Nõukogude ajal oli loosung: vormilt rahvuslik, sisult
sotsialistlik. Midagi sarnast on oksüümoron “avatud rahvuslus”, kirjutab
Veiko Vihuri.
Viimasel ajal võib märgata, et rahvuslikud ja konservatiivsed hoiakud
on lääne ühiskondades taas tugevnemas. Vasakliberaalse peavoolu esmane
reaktsioon oli sildistamine: tegemist olevat populismi või suisa
natsismiga, ühiskonna tumedate allhoovustega, mis vahepeal suudeti
avalikust ruumist pea täiesti välja tõrjuda.
Värske näide taolisest hirmutamisest-hoiatamisest on
kaitseministeeriumi kõrge ametniku Meelis Oidsalu kommentaar NO99 teatri
etendusele vabariigi aastapäeva vastuvõtul, kus viidati
rahvuskonservatiivide tõrvikurongkäigule: “NO99 ei lasknud pidulistel
unustada, et riigi peaväljakul toimub samal ajal üks teine etendus,
mille ajaloolisi konnotatsioone me kuidagi poolhirmunult salgame.”
Tõepoolest, nii nagu 2014. aasta oktoobris Toompeal toimunud SAPTK
meeleavaldusel “taheti homosid ära tappa”, nõnda kihutatakse EKRE
tõrvikurongkäigul hullunud massi üles pogrommidele. Tegelikult võis näha
nii ühel kui teisel üritusel rõõmsaid, oma maad, keelt ja kultuuri
armastavaid rahumeelseid inimesi – lastega peresid, toredaid noori,
väärikaid vanu.
Kui peavoolupoliitikud aga mõistavad – ning see näib neile tasapisi
pärale jõudvat –, et rahvuslik-patriootilised ja konservatiivsed
meeleolud ei kao kuskile, vaid pigem tugevnevad, siis järgmise käiguna
üritatakse “populistidelt” ja “äärmuslastelt” teemad üle võtta,
serveerides “primitiivsete loosungite” ja “vihaõhutamise” asemel
“mõistlikke lahendusi”.
Eestiski näeme samasuguseid tendentse. Näiteks 2015. aasta
üldvalimistel kooseluseaduse läbisurumisest tingitud nördimuse lainel
Riigikogusse purjetanud Vabaerakond viljeleb nüüd “vabakonservatismi”.
Mida see mõiste tähendab, jääb vähemalt mulle arusaamatuks. Liberaalne
konservatiivsus? Vabaerakondlase Andres Ammase sõnul aga on
vabakonservatism “mõistlike inimeste ilmavaade”.
Saite aru?
Samasugune nonsenss on Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) “avatud
rahvuslus”. Tekib küsimus: avatud kellele ja millele? Aga ega ei
salatagi, et toetatakse globalistliku multikulturalismi agendat, mille
kohaselt peavad piirid kaduma ja rahvusriigid muutuma hoogsale
sisserändele avatud ühiskondadeks. Et seda poliitikat rahvuslikult
meelestatud eesti valijale vastuvõetavaks muuta, räägitakse
immigrantidele eesti keele õpetamisest ja nende integreerimisest,
millest pidavat kogu ühiskonnale palju kasu tõusma.
IRL-i taustaga president Kersti Kaljulaid on propageerinud mõtet, et
eestlane on igaüks, kes nii tunneb ja end ise eestlaseks peab.
Eriti küüniline on seejuures mõttekäik, et eesti keele kõnelejate arv
võib tänu sisserändajatele kasvada. “Euroopa Liidu kodanikud võivad
vabalt valida oma elukohaks Eesti, aga meie juurde elama tullakse ka
mujalt,” rääkis president Kaljulaid Eesti Vabariigi 100. aastapäeva
kõnes, lisades: “Nii kasvab eesti keele rääkijate hulk ka siis, kui
Eesti peredesse sündivate laste hulk päriselt taastetasemele parajasti
ei ulatugi.”
Tore. Eestisse sõidavad kokku erineva kultuurilise tausta ja
nahavärviga inimesed, õpivad ilusasti ära eesti keele ja aitavad eesti
rahval ajaloo tormide kiuste alles jääda. Nii lihtne ongi Eesti suureks
saamise idee – Eesti 2.0.
Või teeb see meiega hoopis üks-null?
Nõukogude ajal oli loosung: vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik.
Kultuuriilmingutes oli rahvuslik vorm lubatud, kuid sisu pidi olema
kooskõlas uute, revolutsiooniliste väärtustega.
Midagi sarnast on ka mõiste “avatud rahvuslus”. Aga see on lihtsalt petukaup. Oksüümoron, “teravmeelne rumalus”.
Allikas:
http://objektiiv.ee/kolumn-avatud-rahvuslus-petukaup/
Read more...