Keeleteadlane Mati Hint kirjutab, et Kataloonia iseseisvustaotlus
satub konteksti, kus Euroopa Liidus võistlevad rahvusriikide säilimise
ja unitaarriigiks föderaliseerumise ideed.
Euroopa ajaloos
võidakse 11. septembrit 2013 hakata mäletama katalaani keti (Via
Catalana) päevana – 1,6 miljoni osavõtjaga 400 kilomeetri pikkuse
inimketiga Prantsusmaa piirist Valenciani väljendasid katalaanid oma
tahet Hispaaniast lahku lüüa ja saavutada praeguses autonoomse
omavalitsusega Kataloonias (keskusega Barcelona) oma riik.
Juhuslikult
leidis katalaani ketiga samal ajal Euroopa Liidu teises servas aset
napilt paarisaja osavõtjaga Tallinna 11. visioonikonverents, mis küll
maailmaajaloos tähtsusetu, kuid muutub sümptomaatiliseks katalaani keti
kontekstis. Laiemaks kontekstiks on kogu rahvusluse ideoloogia –
rahvaste õigus ja võime omariiklusele, rahvusriigi sisu tänapäeva ja
tuleviku Euroopa Liidus, liidu võimalik föderaliseerumine.
Katalaani
ketis manifesteeriti rahvuslust ja iseseisva, oma keele ja kultuuri
eelisseisundiga riigi igatsust. Samadel tundidel arutleti Tallinnas
Eesti intellektuaalide ja nn visionääride osavõtul ettekäändeid, mis
õigustaksid-põhjendaksid rahvuslusest loobumist (nii palju-vähe kui seda
tegelikkuses – peale ideoloogilise viigilehe ja malaka – üldse on
olnud).
Kataloonia ja Eesti on erinevad. Mingis mõttes võib
katalaani liikumist võrrelda võru keele kaitsmisega, aga võru ja
katalaani mastaabi erinevus on rohkem kui sajakordne. Kataloonias on
ligi kaheksa miljonit elanikku (katalaane kuus miljonit) ja seda arvu
kasvatab pidev sisseränne.
Eesti napp 1,3 miljonit on kahanev
suurus ja eestlaste arv Eestis on juba langenud miljonist allapoole.
Kummagi majandusel ei lähe eriti hästi, aga Eestiga võrreldes on
Kataloonia majandus võimas ja Hispaania teiste piirkondadega võrreldes
väiksemate probleemidega.
Nagu Eesti taasiseseisvumisel, nii on
ka katalaani liikumises ajalugu argumendiks. Romaani rahvaste kujunemise
keerulises protsessis oli ühtedel keeltel õnn saada valitsejate
keelteks ja teistel õnnetus olla alla surutud.
Katalaanid loevad
oma keelelise identsuse algust 12. sajandist. Liidus Aragooniaga oli
Kataloonia aastasadu oma keele, kultuuri ja valitsejatega riik. Keskaeg
oli Kataloonias, nagu keskaeg Ibeeria poolsaarel olla sai: kristlik
tsivilisatsioon koos inkvisitsiooni, nõiaprotsesside, sõdade ja
püsivamate või lühemaajaliste vastastikuste vallutustega.
Tuleval
aastal täitub 300 aastat katalaanide oma riigi kaotusest: Hispaania
pärilussõdades (võitlused Prantsuse ja Austria monarhiate vahel)
vallutati 11. septembril 1714 Barcelona ja Cardona kindlused ning
Kataloonia allutati Kastiilia kuningriigile. Kooliõpetus katalaani
keeles keelati kogu Kataloonias 1768. Ametlik elu muutus
hispaaniakeelseks.
Katalaanid on suutnud säilitada oma keele ja
kombed, oma elulaadi. Hispaania keskvalitsuse surve all (mis oli eriti
jõhker Franco ajal) on vastandumine hispaaniakeelsetele üks rahvusliku
identiteedi komponente, kuni selleni välja, et paar aastat tagasi
keelati Kataloonia omavalitsuse piirkonnas härjavõitlused, mida
turismiraamatud veel 1992. aasta olümpiamängude ajal kirjeldasid kui
Barcelona kultuuri kuuluvat nähtust.
Ka katalaani rahvusluses on
kõigi rahvusluste lastehaiguste nähte. Näiteks Cervantese keelekasutuses
otsitakse katalaani keele mõjusid ning Kolumbuses nähakse katalaani.
Hoopis ebameeldivam on tunnistada katalaanide osa selles, kuidas
Hispaania kuningriik pärast Kolumbuse maadeavastusi alustas Ameerika
mandritel metsikute tapatalgutega ning pani Musta Mandri ja Ameerikate
vahel käima orjakaubanduse, milles katalaanide orjalaevad olid suured
tegijad.
Kataloonia iseseisvustaotlustes on palju sarnast Eesti
taasiseseisvumisprotsessiga: rahumeelsus, poliitiline võitlus
keskvalitsuse seaduste raamides ja püüd neid seadusi samm-sammult muuta
iseseisvusliikumisele soodsamaks.
Omaotsustuse suurendamiseks on
Franco surma järel (1975) korraldatud massidemonstratsioone. 1980.
aastal taastati piirkonna autonoomia, on olnud omavalitsusreferendum ja
vabad valimised Kataloonia parlamenti (1986). Baltimaade
üleminekuaastatel olid Kataloonia reporterid ja TV sageli siin.
Järgmise
aasta 11. septembriks kavandatakse iseseisvusreferendumit, aga see on
võimalik ainult Hispaania konstitutsiooni muutes. Saavutatud on
Hispaania keskvalitsuse tunnustus, et iseseisvusmeelseid on Kataloonias
juba üle 50 protsendi.
Olin Kataloonias 20 aastat tagasi, kui
Kataloonia UNESCO korraldas rahvusvahelise konverentsi, teemaks rahvuste
õigused. Kõnelesin tookord sellest, kuidas eesti rahvas alates
pärisorjuse kaotamisest võitles majandusliku ja haridusliku
emantsipatsiooni eest ja jõudis välja rahvusliku iseseisvuse ideeni.
Tookord paistis mulle, et katalaanide rahvuslikul liikumisel ei ole laia
pinda. Katalaanikeelsed ajalehedki ilmusid trükiarvudes, mis olid
väiksemad kui Eesti ajalehtedel.
20 aastat hiljem on teisiti.
Barcelona tänavapilt oli katalaani keti eelsel nädalal rahvuslusest
elevil (ka lipud). Katalaani keti eeskujuks oli Balti kett 1989. aastal,
sellepärast kutsusid nad Eestist, Lätist ja Leedust oma aktivistidega
kohtuma Balti keti aegseid ühiskonnategelasi. Kõnelesin katalaani raadio
vestlusringis ja katalaani TVs. Koos Lätist (Aleksandrs Kiršteins) ja
Leedust (Arvydas Juozaitis) saabunutega andsime teleintervjuu ja
osalesime pressikonverentsil.
Minu sõnum oli see.
1.
Ma ei esinda ei Eesti riiki ega ühtki ametlikku institutsiooni Eestis.
Ma esitan omaenda vaateid, mis olid ka Eestimaa Rahvarinde vaated
rahvuste õigustele, nii nagu me neid tunnistasime aastatel 1988–1991.
2.
Ma ei ole tulnud eksportima separatismi. Ma tulin kinnitama minu ja
teie veendumust, et igal rahval on õigus oma rahvuslikule identsusele,
oma keelele ja kultuurile.
3. Te peate arvestama sellega, et kui
te saavutate oma eesmärgi (tingimata rahumeelselt), siis teie võidu
võtavad üle inimesed, kes praegu on varjus ja kellele Kataloonia
iseseisvus on ainult omakasuvõimalus.
4. Mida tihedamaks ja
sõbralikumaks jäävad Kataloonia suhted Hispaaniaga pärast Kataloonia
võimalikku iseseisvumist, seda parem kõigile, kogu Euroopa Liidule.
5.
Kataloonia iseseisvustaotlus satub konteksti, kus Euroopa Liidus
võistlevad ühelt poolt rahvusriikide säilimise ja teiselt poolt
unitaarriigiks föderaliseerumise ideed. Kataloonia näol on
föderaliseerumisel tugev vastukaal: mida jõulisemalt aetakse
föderaliseerumist (vist ka ametliku Eesti positsioon, nii palju kui seda
on), seda kaaluvam on Kataloonia idee.
Katalaanid on
iseseisvusest sama elevil, kui meie olime 1988.-1989. aastal. Nad ei
taha teada, et on jõude, mis ajaksid rahvuse kasvõi kodusõtta (juba
praegu on Kataloonia parem- ja vasakpoolsetel iseseisvuslastel erinevad
lipud), nad ei tea, kui palju puhtkeeleteaduslikku tööd nõuab ülikoolide
viimine katalaanikeelsele õppele. Suurte raamatukaupluste
väljapanekutes ei näinud ma katalaanikeelseid terminoloogia- ja
tehnikasõnastikke ega isegi mitte kuigi palju katalaani keele
kakskeelseid sõnaraamatuid maailma suurkeeltega.
Olin
tunnistajaks stseenile, kus hotellis teenindaja vastas katalaanikeelsele
pöördumisele: «Kõnelge hispaania keelt!» Ja siis järgnes: «Minu oma
kodumaal, kui ma kõnelen ühes selle maa ametlikus keeles, ütleb
teenindaja minule kui kliendile...» Minuvanustel on see kõik veel meeles
Eestist enne taasiseseisvumist.
Ja nüüd korraks tagasi Tallinna
visioonikonverentsile, kus Tallinna ja Eesti arengustsenaariumi esitati
paljuski rahvusluse ümbertõlgendamisena. Rahvuslus, eestlaseks olemine,
on saanud koormaks isegi eesti intellektuaalidele, ärimeestest
rääkimata.
Üks konverentsi põhiettekandeid majanduseksperdiks
tituleeritud ärimehelt esitas visiooni Tallinnast kui Läänemere
piirkonna rahvusvahelise äritegemise keskusest: Tallinna koondub umbes
tuhat ärikonverentsi aastas ning Tallinna lennujaamas hakkab maanduma 30
hiigellennukit päevas, kõik täidetud ülemaailmsete ärimeestega. Kui
nii, siis on vaja kohe hakata ehitama konverentsikeskusi ja hotelle
(senistele pooltühjadele lisaks). Eesti visioon on ulme, aga ärimees sai
auditooriumilt aplausi.
Eestist on uneletud kui Põhjamaast,
Põhjamaade Taist (prostitutsiooniparadiis), nüüd soovitati saada
Singapuriks. Peaasi et Eesti ei jääks Eestiks, vaid oleks ikka midagi
järeleahvitut.
Kataloonia rahvuslased soovivad, et Kataloonia saaks Katalooniaks. Mina soovin, et ka Eesti jääks Eestiks.
Mati Hint
Postimees
ARVAMUS
Allikas: SIIN
Read more...
