Aeg iseseisvusdeklaratsiooniks?

Endine kaitsepolitsei ametnik on end avalikult vene televisooni kaudu süüdi tunnistanud oma kodumaa reetmises.
Sellegipoolest kehtiva seadusandluse kohaselt peab reedetud riik reetjat ülal pidama, sest on vaja kohtuotsust, et reedetud riik enam reetjat toetama ei peaks.
Pisut rumal olukord, kuid Eesti üldistele oludele äärmiselt iseloomulik.

Vene telesaates Eesti riigireetmist tunnistanud ja praegu Venemaal olev kapo endine ametnik Uno Puusepp saab Eesti riigilt edasi eripensioni, Eesti seadused aga ei sätesta eripensioni maksmise lõpetamist enne, kui isik on kohtus süüdi mõistetud. «On ainult kohtuotsuse jõustumisel eripensioni äravõtmine,» kinnitas sotsiaalkindlustusameti kommunikatsiooninõunik Elve Tonts.

Minu arvates on siin aga tegemist hoopis olulisema ja üldisema probleemistikuga.

Vähemalt viimased 10 aastat on sotsiaalmeedias üha intensiivsemalt kirutud ja vannutud Eesti seadusandluse hukkaminekut. Peamiseks probleemiks on ülereguleeritus, mistõttu ei ole enam võimalik normaalselt elada, kui sa pole just õigusteaduste või finantsteadmiste akadeemilise taustaga. Kui sul sellised teadmised puuduvad, siis on tõsine oht, et muutud kurjategijaks või seaduserikkujaks ka siis, kui enda asrvates (ja ka naabrite arvates) elad täiesti normaalset elu, järgides kombeid ja tavasid.

Ülaltoodud olukorra vältimiseks pead kindlasti omama perejuristi, pereraamatupidajat ja perearsti, vastasel juhul sured vanglas või südamerabandusse.
Ja kõik see ka maksab.

Ülereguleerituse kõrval on teiseks probleemiks kogu õigusloome sõnastuslik keerukus. Viidatud asjaolu esilekutsujaks on meeletu püüd võimalikult täpselt kõike lahti seletada. Sellise lähenemisprintsiibi peamiseks tulemuseks on jälle omakorda see, et laienevad hoopistükkis seadusandluse tõlgendamise võimalused, eeldused JOKK skeemideks.
Järgnevad võimalused pikkadeks kohtuprotsessideks kuni selleni välja, et õigusteoreetikud tõsise näoga arutavad eraldi seaduse vastuvõtmise vajadust, mille abil saaks seadusi tõlgendada.

Kolmandaks probleemiks on asjaolu, et Eesti pole oma otsustamistes isegi sisekombestiku osas, rääkimata rahvuslikke tavasid või elanike üldist soovi arvestavalt vaba, vaid peab täitma "kõrgemalt" (Brüsselist ...) tulevaid direktiive, mistõttu "välk suvalisest kohast ja arusaamatutel alustel" võib lajatada ka selgest taevast. Tegemist pole enam ammugi euroopaliku nn "majandusliiduga" vaid mingit laadi huvigruppide püüdlemisega uue inimese kasvatamise poole ning ajalooliselt kujunenud euroopaliku sotsiaalse süsteemi ümberhäälestamiseks.
Tõenäoliselt ma ei eksi, kui ütlen, et Euroopas toimub väga aktiivselt midagi, mis on ülimalt sarnane marksistlik-leninliku lähenemisega ühiskonna mõjutamisele ja muutmisele, kuid see midagi on valatud masside eksitamiseks tugevasse moodsasse sotsiaaldemokraatlikusse kastmesse. Märksõnadeks on nn empaatia ja sotsiaalsus, tagajärjeks totaalne riiklik kontroll masside üle ja üksikisiku abitus ja tähtsusetus.

Veel 30 aastat tagasi nimetati seda lihtsalt sotsialismiks.

Kõik eeltoodu kokkuvõttes eksitab inimesi, kallutab ühiskonna kõrvale loomuliku arengu teelt ning tekitab suure veelahkme tavapärase inimmõistmise ning valitsevate kihtide arusaama ja tahte vahele.

Varem või hiljem kutsub selline areng esile sotsiaalse plahvatuse. Lähipespektiivis ja täiesti tajutavalt aga on tuntav üldise turvatunde kadumine ning inimeste sisemine sotsiaalne paanika, sest ei saada aru, mis toimub.

Inimesed saavad üha rohkem aru vaid ühest kindlast asjast - valitsejate tegevus, mis võib ka baseeruda kehtivale seadusandlusele, on ebaloomulik, inimloomuse ja looduse vastane, ei vasta üldisele ootusele, -tahtele ega soodusta progressiivset arengut, kui viimase all silmas pidada ühiskonna, inimmõtte ning inimeste arenemist kooskõlas loodusseaduste ning tehnoloogiliste võimaluste mõistlikus koosluses.

Väheneb elanike turvatunne, kindlus homse päeva suhtes ning Euroopa kontekstis on äärmiselt hästi tajutav keskusest suunatav soov - arendada välja õpetatava abituse ühiskond, kus inimese endaga hakkamasaamine on tegelikkuses kui pahe või puue, sest perspektiivis peab inimene käima mööda nööri, järgima miljoneid reegleid, keelde ja käske, ega tohi mõeldagi ise oma mõistusega hakkamasaamisele (selline tegevus on heal juhul luksus, mis on kõrgesti maksustatav). Mass peab vonklema mööda kindlaid sotsiaalseid kanaleid, mööda ettekirjutatud radu ja pöördeid ning nende vajduste rahuldamine, -kord, -reeglistik peab olema viimse pulgani ette kirjutatud. Sellisel juhul on võimalik lähtuda riigikapitalistlikust (sotsialistlikust) plaanimajanduset, mõõdukast (sobivast) inflatsioonist, riigiametkonna ja panganduse katkematust koostööst, mis kõik omakorda hoiab üleval ja toidab ülibürokraatlikku masinavärki, ametkonda ja siseriiklikku (ka euroopaliitlikku) laenamissüsteemi ja rahatrükkimise (emiteerimise) masinat.

Tagasi kodumaale tulles aga on nii, et eeltoodu on põhjustanud täna Eestis valitseva olukorra, kus me ise ei valitse oma seadusandluse üle ja suundume üha hoogsamalt tagasi süsteemi, mille vastu astuvalt me möödunud sajandil laulva revolutsiooniga läksime.

Möödunud sajandi lõpus me soovisime olla iseisvad ja omada iseotsustamise õigust. Meie rahvale käis närvidele see, et pidime käima Moskvas nuruma kvoote viltidele või kinnitamas supiretsepte. Ja me hakkasime mässma. Katkes kord kannatus, olud olid soodsad ning me kuulutasime Eesti territooriumil meie enda seadused ülemuslikuks - taastasime iseseisvuse.

Täna me oleme olukorras, kus meile Euroopast õpetatakse (kuna me ise ei tea ju) arusaamasid, kuidas vaadat inimest, kuidas armastada ligimest, kes peaks meie arvates olema puudega inimene kuni selleni välja, kuidas peaksime makse koguma või millised peaksid olema palga regulatsiooni alused ning perekonna koosseis.

Aga äkki on hoopis aeg taas võtta vastu uuesti isesiesvusdeklaratsioon ja kuulutada Eesti sedaused Eesti territooriumil ülemuslikuks?

Paul Puustusmaa
Konservatiivne erakond.

Allikas:http://bhruzzland.balanss.ee/isamaa/ensv-ev/183-aeg-iseseisvusdeklaratsiooniks