Europarlamendi Hollandi saadik Marcel de Graaff viskas Euroopa Liidu tuleviku arutelul tõepommi

"Europarlamendi Hollandi saadik Marcel de Graaff viskas jaanuaris toimunud Euroopa Liidu tuleviku arutelul tõepommi: "Härra President, lubage mul rääkida stsenaarium, mis ei ole härra Junckeri "Valges Raamatus". Kui Euroopa Liit jätkab praegusel kursil, siis Euroopa tulevik on islamlik. See on islamimaailma eesmärk, see on Euroopa Liidu eliidi eesmärk. See on avatud poliitikate eesmärk, ja see on selle kriminaalse massiimmigratsiooni eesmärk. Loomulikult siin on "pisikesed probleemid", nagu mõrvad ja vägistamised. See on hind, mida makstakse rahvusriikliku identiteedi hävitamise eest. See on tahtlik Euroopa Liidu poliitika.

On vaid üks takistus teel Euroopa Kalifaadile (islamiriigile), ja need on patriootlikud kodanikud, kes hääletavad patriootlike parteide poolt. Euroopa Liit on kuulutanud need parteid enda vaenlasteks, suurimaks ohuks. Euroopa Liidu reeglid ei kehti patriootidele. Nad on Homo Sacer (isikud, keda võib karistamatult hävitada).

Euroopa tulevik on kalifaat, kui kodanikud ei tõuse üles ja ei kaitse oma kultuuri ja identiteeti," lajatas Marcel de Graaff eliidile otse näkku."

Allikas: Eve Raid, Facebook

Read more...

Pühapäevased pildid

Read more...

Huvitavat pühapäevaks: Türkmenistani president Gurbangulõ Berdõmuhhamedovi laulab

ERR (13. veebruar 2017):  Türkmenistani president Gurbangulõ Berdõmuhhamedov valiti ligi 97,7-protsendise toetusega ametisse tagasi, teatas keskvalimiskomisjoni esimees Gulmurat Muradov. Valimiskomisjoni teatel oli valimisaktiivsus üle 97 protsendi, vahendab Associated ERR (24. märts 2018): Türkmenistani president Gurbangulõ Berdõmuhhamedovi laulab


Märkus: Halearmas või halenaljakas, kuidas kellelegi tundub. Kuid kas rahvas ootab kõrgetelt riigimeestelt seda, et nad neile halearmsaid laulukesi laulaks? Keiser Nero olevat lugenud oma luuletusi muusika saatel ja osales hobusekaarikute võiduajamises. Commodus hakkas Rooma ajaloos esimest korda keisrina gladiaatoriks. Heliogalabuse tempudest-vempudest ei maksa parem räägita...

Allikas: ERR

Matti Ilvese blogile koostas Jaan Hatto

Read more...

President Kaljulaid: Eesti venelased on valmis seisma Eesti eest! Optimism või rumalus?

Mida peaks tegema iseseisva riigi kodanik, kui avastab, et president valetab avalikult kogu maailma ees — või et paremal juhul on tegu üdini naiivse inimesega, kelle sarnane ei tohiks üldse riiki esindada?

Aga just see mõte tuleb ilmselt igal eestimaalasel kohe pähe, kui ta loeb meediast uudist: “President Kersti Kaljulaid ütles usutluses Suurbritannia telekanalile 4 News, et Venemaa on proovinud mitmel puhul lõhkuda Eesti väärtushinnanguid, kuid ebaõnnestunult. Kaljulaidi sõnul on Eesti venelased valmis seisma Eesti eest.” (Õhtuleht, 28. märts). President väidab, et siinsed venelased ei räägi Putini keelt — kas Kaljulaid ei kuulegi siis ehtsat Kremli murrakut väites “Punaarmee vabastas Tallinna”, mis kõlab iga aasta 22. septembril?

Presidendi ütlustest jääb mulje, nagu poleks Eesti ühiskonnas mitte kunagi olnud emotsiooniderohket arutelu selle üle, miks elab suur osa siinsest venekeelsest jätkuvalt PBK ja Venemaa meediakanalite infoväljas. Fakte, mis lükkavad naiivitarist riigipea väljaöeldu ümber, on ohtralt: iga-aastased hoiatavad kapo aastaraamatud Vene mõjusfääride ja -agentide kohta, 31. detsembril kell 23.00 Lasnamäel Moskva ajast ajendatuna õhku paiskuv ilutulestik, Võidupüha ülevoolav tähistamine 9. mail — neid näiteid võiks kümnete kaupa tuua.

President Kersti Kaljulaidi lubamatule ja puhuti demokraatia jaoks lausa ohtlikule tegevusele on EKRE alatasa tähelepanu pööranud: küll sekkub riigipea seadusandjate töösse, siis kutsub mitte hääletama riigi suuruselt kolmanda poliitilise jõu poolt, esineb otseselt rahvusriigi põhimõtete vastu käivate avaldustega — ja nüüd loob ta välismaise avalikkuse ees meie riigi probleemidest ilustatud pildi!

Suur osa Eesti venekeelsest elanikkonnast on ilmselt riigile lojaalne, kuid see ei pruugi nii jääda otsese sõjalise konflikti olukorras — siis on väheusutav, et nad lähevad relvaga oma rahvuskaaslaste vastu, seda enam, et esimeste mürskude järel kaob olematusse see suhteline jõukus, mis neil Venemaaga võrreldes siin on. Seda vähest lojaalsust asukohariigile näitas ka Ida-Ukraina kogemus — Ukraina sõjaväes sõdib etnilisi venelasi, kuid mitte eriti palju. Kindlasti aga on Eestis arvestatav seltskond omariiklusele vaenulikke vene inimesi, kelle olemasolu näitavad ära autode külge kinnitatud Georgi lindid.
President Kersti Kaljulaid esineb üha enam kummaliste väidetega — nii rääkis ta ideedekonverentsil TEDxLasnamäe, et Eestis määrab igaühe edukuse töötahe, mitte päritolu. Jah, tahe on väga määrav ja edu saavutavad need, kes toimetavad raskuste kiuste, aga ei saa kuidagi väita, et keskkond, kust inimene pärit on, oleks tähtsusetu.

Igasugune loogiline mõte ütleb, et laps, kes elab maal ja kelle vanemad saavad miinimumpalka, ei pääse kõikvõimalike ringide, huvialade ja mängumaade ligi samal moel nagu seda saab pealinnas elav jõukate vanemate laps, ning tema silmaring jääb ahtamaks. Kui ta ülikooli läheb ja peab õpingute kõrvalt töötama, siis tema võimalused edasi liikuda samuti on piiratumad. Tahtest jääb sageli väheks.

Sama on ka Ida-Virumaa vene noortega, keda ümbritsev keskkond (sageli Kremli-meelne ja Eesti-vaenulik; ka Eesti valitsuste vähene huvi piirkonna vastu) lihtsalt ei soodusta nende edasiliikumist sellisel moel, et nad suudaksid eestikeelses keskkonnas hiljem edukalt läbi lüüa. Ebavõrdsus on kõigis ühiskondades olemas, igal pool murrab vaid osa noori läbi, osa ka kõrbeb, ja rääkida, et noortele on kõik teed lahti, võib vaid nõukoguliku komsomolimentaliteediga inimene!

Ilmselt on õigus neil poliitilistel irvhammastel, kes ütlesid: arvasime, et Toomas Hendrik Ilvesest hullemat presidenti Eestis enam tulla ei saa — aga Kersti Kaljulaid tõestas, et saab küll!

Allikas: http://uueduudised.ee/uudis/eesti/president-kaljulaid-eesti-venelased-on-valmis-seisma-eesti-eest-optimism-voi-rumalus/

Read more...

Illuminaatide massimõrvarlik meditsiin

Link: http://www.aigarsade.com/Illuminaatide_massimorvarlik_meditsiin.pdf

Read more...

Enamus Itaalia noori toetab euroskeptilisi ja süsteemivastaseid erakondi

Noored üle Euroopa annavad hoogu globaliseerumisvastasele liikumisele.
Westmonster
Pühapäeval toimunud Itaalia valimistel hääletasid noored ülekaalukalt euroskeptikute ja immigratsioonivastaste poolt.

Tervelt 44% 18 – 30 aastastest toetasid Viie Tähe Liikumist ning 13% hääletasid EL-i vastase Liiga poolt, selgub Tecne poolt läbi viidud uuringust. Lisaks toetas 3% noortest rahvuslikku Itaalia Vennad parteid, mis tähendab, et kokku 60% noortest Itaalastest toetasid EL-i, massiimmigratsiooni ja süsteemi kritiseerivaid erakondi.

Sama võib öelda ka Prantsusmaa kohta, kus 44% noortest toetas euroskeptikust presidendikandidaati Marine Le Peni.

Allikas: http://vanglaplaneet.ee/?p=4547

Read more...

MATTI ILVES: RÄPANE POLIITIKA PRANTSUSMAAL

Kahjuks nii see tõesti on. Esimesena hakati vaenama Marine Le Pen´i ja seda juba enne presidendivalimisi. Le Pen´ilt võeti ära saadipuutumatus Euroopa Liidu Parlamendis ja anti ta naeruväärse süüdistusega kohtu alla. Ta levitas vägivalla pilte moslemite kuritegudest, kuigi tegi seda vaid vastuseks "sallivuslaste" rünnakutele.

Nüüd tuleb siis ekspresident Nicolas Sarkozy vahistamine, väidetavalt praeguse presidendi, klobalisti psühhopaat Emmanuel Macroni tahtel, kes vajab just suurt kohtuprotsessi, et näiliselt täita oma valijatele antud lubadus muuta poliitika moraalsemaks. "Postimees: "Endine Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy  võeti täna hommikul vahi alla. Allikate kohaselt tuli ekspresident jõuga ülekuulamisele toimetada."
Juurdlus on seotud Sarkozy 2007. aasta valimiskampaaniaga, mida Prantsuse meedia andmete kohaselt võidi finantseerida Liibüa toonase liidri Muammar Gaddafi rahadega.
"Õhtuleht":"Raha saatis talle väidetavalt Liibüa tollane diktaator Muammar Gaddafi. Liibüast tuli teisigi rahasüste. Sarkozy olevat saanud 50 miljonit eurot."

Tõesti, Nicolas Sarkozy (pooleldi mustlane) kohtu alla andmist, kui asi tõest nii kaugele läheb, pean ka mina seda õigeks. Sest Sarkozy kasutas oma valimikampaanias võõrriigi raha ja hiljem reetis oma sõbra Muammar Gaddafi. Sest Sarkozy oli kõige tulisem Liibüa riigi hävitamise ja Gaddafi mõrvamise pooldaja. Nii lootis ta ilmselt, et see Liibüast raha saamine ei tule enam kunagi päevakorrale. Lisaks peab ütlema veel seda, et ka Eesti maksis NATOle osa Liibüa vallutamise-pommitamise kulusid, vähemalt 77 000 eurot, ehk 12 000 000 EEK ja see on võib-olla vaid jäämäe veepealne nähtav osa.
Kuid ka siin ta eksis, sest elus on veel üks Gaddafi poeg. Juba 2011. aastal ütles poeg Saif al-Islam Gaddafi "Euronewsile": "Sarkozy peab Liibüast kampaania rahastuseks saadud raha tagasi maksma. Me finantseerisime tema kampaaniat ja meil on tõendid. Esimene asi mida me nõuame on, et see kloun annab Liibüa inimestele raha tagasi."

Tegelikult tuleks ka uurimine algatada Emmanuel Macroni võimsa valimiskampaania rahastamise kohta, ka siin võib olla mängus välismaine raha lisaks Prantuse pankadest saadud rahasüstidele. Kuidas sai praktiliselt üleriiklikult tundmatu globalist-pangandustegelane (oli lühikest aega ka majandusminister, kus ta millegi erilisega silma ei paistnud, et tuntust koguda) Macron teha niivõrd laiahaardelise valimiskampaania? Pealegi ei olnud Macroni toetamas isegi korralikku suurt parteid, mis oleks tema kampaaniat finantseerinud, vaid ainult kiirustades kokkuklopsitud rühm toetajaid, keda nimetati uhkelt parteiks.

Sellised segased lood on siis praegu Euroopa Liidu ühes juhtriigis Prantsusmaal.

Read more...

Fookuses: tolerandid tümitasid Tšiilis konservatiivset kongressi liiget

Portaali Objektiiv videoproduktsioon

Read more...

Kaja Kallas — kas Eesti messias, Trooja hobune või midagi muud? Eks aega annab arutust…

Eesti hetkepoliitika ei saa üle ega ümber ühest kaugest ja samas lähedasest naispoliitikust, kes alles peab hakkama ennast tõestama.

Inimkond on kogu oma eksistentsi jooksul vaevelnud omaenda lolluste käes ja alati on oodatud messiast, kes neid iseenda käest päästaks. Prohvetid tegelevad päästjate tuleku ettekuulutamisega ja oraaklid näitavad nende helget palet. “Meie reliikvia on Kaja Kallas!” ütleks mässuliste pealik, visates Pirita kloostris vasakpoolse valitsuse vastu kivipõrandat keskerakondlikeks, sotsialistlikeks ja libaisamaalisteks kildudeks.

Kolmapäeval avaldatud uuringutulemustest selgub, et Kaja Kallast sobivaimaks peaministriks pidavate inimeste hulk on kasvanud 25%-lt 28%-le. Tema messiaseoreooli kujundamisega tegeleb endiselt Reformierakonnale ustav peavoolumeedia juba pikemat aega — nad teavad juba peaaegu kindlalt, et temast saab esialgu juhtorav ja siis peaminister. Esialgu veel Euroopas pesitsev Kaja Kallas aga loob juba oma õukonda, alustades peasekretärist Kert Valdarust ja tagades endale Kristen Michali toetuse või vähemalt neutraalsuse. Ta võtab juba sõna ka sisepoliitilistel temadel — näiteks on ta öelnud, et muudaks tervishoiusüsteemi erakindlustuse põhiseks.

Mis on siis Kaja Kallase nime kandva mütoloogilise olevuse populaarsuse aluseks? Esimene ja lihtne põhjus on see, et ta on ilus noor naine. Iga reklaamitöötaja ütleb, et mistahes kaupa müüb kõige paremini just kaunitaride kaudu. Teiseks, rahvas on tüdinenud kõigist leheveergudel ja kõnetoolidest kisavatest ennastimetlevatest poliitikutest — aga “meie Kaja” pole selline, tal pole kohe ühtegi plekikest kostüümil! Tema isal on küll lausa jamade koorem turjal, aga need pole ju tütre omad, tema isa eest ei vastuta! Ta on ka naine, ja nendelt oodatakse ikka pisut alalhoidlikumat ja tasakaalukamat poliitikat, mida aktsiisitõusudest ja muudest rumalustest väsinud rahvas väga ootab.
Kristiina Ojuland aga osundas kord saates “Otse kümnesse” sellele, et Kaja Kallase poliitiline karjäär on kulgenud väga turvalist teed pidi — ta pole kordagi olnud vastutavatel ametikohtadel, Euroopa-asjadest lihtinimesed suurt midagi ei jaga ja pealegi on tema selja taga on suure poliitilise kogemusega isa. Esialgu võib Kaja Kallast ka peaministrina saata suur populaarsus, kuid põrkudes kokku Eesti muredega ja neid sageli sunnitult ebapopulaarselt lahendades hakkab see varsti murenema. Aga mõistagi on Reformierakonna tugevuseks väga võimas propagandaaparaat, mis räägib ka musta valgeks — näiteks usub Taavi Rõivas siiani, et tema oli Eesti parim peaminister läbi ajaloo ja tema mahavõtmine koos erakonna varumeeste pingile suunamisega on kellegi pahatahtlikkusest tingitud eksitus.

Kaja Kallas võib kogu oma praeguse populaarsuse juures libastuda samamoodi nagu kord meedia kaudu kogu Eesti rahva “emaks” kujundatud Marina Kaljurand ja temast võib saada ka selline ühiskonna lõhestaja, nagu seda on praegune president Kersti Kaljulaid. Osa poliitikuid on hoiatanud, et kõrgema võimu koondumine naiste kätte võib viia samasuguse feministliku ühiskonna tekkeni, nagu see on Rootsis, kus sooneutraalsus, meessoo mahategemine, poliitkorrektsus (naised soovivad meestest vähem, et keegi kellelegi halvasti ütleks, kuigi ka ise “bitšivad” sageli) ja liigne liberaalsus kõikvõimalike sisserändajate vastu on ühiskonnas demokraatia iseenda paroodiaks muutnud. Ei kujuta tõesti ette Eestit, kus Kaljulaid on president, Kallas peaminister, Mikko, Alender, Pilvre, Oviir ja Pakosta ministrid.

29.03.2018 Jüri Kukk

Allikas: http://uueduudised.ee/arvamus/repliik/kaja-kallas-kas-eesti-messias-trooja-hobune-voi-midagi-muud-eks-aega-annab-arutust/

Read more...

Juhtkiri: lääneriigid oma liitlastest despoote “demokraatiasse” ei pommita

Eesti Rahvusringhääling näitab eestlastele lääne narratiivi esitavaid dokumentaalfilme, kuidas jõhker Süüria president Bashar al-Assad oma rahvast gaasitab ja pommitab, kuid kui sageli räägib Eesti meedia vahhabismi kantsist Saudi Araabiast, kes on meie suurima liitlase liitlane, küsib Objektiivi toimetus.

Vladimir Putin, Bashar al-Assad, Kim Chŏng-un… Need on eestlastele vast tuntuimad autoritaarsed valitsejad või diktaatorid. Lääne peavoolumeedias on nad läbinisti negatiivsed kangelased, eriti muidugi Putin, kelles nähakse peamist läänevastast mängurit. Kui neile kehtestatakse järjekordsed sanktsioonid või kui “vaba maailma liider” Ameerika Ühendriigid nende suhtes muid samme astub, võtavad paljud inimesed selle rahulolevalt teadmiseks või elavad koguni siiralt kaasa.

Ametliku retoorika kohaselt on ülal nimetatud diktaatorid pahad seepärast, et nad ei võimalda oma rahvale demokraatiat ja suisa tapavad oma kodanikke. Pealegi käituvad nad jultunult rahvusvahelise kogukonna palge ees – Putin õõnestab lääneriikides häbitult liberaalset demokraatiat, Bashar al-Assad kasutab omaenda rahuarmastavate kodanike vastu keemiarelva ja Kim Chŏng-un ehitab raketti, mis peab olema võimeline Ameerikas surma külvama.

Kui sageli räägib Eesti meedia Saudi Araabiast? Kindlasti palju vähem, kui näiteks Süüriast, kus põrkuvad erinevate geopoliitiliste mängijate huvid ja kus on vastamisi USA ja Venemaa. Millist kaasaelamist võimaldab see, kui USA tõmbab selles riigis maha punase joone ja pommitab neid, kes sellest üle astuvad! Seetõttu tuleb vaid tervitada orientalist Vladimir Sazonovi artiklit Postimehes, milles ta kirjutab Saudi Araabia piiramatu võimuga kuningas Salmanist järgmist:

“Sisuliselt on Salman absoluutne despoot, riigi poliitiline ja usuline juht, kelle võim on peaaegu piiramatu ja kes võib teha mida tahab. Tegemist on jõhkra valitsejaga, kelle võimule tulekuga on riigis märgatavalt kasvanud surmanuhtluste arv, leidnud aset šiiitide jt. usuliste rühmituste tagakiusamine. Salman on samuti jõhker suhtluses opositsiooniga, mida ta surub maha julmal moel – näiteks 2015. aastal kinnitas ta apellatsioonikohus otsuse, et kahekümneaastane Ali Mohammed Baqir al-Nimr peab olema hukatud ristilöömise läbi vaid selle eest, et ta osales 2012 demonstratsioonis nn Araabia kevade raames Saudide režiimi vastu, siin ei lugenud ka see asjaolu, et siis oli ta veel alles alaealine.

Saudi Araabia on sekkunud ka teiste riikide asjadesse (nt Jeemeni ja Süüria kodusõtta), importinud radikaalset džihadismi ja toetanud terrorismi, mh olles al-Qaeda rajaja Osama bin Ladeni kodumaa. Kõik see teeb Saudi Araabia valitsusest ühe kõige hullema inimvastase režiimi.”

Kindlasti ei kuule me ettenähtavas tulevikus demokraatia eksportimisest Saudi Araabiasse või muudest sõjalis-diplomaatilistest sammudest, et sundida seda ranget islamiriiki – vahhabismi allikat – järgima inimõigusi ja muid läänelikke väärtusi. Muinasjutuliselt rikas naftariik Saudi Araabia on USA liitlane (ja seega Eesti liitlase liitlane), kelle valitseja kohta võiks vist kasutada lauset, mis on lendu lastud mitmete Ladina-Ameerika diktaatorite kohta: “Ta on küll lurjus, aga ta on meie lurjus”. Selle asemel võime lähitulevikus olla hoopis tunnistajaks USA (ja Saudi Araabia) katsetele midagi šiiitliku Iraaniga ette võtta. Nagu kirjutab Kaarel Kressa lugemist väärivas EPLi artiklis, “Iraani-vastaseid lääne pistrikke ei huvita saudide pahateod. … Jah, Iraani valitsus on üsna julm ja ebademokraatlik, aga saudid on sellega võrreldes täiesti keskajas.”

Eestlastele näitab aga Eesti Televisioon dokumentaalfilme sellest, kuidas jõhker al-Assad oma rahvast gaasitab ja pommitab, või vahelduseks kasvõi Putinit ülistavaid laulukesi, et demonstreerida Venemaa autoritaarse valitseja isikukultuse naeruväärsust. Rahvusringhääling on muutunud varjamatult riiklikuks propagandatalituseks, mis taasesitab lääne peavoolu narratiivi ning kus head ja pahad on need, kes on seda ka lääne peavoolu poliitikas ja meedias.
Aga näib, et üha rohkem on neid, kelle jaoks on sedalaadi ühekülgne “kommunikatsioon” läbinähtav või lihtsalt tüütuks muutunud. Postimehe kolumnist Karmo Tüür ei jõua ära imestada, miks täiesti normaalsete eestimeelsete inimeste, kes “muidu on igati tegusad ja patriootilised ja puha”, suust kuuleb järjest rohkem seisukohta, et misasja see Ameerika jaurab Venemaa kallal ning miks me ikka peame ise Moskvat ärritama. “Praeguses Euroopas ja laiemalt läänelikus tsivilisatsioonis peavooluks olev liberaalne demokraatia oma sõnavabaduse ja inimõiguste tagaajamisega toob seega vältimatult kaasa konservatiivse vastuhaku,” kirjutab Tüür ja lisab, et Venemaal on õnnestunud päris efektselt luua illusioon endast kui alternatiivist läänelikule peavoolule.

Paraku ei ole küsimus üldse selles, kas Venemaa kujutab endast mingit alternatiivi läänele (erinevalt läänest ei levita tänapäeva Venemaa enam mingit universaalset ideoloogiat). Nagu portaal Objektiiv on kogu oma senise tegutsemisaja jooksul väsimatult rõhutanud, ei ole see niinimetatud lääne liberaalne demokraatia ammu enam ei liberaalne ega demokraatia. Tegemist on vaid propagandistliku narratiiviga, mida ketravad lääne poliitikud mehkeldavad samal ajal geopoliitilistest või muudest huvidest lähtudes küüniliselt nende autoritaarsete valitsejate ja režiimidega, kes neile sobivad ja kellest neil on mingit kasu.
Miks peaks aga olema Eesti rahvuslikes huvides andumine võõrastele geopoliitilistele huvidele ning klähviva puudli rolli etendamine?

Päisefotol: Saudi Araabia kuningas Salman annab USA presidendile Donald Trumpile auraha. Foto: Scanpix

Allikas: http://objektiiv.ee/juhtkiri-laaneriigid-oma-liitlastest-despoote-demokraatiasse-ei-pommita/

Read more...