RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 26. november 2017

Mart Niklus: Reisikirjeldus

10. detsembril 1948 võttis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee vastu Inimõiguste Ülddeklaratsiooni.
10. detsember – rahvusvaheline inimõiguste päev.

HILJUTISI REISIMULJEID SAKSAMAALT

Möödunud on 100 aastat nn suurest sotsialistlikust oktoobrirevolutsioonist Peterburis.
            Ümmargune tähtpäev ei jäänud massimeedias kahe silma vahele ei meil ega mujal Kirjutades kurjuseriigi sajandist 1917-2017, võrdleb staažikas kommunismiehitaja Igor Gräzin (NLKP liige aastatel 1975-1990) „purjus lumpeni ja degradeerunud madruste massilisi korratusi” 2007. aasta aprillis korraldatud riigipöörde katsega Tallinnas (Õhtuleht, 6. 11. 2017). Šveitsi ajaleht Zeitfragen (10. 10. 2017) avaldas prof Peter Bachmaieri poolteist lehekülge hõlmava arvamusloo „Venemaa ja suur revolutsioon, 1917-2017”, milles sajanditaguseid sündmusi ja nende tagajärgi analüüsitakse tänapäeva vaatevinklist.
            
 Saksamaal Maini-äärses Frankfurti linnas korraldas Rahvusvaheline Inimõiguste Selts (Internationale Gesellschaft für Menschenrechte, IGFM) 21.-22. oktoobril s.a. Tagung´i või konverentsi teemal „Vestlus kaasaegsetega: 100 aastat oktoobrirevolutsioonist – 100 aastat kommunismi”, millest ka siinkirjutaja oli kutsutud osa võtma. Eri rahvustest ja erinevatelt elualadelt osavõtjaid tuli kokku rohkem kui poolsada.
            
 IGFM on maailmas inim- ja kodanikuõiguste olukorda uuriv ja kaitsev autoriteetne organisatsioon, mis asutati aastal 1972. Praegune liikmeskond Saksamaal on ca 3000, rahvusvahelises ulatuses aga 30 000 - 50 000. Keskus paikneb Saksamaa suuruselt viiendas linnas omaette hoones Borsigallee 9, osakonnad on teisteski riikides (Austria, Šveits, Venemaa jm). Praegu on organisatsiooni eesotsas Edgar Lamm. Siinkohal pole üleliigne mainida, et suvel 2017 korraldas E. Lamm inimõiguste aktivistidele Saksamaalt ekskursiooni Tallinnasse, kus muu hulgas külastati ka KGB endisaegset pealtkuulamis- ja nuhkimiskeskust Viru hotelli 23. korrusel ning saksakeelseid selgitusi jagas prantslasest giid Jean-Loup Rousselot. IGFM jälgib 10. detsembril 1948 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleel vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni, teiste asjassepuutuvate aktide ja otsuste täitmist erinevates riikides. Neli korda aastas antakse välja ajakirja Menschenrechte, milles kirjeldatakse ja mõistetakse hukka inimeste jälitamist ja represseerimist poliitilistel, etnilistel, rassilistel või religioossetel motiividel – ükskõik, kus need ka aset ei leiaks. 1982. aastal valiti IGFM auesimeheks vene füüsik ja ühiskonnategelane, akadeemik Andrei Sahharov (1921-1989).
            
 Kokkutulekul esinesid põhjalike ettekannetega prof Marat Zachidow (Usbekistan), prof Huige Li (Hiina, praegu Saksamaal), kunagised poliitvangid end. Saksa DVst, ei puudunud ka kirglikud, kätega vehkivad jutupaunikud. Korraldusega võis igati rahule jääda, tänuväärne oli vene-saksa tõlkide (endiste N Liidu kodanike) tubli töö. GULAGi „firmamärgiga” T-särgid, mida Eestist olin kingituseks kaasa võtnud, tekitasid rõõmsat elevust ja läksid osavõtjate hulgas otsekui soojad saiad.
             
Konverentsil käsitletu ümberjutustamine läheks pikale. Üksikasjalikumalt tuleks siiski peatuda praegu Mainzi ülikoolis töötava hiinlasest farmaatsiaprofessori Huige Li jahmatamapaneval ülevaatel inimõiguste olukorrast Hiina Rahvavabariigis.
             
Hiinas on surmanuhtlus legaliseeritud. Tänapäeva Hiina on ainus riik maailmas, kus hukatu keha osi või organeid (silma sarvkest, süda, neerud jm) peetakse riiklikuks omandiks ning kasutatakse doonorelunditena siirdamisel (transplantatsioonis) elavatele inimestele. Kuna Hiina rahvaarv kaugelt ületab miljardi, on vastava kirurgilise operatsiooni ootajaid muidugi rohkesti ning järjekorrad pikad. „Rahvavabariigis” on see välja viinud õõvastava koostööni nn juristide ja meedikute vahel: siirdavate organite saamiseks on tõestamata süüga või isegi süütutele kohtualustele mõnigi kord mõistetud kõrgeim karistusmäär, selle täideviimise aeg aga seatakse paika vastavalt konjunktuurile. On isegi välja töötatud metoodika, mille kohaselt hukkamine ei tohi doonorelundeid kahjustada. Kuid „raha paneb rattad käima” mitte üksnes Euroopas, vaid ka Hiinas. See tähendab, et kirurgide juurde pääsemise järjekord kahaneb tublisti, kui vaid on välja pakkuda suurem kogus jüaane. Võimalik on isegi kokku leppida täpse aja osas, mil transplantatsiooni spetsialistid oma oskused lagedale toovad ning ametivendi toimingut jälgima kutsuvad. Osa meedikutest on seesuguse praktika leidnud arsti kutse-eetikaga olevat vastuolus ning keeldunud äriks või tsirkuseks muudetud meditsiininäolisest üritusest osa võtmast…
             
Prof Huige Li ülevaadet kuulates tulid tahtmatult meelde dr Josef Mengele (1911-1979) inimvihkajalikud eksperimendid Arbeit macht frei-tüüpi repressiivasutuses Natsi-Saksamaal, või ka psühhiaatria kasutuselevõtt poliitilise teisitimõtlemise mahasurumiseks („loiult kulgev skisofreenia” jms) sovetlikes spetspsihhuška´des.
Siinkirjutaja ettekande eesmärk oli ülevaate andmine peatselt 100 aastaseks saava Eesti 
Vabariigi loomisest ja meie lähiminevikust, samuti 1988. aasta nn laulvale revolutsioonile järgnenud tegelikkusest.
Hoolimata sellest, et nn raudne eesriie rahvusvahelises suhtlemises on juba ammugi likvideeritud, et elatise hankimiseks pole siinsetel inimestel enam vaja toidukaupluste juures sabas seista või et sõiduautosid on Eestis praegu rohkem kui kunagi varem – pole tänapäeva Eesti Vabariigis siiski kõik veel kuld mis hiilgab. Hurraaoptimismist on siin mõnel pool saamas vaata et postsovetlik ideoloogia.
Rahvastikukaotused madala sündivuse ja emigratsiooni kaudu on postsovetlikus Eestis suuremad kui Teises Maailmasõjas hukkunute, siit pagenute ja peatselt järgnenud poliitrepressioonide ohvrite arv. Kahanemine võib olla pöördumatu. Enesetappude hulga poolest 

Euroopa riikide hulgas sammub Eesti „esimeste kindlas reas”. Rahvusriigi taastamisest ja demokraatliku õigusriigi ülesehitamisest pärast nn laulvat revolutsiooni pole midagi välja tulnud – riigi ja ühiskonna desovetiseerimise, dekoloniseerimise ja derussifitseerimise asemel on piirdutud üksnes ümbernimetamiste, sildi- ja värvivahetustega. Eestlaste poliitiline kultuur on madal, inimesed ajudeloputusele kergesti alluvad ja manipuleeritavad, neile pakutav peavooluinfo valikuline ja kallutatud. Seetõttu on riigivalitsemise etteotsa pürginud poliitilisi seiklejaid, diletante ja profaane, lähimineviku kommunismiehitajaid või isegi varjamatult Eesti-vaenulikke tegelasi. Poliitilisele lullilöömisele, lippude lehvitamisele ja loosungite loopimisele on järgnenud võimuvõitlus, õukonnaskandaalid ja kõrgemate riigiametnike korruptsioon. 2. veebruari 1920 Tartu rahulepingut (varem nimetatud Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks) täidetakse üksnes valikuliselt, endistviisi on 5,2% Eesti Vabariigi seaduslikust territooriumist imperialistliku idanaabri poolt okupeeritud ja annekteeritud.
 Krüptokommunism ja Kremli-meelsus avalduvad igapäevases elus peaaegu igal sammul. Massiteabes igal võimalusel räägitakse küll „iseseisvuse taastamisest” – mitte aga Nõukogude kommunistliku okupatsiooni lõpetamisest Eesti Vabariigis või selle häbiväärsest pärandist vabanemisest. Sovetiajal punavõimule vastuhakku osutanud kodanikke nimetatakse dissidentideks – mitte aga vastupanuliikumisest osavõtnuteks nagu seda tehakse teistes Teises Maailmasõjas okupeeritud riikides. Lähimineviku tippkommunistide ja Kremli käsilaste (sisuliselt kvislingite) heroiseerimine ja glorifitseerimine on step by step omandanud enneolematu ulatuse, neid nimetatakse nüüd „kunagisteks tipp-poliitikuteks” ja „kultuuritegelasteks”. Eesti riigi õiguslikust järjepidevusest, eesti rahvast ja patriotismist ei räägita – selle asemel on kasutusel eesti inimesed, Eesti elanikud, eestimaalased, uued võimalused, euroopalikud väärtused ja muu postsovetlik sõnadevaht. Eesti Vabariigi president ja valitsuse liikmed osavõttu rahvuslaste, vabadusvõitlejate ja endiste kommunismivangide üritustest kõigiti väldivad. Rahvusvaheline inimõiguste päev 10. detsember meie kalendrites tähtpäevana ära märgitud pole. Tundub, et Eesti on lihtsalt ühest liidust sattunud teise, oskamata nii oma poststalinistliku idanaabri kui ka eurobürokraatide suhtes tõsiseltvõetava riigina käituda.

Lõpetasin siiski optimistlikult. Kui eesti rahvas oma pika ajaloo vältel on suutnud üle elada katkud ja muud epideemiad, näljahädad, sõjad, okupatsioonid, kadakasaksluse, venestamise, poliitilised repressioonid, kõikvõimalikud „vabastamised” jms – küllap suudame siis üle elada ka praeguse Brüsseli moodi omariikluse Euroopa Liidus ja väidetava iseseisvuse…
Ettekannet kuulati suure huviga, esitati ka küsimusi. Näiteks sooviti teada, mis on vahet nn dissidentidel ja vabadusvõitlejatel, õigemini vastupanuliikumisest osavõtnutel. Tuli selgitada, et vastupanuvõitlus võõrvõimule ja kollaboratsionismile on aset leidnud kõikides okupeeritud riikides – Eesti Vabariik kaasa arvatud. Vene dissidendid piirdusid enamalt jaolt üksnes reformide, seaduste ja rahvusvaheliste kokkulepete täitmise vajadusega võimulolijate poolt. Okupeeritud ja annekteeritud Balti riikide vabadusvõitlejad seevastu nõudsid 23. augusti 1939 nn Molotovi-Ribbentropi pakti tühistamist ja selle tagajärgede likvideerimist (1979. aasta Balti Apell – mis tänapäeval samuti „poliitkorrektselt” maha vaikitakse). Erinevustest hoolimata valitsesid Moskva dissidentide ja Baltikumi vabadusvõitlejate vahel 1970. aastatel tihedad kontaktid ja koostöö.

Konverentsist osavõtjatele demonstreeriti videofilmi, milles lääne- ja idapoolset totalitaristlikku riigikorda omavahel võrreldakse. Oma olemasolu 12 aasta vältel natsistlik Reich lihtsalt füüsiliselt ei suutnud nii palju kurja korda saata kui seda ligi sajandi vältel on teinud stalinistlik-brežnevlik-putinistlik Venemaa…
            Maini-äärses Frankfurtis polnud ma alates 1990. aastast käinud. Rohkem kui veerand sajandit tagasi võttis siin IGFM endist kommunismivangi samuti külalislahkelt vastu. Viimases suures sõjas kaotaja poolel olnud suurlinnas on vahepeal mõndagi muutunud. Kesklinnas kõrgub pilvelõhkujate mets, siinne rahvusvaheline lennuväli on üks suuremaid Euroopas, ulatuselt võrreldav Tartu linnaga. Tänavapildis köidab tähelepanu eksootilise välimusega inimeste rohkus, kellele riigikeele valdamine nähtavasti pole probleem. Näiteks on IGFMs palgal olev iraanlane Khalil Al-Rasho, kelles ühes ja samas isikus olid ühendatud fotograaf, autojuht, reisikorraldaja, toitlustaja, küllap veel mõni muugi vajalik eriala.
           
 Oli liigutavaid kohtumisi. Näiteks tudengipõlves 1950ndatel aastatel minuga kirjavahetuses olnud ornitoloog John Burton Inglismaalt, kes vahepeal oli sakslannaga abiellunud, elas ajutiselt Heidelbergis Frankfurti lähedal, pakkus eestlasest külalisele erialast mõttevahetust, peavarju ning huviga ka konverentsist osa võttis. Või ka Kaliningradis (end. Königsbergis) sündinud vene ajakirjanik, saatusekaaslane Jurij Below – kes pärast GULAGist vabanemist oli saanud poliitilise varjupaiga Saksamaal. Ta kurtis, et Frankfurtis elades kipub emakeel (vene keel) juba meelest minema. Kuna minusugune kõigest läbielatust hoolimata russofoobiks muutunud ikkagi pole, manitsesin J. Belowi, et emakeele unustamist ka võõrsil viibides ei tohi mingil juhul toimuda.

Reisile pani punkti Frankfurti loomaaia külastamine. Selle asukaid peetakse siin looduselähedastes tingimustes, vihmasest ilmast hoolimata oli külastajaid küllaga. Zooloogile jättis asutus unustamatu mulje.

Tahaks loota, et kirjeldatud välisreis ei jää selle loo autorile viimaseks. Tänan lahkeid inimõiguslasi! Neile oli minu kodumaa hiljutine külastamine pakkunud niivõrd suurt põnevust, et lubati 2018. aastal siia uuesti tulla.

Tartus, 20. novembril 2017                                                                       
 Mart Niklus

Der Vatikan fand deutliche Worte zum Organhandel in der Volksrepublik China: „Verbrechen gegen die Menschheit“. Bild: geudki, CC0 Public Domain via Pixabay

Demonstration gegen Menschenrechtsverletzungen und Organhandel in China (2006 in Hamburg)
                       

1 kommentaari:

Anonüümne 27. november 2017 14:15  

Eesti rahvas on aegade jooksul üle elanud mitut sorti jamasid ja ellu jäänud -ütleb Niklus.Aga vaadake neid nägusid, kes eestlastena täna vastu vaatavad -küll vene-slaavi näojooned, nüüd ka juba rootsi-serbia-nigeeria-itaalia-türgi jm. ninade-silmavärvidega- näojoontega arusaamatu identiteedi ja uskumustega segasolk.Üksteisega läbi ei saada, küll aga koduuksed ja voodid on avatud maailmas igat masti juhusekasutajatele- ringijooksikutele.Ja topitakse ilma pealt riisutud järglased eestlastega ühte lasteaeda-kooli, kus siis peaks neist vormitama "eestlased". Täitumatu ulme -no ei saa neist eestlasi ei nüüd ega ka hiljem -nii tugev on võõrvanema mõju.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP