KÄRT MERE: «Meil räägitakse, et Eestis on väike iive. Meil võib viis
tuhat last aastas sündida. Kui nad lõpuks siit minema lähevad või ennast
surnuks joovad, mis sellest kasu on. Me peame aitama neil kasvada, kes
meil olemas on.»
Kujutage
ette, et Rapla maakond on inimtühi või tervel Saaremaal ei ole ühtki
hinge. Mõlemas elab umbes 35 000 inimest. Nii palju on täies elujõus
noori taasiseseisvunud Eestis surnud vaesuse ja raske elu tagajärjel,
väidab lastekaitsespetsialist.
Eesti
meedia kajastas reedel, 9. septembril Tervise Arengu Instituudi (TAI)
uurimust, mis kinnitas, et majanduspõhjustel tühja kõhtu kannatavate
laste arv on kasvanud – 2006. aasta uuringu järgi oli neid 11,1%, 2010.
aastal 15,7%.
Esmaspäeval saatis TAI avalike suhete nõunik laiali pressiteate, milles teatas, et uudis nälgivatest koolilastest on liialdatud.
Ametnikud kardavad vaesusest rääkida
"Asi
on hullem veel. Ja kõige hullem selle juures on see, et need, kes
peaksid tahtma teada, kui hull see on, pole piisavalt aktiivsed," ütleb
lastekaitsespetsialist Kärt Mere ja viitab otseselt valitsusele. "Riik
ei taha teada ja teadlikult jätab mulje, et kõik on väga hästi. See
näitab ainult tohutut rumalust. Eesti on nagu väike tubli puudel, kes
liputab saba ja hüppab aina kõrgemale, mida kõrgemale maiust tõsta."
Mere
on EAPNi (European Anti Poverty Network) Eesti juhatuse liige, EAPN
võitleb vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega. Mere sõnul on Eestis hulk
inimesi, kes teavad või peaksid teadma täpselt probleemseid perekondi –
õpetajad, perearstid, sotsiaaltöötajad, lastekaitsjad, pangad. Probleem
on selles, et neilt ei küsita ja ise nad ei räägi. "Meil on pered, kes
saavad toimetulekutoetust ja kui neis peredes on lapsed, saab neid
peresid küsitleda. Järgmine seltskond on inimesed, kes on laenu- ja
liisinguorjuses. Klassijuhataja on see inimene, kes teab täpselt,
missugused lapsed tema klassis käivad." Mere on kindel, et suudame
andmed koguda ja pildi selgeks teha, kui palju on neid lapsi, kes
lähevad tühja kõhuga magama; kui palju on neid, kes ei saa minna ühtegi
huviringi, ja neid, kes jäänud ilma vanemliku hoolitsuseta. "Tundub
praegu, et valmisolekut ega soovi teada, missugune olukord tegelikult
Eesti laste hulgas valitseb, ei ole."
SOS
Lasteküla Eesti Ühingu peretugevdamise programmi juht Kalle Laane räägib
veel ühest probleemist, miks lood raskustes lastest edasi ei jõua.
"Õpetaja ja sotsiaaltöötaja tavaliselt ei räägi. Väga paljud teised
kutsetöötajad, kes asjadest teavad, ei räägi, sest paljud kardavad oma
töökohta kaotada. Ma tean, et Eesti sotsiaaltöötajad on enamasti nii ära
hirmutatud, et panevad selle rahumeeli kõrvale. See on fenomen, mida
peaks uurima. Kui see jääbki niiviisi, siis me ei saa kunagi teada,
kuidas asjad tegelikult on."
Ka
õiguskantsleri büroo on pööranud tähelepanu, et inimestel on kohustus
teavitada hädasolevast lapsest. On rõhutatud, et see ei pea olema
veendunud teadmine, piisab sellest, kui on kahtlus. "Nõrk koht on see,
et inimesed teatavad, aga mis edasi saab?" kahtlustab Mere, et ametnikel
jääb töö tegemata. Sama meelt on Laane. "Kui paljud teatavad, ja mis
siis juhtub – selle üle pole kontrolli," ütleb Laane ja juhib
tähelepanu, et lastekaitseseaduses on punkt: iga täiskasvanud inimene on
kohustatud teatama omavalitsusele lapsest, kes on raskes seisus.
Mere
teab, et ka toetusmahte on jõudsalt kärbitud. "Väga paljud
sotsiaaltöötajad teevad oma tööd südamega, aga kui pole raha ega
võimalusi, siis nad üle oma varju hüpata ei saa. Toetuste maht on ette
antud. Ta peab otsustama, kellele saab toetust anda ja kellele mitte. Ja
küsimus võib olla ühes euros või pihutäies sentides, mis lahterdab
inimese: sinule anname ja sinule me ei saa anda. Mere meelest ei nõuaks
palju raha, et igale lapsele ühe tasuta huviringi tagada.
Arengukava ja töö-pakkumine pole võluvits
Laane
ütleb, et ametnikud räägivad arengukavadest, mis imeväel mured
kaotavad. "Meil on rahvastiku tervise arengukava, vägivalla ennetamise
arengukava, kuritegevuse ennetamise arengukava, laste- ja perede
arengukava. Osal neist on ka rakenduse kava, mis näitab, kust raha
saadakse, kes ja millal teeb. Julgen arvata, et need rakenduskavad on
rakendamata ja arengukavad on ilusad, aga nende funktsioon ei ole olla
ministeeriumis riiulil."
Mere meenutab, et
Eesti on lubanud 10 aastaga viia vaesusest välja 49 500 inimest. Aeg
jookseb, aga keegi ei räägi, kuidas see läheb. "See on lubadus, mille
riik on välja käinud, aga sellest ei kuule me mitte midagi."
Mere
sõnul ei ole tööpakkumine ainus viis vaesusest pääseda. "Poliitikud
eelistavad uskuda, et töö on ainus imeline võluvits, mis vaesuse
seljatab, aga lastel pole aega oodata. Ka buumi ajal, kui tööd pakuti
rohkem, kui inimesed teha jõudsid, ei kadunud vaesus kuhugi. See on
suhtumise asi, mis puudutab Ida-Virumaad. Kui meil kasvab jälle üles üks
põlvkond lapsi, kes pole oma elus mitte midagi muud näinud, kui
majaesist tolmust kõnniteed, kui nad on olnud makaroni-, kartuli- ja
leivadieedil ja läinud vahel tühja kõhuga magama. Nad ei käi lasteaias,
langevad koolist välja, ei õpi eesti keelt ära, siis me ise toodame
praegusel kujul jätkuvat Ida-Virumaad. Ma ei suuda mitte kuidagi mõista,
mismoodi me saame lihtsalt ühe linnatäie lapsi visata üle parda ja
sildistada, et nad ongi niisugused ja me lepime sellega, et neist
kasvavad samasugused inimesed, nagu nende vanemad, kes laias laastus on
Eesti vabariigile vastuvõetamatud."
35 000 surma
Laane
sõnul on Narvas toimetulekutoetuste väljamaksmine kasvanud kolme
aastaga 430%. "Meil levitatakse läbimõeldult ideoloogiat, et kui
kellelegi midagi anda, siis see on nagu teki enda peale tõmbamise
põhimõte – keegi jääb siis paljaks. Kui hakata abistama neid, kes elavad
kehvemini, siis keegi jääb millestki ilma. Aga kui ei taheta anda
ennetustöösse raha, siis pärast ehitatakse vanglaid juurde, mis on
kaugelt kallim," ütleb Laane. 1000kohaline Viru vangla läks maksma 1,2
miljardit krooni. 350 õpilasele ja 120 lasteaialapsele ehitatud Viimsi
lasteaed-algkool läks maksma 130 miljonit krooni. "Vaesus loob riski,
kus inimesed on rohkem meeleheitel ja hakkavad otsima toimetulemiseks
variante, mida korralikud inimesed ei tee."
"35
000 surma," ütleb Mere ootamatult. "Taasiseseisvumisest alates stressi,
murede, mõnuainete tarbimise peale on kokku loetud 35 000 kaotatud
inimest ja seda mitte vanadussurmade läbi, need on inimesed oma parimas
elueas. See on see hind, mis me oleme pidanud maksma."
OECD
uuris mullu Eesti toetus- ja abistamissüsteeme ja jõudis järeldusele,
et ligi 50% toetusest läheb jõukamatele inimestele. "See on tänu
sellele, et meil antakse kulbiga kõigile ühtemoodi, selle asemel, et
muuta toetused vajaduspõhiseks." Mere võrdleb riiki perekonnaga – kui
peres on laps haige, siis ei ole loogiline, et isa läheb kallile
reisile. "Abi suunatakse sinna, kus seda tarvis on, aga riik
millegipärast nii ei käitu."
Mere teab, et
igal aastal on üha rohkem lapsi sattunud asendushooldusele. "On hästi
palju inimesi, kes on nii heitunud, et ei palugi abi. Ja on teine
seltskond, kes kardab sanktsioone. Nad on väga hirmunud ega lähe abi
otsima, sest arvavad, et elutingimused ja laste toidulaud hinnatakse
halvaks ja selle asemel, et toetada hakkamasaamist, on kõige lihtsam
viis lapsed peredest eraldada. Selle minu väite peale tõstavad kõik
lastekaitsjad häält, et nii me ei tee, aga reaalsus on midagi muud."
Samas
on lastekaitsjad tihti dilemma ees. "Võõrasisa kolgib last, kes ei ole
tema lihane laps. Lastekaitsetöötaja dilemma on see, et ära viiakse
vägivallatseja. Aga seal peres on palju teisi lapsi veel ja see mees on
ainus, kes töötab ja toob leiva lauale. Me viime isa minema, aga kogu
pere pöördub nüüd lapse vastu. Kui küsida lapse käest, mis edasi saab,
siis ta ütleb: ma kasvan iga päevaga suuremaks ja tugevamaks, varsti ma
saan talle vastu hakata. Mul on ainult mõni aasta kannatada.
See on Eesti reaalsus ja see on juhus, millest on lastekaitsetöötaja teadlik."
Laane
sõnul otsitakse lahendusi lastekaitselistele juhtumitele kaua.
"Sellistele juhtumitele lahenduse leidmine võtab väga palju aega. Mulle
on lastekaitsjad rääkinud juhtumist, kus üheksa aastat otsitakse
lahendust. Selle ajaga jõuavad lapsed suureks kasvada," ütleb Laane, et
teistes riikides leitakse lahendusi rutem.
Kas läheb paremaks?
"Mina
ei näe, et läheks paremaks," ütleb Mere otse. "Üks õpetaja rääkis
mulle, et üks tema klassi laps pihtis: igal õhtul, kui laud on kaetud ja
ma hakkan köögis sööma oma õhtust võileiba ja tassi teed jooma, siis mu
vanemad lähevad teise tuppa, sest nad ei suuda vaadata, et neile ei
jätku. Minu nimel pingutavad," räägib Mere ja ohkab sügavalt.
Mis saab kümne aasta pärast, kui kõik läheb samal viisil edasi? Mere ja Laane ütlevad nagu ühest suust – Eesti jookseb tühjaks.
"Me
oleme neist probleemidest rääkinud igal pool, kus vähegi võimalik,"
ütleb Mere, et neid lihtsalt ei kuulata. Vaesusest rääkides rikuvad nad
pildi edukast Eestist.
