Tõusev ja hääbuv rahvuslus Euroopas

 Keeleteadlane Mati Hint kirjutab, et Kataloonia iseseisvustaotlus satub konteksti, kus Euroopa Liidus võistlevad rahvusriikide säilimise ja unitaarriigiks föderaliseerumise ideed.
Euroopa ajaloos võidakse 11. septembrit 2013 hakata mäletama katalaani keti (Via Catalana) päevana – 1,6 miljoni osavõtjaga 400 kilomeetri pikkuse inimketiga Prantsusmaa piirist Valenciani väljendasid katalaanid oma tahet Hispaaniast lahku lüüa ja saavutada praeguses autonoomse omavalitsusega Kataloonias (keskusega Barcelona) oma riik.
Juhuslikult leidis katalaani ketiga samal ajal Euroopa Liidu teises servas aset napilt paarisaja osavõtjaga Tallinna 11. visioonikonverents, mis küll maailmaajaloos tähtsusetu, kuid muutub sümptomaatiliseks katalaani keti kontekstis. Laiemaks kontekstiks on kogu rahvusluse ideoloogia – rahvaste õigus ja võime omariiklusele, rahvusriigi sisu tänapäeva ja tuleviku Euroopa Liidus, liidu võimalik föderaliseerumine.

Katalaani ketis manifesteeriti rahvuslust ja iseseisva, oma keele ja kultuuri eelisseisundiga riigi igatsust. Samadel tundidel arutleti Tallinnas Eesti intellektuaalide ja nn visionääride osavõtul ettekäändeid, mis õigustaksid-põhjendaksid rahvuslusest loobumist (nii palju-vähe kui seda tegelikkuses – peale ideoloogilise viigilehe ja malaka – üldse on olnud).

Kataloonia ja Eesti on erinevad. Mingis mõttes võib katalaani liikumist võrrelda võru keele kaitsmisega, aga võru ja katalaani mastaabi erinevus on rohkem kui sajakordne. Kataloonias on ligi kaheksa miljonit elanikku (katalaane kuus miljonit) ja seda arvu kasvatab pidev sisseränne.

Eesti napp 1,3 miljonit on kahanev suurus ja eestlaste arv Eestis on juba langenud miljonist allapoole. Kummagi majandusel ei lähe eriti hästi, aga Eestiga võrreldes on Kataloonia majandus võimas ja Hispaania teiste piirkondadega võrreldes väiksemate probleemidega.

Nagu Eesti taasiseseisvumisel, nii on ka katalaani liikumises ajalugu argumendiks. Romaani rahvaste kujunemise keerulises protsessis oli ühtedel keeltel õnn saada valitsejate keelteks ja teistel õnnetus olla alla surutud.

Katalaanid loevad oma keelelise identsuse algust 12. sajandist. Liidus Aragooniaga oli Kataloonia aastasadu oma keele, kultuuri ja valitsejatega riik. Keskaeg oli Kataloonias, nagu keskaeg Ibeeria poolsaarel olla sai: kristlik tsivilisatsioon koos inkvisitsiooni, nõiaprotsesside, sõdade ja püsivamate või lühemaajaliste vastastikuste vallutustega.

Tuleval aastal täitub 300 aastat katalaanide oma riigi kaotusest: Hispaania pärilussõdades (võitlused Prantsuse ja Austria monarhiate vahel) vallutati 11. septembril 1714 Barcelona ja Cardona kindlused ning Kataloonia allutati Kastiilia kuningriigile. Kooliõpetus katalaani keeles keelati kogu Kataloonias 1768. Ametlik elu muutus hispaaniakeelseks.

Katalaanid on suutnud säilitada oma keele ja kombed, oma elulaadi. Hispaania keskvalitsuse surve all (mis oli eriti jõhker Franco ajal) on vastandumine hispaaniakeelsetele üks rahvusliku identiteedi komponente, kuni selleni välja, et paar aastat tagasi keelati Kataloonia omavalitsuse piirkonnas härjavõitlused, mida turismiraamatud veel 1992. aasta olümpiamängude ajal kirjeldasid kui Barcelona kultuuri kuuluvat nähtust.

Ka katalaani rahvusluses on kõigi rahvusluste lastehaiguste nähte. Näiteks Cervantese keelekasutuses otsitakse katalaani keele mõjusid ning Kolumbuses nähakse katalaani. Hoopis ebameeldivam on tunnistada katalaanide osa selles, kuidas Hispaania kuningriik pärast Kolumbuse maadeavastusi alustas Ameerika mandritel metsikute tapatalgutega ning pani Musta Mandri ja Ameerikate vahel käima orjakaubanduse, milles katalaanide orjalaevad olid suured tegijad.

Kataloonia iseseisvustaotlustes on palju sarnast Eesti taasiseseisvumisprotsessiga: rahumeelsus, poliitiline võitlus keskvalitsuse seaduste raamides ja püüd neid seadusi samm-sammult muuta iseseisvusliikumisele soodsamaks.

Omaotsustuse suurendamiseks on Franco surma järel (1975) korraldatud massidemonstratsioone. 1980. aastal taastati piirkonna autonoomia, on olnud omavalitsusreferendum ja vabad valimised Kataloonia parlamenti (1986). Baltimaade üleminekuaastatel olid Kataloonia reporterid ja TV sageli siin.

Järgmise aasta 11. septembriks kavandatakse iseseisvusreferendumit, aga see on võimalik ainult Hispaania konstitutsiooni muutes. Saavutatud on Hispaania keskvalitsuse tunnustus, et iseseisvusmeelseid on Kataloonias juba üle 50 protsendi.

Olin Kataloonias 20 aastat tagasi, kui Kataloonia UNESCO korraldas rahvusvahelise konverentsi, teemaks rahvuste õigused. Kõnelesin tookord sellest, kuidas eesti rahvas alates pärisorjuse kaotamisest võitles majandusliku ja haridusliku emantsipatsiooni eest ja jõudis välja rahvusliku iseseisvuse ideeni. Tookord paistis mulle, et katalaanide rahvuslikul liikumisel ei ole laia pinda. Katalaanikeelsed ajalehedki ilmusid trükiarvudes, mis olid väiksemad kui Eesti ajalehtedel.

20 aastat hiljem on teisiti. Barcelona tänavapilt oli katalaani keti eelsel nädalal rahvuslusest elevil (ka lipud). Katalaani keti eeskujuks oli Balti kett 1989. aastal, sellepärast kutsusid nad Eestist, Lätist ja Leedust oma aktivistidega kohtuma Balti keti aegseid ühiskonnategelasi. Kõnelesin katalaani raadio vestlusringis ja katalaani TVs. Koos Lätist (Aleksandrs Kiršteins) ja Leedust (Arvydas Juozaitis) saabunutega andsime teleintervjuu ja osalesime pressikonverentsil.

Minu sõnum oli see.

1. Ma ei esinda ei Eesti riiki ega ühtki ametlikku institutsiooni Eestis. Ma esitan omaenda vaateid, mis olid ka Eestimaa Rahvarinde vaated rahvuste õigustele, nii nagu me neid tunnistasime aastatel 1988–1991.

2. Ma ei ole tulnud eksportima separatismi. Ma tulin kinnitama minu ja teie veendumust, et igal rahval on õigus oma rahvuslikule identsusele, oma keelele ja kultuurile.

3. Te peate arvestama sellega, et kui te saavutate oma eesmärgi (tingimata rahumeelselt), siis teie võidu võtavad üle inimesed, kes praegu on varjus ja kellele Kataloonia iseseisvus on ainult omakasuvõimalus.

4. Mida tihedamaks ja sõbralikumaks jäävad Kataloonia suhted Hispaaniaga pärast Kataloonia võimalikku iseseisvumist, seda parem kõigile, kogu Euroopa Liidule.

5. Kataloonia iseseisvustaotlus satub konteksti, kus Euroopa Liidus võistlevad ühelt poolt rahvusriikide säilimise ja teiselt poolt unitaarriigiks föderaliseerumise ideed. Kataloonia näol on föderaliseerumisel tugev vastukaal: mida jõulisemalt aetakse föderaliseerumist (vist ka ametliku Eesti positsioon, nii palju kui seda on), seda kaaluvam on Kataloonia idee.

Katalaanid on iseseisvusest sama elevil, kui meie olime 1988.-1989. aastal. Nad ei taha teada, et on jõude, mis ajaksid rahvuse kasvõi kodusõtta (juba praegu on Kataloonia parem- ja vasakpoolsetel iseseisvuslastel erinevad lipud), nad ei tea, kui palju puhtkeeleteaduslikku tööd nõuab ülikoolide viimine katalaanikeelsele õppele. Suurte raamatukaupluste väljapanekutes ei näinud ma katalaanikeelseid terminoloogia- ja tehnikasõnastikke ega isegi mitte kuigi palju katalaani keele kakskeelseid sõnaraamatuid maailma suurkeeltega.

Olin tunnistajaks stseenile, kus hotellis teenindaja vastas katalaanikeelsele pöördumisele: «Kõnelge hispaania keelt!» Ja siis järgnes: «Minu oma kodumaal, kui ma kõnelen ühes selle maa ametlikus keeles, ütleb teenindaja minule kui kliendile...» Minuvanustel on see kõik veel meeles Eestist enne taasiseseisvumist.

Ja nüüd korraks tagasi Tallinna visioonikonverentsile, kus Tallinna ja Eesti arengustsenaariumi esitati paljuski rahvusluse ümbertõlgendamisena. Rahvuslus, eestlaseks olemine, on saanud koormaks isegi eesti intellektuaalidele, ärimeestest rääkimata.

Üks konverentsi põhiettekandeid majanduseksperdiks tituleeritud ärimehelt esitas visiooni Tallinnast kui Läänemere piirkonna rahvusvahelise äritegemise keskusest: Tallinna koondub umbes tuhat ärikonverentsi aastas ning Tallinna lennujaamas hakkab maanduma 30 hiigellennukit päevas, kõik täidetud ülemaailmsete ärimeestega. Kui nii, siis on vaja kohe hakata ehitama konverentsikeskusi ja hotelle (senistele pooltühjadele lisaks). Eesti visioon on ulme, aga ärimees sai auditooriumilt aplausi.

Eestist on uneletud kui Põhjamaast, Põhjamaade Taist (prostitutsiooniparadiis), nüüd soovitati saada Singapuriks. Peaasi et Eesti ei jääks Eestiks, vaid oleks ikka midagi järeleahvitut.

Kataloonia rahvuslased soovivad, et Kataloonia saaks Katalooniaks. Mina soovin, et ka Eesti jääks Eestiks.

Mati Hint
Postimees
ARVAMUS

Allikas: SIIN