SKPst, riigieelarvest, töö vormidest ja maksustamisest

Teeme käesolevas Ühistulehe numbris läbi väikese mõttemängu, võttes aluseks artikli kõrval oleva pildi kartulite tekkimisest ja nende hilisemast jaotumisest. Oletame, et see hüpoteetiline ühiskond arveldab kartulites ja rahaühikuks ongi lihtsalt üks kartul. Oletame ka, et ühiskonna maksumäär on 50%, kusjuures teeme lihtsustava täienduse, et maksu võtab riigieelarve täisühikutes ja iseenda kasuks.

Analüüs

Jooniselt näeme, et ainus isik, kes tegeleb tootliku tööga (toodab mingi käega katsutava väärtuse) on Aadu, kes on kasvatanud 8 kartulit. Kuna maksukoormus on 50%, võtab riik maksuna 4 kartulit endale. Riigieelarves on nüüd 4 kartulit ja Aadul on 4 kartulit.

Järgnevalt läheb Aadu raamatupidaja Peedu juurde, et too maksustamistehingu kirja paneks. Aadu ostab Peedult seega raamatupidamisteenust ning maksab selle eest talle järelejäänud 4 kartulit. Riigieelarve võtab Peedult 2 kartulit maksuks ning Peedule endale jääb alles 2 kartulit.

Edasi laseb Peedu Jaanil juukseid lõigata. Ta ostab 2 kartuli eest juukselõikusteenust. Paraku tuleb arvestada ka riigieelarve huvidega ning nii maksab Jaan ühe kartuli riigituludesse ja ühe kartuli jätab endale. Riigieelarves on nüüd juba 7 kartulit kaheksast.  

Kõige lõpuks läheb Jaan oma järele jäänud 1 kartuliga Jüri juurde ja laseb veidi arvutit seadistada. Jüri võtab selle teenuse eest 1 kartuli, mille ta ülesande eelduste kohaselt peab aga loovutama riigieelarvesse.

Tulemus

Aadu on teinud tootlikku tööd ning tootnud 8 kartulit, millest peaks loogiliselt võttes söönuks saama nii tema kui ka kõik teenuseosutajad. Nende 8 kartuli arvelt peab see ühiskond läbi riigieelarve suutma rahastada ka korraldatavat ühiselu. Selles võtmes on igati aktsepteeritav, et ühiskond teatud maksumäära kehtestanud on. Kuidas ja kas tuleks aga maksustada ühtemoodi nii tootlikku kui mittetootlikku tegevust on juba hoopis iseküsimus.

Jooniselt nähtub, et paraku viib tootliku ja mittetootliku tegevuse võrdsustamine ning nende võrdsetel alustel maksustamine olukorrani, kus toodetud kaheksa kartulit koguneb riigieelarvesse. Sellega saab vast selgeks, miks Euroopa riikide eelarvetes „toestuste“ ja „subsiidiumide“ read üha kasvavad. Samas, iga masinavärk, mis töötab, ka kulub. Mitu kartulit võiksid siis Jaan, Jüri, Aadu ja Peedu riiklike abirahadena tagasi oodata?

Ilmselt alla 8, sest ühelt poolt võib eeldada, et osa riigieelarve rahast kulub välispankadele intresside tasumiseks, teine osa aga andekatele ühiskonnajuhtidele palkade maksmiseks.

Panen siinkohal arutlusele kolm punkti ning esitan lugejatele küsimuse: kui suur on joonisel kujutatud ühiskonna SKP ning kui suureks kujuneb SKP ning riigieelarve pärast riigieelarvesse esimese hooga laekunud 8 kartuli kasutamist riigi Pealikule palga maksmiseks ning Pealiku makstud maksude arvelt saadud kartulite kasutamist riigi Pealiku Asetäitjale palga maksmiseks? Kas saadud tulemused tunduvad teile loogilised? Kiirematele vastajatele on ettenähtud auhind.

Andro Roos

Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees

Allikas: http://www.yhistupank.ee/files/Uhistuleht_aprill_2012.pdf

Read more...

Andres Herkel: 2014 - veel üks kaotatud aasta

Andres Herkel, Eesti Vabaerakonna esimees

www.DELFI.ee

Foto: Vallo Kruuser

2014. aasta ei muutnud Eesti poliitikas suurt midagi, kuid tõi senisest selgemini nähtavale riigis valitseva stagnatsiooni. Reformierakonna manöövrid peaministri ja koalitsioonipartneri vahetamisega olid eeskätt mõeldud selle varjamiseks.
Samas muutus julgeolek palju hapramaks. Nähtavale tulid mitmed nõrkused, näiteks piirivalve puhul. Sõjalise riigikaitse ja siseturvalisuse vajadusi ei saa ükski valitsus lähitulevikus eirata, kuid kust võtta raha?
Kui toome veel esile naabrite halvenenud majanduskeskkonna, meie endi vananemise, väheneva sündimuse ja väljarände, siis ei saa me tõeluse eest peitu pugeda. Ees seisavad rasked ajad. Vanaviisi me liugu lasta ei saa ega tohi.
Eeskätt peab seda taipama poliitiline eliit, ent see on mitmel põhjusel raske. Valijaile on illusioone müüdud ja seni edukalt. Meil on kujunenud silmakirjalikkuse kultuur, kus Riigikogu võtab vastu arengukavu, aga nende täitmine kuulub utoopia valda. Realistlikke ja karme samme on hoopis raskem pakkuda.
Tasahilju on siiski rääkima hakatud kestlikust kahanemisest ja riigireformi teemat ei õnnestu enam valimisdebattidest välja lülitada. Midagi on muuta vaja. Koostöö Kogu ettepanekud annavad omavalitsuste ja riigihalduse osas üsna selged piirjooned, mida ja kuidas teha.
Kuid kui selle asemel hakatakse rääkima Riigikogu suurusest ja vajadusest muuta Põhiseadust, siis on oht jäädagi kinnises ringis tammuma. Olen Vabaerakonda ehitades mitu korda põrkunud suhtumisega, mille võtab kokku lause: „Midagi ei saa tegema hakata enne, kui kõik on valmis!" Tahe muuta tegelikkust virtuaalselt ning alustada hooneehitust katusest on meil hästi levinud.
Paraku ei saa pikaajalist plaani ja kestlikke lahendusi niiviisi tagada. Me võime ju irooniliselt küsida, mis on Putini Venemaa pikaajaline plaan? See rong kihutab kuristikku. Aga seal ei saa ju meie sekkuda, me peame püstitama selle küsimuse enesekohaselt: „Mis on Eesti pikaajaline plaan?"
Kuni me riigireformi kallale ei asu ja kuni me ei võta maha ettevõtlikkust pärssivaid tegureid, seni ei saa me rääkida tegelikest muutustest. Küsimus ei ole üksnes väikevallale või -ettevõtjale üle jõu käivate kohustuste mahavõtmises, küsimus on mentaliteedis ja Eesti ühiskonna loovuses.
Vanasti pani tark piirivalvur vahel silma kinni, kui pudeli üleliigset viina üle toonud Vene kodanik vahele jäi, aga selle eest sai ta lojaalse infoallika teisel pool piiri toimuva kohta. Nüüd pole sellist piirivalvet ega luurevõimekust ning nööri mööda kõndiv ametnik silma kinni ei pigista. Ta ei saagi seda teha, ta kardab.
Meil tehakse bürokraatlikke, mitte poliitilisi ja strateegilisi otsuseid. Elame ajal, mil näiteks karmi keskkonnaalase ettekirjutusega saab sulgeda tehase. Ja seda regioonis, mis piirneb Venemaaga, mille elanikud vaatavad Vene telekanaleid ja mille stabiilsus peaks olema valitsuse esmane mure.
Üks mainekas jurist ütles hiljuti, et juriste ei tohiks riigijuhtimise juurde lasta. See oli kosutavalt enesekriitiline mõtteavaldus, aga ma arvan, et asi pole juristides, vaid üle normeerimises ning terve mõistuse ja otsustusjulguse defitsiidis, mida liigselt normeeritud õiguskeskkond tekitab.
Praegu võistlevad erakonnad väiksema sissetulekuga inimestele maksusoodustuse tegemises, mis on põhimõtteliselt õige samm - seda selge osutusega, et senine tulumaksu ühtlase alandamise poliitika vajab korrektiivi.
Hoopis raskem on aga leida vastust küsimusele, kuidas ettevõtlust ja eksporti turgutada. Põllumajanduspoliitika on meil soosinud suurtootmisi, mis aga näilise efektiivsuse juures tähendab maaperede kahanemist, inimeste koondumist Tallinna ning kasvavat väljarännet.
Mida siis teha? Ma ei jändaks Vabaerakonnaga, kui näeksin Riigikogu erakondades tahet neid probleeme lahendada. See eeldab laiemat rahvuslikku kokkulepet või vähemalt teovõimelist valitsust, mis püstitab ühised eesmärgid ja liigub nende saavutamise suunas kulutamata aega sisemiseks positsioonisõjaks.
Viimane õrn hõngus Eesti poliitika selgroost oli 2008. aastal, kui valitsus rakendas masu vastaseid meetmeid. Nii enne kui pärast seda on meil olnud suhteliselt vastutustundetu poliitika periood. Kõige ilmekamalt iseloomustab seda erakondade vaheline ja erakondade sisene laevade pommitamine iga uue haldusreformi katse põhjalaskmiseks.
Kui me praegu murrangut ei saavuta, siis jõuame hiljemalt 2020-ndate alguses olukorda, kus ühiskonna vananemine ja eurotoetuste vähenemine viib meid paratamatute ja seda valusamate sundkäikudeni. Seda näpp suus muretult oodata on sõge.  
Meil on nõrgad ja tänapäeva mõistes liiga väikesed omavalitsused, nõrk Riigikogu ja kesise koostöövõimega valitsus. Samas on meil ülemäära tugevad erakonnad, kes on märkamatult ise muutunud peamiseks arengupiduriks.
Nii mängib Eesti oma senist arenguedu järjest selgemini maha. Neil päevil saadame ära veel ühe kaotatud aasta. Küsimuste küsimus on see, kas suudame uuel aastal arengusuunda muuta või läheme „kindlalt edasi" - paraku küll vääramatu loojangu suunas.

See leht on trükitud EESTI PÄEVALEHE internetiväravast
Aadress http://epl.delfi.ee/archive/article.php?id=70451029 

Samas aga oli Herkel üks neist, kes kiitis Riigikogus heaks ESMi, video:
 

Read more...

MATTI ILVES: USA SÕJAKUULUTUS VENEMAALE?

President Obama allkirjastas seaduse HR 5859, mis annab USA-le laialdased volitused tegutsemiseks Ukrainas. Seadus oli eelnevalt heaks kiidetud nii kongessis kui ka senatis ja seda kongressis lausa ühehäälselt, ilma aruteluta, kuigi seadus sisaldab vastuolulisi sätteid.

Seadus HR 5859 ludab tegutseda majandusvaldkonnas eriti energiasektoris, et muuta Ukraina sõltumatuks Venemaa gaasist ning naftast ja erastada energiasektor. Siin saavad ameeriklased toetuda lausa enda inimesele, sest endine USA välisministeeriumi töötaja, nüüdne investeerimispankur Natalie A. Jaresko määrati Ukraina rahandusministriks. Kavatsetakse kulutada 50 000 000 $ Ameerika maksumaksja raha, et erastamist ette valmistada, võib ka arvata, millise riigi ärimehed saavad suurerastamises eelise.

Sõjalises valdkonnas lubab seadus anda Ukrainale sõjalist abi 350 000 000 $ eest, et osutada vastupanu Venemaa rünnakule. Eesmärgiks on viia Ukraina armee vastavusse NATO standarditega juba 2020. aastaks. Seda plaani toetab ka peaminister Arseni "Jaz" Yatsenyuk, kes on kasvatanud märkimisväärselt sõjalist eelarvet sotsiaalvaldkonna arvelt.

Ette on nähtud ka 60 miljonit dollarid Ukraina "demokraatia" toetuseks, sellest rahast toetatakse sobivaid  poliitilisi parteisid 20 000 000 $! Toetust makstakse ka sõbralikele meediaväljaannetele ja lubatakse  vähendada vene propaganda mõju Ukrainas.

Võib arvata, et Venemaale selline USA jõuline tegutsemine Ukrainas ei meeldi ja ei ole midagi imestada, kui seda võetakse sõjakuulutusena Venemaale, ka paljudes lääneriikides on seda nähtud just sellises võtmes.
Putin on juba öelnud, et NATO tegutsemine Venemaa piiridel ja Ida-Ukrainas kujutab tõsist ohtu ja peab olema valvel, samuti ta ütles: "Me kaitseme oma julgeolekut järjekindlalt ja jõuliselt."

Jääb vaid märkida, et liigutakse järjest lähemale suurele Euroopa sõjale.

Kasutatud allikas:
http://deutsche-wirtschafts-nachrichten.de/2014/12/20/hr-5859-ein-us-gesetz-wie-eine-kriegs-erklaerung-an-russland/

Read more...

Kõne Rootsi parlamendis

Read more...

KOOBAS: Noh, miks nüüd meedia vait oli?

Foto: Bild.de

Kui kusagil Euroopas toimub vasakliberaalide anti-rassimi, immigratsiooni pooldajate või omasooiharate protestimine, on koheselt sellest artikkel Delfis, Postimehes või Eesti Päevalehes, mis kõik esinavad samasugust maailmavaadet. Selle eesmärk on luua illusioon, nagu oleks kõikjal mujal “kõike salliv meeldiv ühiskond” ja Eestis vaid on selle dekadentsivastased justkui mahajäänud Nõukogude inimesed või koguni kapinatsid.
Ometi pole kõik sugugi nii “roosa” ja oma rahva ja tema kultuuriruumi säilimine ning kolmanda maailmaga  mitte üleujutamine läheb siiski inimestele korda.
Dresdenis marssis 15 000 sakslast islamiseerumise ja üha suureneva sisserände ja islamiseerumise vastu. Mõistagi vaikisid süsteemimeedia väljaanded selle kõik maha.
Asja taga on algsest põrandaliikumisest nüüd juba massiliikumiseks kasvav organisatsioon nimega PEGIDA ehk Patriotische Europäer gegen die Islamisierung des Abendlandes. Tõlkida võiks seda kui: Patriootilised eurooplased lääne kontinendi islamiseerumise vastu.
Kindlasti mõtlemisainet ka meie inimestele.
Loe täpsemalt: http://refugeeresettlementwatch.wordpress.com/2014/12/16/german-anti-muslim-demonstrations-drew-15000-yesterday-up-from-10000-last-week/

Allikas: http://koobas.net/2014/12/21/noh-miks-nuud-meedia-vait-oli/

Read more...

Pühapäevased pildid

Read more...

Kaitskem üheskoos perekonda: President Ilves ei pööranud oma aastalõpuintervjuus kuigivõrd tähelepanu Eesti ühiskonna probleemidele

Nagu mitmed vaatlejad on täheldanud, ei pööranud president Ilves oma aastalõpuintervjuus kuigivõrd tähelepanu Eesti ühiskonna probleemidele – nt laste vaesus, suur tööpuudus ja väljaränne, madal sündivus ja meid ähvardad demograafiline kriis, perekondade lagunemine ja sellest tulenev õnnetus, usaldamatus poliitilise juhtkonna suhtes, maapiirkondade kiratsemine, kohtusüsteemi ebaefektiivsus ja õigusabi kättesaamatus, politsei alarahastatus, sündimata laste massilime tapmine, alkoholism, meedia kallutatus jne – ega esitanud nägemust selle kohta, kuidas neid probleeme ületada.

Küll aga ei jätnud Ilves kasutamata võimalust hurjutada taas kord oma sadu tuhandeid kaasmaalasi, kes ei pea õigeks perekonna tähendust olemuslikult ümbermääratleda, sildistades neid sallimatuks: "Kas on väga tark hakata riigi sees pihta sallimatuse, eristamise, ühe grupi põlastamisega. Kas see on väga mõistlik? Mina olen kogu aeg väitnud, et on väga ebamõistlik hakata ütlema, et sina ei kõlba, sest sinul on niisugune arvamus, sina ei kõlba, sest sinul on selline sättumus..."

Ka oma jõuluõhtu sõnumis, mis Kaarli kirikus ette loeti, ei maininud Ilves sõnagi jõulude tähenduse kohta, ent samas pidas oluliseks peatuda taas kord sallivuse küsimusel: "Nii kutsungi meid kõiki pidama oluliseks tähelepanelikkust, hoolivust, sallivust ja usaldust üksteise ning oma riigi suhtes."

Enam ei möödu pea ühtegi riigipea ametlikku sõnavõttu ilma, et selles ei peatutaks sallivuse-teemal, nagu see oleks Eesti kõige põletavam probleem. Ühiskonna tegelikud mured näivad jäävat meie presidendile arusaamatuks või siis ei lähe need talle lihtsalt korda.
http://uudised.err.ee/v/arvamus/e797b555-a274-4779-b265-76cd9ea28c6b

Allikas: Facebook

Read more...

KOOBAS: Kus on lahendused?

Kui vaatasin hiljuti president Ilvese intervjuud saates “Välisilm” ei võinud see olla veel igavam. Meenusid Ansipi aegsed monoloogid vägeva kasvuga ülikiirest ja edukast majandusest, millele lisandus mingi tüüpiline häma sallivusest. Ei olnud ühtegi sõna riigi kõige põletavamatest probleemidest, mis on seotud paigal tammuva majanduse, välisinvestorite apaatsuse ja kahaneva rahvastikuga. Ei midagi sellest!
Samalaadset võime näha ka valitsevate Reformierakondlaste küsitlustest. Ei mingeid lahendusi peale tüüpilise pimeliberaali jutust kuidas turg end ise reguleerib.
Positiivsena võime tuua julgeoleku teema tõstatumise, mis veel aastaid kaks tagasi oli tundlik teema. Siiski tundub, et pealvooluparteidel pole peale sallivus ja homoõiguse populismi midagi pakkuda tegelike probleemidega tegelemiseks.
Mõningalist kaasamõtlemist neil teemadel pakub nii IRL oma madalapalgalistele suunatud väikese maksusoodusega kui ka parlamendiväline EKRE, kes mõlgutab mõtteid majanduse reorganiseerimisest. Eestlaste tagasirände soodustamiseks soovib EKRE luua Tagasirände Agentuuri, mis aitaks koju naasta soovivatel eestlastel tööd leida. Pole paha ka mõte vähendada kolmanda lapse saanud peredel kodulaenu. Vähemalt on mõeldud neil teemadel, mis põletavalt olulised.
Vaadates aga erakondade populaarsusuuringuid, on esikohal needsamad maksumaksja raha eest enim propagandat tegevad erakonnad. Seega on valijal kohus hakata küsima, kas ta on ikka tagasisaadavaga rahul ja tahab senist populismi ka järgmiseks neljaks aastaks.

Allikas: http://koobas.net/2014/12/27/kus-on-lahendused-2/

Read more...

Aeg iseseisvusdeklaratsiooniks?

Endine kaitsepolitsei ametnik on end avalikult vene televisooni kaudu süüdi tunnistanud oma kodumaa reetmises.
Sellegipoolest kehtiva seadusandluse kohaselt peab reedetud riik reetjat ülal pidama, sest on vaja kohtuotsust, et reedetud riik enam reetjat toetama ei peaks.
Pisut rumal olukord, kuid Eesti üldistele oludele äärmiselt iseloomulik.

Vene telesaates Eesti riigireetmist tunnistanud ja praegu Venemaal olev kapo endine ametnik Uno Puusepp saab Eesti riigilt edasi eripensioni, Eesti seadused aga ei sätesta eripensioni maksmise lõpetamist enne, kui isik on kohtus süüdi mõistetud. «On ainult kohtuotsuse jõustumisel eripensioni äravõtmine,» kinnitas sotsiaalkindlustusameti kommunikatsiooninõunik Elve Tonts.

Minu arvates on siin aga tegemist hoopis olulisema ja üldisema probleemistikuga.

Vähemalt viimased 10 aastat on sotsiaalmeedias üha intensiivsemalt kirutud ja vannutud Eesti seadusandluse hukkaminekut. Peamiseks probleemiks on ülereguleeritus, mistõttu ei ole enam võimalik normaalselt elada, kui sa pole just õigusteaduste või finantsteadmiste akadeemilise taustaga. Kui sul sellised teadmised puuduvad, siis on tõsine oht, et muutud kurjategijaks või seaduserikkujaks ka siis, kui enda asrvates (ja ka naabrite arvates) elad täiesti normaalset elu, järgides kombeid ja tavasid.

Ülaltoodud olukorra vältimiseks pead kindlasti omama perejuristi, pereraamatupidajat ja perearsti, vastasel juhul sured vanglas või südamerabandusse.
Ja kõik see ka maksab.

Ülereguleerituse kõrval on teiseks probleemiks kogu õigusloome sõnastuslik keerukus. Viidatud asjaolu esilekutsujaks on meeletu püüd võimalikult täpselt kõike lahti seletada. Sellise lähenemisprintsiibi peamiseks tulemuseks on jälle omakorda see, et laienevad hoopistükkis seadusandluse tõlgendamise võimalused, eeldused JOKK skeemideks.
Järgnevad võimalused pikkadeks kohtuprotsessideks kuni selleni välja, et õigusteoreetikud tõsise näoga arutavad eraldi seaduse vastuvõtmise vajadust, mille abil saaks seadusi tõlgendada.

Kolmandaks probleemiks on asjaolu, et Eesti pole oma otsustamistes isegi sisekombestiku osas, rääkimata rahvuslikke tavasid või elanike üldist soovi arvestavalt vaba, vaid peab täitma "kõrgemalt" (Brüsselist ...) tulevaid direktiive, mistõttu "välk suvalisest kohast ja arusaamatutel alustel" võib lajatada ka selgest taevast. Tegemist pole enam ammugi euroopaliku nn "majandusliiduga" vaid mingit laadi huvigruppide püüdlemisega uue inimese kasvatamise poole ning ajalooliselt kujunenud euroopaliku sotsiaalse süsteemi ümberhäälestamiseks.
Tõenäoliselt ma ei eksi, kui ütlen, et Euroopas toimub väga aktiivselt midagi, mis on ülimalt sarnane marksistlik-leninliku lähenemisega ühiskonna mõjutamisele ja muutmisele, kuid see midagi on valatud masside eksitamiseks tugevasse moodsasse sotsiaaldemokraatlikusse kastmesse. Märksõnadeks on nn empaatia ja sotsiaalsus, tagajärjeks totaalne riiklik kontroll masside üle ja üksikisiku abitus ja tähtsusetus.

Veel 30 aastat tagasi nimetati seda lihtsalt sotsialismiks.

Kõik eeltoodu kokkuvõttes eksitab inimesi, kallutab ühiskonna kõrvale loomuliku arengu teelt ning tekitab suure veelahkme tavapärase inimmõistmise ning valitsevate kihtide arusaama ja tahte vahele.

Varem või hiljem kutsub selline areng esile sotsiaalse plahvatuse. Lähipespektiivis ja täiesti tajutavalt aga on tuntav üldise turvatunde kadumine ning inimeste sisemine sotsiaalne paanika, sest ei saada aru, mis toimub.

Inimesed saavad üha rohkem aru vaid ühest kindlast asjast - valitsejate tegevus, mis võib ka baseeruda kehtivale seadusandlusele, on ebaloomulik, inimloomuse ja looduse vastane, ei vasta üldisele ootusele, -tahtele ega soodusta progressiivset arengut, kui viimase all silmas pidada ühiskonna, inimmõtte ning inimeste arenemist kooskõlas loodusseaduste ning tehnoloogiliste võimaluste mõistlikus koosluses.

Väheneb elanike turvatunne, kindlus homse päeva suhtes ning Euroopa kontekstis on äärmiselt hästi tajutav keskusest suunatav soov - arendada välja õpetatava abituse ühiskond, kus inimese endaga hakkamasaamine on tegelikkuses kui pahe või puue, sest perspektiivis peab inimene käima mööda nööri, järgima miljoneid reegleid, keelde ja käske, ega tohi mõeldagi ise oma mõistusega hakkamasaamisele (selline tegevus on heal juhul luksus, mis on kõrgesti maksustatav). Mass peab vonklema mööda kindlaid sotsiaalseid kanaleid, mööda ettekirjutatud radu ja pöördeid ning nende vajduste rahuldamine, -kord, -reeglistik peab olema viimse pulgani ette kirjutatud. Sellisel juhul on võimalik lähtuda riigikapitalistlikust (sotsialistlikust) plaanimajanduset, mõõdukast (sobivast) inflatsioonist, riigiametkonna ja panganduse katkematust koostööst, mis kõik omakorda hoiab üleval ja toidab ülibürokraatlikku masinavärki, ametkonda ja siseriiklikku (ka euroopaliitlikku) laenamissüsteemi ja rahatrükkimise (emiteerimise) masinat.

Tagasi kodumaale tulles aga on nii, et eeltoodu on põhjustanud täna Eestis valitseva olukorra, kus me ise ei valitse oma seadusandluse üle ja suundume üha hoogsamalt tagasi süsteemi, mille vastu astuvalt me möödunud sajandil laulva revolutsiooniga läksime.

Möödunud sajandi lõpus me soovisime olla iseisvad ja omada iseotsustamise õigust. Meie rahvale käis närvidele see, et pidime käima Moskvas nuruma kvoote viltidele või kinnitamas supiretsepte. Ja me hakkasime mässma. Katkes kord kannatus, olud olid soodsad ning me kuulutasime Eesti territooriumil meie enda seadused ülemuslikuks - taastasime iseseisvuse.

Täna me oleme olukorras, kus meile Euroopast õpetatakse (kuna me ise ei tea ju) arusaamasid, kuidas vaadat inimest, kuidas armastada ligimest, kes peaks meie arvates olema puudega inimene kuni selleni välja, kuidas peaksime makse koguma või millised peaksid olema palga regulatsiooni alused ning perekonna koosseis.

Aga äkki on hoopis aeg taas võtta vastu uuesti isesiesvusdeklaratsioon ja kuulutada Eesti sedaused Eesti territooriumil ülemuslikuks?

Paul Puustusmaa
Konservatiivne erakond.

Allikas:http://bhruzzland.balanss.ee/isamaa/ensv-ev/183-aeg-iseseisvusdeklaratsiooniks

Read more...

Rootsi endine ja näib, et häirega peaminister: Rootsi kuulub immigrantidele

Rootsi endine peaminister ja ametist lahkuv Moderaatide partei esimees Fredrik Reinfeldt murdis vahetult enne jõule vaikuse, kui kinnitas immigratsioonivastase erakonna Rootsi Demokraadid väiteid, et eelseisvad valimised kujunevad immigratsioonivalimisteks. Reinfeldt ütles, et Rootsi kuulub immigrantidele mitte rootslastele.
TV4-le antud küsitlemisel ütles Reinfeldt, et Rootsi piirid on tänaseks vaid kujutuslikud mitte tegelikud.
Ka meil on selliseid globaalkommunismi kütkeis elavaid poliitikuid. Reformarid plaanivad peale valimisi lubada topeltkodakondsust, mis on vaid üks samm kodakondsuspoliitika lahjendamisele. Sotside esimees on aga öelnud, et “Vajadusel võiks lubada tööjõudu kolmandatest riikidest.”
Jääb mulje nagu omad inimesed justkui majandusküüditatakse, et tuua asemele odavat kolmanda maailma tööjõudu.
Sallivus on koodsõna valgele genotsiidile.
Loe ka: http://speisa.com/modules/articles/index.php/item.576/former-swedish-pm-sweden-belongs-to-the-immigrants-not-the-swedes.html

Allikas: http://koobas.net/2014/12/26/rootsi-endine-ja-naib-et-hairega-peaminister-rootsi-kuulub-immigrantidele/

Read more...