Tolerants ja kollaboratsionism. Mõtteid globalismist ja selle teenritest
Mõisted ja sõnad meie keeles ning meeles vormivad meie mõtteid, väljaütlemisi, tegusid ja tegemata jätmisi. Oleme sattunud tänaseks sõnasõtta, milles maailm meie ümber ja sees on saanud endale lihtsa mustvalge vormi: “Kui sa ei ole meie poolt, oled sa meie vastu.” Tõepoolest: ajal, mil räägitakse mõistmisest ja teiste arvamuste aktsepteerimisest ja tolerantsist, näeme, et kui näiteks traditsioonilise maailmavaatega inimesed ei lähe kaasa kaasaegsete väljamõeldistega, nimetatakse neid huvigruppide poolt, kes võitlevad väidetavalt arvamuste paljususe eest, tingimusteta “vihkajateks”. Seega – globalismi ja tolerantsuse arvates ei tohi siiski olla arvamusi ja seisukohti, mis ei kattu nende arusaamadega.
Praegusel valede ja demagoogitsemise ajal näeme, mismoodi tegelikult valmistatakse ette uut vaikivat ajastut. See ei ole veel lõplikult kinnistunud, ent märgid Euroopas toimuvast viitavad sellele selgelt. Mõni Eesti sotsialistist riigikogulane, keda tema isiklike arusaamadega mittenõustuvad inimesed ajavad oksele, võib ju rääkida, et me ei pea oma tähelepanu hajutama sellega, mis mujal maailmas toimub, vaid keskenduma Eesti ühiskonnale. Me ei saa aga jätta tähelepanuta asjaolu, et Saksamaal, Suurbritannias ja Rootsis on võimalik karistada inimesi meelsuse eest. Kanadast on koos Rootsiga saanud globalismi katselabor. Hea lugeja leiab meie portaalist hulga nendel maadel toimuvat kajastavaid lugusid ja tegelikult ei ole miski meile uudis. On vaid ääretult üllatav tõdeda, et oleme ENSV aegadesse ringiga tagasi tulemas ja Euroopa Liidu liiduvabariigina kogeme taas immigratsiooni, mille tõelisest ulatusest ei ole meil ülevaadet, rünnakut oma emakeele ja rahvusliku identiteedi vastu. Meie kohalikud tolereerijad teenivad hästi oma isandaid ja teevad reveransse sellele, kellest on loota kasu.
Selle teemaga seondub ka inimtüüp, millele on mitu nime. Üks oleks kollaborant – inimene, kes läheb erinevatel põhjustel koostööle võõrvõimudega. Uue Testamendi ajast teame tölnereid ehk maksukogujaid, kes ise juutidena ostsid endale Rooma riigilt õiguse koguda makse ja vahendasid neid keskvõimule, pannes rahvuskaaslasi nöörides endale kenakese kasumi kõrvale. Uusimast ajast teame Norra natsionaalsotsialistide juhti Vidkun Quislingit, kelle nimest on saanud oma riigi ja rahva huvide reetmise sümbol. Meie võime rääkida Karl Vaino pärandist. “Kui inimesel on kaks emakeelt, siis on ta kahekordselt inimene!” tõdes “Karla”, looritades sellise ülla loosungiga venestamist ja totaalset keskvõimulikku ajupesu. Käesolevast ajast leiame poliitikuid, vaimulikke, kultuuriinimesi, kes on ära taibanud, kust suunast tuul puhub, ning on oma sõnad ja suled rakendanud selle teenistusse, garanteerides endale riigi toetuse mitmel erineval moel.
Koostööks võõra ülemvõimuga võivad põhjused olla küll ideoloogilised ja majanduslikud, ent enamasti on tegemist siiski kasusaamise ootusega ja ideoloogia vormib end vastavalt oludele. Selle juures on äärmiselt oluline anda kollaboratsionismile õigustus, leida sellele põhjendus ja summutada opositsioon. Norralaste kvisling oli idealist, kelle üllatuseks okupeerisid sakslased Teise maailmasõja ajal tema kodumaa, vältimaks brittide invasiooni ja Skandinaaviasse Hitleri jaoks ebasoodsa situatsiooni tekkimist. Kindral Nikolaus von Falkenhorst sai ülesande koostada invasiooniplaan 5 päevaga. Kindralstaabis ei olnud isegi Norra ja Taani maakaarte, sest keegi Berliinis ei arvanud, et neid võiks vaja minna, ja kindral astus koduteel läbi raamatupoest, et hankida endale Rand McNally poolt toodetud turistidele mõeldud matkajuht.
Norras ja Taanis oli okupatsioon nii leebe, et seal jäi käibele oma valuuta ja ei piiratud ka toiduratsioone, nagu Saksamaal. Leedulasest kirjandusteadlane Balys Sruoga kirjutab oma Stutthofi koonduslaagrist rääkivas teoses “Jumalate mets” seltskonnast Norra politseinikest, kes toodi laagrisse, kuna keeldusid jätkamast ametis uue võimu all. Sakslased neid nüpeldada ei julgenud ja laagritoidu peale nad nuuskasid, sest Punane Rist varustas neid vastavalt rahvusvahelistele lepingutele kõige vajalikuga. Saksa, Briti, Norra ja Taani Punased Ristid suutsid teha rindeülest koostööd. Quisling oli siis idealist, kes oli peaministrina valitsuse eesotsas vaid nimeliselt. Tegelikult juhtisid riiki sakslaste kohalike jõudude ülemjuhataja Nikolaus von Falkenhorst (kes pürgis hoidma häid suhteid kohalikega, elas Oslo Autoklubi tagasihoidlikes apartementides ja sõitis ringi lahtises autos ilma ihukaitsjateta) ja tsiviiladministraator, Göringi eestkostealune Josef Terboven (kes oli kuulus oma verejanu poolest ja kelle käest Falkenhorst tõi ära mahalaskmisele määratud kohalikke).
Ometigi on Quislingust saanud halastamatu mõrvari ja alatu reeturi võrdkuju. Karl Vainot, kes üksinda Pirita rannal peesitas (miilitsad puhastasid liivaranna soovimatust elemendist ehk tavalistest kodanikest poole kilomeetri raadiuses), andis kohtu alla teisitimõtlejaid ja unistas poole miljoni elanikuga (loe: idaimmigrandiga) Lasnamäest, meenutame aga ainult kui anekdootlikku figuuri. Stalinit ja Leninit peavad miljonid inimesed siiamaani meie planeedi õnnistegijateks. Terve meie Keskerakond pani aga hoopiski DJ Eiki Nestori juhtimisel peale uue plaadi kui valitsusse sai, reetis oma “põhimõtted” imekspandava nobedusega, ning seda peetakse poliitiliselt mõistlikuks kaugelenägelikkuseks.
Meie kaasajal on levinud selline mõiste nagu tolerants. Sellel on väidetavalt mitu algupära. Üks neist on meditsiiniline ja iseloomustab olukorda, mil inimorganism kaotab võime võidelda sinna sattunud võõrkehade vastu. Ka lihtne palavik võib osutuda surmavaks, sest teatud põhjustel (näiteks AIDS-i puhul) on kadunud organismi immuniteet, mis teda on seni kaitsnud ja elus hoidnud.
Väidetavalt tuleneb mõiste “tolerants” ise ühe omaaegse kuulsa (pigem kurikuulsa) Prantsuse ühiskonnategelase Charles Maurice de Talleyrand-Périgord’ nimest. Teda on peetud kõige paindlikumaks, osavamaks ja mõjukamaks Prantsuse poliitikuks läbi aegade. Teised aga on arvamusel, et ta suutis reeta kõiki ja kõike omakasu nimel, olles välisministri positsioonil erinevate režiimide teenistuses – kuningavõimu, revolutsioonilise Direktooriumi, Napoleoni ja Bourbonide restauratsiooni, ehk kuningavõimu taastamise ajal.
Ta sündis vaesunud aadli perekonda, mis oli küll õukonnale lähedal ning vanemate soovil asus õppima teoloogiat, sest vaimulikuametis nägid tema vanemad võimalust rikastuda. 26-aastaselt sai temast Prantsuse kiriku esindaja kuningakoja juures, ning siis seisis ta Kiriku huvide eest. Revolutsiooni puhkedes oli ta pühitsetud piiskopiks, ent loobus kergekäeliselt oma kohast ning asus kritiseerima seisukohti, mida oli varemalt kaitsnud.
Temast sai Napoleoni diplomaat number 1, kes keisri sõjakäikude ajal üritas ajada sõjategevust ennetavat poliitikat, sõlmides rahu Austriaga Luneville’i rahu (1801) ja Briti krooniga Amiens’is (1802). Ta oli vastu Napoleoni sõjategevuse uuendamisele Austria, Preisimaa ja Venemaa vastu, astus välisministri kohalt tagasi aastal 1807, ning asus salakõnelustesse Vene imperaatori Aleksandriga ja Austria ministri Metternichiga. Kui Napoleon 1814. aastal oma krooni lõplikult kaotas, astus Talleyrand Bourbonide kuningakoja teenistusse ning esindas Prantsusmaad Viini Kongressil (1814–1815), mille käigus ta loobus võitjate kasuks kõigist Napoleoni vallutustest.
Üldsummas andis Talleyrand 14 truudusevannet. Tema võime muuta oma seisukohti (loe: reeta) oli lihtsalt fantastiline. Ta reetis nii Prantsusmaad kui Vene keisrit ja Napoleon olevat ahastavalt hüüdnud: “Ma hukkun reeturlikkuse läbi! Talleyrand reetis religiooni, Louis XVI-nda, Asutava Kogu ja Direktooriumi. Miks ma teda küll maha ei lasknud?” Talleyrand ise arvas oma tegevusest, et “õigeaegne reetmine ei ole reetmine, vaid ettenägelikkus.”
Ajal, mil ustavust ideedele, põhimõtetele peeti veel hüveks, sai Talleyrandi nimest Euroopas osava mugandumise ja põhimõttelageduse sünonüüm – talerantsus. Kirjanik Lewis on märkinud, et hilisem meediamaailm on teinud selles mõistes muudatuse ning “paindlikkus”, “osavus”, ja oskus “ette näha” on tolerantsusega kenasti unisoonis.
Eks oleme saanud näha sellist “ettenägelikku tolerantsust” ka meie maal nende näol, kes on sooritanud osava, ettenägeliku metamorfoosi kommunistliku partei aktivistidest euroliberaalideks. Mõlemal juhul saavad nad jätkata oma tegevust universaalse, globaalse hüvangu heaks, surudes maha kodanlikku või natsionalistlikku kolkapatriotismi, hurjutades kitsarinnalisust. Talleyrandi vaim elab tema koolkonnas kenasti edasi ja kes sellele vastu astub, saab teenitud karistuse. Vingerdised elavad iga riigivõimu ajal ilusasti. Kui neil oleks veel südametunnistust, siis ajaks nende peegelpilt neid oksele, nagu ühte sotsitari. Aga tsiteerides Eduard Bornhöhed võib öelda, et “ei ole nemad veel seda pattu teinud, et nad oma erakorralisuses kahtlema oleksid hakanud”.
Allikas: http://objektiiv.ee/tolerants-ja-kollaboratsionism-motteid-globalismist-ja-selle-teenritest/
0 kommentaari:
Postita kommentaar