Me oleme saanud näha kommunistliku partei aktivistide
muutumist euroliberaalideks, kes enda arvates töötasid mõlemal juhul
universaalse, globaalse hüvangu nimel, surudes maha kodanlikku või
natsionalistlikku kolkapatriotismi ja hurjutades kitsarinnalisust.
Vingerdised elavad iga riigikorra ajal ilusasti, tõdeb Roland Tõnisson.
Mõisted ja sõnad meie keeles ning meeles vormivad meie mõtteid,
väljaütlemisi, tegusid ja tegemata jätmisi. Oleme sattunud tänaseks
sõnasõtta, milles maailm meie ümber ja sees on saanud endale lihtsa
mustvalge vormi: “Kui sa ei ole meie poolt, oled sa meie vastu.”
Tõepoolest: ajal, mil räägitakse mõistmisest ja teiste arvamuste
aktsepteerimisest ja tolerantsist, näeme, et kui näiteks
traditsioonilise maailmavaatega inimesed ei lähe kaasa kaasaegsete
väljamõeldistega, nimetatakse neid huvigruppide poolt, kes võitlevad
väidetavalt arvamuste paljususe eest, tingimusteta “vihkajateks”. Seega –
globalismi ja tolerantsuse arvates ei tohi siiski olla arvamusi ja
seisukohti, mis ei kattu nende arusaamadega.
Praegusel valede ja demagoogitsemise ajal näeme, mismoodi tegelikult
valmistatakse ette uut vaikivat ajastut. See ei ole veel lõplikult
kinnistunud, ent märgid Euroopas toimuvast viitavad sellele selgelt.
Mõni Eesti sotsialistist riigikogulane, keda tema isiklike arusaamadega
mittenõustuvad inimesed ajavad oksele, võib ju rääkida, et me ei pea oma
tähelepanu hajutama sellega, mis mujal maailmas toimub, vaid keskenduma
Eesti ühiskonnale. Me ei saa aga jätta tähelepanuta asjaolu, et
Saksamaal, Suurbritannias ja Rootsis on võimalik karistada inimesi
meelsuse eest. Kanadast on koos Rootsiga saanud globalismi katselabor.
Hea lugeja leiab meie portaalist hulga nendel maadel toimuvat
kajastavaid lugusid ja tegelikult ei ole miski meile uudis. On vaid
ääretult üllatav tõdeda, et oleme ENSV aegadesse ringiga tagasi tulemas
ja Euroopa Liidu liiduvabariigina kogeme taas immigratsiooni, mille
tõelisest ulatusest ei ole meil ülevaadet, rünnakut oma emakeele ja
rahvusliku identiteedi vastu. Meie kohalikud tolereerijad teenivad hästi
oma isandaid ja teevad reveransse sellele, kellest on loota kasu.
Selle teemaga seondub ka inimtüüp, millele on mitu nime. Üks oleks
kollaborant
– inimene, kes läheb erinevatel põhjustel koostööle võõrvõimudega. Uue
Testamendi ajast teame tölnereid ehk maksukogujaid, kes ise juutidena
ostsid endale Rooma riigilt õiguse koguda makse ja vahendasid neid
keskvõimule, pannes rahvuskaaslasi nöörides endale kenakese kasumi
kõrvale. Uusimast ajast teame Norra natsionaalsotsialistide juhti
Vidkun Quislingit, kelle nimest on saanud oma riigi ja rahva huvide reetmise sümbol. Meie võime rääkida
Karl Vaino
pärandist. “Kui inimesel on kaks emakeelt, siis on ta kahekordselt
inimene!” tõdes “Karla”, looritades sellise ülla loosungiga venestamist
ja totaalset keskvõimulikku ajupesu. Käesolevast ajast leiame
poliitikuid, vaimulikke, kultuuriinimesi, kes on ära taibanud, kust
suunast tuul puhub, ning on oma sõnad ja suled rakendanud selle
teenistusse, garanteerides endale riigi toetuse mitmel erineval moel.
Koostööks võõra ülemvõimuga võivad põhjused olla küll ideoloogilised
ja majanduslikud, ent enamasti on tegemist siiski kasusaamise ootusega
ja ideoloogia vormib end vastavalt oludele. Selle juures on äärmiselt
oluline anda kollaboratsionismile õigustus, leida sellele põhjendus ja
summutada opositsioon. Norralaste kvisling oli idealist, kelle
üllatuseks okupeerisid sakslased Teise maailmasõja ajal tema kodumaa,
vältimaks brittide invasiooni ja Skandinaaviasse Hitleri jaoks ebasoodsa
situatsiooni tekkimist. Kindral
Nikolaus von Falkenhorst
sai ülesande koostada invasiooniplaan 5 päevaga. Kindralstaabis ei
olnud isegi Norra ja Taani maakaarte, sest keegi Berliinis ei arvanud,
et neid võiks vaja minna, ja kindral astus koduteel läbi raamatupoest,
et hankida endale Rand McNally poolt toodetud turistidele mõeldud
matkajuht.
Norras ja Taanis oli okupatsioon nii leebe, et seal jäi käibele oma
valuuta ja ei piiratud ka toiduratsioone, nagu Saksamaal. Leedulasest
kirjandusteadlane
Balys Sruoga kirjutab oma Stutthofi
koonduslaagrist rääkivas teoses “Jumalate mets” seltskonnast Norra
politseinikest, kes toodi laagrisse, kuna keeldusid jätkamast ametis uue
võimu all. Sakslased neid nüpeldada ei julgenud ja laagritoidu peale
nad nuuskasid, sest Punane Rist varustas neid vastavalt
rahvusvahelistele lepingutele kõige vajalikuga. Saksa, Briti, Norra ja
Taani Punased Ristid suutsid teha rindeülest koostööd. Quisling oli siis
idealist, kes oli peaministrina valitsuse eesotsas vaid nimeliselt.
Tegelikult juhtisid riiki sakslaste kohalike jõudude ülemjuhataja
Nikolaus von Falkenhorst (kes pürgis hoidma häid suhteid kohalikega,
elas Oslo Autoklubi tagasihoidlikes apartementides ja sõitis ringi
lahtises autos ilma ihukaitsjateta) ja tsiviiladministraator,
Göringi eestkostealune
Josef Terboven (kes oli kuulus oma verejanu poolest ja kelle käest Falkenhorst tõi ära mahalaskmisele määratud kohalikke).
Ometigi on Quislingust saanud halastamatu mõrvari ja alatu reeturi
võrdkuju. Karl Vainot, kes üksinda Pirita rannal peesitas (miilitsad
puhastasid liivaranna soovimatust elemendist ehk tavalistest kodanikest
poole kilomeetri raadiuses), andis kohtu alla teisitimõtlejaid ja
unistas poole miljoni elanikuga (loe: idaimmigrandiga) Lasnamäest,
meenutame aga ainult kui anekdootlikku figuuri. Stalinit ja Leninit
peavad miljonid inimesed siiamaani meie planeedi õnnistegijateks. Terve
meie Keskerakond pani aga hoopiski DJ Eiki Nestori juhtimisel peale uue
plaadi kui valitsusse sai, reetis oma “põhimõtted” imekspandava
nobedusega, ning seda peetakse poliitiliselt mõistlikuks
kaugelenägelikkuseks.
Meie kaasajal on levinud selline mõiste nagu
tolerants.
Sellel on väidetavalt mitu algupära. Üks neist on meditsiiniline ja
iseloomustab olukorda, mil inimorganism kaotab võime võidelda sinna
sattunud võõrkehade vastu. Ka lihtne palavik võib osutuda surmavaks,
sest teatud põhjustel (näiteks AIDS-i puhul) on kadunud organismi
immuniteet, mis teda on seni kaitsnud ja elus hoidnud.
Väidetavalt tuleneb mõiste “tolerants” ise ühe omaaegse kuulsa (pigem kurikuulsa) Prantsuse ühiskonnategelase
Charles Maurice de Talleyrand-Périgord’
nimest. Teda on peetud kõige paindlikumaks, osavamaks ja mõjukamaks
Prantsuse poliitikuks läbi aegade. Teised aga on arvamusel, et ta suutis
reeta kõiki ja kõike omakasu nimel, olles välisministri positsioonil
erinevate režiimide teenistuses – kuningavõimu, revolutsioonilise
Direktooriumi, Napoleoni ja Bourbonide restauratsiooni, ehk kuningavõimu
taastamise ajal.
Ta sündis vaesunud aadli perekonda, mis oli küll õukonnale lähedal
ning vanemate soovil asus õppima teoloogiat, sest vaimulikuametis nägid
tema vanemad võimalust rikastuda. 26-aastaselt sai temast Prantsuse
kiriku esindaja kuningakoja juures, ning siis seisis ta Kiriku huvide
eest. Revolutsiooni puhkedes oli ta pühitsetud piiskopiks, ent loobus
kergekäeliselt oma kohast ning asus kritiseerima seisukohti, mida oli
varemalt kaitsnud.
Temast sai Napoleoni diplomaat number 1, kes keisri sõjakäikude ajal
üritas ajada sõjategevust ennetavat poliitikat, sõlmides rahu Austriaga
Luneville’i rahu (1801) ja Briti krooniga Amiens’is (1802). Ta oli vastu
Napoleoni sõjategevuse uuendamisele Austria, Preisimaa ja Venemaa
vastu, astus välisministri kohalt tagasi aastal 1807, ning asus
salakõnelustesse Vene imperaatori
Aleksandriga ja Austria ministri
Metternichiga.
Kui Napoleon 1814. aastal oma krooni lõplikult kaotas, astus Talleyrand
Bourbonide kuningakoja teenistusse ning esindas Prantsusmaad Viini
Kongressil (1814–1815), mille käigus ta loobus võitjate kasuks kõigist
Napoleoni vallutustest.
Üldsummas andis Talleyrand 14 truudusevannet. Tema võime muuta oma
seisukohti (loe: reeta) oli lihtsalt fantastiline. Ta reetis nii
Prantsusmaad kui Vene keisrit ja Napoleon olevat ahastavalt hüüdnud: “Ma
hukkun reeturlikkuse läbi! Talleyrand reetis religiooni, Louis XVI-nda,
Asutava Kogu ja Direktooriumi. Miks ma teda küll maha ei lasknud?”
Talleyrand ise arvas oma tegevusest, et “õigeaegne reetmine ei ole
reetmine, vaid ettenägelikkus.”
Ajal, mil ustavust ideedele, põhimõtetele peeti veel hüveks, sai
Talleyrandi nimest Euroopas osava mugandumise ja põhimõttelageduse
sünonüüm –
talerantsus. Kirjanik
Lewis on
märkinud, et hilisem meediamaailm on teinud selles mõistes muudatuse
ning “paindlikkus”, “osavus”, ja oskus “ette näha” on tolerantsusega
kenasti unisoonis.
Eks oleme saanud näha sellist “ettenägelikku tolerantsust” ka meie
maal nende näol, kes on sooritanud osava, ettenägeliku metamorfoosi
kommunistliku partei aktivistidest euroliberaalideks. Mõlemal juhul
saavad nad jätkata oma tegevust universaalse, globaalse hüvangu heaks,
surudes maha kodanlikku või natsionalistlikku kolkapatriotismi,
hurjutades kitsarinnalisust. Talleyrandi vaim elab tema koolkonnas
kenasti edasi ja kes sellele vastu astub, saab teenitud karistuse.
Vingerdised elavad iga riigivõimu ajal ilusasti. Kui neil oleks veel
südametunnistust, siis ajaks nende peegelpilt neid oksele, nagu ühte
sotsitari. Aga tsiteerides Eduard Bornhöhed võib öelda, et “ei ole nemad
veel seda pattu teinud, et nad oma erakorralisuses kahtlema oleksid
hakanud”.
Allikas:
http://objektiiv.ee/tolerants-ja-kollaboratsionism-motteid-globalismist-ja-selle-teenritest/
Read more...