Nõmme TV: Eestlaste vähemusrahvaks tegemine
kolmapäev, 29. november 2017
teisipäev, 28. november 2017
Eesti Aeg - Nädal Riigikogus - #747 - Henn Põlluaas
Published on Nov 24, 2017
Viimase nädala sündmustest torkas silma kirbutsirkus rahvastikupoliitika töörühma koosolekul, katsed seadustada ideoloogiline represseerimine Eestis, nõuka aegse "asendamatu" võõrtööjõu kattevarjus toimuv eestlaste maa asustamine immigrantidega, Riigikogu juhatuse trikitamine vabadussõjalaste rehabiliteerimise takistamiseks ja palju muud. Kõigest sellest räägib lähemalt Henn Põlluaas.
Intervjuu Indrek Hirvega: Maapäev 100 – kilde ja meenutusi
Milline oli üldine olukord novembris 1917?
Kogu Tallinn oli räämas, sõda oli käimas juba kolmandat aastat käimas ja kõik olid sellest väsinud. Saksa väed olid Lätis Riias, Saaremaal juba samuti, kellel siis enam aega midagi parandada või kõntsa kasida. Toompea lossist, vanast kubermanguvalitsusest ja selle taga asuvast vanglast olid sama aasta kevade 2. märtsil samuti mässajad läbi käinud, vange vabastanud, röövinud ja niisama lõhkunud.
Kuidas olid linnas lood võimu ja korraga?
Tallinna suuremas vene töölistega tehases, Dvigatelis ja Vene-Balti laevatehases miitingud. Punalipud lehvisid, Petrogradist oli ülesässitajaid Tallinnasse saadetud, kindla käsuga Toompeale minna ja Maanõukogu koosolek, see «pursuide parlament», laiali peksta Kolonnid pidid lõuna ajal liikuma hakkama, üks ühelt, teine teiselt poolt linna servast, ning kella neljaks Toompeale jõudma.
Viktor Kingissepp, Peterburi Ülikoolis juurat õppinud «tulihingeline revolutsionäär» oli linnas parajasti võimu juures. Aga üks oli selge: korralikult riietatuna on tänaval ohtlik käia, ka saksa keelt ei maksa rääkida, seegi võib saatuslikuks saada. Ühes Poska kohta käivas mälestuskillus jutustatakse, kuidas Poska, kui ta veel vähemalt nime poolest linnapea oli, Narva maanteel pealt nägi, kuidas punased soldatid vene ohvitseri maha lasksid. Poska ei pidanud voorimeest kinni, vene sõjaväelaste vaheline arveteõiendamine ei olnud tema asi, tema oli eestlaste linnapea.
Ametlikult valitses kuiv seadus, ent kõrtsides müüdi salaja puskarit, kuna piiritust saadi apteeke riisudes, ametlikult oli surmanuhtlus kaotatud, aga ometi võidi neid, kes kuidagi revolutsiooni vastastena tundusid, lihtsalt tänaval maha lasta, rahana oli ametlikult kasutusel nii tsaari kui Kerenski rubla, ent kindel oli üksnes kuld.
Võib liialdamata öelda, et Kingissepp oli tol hetkel kõige mõjuvõimsam isik Tallinnas, tema sõna maksis isegi punaste madruste ja soldatite üle (neid oli Tallinnas mitmeid tuhandeid), vähemalt oli ta volitatud neid vajadusel appi kutsuma ja seda ta nüüd ka tegi, olles soldatitega Toompea lossi ees juba enne, kui Maanõukogu liikmed kogunema hakkasid.
Millised oli eestlaste Maapäeva ja punaste vahekorrad tol hetkel Toompeal?
Maanõukogu oli 30. märtsist juba üle poole aasta, sama aasta ja koos käinud. See tervelt eestlaste asualalt seega siis endiselt Põhja-Liivimaalt ja Eestimaalt demokraatlikult valitud rahvaesindajate kogu oli seni täiesti legaalsel moel pühapäeviti Estonia teatri suurde harjutussaali kogunenud, eesti asja ajanud ning rahva hulgas järjest rohkem autoriteeti kogunud, kuid sattus nüüd äkki punastega vägagi teravasse vastasseisu ja seis polnud kiita, sest kahe ja poole tuhande töölise, madruse ja soldati vastu polnud neil Toompea lossiplatsil mingitki võimalust
Maanõukogu esimees Otto Strandman istus juba Valges saalis, lihvides veel viimasel hetkel resolutsiooni, mida saadikuid allkirjastama oodati.
Oodati ka töölisi, kõigile oli teada, et seekord märuliks läheb, arvestati samuti kõige halvemaga, verevalamise või koguni surmaga. Teame, et Jüri Vilmsil oli revolver taskus, teiste kohta seda nii kindlalt öelda ei tea, aga arvata on, et üldiselt oldi ka tulevahetuseks valmis.
Milline nägi Toompea ja selle Valges saal toona välja?
Valge saal oli hämar ja räämas, kaugeltki mitte oma nime vääriline. Ei Toompea loss ega selle Valge saal polnud kaugeltki Riigikogu esindusruumi moodi, hoonel puudus praegune rõdu, ja polnud ka veel parempoolset tiiba, muidugi mitte ka praegust riigikogu hoonet ega lipuvarrast Pikas Hermanni tornis.
Üksnes lagunenud keskaegne kindlus koos musta mureneva torniga ja käest ära endine kubermanguvalitsus, murtud kroonidega kahepäine kotkas värava kohal. Ka saadikud ei olnud nii esinduslikud, kui meile nüüd mõelda meeldiks, Ants Piip näiteks kandis ettevaatuse mõttes maamehe palitut. Ja lõpuks oligi osa saadikutest maalt, lihtsalt suuremate talude peremehed ja kooliõpetajad.
Ja mis edasi saama hakkas?
Võib arvata, et esimesed kümme minutit pärast kella nelja (saadikud olid väga täpselt kohale tulnud) süvenenult laudade taga istuti ja Maanõukogu juhatuse ette valmistatud resolutsioon hoolega läbi loeti, seda Eesti iseseisvuse akti vastuvõetuks hääletati ning Tõnissoni ja Pätsi sõnavõtte kuulati.
Ent siis, kümme minutit pärast nelja, jõudsid korraga punaste kolonnid kohale, kaks tuhat töölist lippude ja loosungitega, ning üks neist Jaan Sihver hakkas vene kiriku trepil kihutuskõnet pidama. Tuhandehäälne kisa väljast lossiplatsilt mattis sõnavõtjate hääled.
Saadikutel läks nüüd kiireks, väga kiireks, nüüd pidi Maapäeva otsus allkirjad saama, nüüd tungles igamees koosoleku juhataja laua poole, kuni see kõigi 48 Maanõukogu liikme allkirjadega paberi viimasel hetkel põue võis peita. Sekund hiljem kolksatas saali suur uks valla ja sisse tungis paarkümmend bolševikku, kes tunglesid käratsedes nii, et toolidki lendasid.
Jaan Raamot, 44-aastane piimandusteadlane, seisis saadikute rühma ees, käsi relvaga taskus ja näost punane, end vaevu valitsedes. Kui siis töölised aru pärisid, mida kurja siin hautakse, astus Tõnisson toolile ja hakkas üle räuskavate enamlaste peade kõnelema ja esimene laiuse mis ta ütles oli: „Mehed, võtame kõigepealt mütsid peast“
Muidugi ei kuulanud enamlased tookord isegi mitte Tõnissoni, selleks polnudki nad ju tulnud, muidugi läks tõuklemiseks, muidugi katsusid nüüd saadikud, kuidas aga veel lossist minema saaks. Mõni saadikutest sai juba trepil hoobi näkku, ent peamine «arupärimine» oli mõeldud pidada all lossiplatsil.
Kingissepp nõudis trepil, et Strandman kui koosoleku juhataja resolutsiooni ette loeks, ning oli, kui tollel küllalt valju häält polnud, valmis seda ise tegema. Nüüd astus ette Jüri Vilms, tõusis rahvamassi keskel mingile selleks sinna veeretatud tünnile ja alustas lugemist. Ent mass vajus talle peale. Kingisseppki kaotas korraks oma võimu soldatite üle. Tõnisson ja Teemant lükati trepist alla, kivid ja jääkamakad tabasid saadikute päid. Vilmsi pea oli verine. Kuni Kingissepp ühele madrusele mööda vahtmist andis ning rahvamass seepeale peljates pisut taltus.
Kas märuli lõpuks oli ka inimohvreid?
Õnneks päris verevalamiseks seekord ei läinud, et meie iseseisvus kohe oma esimese märtri oleks saanud. Saadikud pääsesid enne minema ja punasest kuradist Kingissepast oli seekord isegi teatud saatuse iroonia tahtel isegi abi. Aga nüüd läks sellega veel aega kuni Vilms ükskord kevadel üle lahe Soome läks, et Eesti iseseisvuse ideed välismaal rohkem levitada. Sattus aga õnnetutel asjaoludel sakslaste kätte vangi ja lasti arvatavalt soome valgete poolt sõjaseaduste järgi Helsingis suhkruvabriku hoovis maha.
Küsitles Urmas Espenberg
Foto: Riigikogu arhiiv
Seotud lood: Kirjanik Espenberg ja poeet Hirv: Eesti Maapäev 100 – Tõnisson tõuseb toolile
Allikas: http://uueduudised.ee/uudis/eesti/intervjuu-indrek-hirvega-maapaev-100-kilde-ja-meenutusi/ Read more...
esmaspäev, 27. november 2017
MATTI ILVES: EESTLASTE EESKUJU - MUSTLASED!
Nimelt nüüd on sallivuslsased kuidagi avastanud, et mustlastel ei ole midagi selle vastu, kui siia tuuakse sisse võõraid inimesi, kas siis EL-i nõudel või meie valitsuse lahkel kaasaaitamisel. Et meil peaks olema rahvusriik, on enamusel reeturpoliitikutel täiesti meelest läinud.
Ja nüüd tulebki meil võtta eeskuju eriti tolerantsestest mustlastest!
Eestisse tuleb võõrast rassist ja usust tegalasi juba päris arvukalt ja kõigile neile on Eesti uksed rõõmsalt valla. Näide ainult elamisloaga(!) aafriklastet, see on tabelis:
Mälksoo: inimeste soovi grupikuuluvuse ja rahvusriigi järele ei maksa alavääristada
Selleks, et anda ravi, soovitust, peab panema õige diagnoosi, mis on lääne ühiskonnas viimastel aastatel valesti läinud, rääkis Mälksoo intervjuus Vikerraadiole.
"Minu jaoks Brexit, Trump, Itaalia referendumi läbikukkumine ja arengud, mis on toimunud Saksamaa, Prantsusmaa, Hollandi, Poola ja näiteks Ungari sisepoliitikas - need on tegelikult näited konfliktist ideoloogiate vahel," ütles ta.
"Ühelt poolt on selline kosmopoliitsus, globalism, kus nähakse lahendusi multilateraalsuses. Mingis mõttes suveräänsuse äraandmises, rõhutatakse universaalseid väärtusi. Teiselt see, kus nähakse lahendust mingis mõttes tagasiminekus rahvusriigi juurde," lausus Mälksoo.
Mälksoo arvates on õppetund meie demokraatiates see, et inimeste soovi grupikuuluvuse ja suveräänsuse järele ei maksa alavääristada. "Lähtekoht asjade otsustamisel on see, et inimese loomus on selline, et meie jaoks perekond, sugukond, rahvas ja rahvus on alati lähedasem, kui abstraktne inimkond. Mulle tundub, et mõnikord mõnedel poliitilistel liidritel läänemaailmas on hakanud natuke katus sõitma. Nad tahaksid, et inimesed oleks universalistlikumad kui nad tegelikult on."
Kuula intervjuud SIIT
Allikas: RahvusRinghääling
Allikas: http://bhruzzland.balanss.ee/isamaa/ensv-ev/1555-maelksoo-inimeste-soovi-grupikuuluvuse-ja-rahvusriigi-jaerele-ei-maksa-alavaeaeristada Read more...
pühapäev, 26. november 2017
Huvitavat pühapäevaks - JÜRI KUUSKEMAA: Eestlased olid viimased viikingid, kes hiljem viisid idamaade valitsejatele muistset viagrat
Edasi lugege kogu artiklit siit: http://www.pealinn.ee/tagid/koik/juri-kuuskemaa-eestlased-olid-viimased-viikingid-kes-hiljem-viisid-n205424
Read more...
Mart Niklus: Reisikirjeldus
10. detsembril 1948 võttis Ühinenud Rahvaste
Organisatsiooni Peaassamblee vastu Inimõiguste Ülddeklaratsiooni.
10. detsember – rahvusvaheline inimõiguste päev.
HILJUTISI
REISIMULJEID SAKSAMAALT
Ümmargune tähtpäev ei jäänud massimeedias
kahe silma vahele ei meil ega mujal Kirjutades kurjuseriigi sajandist 1917-2017,
võrdleb staažikas kommunismiehitaja Igor
Gräzin (NLKP liige aastatel 1975-1990) „purjus lumpeni ja degradeerunud
madruste massilisi korratusi” 2007. aasta aprillis korraldatud riigipöörde
katsega Tallinnas (Õhtuleht, 6. 11. 2017). Šveitsi ajaleht Zeitfragen (10. 10. 2017) avaldas prof Peter Bachmaieri poolteist lehekülge hõlmava arvamusloo „Venemaa ja
suur revolutsioon, 1917-2017”, milles sajanditaguseid sündmusi ja nende
tagajärgi analüüsitakse tänapäeva vaatevinklist.
Saksamaal Maini-äärses Frankfurti linnas
korraldas Rahvusvaheline Inimõiguste Selts (Internationale
Gesellschaft für Menschenrechte, IGFM) 21.-22. oktoobril s.a. Tagung´i või konverentsi teemal „Vestlus
kaasaegsetega: 100 aastat oktoobrirevolutsioonist – 100 aastat kommunismi”,
millest ka siinkirjutaja oli kutsutud osa võtma. Eri rahvustest ja erinevatelt
elualadelt osavõtjaid tuli kokku rohkem kui poolsada.
IGFM on maailmas inim- ja
kodanikuõiguste olukorda uuriv ja kaitsev autoriteetne organisatsioon, mis
asutati aastal 1972. Praegune liikmeskond Saksamaal on ca 3000, rahvusvahelises ulatuses aga 30 000 - 50 000. Keskus
paikneb Saksamaa suuruselt viiendas linnas omaette hoones Borsigallee 9,
osakonnad on teisteski riikides (Austria, Šveits, Venemaa jm). Praegu on
organisatsiooni eesotsas Edgar Lamm.
Siinkohal pole üleliigne mainida, et suvel 2017 korraldas E. Lamm inimõiguste
aktivistidele Saksamaalt ekskursiooni Tallinnasse, kus muu hulgas külastati ka
KGB endisaegset pealtkuulamis- ja nuhkimiskeskust Viru hotelli 23. korrusel
ning saksakeelseid selgitusi jagas prantslasest giid Jean-Loup Rousselot. IGFM jälgib 10. detsembril 1948 Ühinenud
Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleel vastu võetud inimõiguste
ülddeklaratsiooni, teiste asjassepuutuvate aktide ja otsuste täitmist
erinevates riikides. Neli korda aastas antakse välja ajakirja Menschenrechte, milles kirjeldatakse ja
mõistetakse hukka inimeste jälitamist ja represseerimist poliitilistel,
etnilistel, rassilistel või religioossetel motiividel – ükskõik, kus need ka aset
ei leiaks. 1982. aastal valiti IGFM auesimeheks vene füüsik ja
ühiskonnategelane, akadeemik Andrei
Sahharov (1921-1989).
Kokkutulekul esinesid põhjalike
ettekannetega prof Marat Zachidow (Usbekistan),
prof Huige Li (Hiina, praegu
Saksamaal), kunagised poliitvangid end. Saksa DVst, ei puudunud ka kirglikud,
kätega vehkivad jutupaunikud. Korraldusega võis igati rahule jääda, tänuväärne
oli vene-saksa tõlkide (endiste N Liidu kodanike) tubli töö. GULAGi „firmamärgiga”
T-särgid, mida Eestist olin kingituseks kaasa võtnud, tekitasid rõõmsat elevust
ja läksid osavõtjate hulgas otsekui soojad saiad.
Konverentsil käsitletu
ümberjutustamine läheks pikale. Üksikasjalikumalt tuleks siiski peatuda praegu
Mainzi ülikoolis töötava hiinlasest farmaatsiaprofessori Huige Li
jahmatamapaneval ülevaatel inimõiguste olukorrast Hiina Rahvavabariigis.
Hiinas on surmanuhtlus
legaliseeritud. Tänapäeva Hiina on ainus riik maailmas, kus hukatu keha osi või
organeid (silma sarvkest, süda, neerud jm) peetakse riiklikuks omandiks ning kasutatakse
doonorelunditena siirdamisel (transplantatsioonis) elavatele inimestele. Kuna
Hiina rahvaarv kaugelt ületab miljardi, on vastava kirurgilise operatsiooni
ootajaid muidugi rohkesti ning järjekorrad pikad. „Rahvavabariigis” on see
välja viinud õõvastava koostööni nn juristide ja meedikute vahel: siirdavate
organite saamiseks on tõestamata süüga või isegi süütutele kohtualustele mõnigi
kord mõistetud kõrgeim karistusmäär, selle täideviimise aeg aga seatakse paika
vastavalt konjunktuurile. On isegi välja töötatud metoodika, mille kohaselt
hukkamine ei tohi doonorelundeid kahjustada. Kuid „raha paneb rattad käima”
mitte üksnes Euroopas, vaid ka Hiinas. See tähendab, et kirurgide juurde
pääsemise järjekord kahaneb tublisti, kui vaid on välja pakkuda suurem kogus
jüaane. Võimalik on isegi kokku leppida täpse aja osas, mil transplantatsiooni
spetsialistid oma oskused lagedale toovad ning ametivendi toimingut jälgima
kutsuvad. Osa meedikutest on seesuguse praktika leidnud arsti kutse-eetikaga olevat
vastuolus ning keeldunud äriks või tsirkuseks muudetud meditsiininäolisest
üritusest osa võtmast…
Prof Huige Li ülevaadet kuulates
tulid tahtmatult meelde dr Josef Mengele (1911-1979) inimvihkajalikud
eksperimendid Arbeit macht frei-tüüpi
repressiivasutuses Natsi-Saksamaal, või ka psühhiaatria kasutuselevõtt poliitilise
teisitimõtlemise mahasurumiseks („loiult kulgev skisofreenia” jms) sovetlikes spetspsihhuška´des.
Siinkirjutaja ettekande eesmärk oli ülevaate andmine
peatselt 100 aastaseks saava Eesti
Vabariigi loomisest ja meie lähiminevikust,
samuti 1988. aasta nn laulvale revolutsioonile järgnenud tegelikkusest.
Hoolimata sellest, et nn raudne eesriie rahvusvahelises
suhtlemises on juba ammugi likvideeritud, et elatise hankimiseks pole siinsetel
inimestel enam vaja toidukaupluste juures sabas seista või et sõiduautosid on Eestis
praegu rohkem kui kunagi varem – pole tänapäeva Eesti Vabariigis siiski kõik veel
kuld mis hiilgab. Hurraaoptimismist on siin mõnel pool saamas vaata et postsovetlik
ideoloogia.
Rahvastikukaotused madala sündivuse ja emigratsiooni kaudu
on postsovetlikus Eestis suuremad kui Teises Maailmasõjas hukkunute, siit
pagenute ja peatselt järgnenud poliitrepressioonide ohvrite arv. Kahanemine
võib olla pöördumatu. Enesetappude hulga poolest
Euroopa riikide hulgas sammub
Eesti „esimeste kindlas reas”. Rahvusriigi taastamisest ja demokraatliku
õigusriigi ülesehitamisest pärast nn laulvat revolutsiooni pole midagi välja
tulnud – riigi ja ühiskonna desovetiseerimise, dekoloniseerimise ja
derussifitseerimise asemel on piirdutud üksnes ümbernimetamiste, sildi- ja
värvivahetustega. Eestlaste poliitiline kultuur on madal, inimesed ajudeloputusele
kergesti alluvad ja manipuleeritavad, neile pakutav peavooluinfo valikuline ja kallutatud.
Seetõttu on riigivalitsemise etteotsa pürginud poliitilisi seiklejaid, diletante
ja profaane, lähimineviku kommunismiehitajaid või isegi varjamatult Eesti-vaenulikke
tegelasi. Poliitilisele lullilöömisele, lippude lehvitamisele ja loosungite
loopimisele on järgnenud võimuvõitlus, õukonnaskandaalid ja kõrgemate
riigiametnike korruptsioon. 2. veebruari 1920 Tartu rahulepingut (varem nimetatud
Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks) täidetakse üksnes valikuliselt, endistviisi
on 5,2% Eesti Vabariigi seaduslikust territooriumist imperialistliku idanaabri
poolt okupeeritud ja annekteeritud.
Krüptokommunism ja Kremli-meelsus avalduvad igapäevases elus peaaegu igal sammul. Massiteabes igal võimalusel räägitakse küll „iseseisvuse taastamisest” – mitte aga Nõukogude kommunistliku okupatsiooni lõpetamisest Eesti Vabariigis või selle häbiväärsest pärandist vabanemisest. Sovetiajal punavõimule vastuhakku osutanud kodanikke nimetatakse dissidentideks – mitte aga vastupanuliikumisest osavõtnuteks nagu seda tehakse teistes Teises Maailmasõjas okupeeritud riikides. Lähimineviku tippkommunistide ja Kremli käsilaste (sisuliselt kvislingite) heroiseerimine ja glorifitseerimine on step by step omandanud enneolematu ulatuse, neid nimetatakse nüüd „kunagisteks tipp-poliitikuteks” ja „kultuuritegelasteks”. Eesti riigi õiguslikust järjepidevusest, eesti rahvast ja patriotismist ei räägita – selle asemel on kasutusel eesti inimesed, Eesti elanikud, eestimaalased, uued võimalused, euroopalikud väärtused ja muu postsovetlik sõnadevaht. Eesti Vabariigi president ja valitsuse liikmed osavõttu rahvuslaste, vabadusvõitlejate ja endiste kommunismivangide üritustest kõigiti väldivad. Rahvusvaheline inimõiguste päev 10. detsember meie kalendrites tähtpäevana ära märgitud pole. Tundub, et Eesti on lihtsalt ühest liidust sattunud teise, oskamata nii oma poststalinistliku idanaabri kui ka eurobürokraatide suhtes tõsiseltvõetava riigina käituda.
Krüptokommunism ja Kremli-meelsus avalduvad igapäevases elus peaaegu igal sammul. Massiteabes igal võimalusel räägitakse küll „iseseisvuse taastamisest” – mitte aga Nõukogude kommunistliku okupatsiooni lõpetamisest Eesti Vabariigis või selle häbiväärsest pärandist vabanemisest. Sovetiajal punavõimule vastuhakku osutanud kodanikke nimetatakse dissidentideks – mitte aga vastupanuliikumisest osavõtnuteks nagu seda tehakse teistes Teises Maailmasõjas okupeeritud riikides. Lähimineviku tippkommunistide ja Kremli käsilaste (sisuliselt kvislingite) heroiseerimine ja glorifitseerimine on step by step omandanud enneolematu ulatuse, neid nimetatakse nüüd „kunagisteks tipp-poliitikuteks” ja „kultuuritegelasteks”. Eesti riigi õiguslikust järjepidevusest, eesti rahvast ja patriotismist ei räägita – selle asemel on kasutusel eesti inimesed, Eesti elanikud, eestimaalased, uued võimalused, euroopalikud väärtused ja muu postsovetlik sõnadevaht. Eesti Vabariigi president ja valitsuse liikmed osavõttu rahvuslaste, vabadusvõitlejate ja endiste kommunismivangide üritustest kõigiti väldivad. Rahvusvaheline inimõiguste päev 10. detsember meie kalendrites tähtpäevana ära märgitud pole. Tundub, et Eesti on lihtsalt ühest liidust sattunud teise, oskamata nii oma poststalinistliku idanaabri kui ka eurobürokraatide suhtes tõsiseltvõetava riigina käituda.
Lõpetasin siiski optimistlikult. Kui eesti rahvas oma pika
ajaloo vältel on suutnud üle elada katkud ja muud epideemiad, näljahädad,
sõjad, okupatsioonid, kadakasaksluse, venestamise, poliitilised repressioonid,
kõikvõimalikud „vabastamised” jms – küllap suudame siis üle elada ka praeguse Brüsseli
moodi omariikluse Euroopa Liidus ja väidetava iseseisvuse…
Ettekannet kuulati suure huviga, esitati ka küsimusi.
Näiteks sooviti teada, mis on vahet nn dissidentidel ja vabadusvõitlejatel,
õigemini vastupanuliikumisest osavõtnutel. Tuli selgitada, et vastupanuvõitlus
võõrvõimule ja kollaboratsionismile on aset leidnud kõikides okupeeritud
riikides – Eesti Vabariik kaasa arvatud. Vene dissidendid piirdusid enamalt
jaolt üksnes reformide, seaduste ja rahvusvaheliste kokkulepete täitmise
vajadusega võimulolijate poolt. Okupeeritud ja annekteeritud Balti riikide vabadusvõitlejad
seevastu nõudsid 23. augusti 1939 nn Molotovi-Ribbentropi pakti tühistamist ja
selle tagajärgede likvideerimist (1979. aasta Balti Apell – mis tänapäeval samuti
„poliitkorrektselt” maha vaikitakse). Erinevustest hoolimata valitsesid Moskva
dissidentide ja Baltikumi vabadusvõitlejate vahel 1970. aastatel tihedad
kontaktid ja koostöö.
Konverentsist osavõtjatele demonstreeriti videofilmi,
milles lääne- ja idapoolset totalitaristlikku riigikorda omavahel võrreldakse.
Oma olemasolu 12 aasta vältel natsistlik Reich
lihtsalt füüsiliselt ei suutnud nii palju kurja korda saata kui seda ligi
sajandi vältel on teinud stalinistlik-brežnevlik-
Maini-äärses Frankfurtis polnud ma
alates 1990. aastast käinud. Rohkem kui veerand sajandit tagasi võttis siin IGFM
endist kommunismivangi samuti külalislahkelt vastu. Viimases suures sõjas
kaotaja poolel olnud suurlinnas on vahepeal mõndagi muutunud. Kesklinnas kõrgub
pilvelõhkujate mets, siinne rahvusvaheline lennuväli on üks suuremaid Euroopas,
ulatuselt võrreldav Tartu linnaga. Tänavapildis köidab tähelepanu eksootilise
välimusega inimeste rohkus, kellele riigikeele valdamine nähtavasti pole probleem.
Näiteks on IGFMs palgal olev iraanlane Khalil
Al-Rasho, kelles ühes ja samas isikus olid ühendatud fotograaf, autojuht, reisikorraldaja,
toitlustaja, küllap veel mõni muugi vajalik eriala.
Oli
liigutavaid kohtumisi. Näiteks tudengipõlves 1950ndatel aastatel minuga
kirjavahetuses olnud ornitoloog John
Burton Inglismaalt, kes vahepeal oli sakslannaga abiellunud, elas ajutiselt
Heidelbergis Frankfurti lähedal, pakkus eestlasest külalisele erialast
mõttevahetust, peavarju ning huviga ka konverentsist osa võttis. Või ka
Kaliningradis (end. Königsbergis) sündinud vene ajakirjanik, saatusekaaslane Jurij Below – kes pärast GULAGist
vabanemist oli saanud poliitilise varjupaiga Saksamaal. Ta kurtis, et Frankfurtis
elades kipub emakeel (vene keel) juba meelest minema. Kuna minusugune kõigest
läbielatust hoolimata russofoobiks muutunud ikkagi pole, manitsesin J. Belowi,
et emakeele unustamist ka võõrsil viibides ei tohi mingil juhul toimuda.
Reisile pani punkti Frankfurti loomaaia külastamine. Selle
asukaid peetakse siin looduselähedastes tingimustes, vihmasest ilmast hoolimata
oli külastajaid küllaga. Zooloogile jättis asutus unustamatu mulje.
Tahaks loota, et kirjeldatud välisreis ei jää selle loo
autorile viimaseks. Tänan lahkeid inimõiguslasi! Neile oli minu kodumaa hiljutine
külastamine pakkunud niivõrd suurt põnevust, et lubati 2018. aastal siia uuesti
tulla.
Tartus, 20. novembril 2017
Mart Niklus
Mart Niklus
Der Vatikan fand deutliche Worte zum
Organhandel in der Volksrepublik China: „Verbrechen gegen die Menschheit“.
Bild: geudki, CC0 Public Domain via Pixabay
Demonstration gegen Menschenrechtsverletzungen und
Organhandel in China (2006 in Hamburg)
Amazon käivitab CIA jaoks pilveteenuse
Amazon Web Services on viinud CIA ja teiste luureagentuuride jaoks viis aastat pärast 600 miljoni dollarilise lepingu allakirjutamist CIA-ga sisse pilveteenuse.
Teenus nimega Salapiirkond saabub kuus aastat pärast seda, kui Amazon viis sisse avaliku sektori klientidele oma esimese andmekeskuse piirkonna GovCloudi (Valitsuspilve).
„Selle uue Salapiirkonna käivitamisega muutub Amazon esimeseks ja ainsaks kommertspilvepakkujaks, mis pakub piirkondi teenindamaks valitsuse töökoormusi andmeliikide kogu ulatuses, kaasa arvates avalikud, tundlikud, salajased ja ülisalajased andmed,“ ütles Amazon blogipostituses.
Amazoni asepresident Teresa Carlson lisas teatele: „USA luurekogukond saab nüüd täita oma missioone ühiste vahendite/instrumentide, uusima tehnoloogia pideva juurdevoolu ja missiooni kiire muutmise paindlikkuse abil.“
Amazon lõpetab selle postituse tsitaadiga CIA tippteabeametnikult John Edwardsilt.
Ta ütles: „ Amazoni Salapiirkond on Inteli kogukonna mitmekoelise pilvestrateegia võtmekoostisosa.“
„Sellel on sama materiaalne mõju informatsioonile ja kommunikatsioonile salajasuse tasemele nagu kommertspilveteenustel ülisalajasusele.“
2013. aastal määras CIA Amazonile 600 miljoni dollarilise lepingu ärikokkuleppes, et toetada nii CIA pilveteenusevõimekust kui ka vürtsitada mõju vasakpoolsele Bezose omanduses olevale uudistelevitajale Washington Postile.
CIA mõju Washington Postile on hästi dokumenteeritud, kuna ajaleht oli põhiolemuselt CIA suuvooder nii 2016. aasta valimiste ajal kui ka pärast neid, kaasa arvatud see, agentuur teatas esimesena oma järeldusest „salahinnangus“, et Venemaa sekkus Trumpi poolel valimistesse.
Trump tegi kogu suve torkeid Washington Posti suunas CIA-ga seotud võltsuudiste teatamise pärast.
WikiLeaki asutaja Julian Assange kiitis samuti Trumpi tema jõupingutuste eest paljastada Washington Posti CIA propaganda käepikendusena.
Allikas: Infowars.com
Allikas: http://vanglaplaneet.ee/?p=4336 Read more...
Tellimine:
Postitused (Atom)
