproovitud ennetamisprintsiip tuleks uuesti au sisse tõsta. Alliansi Lääne- ja Kesk-Euroopa tuumikriikidele tähendaks see osa oma relvajõudude paigutamist ääreriikide territooriumile.
Mida otsustati NATO Walesi tippkohtumisel? Kaks peamist otsust olid:
1. Peatada kaitsekulutuste vähendamine ning suurendada neid järgmise kümne aasta jooksul 2 protsendini liikmesriikide SKTst.
2. Tõhustada kiirreageerimisvõimet, lühendada reageerimisaega ning moodustada diviisisuurune kiirreageerimisüksus.
Kas Walesi tippkohtumise otsused vastavad muutunud julgeolekuolukorrale ning suudavad vastata väljakutsele, mille Putini režiim on NATOle esitanud? Paraku ei suuda. Need vastused ei ohjelda Putinit. Need ei tekita vastukaalu. Vastupidi, need julgustavad teda.
Putinit ohjeldaks ainult ennetamisprintsiibi rakendamine. Praegu ollakse NATOs sellest veel kaugel.


  See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress  http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=70250475

________________

Leo Kunnas kirjutab, et NATO on nuutunud, sellest lugege ka SIIT. M.I.

Make Money at : http://bit.ly/copy_win

Leo Kunnas kirjutab, et NATO on muutunud, sellest lugege ka SIIT.

Leo Kunnas kirjutab, et NATO on nuutunud, sellest lugege ka SIIT. M.I.

Make Money at : http://bit.ly/copy_win

pühapäev, 30. november 2014

MATTI ILVES: EKRE ESIMENE KOMPROMISS

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on läinud esimisele tõsisele kompromissile seoses läbirääkimistega Kristiina Ojulandi loodud prteiga Rahva Ühstsuse Erakond. Millises küsimuses siis see järeleandmine on toimunud?

Ekrelased alles hiljuti vandusid lausa käsi Piiblil, et Riigikogusse saades nad teevad kõik, et tühistada kooseluseadus. Facebooki grupis "Kaitskem üheskoos perekonda" kirjutatakse: "Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) tõi avalikkuse ette oma platformi, mille keskseks märksõnaks on "On aeg!" ning milles lubatakse seista mh selle eest, et panna kooseluseadus rahvahääletusele. Varem on EKRE väitnud, et kavatseb seista praegusel kujul vastu võetud kooseluseaduse tühistamise eest."

Esmapilgul ei ole siin suurt vahet, kas tühistada Riigikogus kooseluseadus või panna see hoopis rahvahääletusele ja selgitada välja rahva tegelik tahe, ning lükata see nii tagasi. Tegelikult vahe on hiigelsuur! Demokraatlikus ja kallutamata ajakirjandusega riigis oleks loomulikult parem panna seadus referendumile, seda aga mitte peaeguses Eestis.
Mäletame hästi, millist survet avaldas massimeedia Riigikogu liikmetele ja inimestele, et kallutada neid positiivsele suhtumisele kooseluseaduse suhtes. Kui tõesti peaks tulema rahvahääletus, siis surve veelgi süveneks ja propagandat teostataks ilmeselt juba Euroopa Liidu poolt eraldatud suurte rahadega, täpselt nii, nagu oli ELi astumise refenendumi puhul ja tõenäoliselt saavutatakse ka "positiivne" tulemus.

EKRE pidi minema kompromissile, sest Ojuland on ju rahvusvaheliselt tuntud homoaktivist, kes juba 2012. aastal kirjutas alla Euroopa Parlamendi "homoõiguste" deklaratasioonile ja kuulus isegi Euroopa Parlamendi LGBT (lespid, geid, biseksuaalid ja transseksuaalid) intergrupi koosseisu.
Nõnda edaspidi koostööd tehes jääb EKRE programmist ja ideaalidest väga vähe järele, eriti veel siis, kui saadakse Riigikogusse ning minnakse väiksema vennana koalitsioonivalitsusse. Praegu selleks küll veel suurt lootust pole, sest viimase 2. kuu EMORi arvamusuuringud näitavad EKRE toetust elanikkonna hulgas: oktoobris - 3% ja novemris - 2% ning RÜE: 0% ja 1%.
______________
P.S. Täna tuli uudis, mida oligi oodata, sest kõik parlamendivälised erakonnad olid EKRE juhtkonna lahkest pakkumisest - minna valimistele ühise nimekirjaga juba varem loobunud: http://poliitika.postimees.ee/3010841/ojuland-ekre-nimekirjas-osalemine-paneks-meid-rumalasse-olukorda
Vastupidiselt erakonna liidrite arvamusele, tuli selline RÜE samm tervikuna EKRE mainele viad kasuks, aga valus hoop erakonna usaldusväärsusele rahvuslaste silmis on siiski juba antud.

Head uudised!

Mul on hea meel teatada Teile kahest olulisest uudisest.

Esiteks, saime paari päeva eest rõõmustava teate, kui meile laekus kiri, milles anti teada, et SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on valitud Aadu Luukase missioonipreemia nominentide hulka (vt lähemalt siit ). 3. detsembril oleme oodatud Kadrioru lossis toimuvale vastuvõtule, kus tehakse teatavaks ka selle aasta laureaat ehk peapreemia saaja. Loomulikult oleme sellise tunnustuse eest tänulikud!

Teiseks, Pressinõukogu tegi sel nädalal pärast rohkem kui kaks kuud väldanud menetlust avalikult teatavaks oma väga olulise otsuse (vt siit ja siit ), et Eesti Päevaleht, Delfi ja Eesti Rahvusringhääling (ERR) rikkusid mitmeid ajakirjanduseetika põhimõtteid, levitades suvel alusetuid kuuldusi, nagu oleks meie sihtasutusel mingid varjatud suhted vene võimuringkondadega ja nagu istuks me nendega "ühes paadis".

Pressinõukogu langetas oma otsuse meie põhjaliku kaebuse peale, mille andsime sisse juba 17. septembril ning mille koostamiseks nägime palju vaeva. Pressinõukogu otsus oli ühemõtteline:

“Eesti Päevaleht ja Delfi rikkusid ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.11., mis näeb ette, et pealkirjad ei või auditooriumi eksitada. Pressinõukogu hinnangul eksitab lugejaid Päevalehes, lehe veebis ja Delfis 24. juulil ilmunud artikli „Vooglaiu sihtasutuse nõukogu liikmed istuvad ühes paadis Jakuniniga“ pealkiri. /…/

Samuti rikkusid Päevaleht ja Delfi ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.2., mis näeb ette, et konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled. Pressinõukogu hinnangul oli antud teema vaid Päevalehele teada ja seega ei olnud tegemist ajakriitilise materjaliga, et see ilma Varro Vooglaiu kommentaarita avaldada.”

Pressinõukogu otsuse olid sunnitud avaldama nii Eesti Päevaleht (vt siit ) kui ka ERR (vt siit ), olgugi, et seda tehti nii vähe tähelepanu pälvival viisil kui võimalik. Omamoodi kõnekas on ka see, et ülejäänud meedia ei ole uudisest üldse välja teinud ega maini seda poole sõnagagi, olgugi, et suvel, kui meie suhtes laimukampaania käivitati, kajastasid seda mitmed väljaanded suure õhinaga.

Kuigi Pressinõukogu otsusega on leidnud selgelt kinnitust, et Eesti Päevalehe poolt meie vastu avalikkuse ette paisatud süüdistused ja kahtlustused ei olnud põhjendatud, on isegi mitmed poliitikud aidanud luua vastupidist kuvandit.
Heaks näiteks on selles osas riigikogu liikme Olga Sõtniku häbiväärne käitumine parlamendi 7. oktoobri istungil, mida saate vaadata alltoodud videost.

Pidades silmas, et meie vastu esitatud alusetuid süüdistusi ja kahtlustusi on aidanud levitada isegi president Toomas Hendrik Ilves, on meie sihtasutuse mainele selle kõigega kindlasti palju kahju tehtud – ilmselt paljud inimesed on jäänud laimavaid väiteid uskuma. See on järjekordne näide selle kohta, milliseks on meie ühiskondlik olukord kujunenud — meedia laimab pahatahtlikul ja alatul moel valitsusest sõltumatut kodanikuühendust, kuid vastutust ei võta keegi. Ei Eesti Päevalehe ega ka ERR-i juhtkonnast ei ole keegi meie ees laimavate väidete levitamise pärast vabandanud. Aga vähemalt oleme meie ise astunud võimalikud sammud oma hea nime eest seismiseks ja saavutanud selle osas Pressinõukogu otsuste näol ka tulemuse.

Tänan Teid jätkuvalt usalduse ja toetuse eest!
Siiralt tervitades,
Varro Vooglaid SAPTK juhatuse esimees

Kaitskem üheskoos perekonda: Soomes võeti kooseluseadus vastu 2002. aastal...

Soomes võeti kooseluseadus vastu 2002. aastal ning siis räägiti samuti, et sel ei ole midagi pistmist abielu tähenduse ümberkirjutamise ja nn homoabielu seadustamisega. Eile jõudis aga asi selleni, milleni kooseluseaduse vms nimega homopartnerlusseaduse vastuvõtmine on viinud ka paljud teised riigid – parlament kiitis heaks ka nn homoabielu seadustamise.