Leisi Lapikoja omanik Maire Forsel toob oma FB-postituses
põhjalikult välja, milline on ühe maal elava Eesti väikeettevõtja aususe
hind, purustades ühtlasi müüdi Rootsi kõrgetest maksudest.
Niisiis – ma tegin aasta tagasi omale uue osaühingu, Leisi
Lapikoja, mis asub saarel ja mis pikemas perspektiivis peaks tagama
selle, et mul on leib laual ja ma ei pea käsi pikal minema valda toetusi
taotlema. Ma ei karda tööd, töötan pigem 80 kui 40 tundi nädalas, et
hoida oma kahte osaühingut elus ning olla sõltumatu teistest
tööandjatest – olla ise see, kes otsustab ja vastutab.
Ma ei olegi sellest vist varem avalikult rääkinud, et lapikoda on muu
hulgas sotsiaalne eksperiment – ma tahan näha, kuidas toimib maal üks
mikroettevõte, mis ei ole saanud asutamiseks ega arenemiseks mitte
ühtegi toetust, kuid sellele vaatamata püüab ellu jääda. Ausalt öeldes
sain ma igasugu erinevatest toetustest teada alles siis, kui kaheksa
aastat tagasi saarele kolisin. Mäletan, et vaatasin hämminguga pealt,
kuidas üks ja teine kirjutas projekte vasakule ja paremale ning suure
osa oma tegevusest ainult toetuste peale püsti panigi – igal aastal aina
uued meetmed, uued võimalused saada kusagilt raha. Ma ei olnud sellist
asja mitte kunagi enne näinud.
Ma olin tulnud suure linna suurest ettevõttest ja kogenud vaid seda,
et raha saadakse siis, kui tehakse kõvasti tööd. Et raha tuleb
klientidelt, kes tuleb ise leida, mitte Euroopa Liidu või Eesti
maksumaksjalt. Oma naiivsuses olin alati arvanud, et nii elavad ja
toimivad kõik ettevõtted – nii suured kui väikesed. Kuni kolisin maale
elama ja nägin, et kusagil elatakse teistmoodi. Mu emal oli üks
ütlemine, mida ta ikka ja jälle meile korrutas: „Vara tööle, hilja voodi
– nii meil rikkus tuppa toodi!“ Sellise moraali najal olen üles
kasvanud, nii et pole siis imestada, et ma pole harjunud, et raha
kusagilt ilma tööta tuleb.
Aga nüüd siis minu eksperimendi juurde. Kõigepealt tahan öelda, et ma
armastan Eestit, ja tahan, et tal läheks hästi. Ma tahan anda oma
panuse selleks, et Eesti riik hästi toimiks, mis tähendab, et tahan olla
aus maksumaksja. On ju selge, et kõik inimesed ei suuda end ise ülal
pidada ja selleks ongi üht hästi toimivat riiki vaja.
Selleks aga on vaja ka hästi toimivat ettevõtlust – seadusi ja
maksumäärasid, mis toetaksid ettevõtjat, kes tahab ausa tegevusega anda
riigi toimimisse oma panuse. Oleme vahest kõik kuulnud räägitavat
Rootsist kui heaoluriigist ja selle riigi kõrgetest maksudest. Sellest
kõigest on jäänud paljudele ettekujutus, et tuleb kehtestada astmeline
tulumaks, taastada ettevõtete tulumaks jne. Sest Rootsis ju nii on ja
vaadake, kui suured on nende toetused meie toetustega võrreldes. Ma kohe
räägin teile, kuidas on tegelikult.
Olen olnud ühe suure Rootsi firma raamatupidamise eest vastutav juba
15 aastat, seepärast oskan võrrelda ja seepärast kriibivad Eestis
levivad valeväited ka väga kõrva. Viimati kuuldud valeväide oli näiteks
see, kui peaminister ühes intervjuus väitis, et nii lihtne, kui on
Eestis käibedeklaratsiooni esitada, ei ole mitte üheski teises Euroopa
riigis. Et mis mõttes?
Ma olen Rootsis esitanud elektroonilisi käibedeklaratsioone 15 aastat
ja kuni käesoleva aastani ei olnud ajaliselt ega keerukuselt mingit
vahet, kas esitan seda Eestis või Rootsis – mõlema riigi blanketid olid
väga sarnased, mõlemad vastavad ju ELi seadustele ja täita tuli väga
sarnaseid lahtreid. Kuni selle aastani, kus Eesti firmadelt nõutakse
1000euroste tehingute deklareerimist – sellist asja pole Rootsis kunagi
olnud ja alates sellest aastast võtab Eestis käibedeklaratsiooni
esitamine seetõttu ka rohkem aega. Ja siis väidab peaminister, et
kusagil mujal pole see nii lihtne? Lisan igaks juhuks juurde, et mul
pole 1000euroste arvete deklareerimise vastu midagi – leian isegi, et
see on üks väga nutikas idee petturite vahelevõtmiseks, nii et las ta
olla. Aga üks müüt on jälle juurde tekkinud peaministri suu läbi.
Ausa ettevõtluse hind
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida – ma tahtsin rääkida
peamiselt meil kehtestatud maksudest ja sellest, mis on ausa ettevõtluse
hind. Kes minu lapikoja lehte jälginud, need teavad, millised on minu
toodete hinnad. Olen sellega seoses näinud kaht tüüpi suhtumisi: neid,
kes arvavad, et selline käsitöö peabki kallis olema, kuna mõistavad, et
see on väga aeganõudev töö, ning neid, kes minu kõrgete hindade peale
minestavad ja lähevad ostavad diivanipatju kümne euro eest.
Jah, need kümneeurosed ei ole küll nii peen käsitöö, aga selge on
see, et 65–70eurone padi on üsna eksklusiivne ost. Ma olen püüdnud samas
igati vältida sularahas (loe: mustalt ja odavamalt) müümist, sest
leian, et ma ei saa ehitada oma äri pettusele. Ma pean nägema, kas on
võimalik ausalt makse makstes ellu jääda – sest ainult sellisel
ettevõttel on pikas perspektiivis tulevikku. Aga kas te teate, kui palju
ma maksan ühe 65eurose padja eest riigile? See number on ei rohkem ega
vähem kui 35 eurot! Kas te kujutate seda ette? Selle 35 euro sees on
siis käibemaks umbes 11 eurot + tööjõumaksud (kokku 38% palgale kulunud
kogukulust).
Arvutamisel arvestasin konkreetse padja peale kulunud tööajaga ja
võtsin padja netohinnast enne maha ka materjalikulu. Ülejäänud summa
rehkendasin ümber ausalt väljamakstavaks palgaks, arvestamata
siinjuures, et on olemas veel kaudsed kulud – näiteks elekter jm, mille
maksmiseks peaks ka midagi üle jääma.
Kui teeksin masstoodangut, siis oleks kõik hästi. Aga arvestage, et
ma jõuan ühel tööpäeval enamasti valmis teha vaid ühe või paremal juhul
poolteist sellist patja ning ma ei ole mingi aeglane tegija, ma olen
püüdnud oma tegevusi võimalikult palju optimeerida. Numbritele otsa
vaadates hakkan aga vahel väga kahtlema, kas üldse on võimalik sellisest
väikesest loomeettevõtlusest ära elada.
Ma muide ei tunne mitte ühtegi lapitöötegijat, kes täna niimoodi
riigile makse maksaks – müüks reeglina ainult ülekandega, kajastaks kogu
käibe, oleks käibemaksukohuslane ja võtaks teenitud tulu palgana välja.
Julgen seda väita, sest ettevõtete makstud maksud on avalikud ja olen
need üle kontrollinud – mitte ükski mulle teadaolev lapitöötegija täna
niimoodi täie rauaga makse ei maksa.
Rääkimata neist, kel pole firmatki ja ainult mustalt müüvad.
Võimalusi on ju mitmeid ja eks peamine mure on ravikindlustus, aga kui
oled pensionär, saad emapalka, oled mõne kooli hingekirjas või kasvatad
vähemalt kolme kooliealist last, kellest üks alla kaheksa-aastane, siis
maksab riik sinu eest sotsmaksu ise ja sa ei peagi endale ametlikult
palka maksma. Ütlen kohe ka ära, et ma saan neist inimestest aru – näen
ju ise, milline hind tuleb oma tootele panna, et maksta ametlikult
palka. Sellise õiglase hinna panemine on suur julgustükk. Samas on kurb
selle pärast, et kõiki makse maksev väikeettevõtja selliste tegijatega
konkureerida ei suuda.
Nii tekibki küsimus – kas peaks see nii olema, et selline tilluke
väikeettevõtlus on juba algselt üles ehitatud kombineerimisele ja
maksude maksmise vältimisele? Kas poleks mitte targem, kui Eesti riigi
valitsejad muudaksid maksusüsteemi nii, et ka mikroettevõtjad saaksid
anda selle riigi toimimiseks oma ausa panuse? Et need väikeettevõtjad,
kes ausalt makse maksavad, ei tunneks endal pidevalt nööri kõri ümber?
Aga nüüd mõned näited võrdluses Rootsiga
Esiteks – sotsiaalmaks on Rootsis 31,42% neile, kes sündinud
1950–1988; 15,49% neile, kes sündinud 1989 ja hiljem; ning 10,21% neile,
kes sündinud 1938-1949. Eestis on sotsmaks 33% – näete vahet?
Nüüd siis tulumaks, mis on suurim müüt. Ühesõnaga, Rootsis on
tabelimaks (tabellskatt) – nii seda nimetatakse ja see tähendab, et üle
Rootsi kehtivad erinevatele piirkondadele erinevad astmelised tabelid –
üks aste igas tabelis on 500 Rootsi krooni (SEK). Piirkondi on kokku 12.
Võtan siin näiteks numbrid tabelist nr 30, millega ise olen kõige
rohkem kokku puutunud. Palgatasemed on muidugi väga erinevad, aga võtan
võrdluseks sellise palga, mis tänases Rootsis on küll väga madal, aga
kuni selleni maksab rootslane eestlasest vähem makse – ehk siis 20 000
SEK bruto (umbes 2100 eurot). Sellise palga pealt makstav üksikisiku
tulumaks on Rootsis 3993 SEK ehk siis protsentidena umbes 19,5% (meil
teatavasti 20%).
Kui võtta Eestis palga arvutamisel maha ka maksuvaba tulu, siis saab
tulemuseks, et 20 000kroonise palga pealt maksab rootslane siiski tiba
rohkem, aga tööandja poole pealt vaadates maksab rohkem ikkagi Eesti
ettevõtja, sest sotsiaalmaks on selle summa pealt Rootsis 6284 SEK
(noortele vaid 3098 ja eakatele 2042) ning meie määra puhul oleks see
kõigile 6600 SEK. Kui võtta aluseks Eesti keskmine palk, nii umbes 1000
eurot bruto (9300 SEK), siis sellise tulu pealt maksab rootslane
tulumaksu 1219 SEK (umbes 12%). Eestlane maksab oma 1000eurosest palgast
tulumaksu 20% ehk 166 eurot (1544 SEK).
Ma saan aru, et mõnes mõttes ma võrdlen siin mittevõrreldavaid
suurusi, sest palgatasemed on nii erinevad, aga kui vaadata ettevõtja
poole pealt, siis on meie palgatasemete juures palga kogukulu ühe
väikeettevõtja jaoks ikkagi üüratult suur. Pole siis imestada, et
minusugused pisikesed tegijad üritavad maksta endale miinimumpalka, et
siis uue aasta alguses teenitu pigem dividendidena välja võtta. Kui on
valida, kas maksta 1000netose palga pealt riigile 611 eurot
palgamaksudena või 1000eurose dividendimakse pealt 250 eurot ettevõtte
tulumaksu, siis on ju selge, kumma variandi väikeettevõtja valib. Sest
tahe ellu jääda ja ise end ära elatada on suur.
Jah, te lugesite õigesti – ka see on müüt, et ettevõtetel Eestis
tulumaksukohustust ei ole! On küll, sest kasumi väljavõtmine on
maksustatud – mis on ka loomulik ja täiesti OK. Tulumaksust pääseb vaid
see kasum, mis ettevõttest välja võtmata jäetakse, et soodustada uusi
investeeringuid. Muide, unustasin ühe tähtsa asja – toiduainete
käibemaks on Rootsis 12%, meil 20%.
Ma imetlen neid inimesi, kes on suutnud minu pikka juttu siiamaani
lugeda. Ma olen teile selle eest tänulik, aga tahan ka hoiatada nende
valimisloosungite eest, mis lubavad kehtestada 1000eurose miinimumpalga.
Ilmselt kujutate nüüd veidi paremini ette, mida see tähendaks
minusugustele väikeettevõtjatele. Me paneksime pillid kotti ja seaksime
end töötukassa ukse taha järjekorda – õige küll, firma ainukese omaniku
ja juhatuse liikmena ei laiene mulle töötuskindlustus, nii et töötukassa
ukse taha tasub minna vaid ravikindlustuse, mitte
töötuskindlustushüvitise pärast. Selle järjekorraga liituksid ka kõik
need palgalised töötajad, kes täna väikeettevõtjate juures töötavad,
sest nii suure palgahüppe tegemine tähendaks hindade järsku tõstmist ja
kukutaks väga paljud ettevõtjad konkurentsist välja.
Ma ei unusta kunagi ühe kunagise rootslasest tööandja õpetust – suuri
kliente võib olla, aga väikeseid peab olema! Sest kui ettevõttel on 1–2
suurt klienti ja üks neist ära kukub, on firma kohe pankroti äärel. Kui
aga on nende paari suure kõrval väikesi 100, siis ühe pisikese kliendi
ärakukkumine ei anna kuidagi tunda.
Täpselt samuti on ka ettevõtete poolt vaadates. Kui me tahame, et elu
maal säiliks ja inimesed ise end ja oma naabreid pisikeste ettevõtetega
ülal peaksid, siis tuleb meil toetada neid väikesi, et nad jääksid
ellu! Pigem olgu maal 100 väikest kui üks suur ettevõte – sest on ju
teada, mis juhtub ühes vallas, kus ainuke suur tööandja pillid kokku
paneb, näeme neid juhtumeid uudistest iga päev.
Ma väga loodan, et seda lugu juhtuvad lugema ka tänased ja homsed
poliitikud. Seetõttu olen tänulik, kui seda jagate. Kui riigikokku
kandideerija suudab selle jutu lõpuni lugeda, siis suudab ta ehk ka
mõista, et mikroettevõtlus on Eesti riigile vajalik ja palgamaksud
tuleks ümber vaadata. Ja siis ei tuleks ehk minusugustel maksta aususe
eest sedavõrd kõrget hinda. Palun andke maainimestele see õng, et nad
saaksid ise kala püüda!
Allikas: Leisi Lapikoda FBs
Maire Forsel
Allikas: http://www.aripaev.ee/arvamused/2015/01/30/mis-on-ausa-ettevotluse-hind
Read more...
