MATTI ILVES: KIRI KULTUURIMINISTRILE

Tere lp. Indrek Saar!

"Vikerraadio" rääkis, et Pariisi veretöö taga olid pranslased, vaid ühe terroristi juurest leiti Süüria pass.
Minu küsimus on selles, et millal mustanahalistest (rahvakeeles neegritest) või araablastest saavad eestlased, kas siis, kui nad on saanud Eestis alalise elamisloa, või siis, kui nad on ära õppinud eesti keele?
Nüüd meil ei ole isegi ID-kaartidel ega passides märgitud rahvust.
Küsimus on tähtis seepärast, et käituda võimalikult poliitkorrektselt.

Vastust ootama jäädes ja lugupidamisega,
Matti Ilves

Vastus:

KULTUURIMINISTEERIUM

Matti Ilves
Teie:  15.11.2015
Meie: kuupäev digitaalallkirjas nr 1-7/212-2                

Lugupeetud Matti Ilves

Tänan Teid pöördumise eest. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 49 sätestab, et igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus.Eesti on ratifitseerinud vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni, mille artikkel 3 sätestab, et igal vähemusrahvusesse kuuluval isikul on õigus vabalt valida, kas ta soovib, et teda koheldakse vähemusrahvusesse kuuluvana, kusjuures sellisest valikust või valikuga seotud õiguste kasutamisest ei tulene sellele isikule mingit kahju.
Riikides kasutatakse rahvuse asemel inimese identiteedi määratlemisel sünniriiki ja kodakondsust, mitmetes Euroopa Liidu riikides ei koguta andmeid rahvastiku rahvusliku koosseisu kohta.

Viimase rahvaloenduse andmetel elab Eestis ligikaudu 190 rahvuse esindajaid. Inimese kodakondsus ei viita rahvuskuuluvusele ja seetõttu ei märgita ka ID-kaartidel ega passides rahvust.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Saar
__________
Saatsin siis ministrile naiivse ja eriti poliitkorrektse kirja. Põhiküsimusele ma vastust ei saanudki. Aga tean seda ise, kõiki inimesi, kellel on Eesti kodakonsus peab välis- ja meie meedia eestlasteks. Ega siis muidu ei räägita meie ajakirjanduses mustanahalistest eestlastest.

Mustanahalisi eestlasi aga sisuliselt ei saa olemas olla. Miks siis? Eestlaseks meie kultuuris saadakse sünnijärgselt, siis, kui lapse isa on eestlane (vaid juudid määrevad rahvust ema järgi). Vähemalt mul ei ole teada ühtegi juhtumit, kus tumedanahalise poja isa oleks eestlane. Tavaliselt abielluvad vaid naised neegritega.

Impeeriumides, nagu NSV Liit hägustati rahvuse mõistet ja inimene võis ise ütelda, millisesse rahvusesse ta kuulub, ilma, et tal isegi oleks tilkagi selle rahvuse verd kellena ta end määrab. Imperiaalses Euroopa Liidus pole rahvusel enam mingit tähtsust ja kõiki meie riigi kodakonseid nimetatakse nüüd tinglikult eestlasteks. Kui peaks läbi minema Euroopa födetatsiooni idee, siis kaovad ka eestlased ja usun, et meid kõiki hakatakse nimetama vaid eurooplasteks.

Aga üht-teist ma ministri vastusest teada ikka sain, "...mitmetes Euroopa Liidu riikides ei koguta andmeid rahvastiku rahvusliku koosseisu kohta." Vaat siis, mis meid ees ootab! Tõenäoliselt oli see viimane rahvaloendus, kus veel küsiti meie rahvust. Siin oleme me vanast EL-ist ikka väga "maha jäänud".

Kordan jälle, et viinane aeg on rahvusi ja nende kultuuri väljasuretavast Euroopa Liidust lahkuda.

Read more...

Kuhu oled jõudnud EESTI? - Einar Laigna ja Peeter Liiv (67min)

Published on Dec 26, 2015 Nii Mateeria kui Vaim, isegi tsivilisatsioonide ja rahvuste saatus kätkeb Saladusi – mida teravgi mõistus ei suuda lõpuni läbistada... Einar Laigna jagab Meiega Eesti arenemise lugu läbi sajandite, suuremas plaanis - päikesesüsteemi ja kosmiliste rütmide plaanis.
______________
Soovitan selle video vaadata kindlasti lõpuni, on väga hariv ja huvitv.
M.I.

Read more...

Tšehhi president nimetas põgeniketulva “organiseeritud sissetungiks”

Tšehhi president Miloš Zeman nimetas laupäeval põgeniketulva Euroopasse “organiseeritud sissetungiks”, lisades, et Süüriast ja Iraagist pärit noored mehed peaksid pühasõdalaste vastu “relvad haarama”.

“Olen sügavalt veendunud, et me seisame silmitsi organiseeritud sissetungiga, mitte põgenike spontaanse liikumisega,” ütles Zeman laupäeval avaldatud jõululäkituses tšehhi rahvale.
Tema sõnul on kaastunne “võimalik” nende põgenike suhtes, kes on vanad, haiged või lapsed, ent mitte noorte meeste vastu, kes peaksid tema hinnangul kodumaal pühasõdalastega võitlema.
“Enamik ebaseaduslikke migrante on hea tervise juures noored vallalised mehed. Mind paneb imestama, miks nad ei haara relvi, et võidelda oma riikide vabaduse eest äärmusrühmituse Islamiriik (IS) vastu,” ütles Tšehhi president.
Noorte meeste põgenemine Iraagist ja Süüriast vaid tugevdab IS-i, lisas ta.
Zeman võrdles põgenike olukorda tšehhidega, kes lahkusid natside okupatsiooni ajal aastatel 1939-1945 kodumaalt, et “võidelda oma riigi vabastamise nimel, mitte selleks, et saada Suurbritannialt sotsiaaltoetusi”.
Zeman on islami- ja migrantidevastaste avaldustega esinenud ka varem.
Hiljutisest küsitlustest selgus, et ligi 70 protsenti tšehhidest on vastu migrantide ja põgenike saabumisele riiki.
Tšehhi oli septembris üks neljast Euroopa Liidu liikmesriigist, kes hääletas Euroopa Komisjoni kohustuslike põgenikekvootide vastu.

UU/AFP/BNS
FOTO:  AP/SCANPIX

Allikas: http://uueduudised.ee/tsehhi-president-nimetas-pogeniketulva-organiseeritud-sissetungiks/

Read more...

Euroopa kaitsestruktuuride kaitsetusest

Alexander Blackmani toetajad nõuavad süüdimõistetud sõjaväelase vabastamist. Foto: Nick Ansell, PA/Scanpix

 
Alexander Blackmani juhtumi valguses kirjutab Roland Tõnisson, et Euroopa riikide kaitseväelased ei või iial olla kindlad, millal neist saavad kurjategijad, olgu lahinguolukorras või isegi rahuajal, kuid suuri otsuseid langetavad poliitikuid ei ähvarda miski.


Kui Saksa väed ületasid 1939. aasta 1. septembri hommikul Poola piiri, kajastas USA üks tuntumaid ajalehti seda pisikese nupukesega lehekülje alaservas. Põhitegijaks oli sel päeval New Yorgi osariigi kuberneri uute tennisekingade paar. Neist oli ka kena pilt ning juures teade tennisekingade hinnast.
Kui Briti merejalaväelane seersant Alexander Blackman kaks aastat tagasi kohtukulli ette astus, kajastas Eesti ajakirjandus seda lühikese uudisega Postimehes. Meie ajakirjandust võib mõista, sest seersant Blackman ei olnud telestaar, kelle uue soengu eksponeerimisega võiks klikke koguda. Ta ei olnud isegi mitte igav mitmetärni kindral, kelle tegemistest võiks siiski mingi uudise välja nuputada. Seersant Blackman oli lihtsalt üks militarist, külmavereline mõrtsukas, kes olukorda kasutades ära rahuldas oma tapahimu ning sai selle eest õiglase karistuse. Ja see oli talle paras, sest maailm ei pea oma kamaral kandma temasuguseid inimesi ning ühiskond ei pea tegema nii suuri kulutusi kaitsestruktuuridele ajal, mil doteerimist vajavad erinevad “pehmed” eluvaldkonnad.

2011. septembriks oli seersant Alexander Blackman teeninud relvajõududes 13 aastat, teenistus oli teda viinud Põhja-Iirimaale, Iraaki ja Afganistani. Nüüd oli ta missioonil Afganistanis Helmandis ja tema üksus otsis mässulisi, kes olid eelnevalt tapnud 23 britti ning riputanud nende kehaosi puuvõradele. Üksuse tegevust fikseerisid kiivrikaamerad. Britid leidsid kopterirünnakus surmavalt haavatud mässulise, kes hoidis veel enda käes Kalašnikovi ründerelva AK-47, viisid ta puude varju ning seal surmas Blackman ta püstolilasuga. Tehtu järel fikseerisid kaamerad ka tema sõnad relvakaaslastele: “See ei tohi siit edasi minna. Ma rikkusin ilmselgelt Genfi konventsiooni.”
Ajakirjandus ei rääkinud, mil moel jõudis salvestis õigusorganiteni ning millal algatati juurdlus. Küll toodi lugejateni ära süüdistuse seisukoht, mille kohaselt sooritas endine merejalaväelane Blackman mõrva, tappes endast mitte mingit ohtu kujutava vangi, ning kahjustas seega kogu Briti kaitsestruktuuride mainet. Praegu kannab süüdimõistetud seersant eluaegset vanglakaristust (õigusega taotleda kümne aasta möödudes armuandmist) koos kahe teenistuskaaslasega, kelle osalemise kohta kuriteos ei ole üldsust lähemalt valgustatud. Spekuleerin, et küsimus võib olla kuriteo varjamises ehk vastavate organite teavitamata jätmises, seega kaasosaliseks olemises.

Ehk ei oleks sellest mõtet rääkida, ent seersant Blackmaniga toimunu ei ole üksikjuhtum, mis ei peaks huvitama kedagi väljaspool Ühendkuningriigi piire. Siin ei ole ka tegemist kaitsestruktuuride toimimist reguleeriva tsiviilkontrolli töövõiduga, vaid näeme pesuehtsat näidet Euroopa kaitsetahte, kaitsesuutlikkuse ja poliitilise oskuse täielikust diletantsusest ja nende sümbioosist. Täiesti kohaseks väljendiks selle tsirkuse kirjeldamiseks oleks “kuritahtlik võhiklikkus”. Kui kriminaalõiguses ei ole teadmatus kergendavaks asjaoluks, siis poliitilises elus ei too see endaga kaasa praktiliselt mitte mingisuguseid tagajärgi poliitikutele. Sellestki võiks olla ükskõik, ent paraku puudutavad diletantlikud poliitilised otsused ja “nahahoidlike elementide” õigusorganitelt väljanõutud tellimustööd kodanike saatust ja elu.
Omaette küsimuseks on muidugi see, kui õigustatud ja vajalik oli sissetung Afganistani, kui õiguspärane oli Briti vägede sealses regioonis viibimine, ent oluline on tähele panna, et seersant Blackmani juhtumi puhul reageeris riigi juhtkond nõnda, nagu seda võib tänapäevaselt Lääne ühiskonnalt oodata. Meedia ja “ühiskondlik arvamus” vajasid ohvreid ja patuoinaid. Teada-tuntud lugu, sest selliseid juhtumeid on olnud ka Eestis, mil mainekujunduse huvides heidetakse verejanulise meedia lõugade vahele mõni väiksem kala, et suured saaksid endaga rahulolevalt sogases vees edasi solberdada.

Üsna ootuspäraselt on seersant Blackmani hüljanud tema ülemused. Allohvitser Stephen Moran võttis ühendust süüdistatava kaitsjatega ning soovis oma tunnistuses rääkida teenistuskaaslase toetuseks lahingustressist ja teenistustingimustest. Tal keelati käsuliini pidi kohtusaali ilmuda.
Kaitsjate väited, et seersandist kõrgemal seisev juhtkond ei olnud professionaalselt valmis antud missiooniks, ei suutnud kanda hoolt üksuse lahinguvõime eest ega osanud tähele panna lahingustressist tulenevaid ohusignaale jäid kohtunike poolt tähelepanuta. Kohtunikke ja meediat ei huvitanud asjaolu, et seersant Blackman ja tema kaaslased elasid Afganistani kõige ohtlikumas, Talibani liikumist toetavas regioonis mudatellistest laotud varjupaigas, kust nad viisid läbi kuni kümnetunniseid patrullreide. Et nad olid pidevas rünnaku alla sattumise ohus ka oma baasides. Sest liberaalne meediatont ja ühiskond, mis ei taha midagi teada meid ümbritsevatest ohtudest, vajasid oma seisukohtade tõestuseks ohvrit.
Srebrenicas toimunud veresaun on tüüpiline näide sellest, mis juhtub riiklike struktuuridega, kui etteotsa satuvad karjeristidest võhikud. Mismoodi peab reageerima sõjaväelane ministeeriumist tulnud käsule: “Tehke midagi, aga vaadake, et midagi ei juhtuks!”? Selge see, et pärast Srebrenica koledusi lendas oma ametikohalt sõjaväelane, mitte poliitik või ministeeriumi ametkond.
Kui kaitsestruktuuride juhtkonna ja ministeeriumi tegemata töö peab koha peal kuidagi ära toimetama kaadriväelane või allohvitseriks saanud ajateenija, ei ole vaja imestada, et juhtub asju, mis panevad paadunud tsivilistil kulmud kerkima. Mida peab aga tegema kaitseväelane, kui riigikaitsekomisjoni liige palub õppustel veidi vaiksemalt tulistada, sest ta ei ole kõva lärmiga harjunud? Mida arvata kaitseministeeriumi ametnikust, kes kasarmukülastuse järgi jagab oma üllatust sotsiaalmeedias: “Vau! See oli nii lahe! Ma ei oleks arvanudki!”

Euroopa kaitseministeeriumid on täis selliseid ametnikke ja “poliitilisi juhtfiguure”. Selliste inimeste asjatundlikkuse tulemusena võivad Vene lennukid teha Rootsi õhuruumis seda, mis pähe tuleb, sest Rootsi lenduritel on… puhkepäev. Sellised ametkonnad sunnivad praktikutel ehk tegevväelastel suud kinni ja paigutavad olulisematele ametikohtadele oma soosikuid, kelle suurim oskus seisneb õigetele inimestele meeldimises. Euroopal ei ole aga seda luksust, et võiks oma nappe inimressursse ebarentaablilt pruukida.
Kõige rumalam vastus minu kunagisele küsimusele ühe kitsaskoha osas meie kaitseväe elus oli järgmine: “Kas sa arvad, et mujal on teisiti?” Kui niiviisi oleks mõelnud Laidoner, ei oleks Eestil olnud ealeski põhjust võtta käibele marka ja krooni! Kui nii oleks elanud Mannerheim, oleks Nõukogude Liidul olnud juures veel üks liiduvabariik. Kui nõnda oleks toiminud Žukov, oleksid jaapanlased vallutanud nõukogude Kaug-Ida juba enne seda, kui Hitler üldse Moskva vastu sõtta läks.
Ma ei saa end kuidagi pidada militaarasjanduse asjatundjaks. Ometigi – Euroopa kaitseväelastele, kes praeguses olukorras peavad täitma oma ülesandeid ja veel säilitama oma au, oskan ma kaasa tunda küll. Situatsioonis, mil iga ennast täis tsivilist, kelle partei on pukki tõstnud, võib ellu viia kirjeldamatuid rumalusi või nõuda teistelt sulalollust, on Euroopa kaitsetu. Euroopa on ka minetanud tahte end kaitsta. Puudub oskus hinnata omaenda võimalusi. Elame ikka veel mingis kummalises arusaamas, et ka turvalisust on võimalik osta teenusena. Et see ei ole meie kõigi ühine asi.
Oli väga õõvastav kuulda ühe meie eelmise kaitseministri mõtteuitu, et ajateenistus ei vasta tänastele väljakutsetele. Sellise poliitika tulemusena on näiteks Läti ja Leedu sattunud olukorda, kus riik on jäänud praktiliselt kaitseta ning NATO ja Euroopa Liidu piir on samasugune turvarisk nagu sakslaste auklik Idarinne pärast seda, kui unistaja Adolf ja tema suur sõber morfinist Hermann olid oma asjatundmatusega ajanud hauda mitmed miljoneid mundritesse topitud inimesi. Adolfi ja tema kamraadi lõpp oli kole, eelpool nimetatud poliitik on aga jätkuvalt riigitüüri juures, külvates enda ümber süüdimatult mõtteteri, mis kutsuvad igal mõtleval inimesel esile ajukrambid.

Seersant Alexander Blackman võib toetuda oma abikaasale ja perekonnale. Samuti relvavendadele, kes seisid süüdimõistetud kaitseväelase kõrval, kui ta esitas apellatsiooni Kriminaaljuhtumite Ülevaatamise Komisjonile  (The Criminal Cases Review Commission).
Vangistatud merejalaväelasele tunnevad kaasa ka miljonid Suurbritannia kodanikud, kes mõistavad, et toime on pandud õiguslik kuritegu, ning paljud neist andsid oma allkirja petitsioonile Blackmani vabastamiseks. Kasu oli sellest nii palju, et Blackmani minimaalset kohustuslikku vangistust lühendati kahe aasta võrra (kaheksale aastale). Valitsus on veendunud, et kohtunikud ja tribunali kaastöölised olid igati pädevad, kuigi militaarstruktuuride juristide seas on palju selliseid asjatundjaid, kes ei ole ise iialgi kogenud olukordi, milles nende poolt süüdimõistetud on pidanud olema.
Seersant Blackmani ja teiste sarnaste süüdimõistvate otsustega on langetatud otsused ka Euroopa kaitsestruktuuride tuleviku osas. Meie kontinendil räägitakse juba ammu kaitseväelaste uuest probleemist – nad ei või iial olla kindlad, millise tegevuse või sõnavõtu eest võivad neist saada kurjategijad ka rahutingimustes väljaõpet läbi viies, kuna neile hinnangu annavad poliitikud, kes tihtipeale ei tea sellest teemast mitte midagi.

Ma ei taha jätta endast muljet kui nikastanud relvafanaatikust, ent minus elab alateadlik, inimlik soov tunda end turvaliselt. Kahjuks on sellega teatud raskused, sest Euroopa liberaliseeritud julgeolekustruktuuride suutlikkus ennast kehtestada on pehmelt öeldes ülehinnatud.  Avaldub see suutlikkus praegu suurepäraselt olukorras lõunapiiridel, millele Euroopa Liit reageerib kui peata kana, mis ikka veel kõvasti, ent tulemusteta ringi sapsib.
Loo lõpetuseks tahan soovida kõigile Euroopa kaitseväelastele julget südant ja kindlat kätt. Paadunud tsivilistidele soovitan tungivalt hääletada sellise poliitika poolt, mis garanteeriks Euroopa kestmajäämise.

Allikas: http://objektiiv.ee/euroopa-kaitsestruktuuride-kaitsetus/

Read more...

Mart Helme aastalõpuintervjuu TV3-le.

Link: http://uudised.tv3.ee/eesti/uudis/2015/12/25/mart-helme-on-aastaga-rahul-kooseluseadus-ja-immigratsioon-on-olnud-pidevalt-paevakorras/

Read more...

Juut Barbara Lerner Spectre´r nõuab kristliku Euroopa etnilise ühiskonna hävitamist

Read more...

Laupäevased pildid

Read more...

ISIS-e uus äri

Teatavasti on terroriühendus ISIS tegelenud siiani nafta varastamisega kuritegelikult hõivatud aladelt. Kuid nüüd on leidnud endale lisaks uue tuluallika.

Soome sõltumatu internetikülje "MVlehti" järgi (http://mvlehti.net) 25. detsembrist, on ISIS viimasel ajal sunnitud taganema ja maha jätnud endast dokumente, millest selgub, et ISIS-e kõrilõikajatele on lubatud "usust-taganenutelt" välja lõigata siseorganeid, kuigi viimased selle tagajärjel surevad. (eelviimase lõigu lõpus: "A group of islamic scholars have permitted, if necessary, one to kill the apostate in order to eat his flesh which is part of benefiting from his body. This encompasses everything that needed to be taken from the apostate`s body"). 

Iraak on ammu kahtlustanud ISIS-t inimeste siseorganite ja kehaosadega kauplemises n-ö maailmaturul, kus nende järele on suur nõudlus.

Matti Ilvese blogile soome keelest koostas Jaan Hatto

Märkus: ISIS-e kõrilõikajad on ilmselt ka teel Eestisse, peidetuina nn. pagulaste keskele. Milliseid ülesandeid oleks neil siin täita suure eesti rahva hävitamise salaplaani raames, ei oska esialgu veel öelda? J.H.

Read more...

Süüdi ilma kohtuotsuseta

Halb seaduseloome Relvaseaduse muudatuse eelnõu näitel

Enne jõulu tõi päkapikk kingituse ka EIS-i, sedakorda Relvaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse näol ja nagu päkapikk ikka salaja toimetab, maabus ka eelnõu EIS-i vaikselt, enne jõule-puhkusi-aastavahetust, kooskõlastuse tähtajaks kuupäev, mil normaalsed ametnikud alles hakkavad puhkuselt tagasi tulema ja tavainimesi on samuti eelnõu aruteludeks võimatu kokku saada:

Algatatud:	15.12.2015 13:42

Tähtaeg:	08.01.2016 23:59

Sama märkamatult libises välja pressiteade, kus tähelepanu juhiti suhteliselt mõistlikele muudatusettepanekutele (eksami sooritamine eesti keeles, välismaalastele kehtivad samad taotlemise tingimused) ning põrutav osa peideti kõige lõppu. Mõned positiivsed muudatused seoti kavalalt ning pandi sõltuma 1 enesekaitse relva piirangust.

BNS lühikokkuvõtet lugedes oleks nagu kõik hästi: järgime seadust, oleme turvalisemad ja teeme inimeste elu lihtsamaks, on Siseministeeriumi ametnike seletuskirja märksõnade sõnum. Sõnum on nii hea, et esimese hooga annaks andeks ka nende asjade parandamise, mis pole katki olnudki.

Seletuskirja ennast lugedes koorub välja juba vähem roosiline pilt: ametnik on seadnud end moraalipolitseiniku rolli, seletuskirjas on üllatavalt palju demagoogiat ning meelevaldseid väiteid. Ka seaduse väljatöötamiskavatsuse koostamise hea tava on tegijatele ebamugavana jalgu jäänud ja seda pole koostatud, eelnev arutelu ja avalikkuse kaasamine puudus täielikult ning eelnõu kannab meeletu tormamise pitserit, vupsti! üllatusmunana süsteemi ilmununa.  Tekib tahtmine kirjutada EBAPROPORTSIONAALNE PÕHIÕIGUSTE RIIVE kahemeetriste tähtedega kuhugi eriti nähtavasse kohta….

Sissejuhatuses deklareeritakse: „Eelnõu kohaselt tehakse RelvS-is kiireloomulised muudatused, mis on vajalikud, et aidata kaasa Eesti ühiskonna turvalisemaks muutmisele, samuti Politsei- ja Piirivalveameti tööprotsesside selgemaks ja operatiivsemaks muutmisele.“
Millised on need kiireloomulised muudatused, ilma milleta Eesti ühiskond hakkama ei saa?
Ilmselgelt ei saa tegu olla sellega, et Siseministeerium hakkas üleöö uskuma Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegiumi otsuseid, et teatud punktid Relvaseaduses on vastuolus Põhiseadusega: viidatud otsused on aastatest 2010, 2011, 2013 sissejuhatuse all ning leheküljel 11 leiame viite ka otsusele aastast 2000. Relvaseadust on muudetud ka peale aastat 2013.

Võime järelikult olla kindlad, et Siseministeerium rutakalt riigi kodanikele midagi vabamalt lubama ei hakka, nii et „Samuti on oluline teha teatud eelnõuga kavandatavad muudatused RelvS-is esimesel võimalusel (nt Riigikohtu poolt PS-iga vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud sätete muudatused).“ kõlab paremal juhul irooniliselt ja halvemal juhul demagoogilise jälgede segamisena.
Sissejuhatuses viidatakse Euroopa Komisjoni tegevuskavale ja räägitakse terrorismist, rändekriisist ja Venemaa sanktsioonidest, vajadusest tõhustada relvapoliitikat.

Millele siis viidatakse? Viide viib sellele samale pressiteatele, kust saab edasi üle-euroopalist kõmu tekitanud populistlikule relvadirektiivile, millele on kogutud Change.org petitsioonil üle 277 000 vastuallkirja, mis on saanud tagajalgadele spordi-, hobi- ja reservistide organisatsioone üle kogu Euroopa ning mille kohta Soome kaitseminister teatas, et puhtalt sellisel kujul seda nemad rakendama ei hakka. Vastuseisu on avaldanud ka mitmed teised riigid. Relvadirektiivile pole kahe käega alla kirjutama tõtanud isegi mitte Eesti poliitikud, kuigi arutelu selle rakendamise ja võimaluste ümber käib nii vaikselt, et laiema üldsuse jaoks võib see ka olemata olla.
Siseministeerium kas ei ole nende arengutega kursis ja toetub vastuolulisele relvadirektiivile, nagu oleks see juba vastu võetud ja ratifitseeritud, tavaline alusdokument nagu Tallinn 2020 strateegia või Erihoolekande arengukava 2014-2020 – või siis ignoreerib neid. Las koerad hauguvad, karavan Siseministeerium liigub edasi.

Kuulsa EL relvadirektiivi puhul on peetud kõige probleemsemaks tugevat populistlikust, kus teravate algpõhjustega tegelemise asemel – illegaalne relvaäri ja rahvusvaheline kuritegevus, kurjategijate vaba liikumine ja korrakaitsestruktuuride võimetus ja soovimatus kasutada adekvaatseid meetmeid – on relvade osas mugavalt toodud peasüüdlaste rolli legaalsed relvaomanikud. Seadusekuulekale inimesele ettekirjutuste tegemine on muidugi kordades mugavam, kui kurjategijate jahtimine, ja manitsemine tulusam – hoolimata sellest, et probleemide tõeliste algpõhjustega tegelemine on võimalik ka olemasoleva seadusandluse raames – vaja on selleks kõigest poliitilist tahet. Kuidas ”Citizens of the European Union rely on the national governments and EU to ensure their security” suurejoonelise eesmärgi rakendamine praktikas pseudoprobleemidega tegeledes õnnestub, näitab aeg.

Õnneks loeme märkustest, lehekülg 3: Eelnõu ei ole seotud mõne muu menetluses oleva eelnõu ega Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.
Hingan kergendatult.

Vaieldamatult on seletuskirja huvitavaim ja ametniku mõttemaailma paljastavaim punkt idee keelata enesekaitse eesmärgil enam kui ühe revolvri/püstoli omamine. Kui Maksu- ja Tolliamet näeb kõikjal maksupettureid ning väikeettevõtluse soodustamine maksupoliitika kaudu liigitatakse õudusunenägude valdkonda, siis Siseministeeriumi ametnikule viirastuvad kurjategijate hordid ning ülipüüdlikkusest püüab ta olukorda lahendada laiendades oma pädevusvaldkonda nii Kaitsepolitsei kui kiriku mängumaale.
Kurjakuulutavalt deklareerib ametnik: Arvestades, et tulirelv on ohtlik, tuleks nende omamist ja valdamist piirata ning võimaldada nende omamine üksnes vajaduspõhiselt. Kehtiv RelvS ei sätesta turvalisuse tagamiseks ette nähtud relvade piirmäära ja seetõttu soetatakse koju relvi huvist relvade vastu, mitte vajadusest lähtuvalt.

Ametnik on saanud pidama hetk enne seda, kui oleks dokumenti fikseerinud, et „kriminaalsest huvist relvade vastu“ – pastaka sai pidama, kuid mõte jäi alles.
Kuskohas on sätestatud, et huvi relvade vastu või relva isiklik esteetiline eelistus on halb ja kriminaalne, või et ametnik peaks seda kuidagi reguleerima? Kas mõttepolitsei ei pidanud olema orwellik utoopia, mitte kurb tänapäev? Kas meie ametnikel on see pädevus olemas, et nad võiksid liigse vaba aja korral täita ka ühiskondliku moraali- ja kombluspolitseiniku rolli?

Kui praegu võib relvaomanik otsustada ja valida näiteks revolvri ja püstoli vahel, suurema ja väiksema kaliibri, pehmema ja kõvema päästiku, täpsema ja ilusama relva vahel või lihtsalt mugavama või praktilisema ja odavama padruniga relva vahel, siis edaspidiseks on ametnik ära otsustanud, et selleks pole kasutajal õigust. Katoliku kiriku ajaloolise institutsiooni on üle võtnud Siseministeerium, kelle arust laskmine peab olema vähemalt sama ebameeldiv ja piinlik nagu hiliskeskaegne seksuaalelu, lubatud ainult misjonäripositsiooni analoog ning igasugune isiklik meeldimine sillutab teed hukatusse. Rääkimata sellest, et võiksite ise otsustada, kas tahaksite lasta koduaeda kontvõõraks tulnud metskulti .22 daamirevolvriga või millestki muust. Võite ju kolida linna ära, esimese Eesti juurde.

Nii nagu majapidamises on sageli mitu autot, vastavalt vajadusele – suurem ja parema läbivusega masin perega suvilas käimiseks ning väiksem linna vahel igapäevaseks liikumiseks ja võib-olla mõni haruldasem iludus pühapäevasõitudeks – on täiesti mõistlik omada ka mitut relva. Suur .45 APC kaliibriga püstol on raske ja aeglase kuuli tõttu enesekaitseks suurepärane valik, ent pargis tervisesporti tegevale sörkijale või muidu suvises riietuses inimesele varjatud kandmiseks suurte mõõtude ja kaalu tõttu selgelt ebasobiv. Sellistes oludes on sobiv näiteks kompaktne .380 kaliibriga püstol või revolver, lasketiirus harrastussportlasele aga laialt levinud 9×19 mm kaliibriga relv. Kui see eelnõu praegusel kujul läbi läheb, on järgmisena oodata seadust, millega lubatakse inimestel vaid ühe auto omamine ning rohkem kui 70kW võimusega autot võivad omada vaid professionaalsed motosportlased.

Vastuseta on küsimus, millal selline kognitiivne nihe on toimunud.
Enne eelnõu koostamist ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna eelnõuga kavandatavatel muudatustel puudub oluline mõju. Muudatuste mõju ulatus, avaldumise sagedus, sihtrühma suurus ning ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike.
Kuidas niivõrd kardinaalse muudatuse puhul saab väita, et sel „puudub oluline mõju“?
Kuidas üldse jõuti sobiva piirmäära leidmisel numbrini 1? Miks mitte 7?
Mis on sellel kõigel pistmist terrorismi vastu võitlemisega?
Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tähendab seda, et inimese põhiõiguse – vaba eneseteostus – riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.
Kas see, et ühel inimesel on 19 relva või kokku 465 inimesel 3 või enam relva, on iseenesest alus ära keelata kõik järgnevad relvad, kui ilmselgelt see ei ole olnud piisavaks probleemiks 25 aasta jooksul? Kas see on tõepoolest ainuke sobiv ja töötav lahendus ning mille puhul täpselt?
Puudub statistika, mis näitaks, et juba kahe turvalisuse tagamiseks soetatud relva puhul tõuseb mingite probleemide esinemine hüppeliselt ning et see ei ole ega saa olla seotud spordi-ja jahirelvade omamisega või nendega kaasnevate nähtustega või mis sedastaks, et spordi- ja/või jahirelvade omamine on nende probleemide puhul välistavaks teguriks.

Pealegi, kui on tegu üksikisiku probleemiga, siis kas poleks kordades mõistuspärasem ka lahendada probleemi üksikisiku tasemel, mitte terve riigi seadusandlust muutes?
Ainus huvitavate andmetega statistiline väide: Eestis on näiteks viimasel viiel aastal varastatud 42 relva ning kaotatud 626 relva. Kahjuks seda laiemalt ei sisustata ning selle seos seletuskirja ettepanekutega ja soovitud tulemuste saavutamistega jääbki saladuseks. Arvatavasti on numbrites sees ka sport- ja jahirelvad. Need võiks statistikast välja jätta, kuna ei puutu asjasse. Eelnõu autorid ei too välja kui palju kuritegusid on nende relvadega sooritatud. Arvestades, et seaduslikult soetatud relvade ballistilised andmed peaks politseil olemas olema, ei tohiks ka sellekohase statistika koostamine keeruline olla. Omakorda tuleks välja tuua kui palju neist relvadest kuulusid omanikule, kellel oli rohkem kui üks relv? Kui selgub, et mitme relva omanikelt kadunud või varastatud relvade (ja nendega sooritatud kuritegude) hulk on marginaalne, siis ei täida eelnõu oma eesmärki vaid on asendustegevus. Võib-olla oli see mõeldud hoopis dokumenti, mis peaks tegelema korterivarguste ennetamise kavaga?
Lk. 7 viidatud 3-1-1-14-97 ei räägi relvadest mitte midagi ega sedasta midagi järgnevast: Arvestades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust kohtuasjas nr 3-1-1-14-97, võib asuda seisukohale, et tulirelvade piiranguteta omandamine, hoidmine ja kandmine seab reaalsesse ohtu igaühe elu, mis on aga esmane põhiseaduslik väärtus, mis vajab kaitsmist. Näpukas? Paberi triikimisel kuuma triikrauaga nähtavale tulev salatekst?
Teine näpukas on leheküljel 28, kus kehtivaid relvalubasid on ühel real 30 000 ning järgmisel juba 28 000. Ei ole välistatud ka teiste näpukate leidumine.

Relvaloa taotlemise protsess erineb ka kardinaalselt supermarketist esmatarbekaupade ostmises ja „piiranguteta omandamine“ selle kohta kindlasti öelda ei saa. Tervisetõend, lasketest, teooriatest, esmaabi andmise oskus, varasem karistatus – kui piima ja leiva ostmine nõuaks kõike sama, käiksime poes kord kvartalis. Demagoogia õitseb seletuskirjas nagu noore neiu rõõsad põsed.
Vaimustust tekitab ka idee üleliigsete relvade realiseerimisest, seda enam, et selle rahalist mõju relvaomanikele pole peetud vajalikuks hinnata: „… tuleb üleliigsed relvad võõrandada enne relvaloa vahetamist. See tähendab, et mitme turvalisuse tagamise otstarbega relva omanikud võivad neid relvi käidelda kuni olemasoleva relvaloa kehtivuse lõpuni. Kui üleliigseid relvi ei õnnestu võõrandada enne relvaloa vahetamist, tuleb need RelvS-i § 44 alusel üle anda Politsei- ja Piirivalveametile. „

Mitte sõnagi relvade sundvõõrandamisest või muul moel maksumuse hüvitamisest – annad ära ja kõik. Sügavalt relvaomaniku isiklik probleem, et selle sätte jõustumisel ka teised peavad oma relvadest lahti saama kiirendatud korras küllastunud turul – tuleb ju leida sellised ostjad, kel ühtegi samal otstarbel soetatud relva poleks või loota, et esmakordse relvaloa taotlejate hulk mitmekordistub. Üks kahest – kas seaduskuulekas relvaomanik jääb ilma oma relvast (mis ei pruugi olla odav, rohkem kui 1000 EUR maksvaid relvi on küll ja küll) või tekib suur hulk esmase relvaloa taotlejaid ja värskeid relvaomanikke. Sellega aga jaotatakse sama hulk relvi lihtsalt laiemale ringile. Kas see on eelnõu eesmärk?
Muudatus puudutab isikuid, kellel on relv üksnes turvalisuse tagamise eesmärgil. Selliseid isikuid on praegu ligikaudu 2600, ütleb lk. 30. Piiratud tsiviilkäibega relvi on registris aga 66 000, jagatuna umbes 28 000 relvaloa ning 1700 paralleelloa vahel.

Varasemast ei andnud kuidagi välja lugeda, et piirangust vabastatakse need, kel kas spordi- või jahi tarbeks on mingi teine relv olemas, vaid et mõjutab kõiki, kel vähemalt kaks turvalisuse tarbeks soetatud tulirelva. Et tegu ei ole ajutise iseloomuga piiranguga, avaldab see mõju kõigile tulevastele relvaomanikele ja nende vabadusele osta ja kasutada relva ning hinnata selle sobivust enda jaoks. Enesekaitseks kasutatava relva sobivus ei ole vähem oluline kui sportrelva oma, sest kasutaja paneb sellele oma ja lähedaste elu ja tervise säilitamise vastutuskoorma. Miks just enesekaitseks hangitud relvad eraldi välja valitakse, samuti ei selgu: põhimõtteliselt saab ju korraldada inimesed ka sporti tegema ühe väljavalitud relvaga, ehk jahti pidama.
Novembris hukkus 9 jalakäijat – viie aasta traagilisim tulemus, ütleb maanteeameti esindaja. Kas näeme varsti eelnõud, mis keelab teise auto omamise? Kümned hukkunud aastas, igal aastal, võiks olla vähemalt sama väärtustatud elu hinnaga kui relva läbi hukkunud. Palju neid ongi nüüd 5 aasta lõikes võrreldes autoõnnetuses hukkunutega, kui maha võtta enesetapud, sh politseinikud?

Eelnõuga muudetakse praegu kehtiv relvaseadus oluliselt rangemaks ja seda ei saa kuidagi pidada väikeseks mõjuks, mida tohiks kiireloomuliselt menetleda. Seda enam, et seni on Siseministeerium saatnud avalikkusele hoopis vastupidiseid sõnumeid. Näiteks 31.10.2014 Sakala artiklis „Nõuniku hinnangul on relvaseadus piisavalt range“ kinnitab Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Tarmo Pruuli (seletuskirja kohaselt sellesama eelnõu autor), et Eesti relvaseadus on üsna range ning nõudlikumaks muutmisega mingit efekti ei saavutataks. Tsitaat: «Kui relvaomanik sellest kinni peab ja relva ohutuse eest hoolitseb, on ka õnnetuste juhtumise ja relva valedesse kätesse sattumise risk väike.»
Eelnõust ei selgu,  kuidas ja mille alusel on umbes ühe aasta jooksul Siseministeeriumi hinnang nii kardinaadselt muutunud, et nõuaks relvaseaduse kiireloomulist muutmist.

Küsimused, mis seletuskirja lugemisest tõusevad, lausa karjuvad vajadusest seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse korraliku rakendamise järele. Mitte kodanik ei pea põhjendama söögi alla ja peale, et ta pole kalkun, vaid seaduselooja ära näitama, miks ja mil moel tema ette pandud muudatused vajalikud ja head oleksid riigi kodanikule. Seda, et vaikimine ja segaste sõnumite edastamine on halb poliitika, on viimase kahe aasta elava debati aineseks olevate teemadega juba küllalt nähtud.
Mitte formaalset kaasamist pole vaja, vaid tegelikku.

Seniks aga lohutage end teadmisega, et inimene, kes seletuskirja järgi näib olevat olnud seotud nende pärlite väljatöötamisega, kommenteerib seda sotsiaalmeedias nii:

Palun tõstke käsi, kes on enese ja vara kaitseks pidanud relva kasutama. Tõsi. Ka sportrelvad peaksid olema vaid neil, kes on aktiivsed sportlased ning osalevad võistlustel.

Kuna sporditulirelvade regulatsiooni oluliselt ei muudatud (va laskemoona piirmäär), siis hetkel pole seda diskusiooni mõtet pidada.

Põhjendada enam vaja pole, sest lõppeb politseile väljamõeldud lugude rääkimine. Kui ikka vaja ennast kaitsta, siis piisab ühest relvast. Ehkki Eesti tingimustes on ka selle vajadus l arusaamatu.

Inimesed ostavad arusaamatutel põhjustel hunnikutes relvi kokku.

Ametnik on rääkinud teie kõigi eest. Süüdi ilma kohtuotsuseta.

Allikas: https://lasemaha.wordpress.com/2015/12/21/suudi-ilma-kohtuotsuseta/
_______________
Lugege lisaks SIIT.
M.I. 

Read more...

MATTI ILVES: JÕULUÕHTU JUMALATEENISTUSEST

Jõuluõhtu TV teenistus viidi seekord läbi iidses Haapsalu piiskopilinnuse toomkirikus, piiskop Einar Soone oslusel ja oli televiisorist vaadates igati kaunis.
Eriti meeldis kohalike laste jõuluteemaline etendus, mida täiendasid väärikalt kohalikud laste- ja täiskasvanute koorid. Ühesõnaga, oli tore ja nii nagu traditsiooniline jõuluõhtu jumalateenistus olema peab.

Lõpu eel luges Haapsalu linnapea ette president T.H. Ilvese läkituse meie inimestele. Esiteks kippus Ilves vähendama usu ja Jõulute tähendust meie elus, üteldes: "Helgete jõulude sisu ei ole vaid valges lumes, mida me tänavu paraku ei näe, see on ennekõike meis endis..." ja seda kõike suurte usupühade puhul. Mida muud saigi oodata ühelt meie riigi, rahva ja ka ristiusu hävitajalt.

Siis jõudis president juba igas esinemises või läkituses tuttava teema, eestlaste hurjutamise juurde. Seekord võttis ta jälle teemaks väidetava vihakõne: "Ometi just hea sõnaga saavutame palju enamat kui kurja kõnega, mis täidetud vihaga. Kurjadele sõnadele võivad järgneda vihased teod ning siis juba hoolimatu, kuri ja sissepoole vaatav ümbruskond." Täendab, "vihakõnele" järgnevad ilmtingimata vihateod (kuriteod) ja loogiliselt edasi sõnu arendades võime ütelda, et mida rutem me vihakõnelejad ühiskonnast isoleerime, seda parem.
Kartsin, et järgnevalt võtab Ilves üles samasooliste teema, aga seda ta õnneks seekord ei teinud.

Sellest hoolimata jättis Haapsalu jõuluõhtu jumalateenistus väga hea ja kustumatu mulje.

(Foto: ERR)

Read more...