EESTI MEEL:
kõik eesti keele ja meele heaks
Ekspressüllatus surem(at)use vallast
Kuidas suremust vähendada või kaotada. VikiLekete — USA Moskva-saatkonna — Venemaa 2008. a vanglaülevaadet vahendav Eesti Ekspress (28. XII 2010) imestab koos amidega, et…
* Vladimir Voinovitši romaani «Moskva 2042» tõlkimiseks ja järelsõna kirjutamiseks on märtsis 2009 Eesti Kultuurkapitalilt taotletud 22000kr (vt PDF-faili v Google'i kiirvaadet), ehkki seda vist tulemuseta (?), jääb ometi loota, et kunagi ilmub see teos eesti keeles.
Illustratsiooniks on kasutatud kunstnik Valeri Barõkini maali (Moskva rong) detaili.
"Üllatavalt on meeste suremus (Venemaa) vanglates 3 korda väiksem kui Venemaal tervikuna, kuigi see ei tähenda, et trellide taga oleks tervislik elada."Suremust vanglas kahandada pole kuigi keeruline, see on isegi naeruväärselt lihtne. Tuleb surijad vanglast enne letaalset hetke kõigest minema saata. Ka surmanuhtluse keelustamine ei oleks paha abimeede. Ja meenub ka kirjanik Vladimir Vojnoviči surematu kirjeldus, kuis likvideeriti suremus sootuks kommunistlikus Moskvas. Kõik vanad ja väetid saadeti sealt üle piiri — mujale surema. Mõtlen vene sulemeistri utoopilist väärtromaani «Moskva 2042» (Ann Arbor, 1986) — mis on veel eestindamata,* mistap tutvustan siin seda raamatut lühidalt.
«Moskva 2042» on muhe ulmeränd tulevikku. Raamatu peategelane — vene dissidentlik kirjanik Vitali Karcev, kelle prototüüp on muidugi Vladimir Voinovitš ise: endine N Liidu Kirjanike Liidu liige, kes vastalise tegevuse pärast jäeti ilma nii kirjanikeliidu liikmekaardist kui ka NSV Liidu passist, ning saadeti riigist välja Lääne-Saksamaale. Seal kasutab peategelane ära ühe Müncheni reisibüroo ebatavalise teenuse, ajas reisimise võimaluse kosmoselennukiga. Reis teda huvitaval marsruudil — Karcevi endisele kodumaale — maksab aga päris kõva summa — 2000000$ — kuid üksikasjalikku reisiaruannet lubades saab ta selle raha kirjastajate abiga kuidagi kokku kraabitud. Nii satume sündmuste keerisse Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidus vägagi ajaloolisel hetkel issanda aastal 2042, kui satiirilise romaani minategelane peaks olema 100- ja autor Voinovič juba 110-aastane. Kõike, mis ta tulevikus kogeb, kirjeldab Voinovich suure futurloogilise ettenägelikkusega, mis on juba tänagi läinud paljuski täkkesse.Märkusi:
Kes mäletab nõuguaja olmenalju või teab vähemalt vene tänapäevast midagi, seda ei üllata «Moskva 2042» tulevikulahendused, nagu ainult ühe linna piires — romaanis Moskva Kommuvabariigis (vk lüh MoskvaRep) — üles ehitatud reaalsest kommunismist, või kommunistlikust lõbumajast, või toruekspordist — so täpsemalt dermoprovod, mis väljutab MoskvaRepist kommunismiaja põhitootangut, sekundaarprodukti ehk lihtviisiliselt elanikkonna väljaheiteid, selmet väärtuslikku naftat ja maagaasi raisata, mida Vene praegune Föderatsioon meeleheitlikult teeb. Tulevikus on seal aga ainsaks võimukeskuseks Suure Augustirevolutsiooni tulemusel NLKP-st, Õigeusukirikust ja KGB-st põimumise läbi tekkinud Riikliku Julgeoleku Kommunistlik Partei (KPGB). Veel kõrgemal seisab, õigemini lendab partei ja riigi juht ning väsimatu valvur Genialissimus, kes kogu maisel elul silma peal hoiab Maa-lähedasel orbiidil tiirleva kosmoselaeva pardalt. Seks ajaks on nimelt maine ja taevane vägi, jah just niiviisi, kosmosetehnika abil ühendatud. Geniaalset valistsusviisi selgitab autorile isa Zvezdoni (ideoloogiakultuseteener Punatähiste), kes jutu juurde lööb aina ette "viisnurka" — ristimärgi asemel muidugi (vk perekrestitsja —› perezvezditsja)
Ent ka kommuuniaja Moskvat varitseb suur oht. Selleks on vana vaenlane juba soveti- ehk nõuguvõimu ajast — Sim Simyč Karnavalov, kelle prototüübiks on kurjad keeled väitnud Aleksandr Issaevič Solženicõnit. Too suurmees on end vahepeal koos oma valgest hobust lemmikuga ära külmutada lasknud ning mõned aastakümned Šveitsis sügavkülmutiga seifis veetnud. Sim Simõtš sulatatakse aastal 2042 üles, et ta võiks viia ellu talle ette kuulutatud võiduka sõjakäigu kommunismi vastu ja taastada monarhistliku režiimi. Nii asubki ta romaanis «Moskva 2042» valgel ratsul kodumaale naasmise retkele…
Mis sest kõigest välja tuleb, lugege aga juba ise kas siit (Vl Vojnoviči veebiküljelt) või kuulake autori esituses siit (valitud osad RL-i veebiküljel)
* Vladimir Voinovitši romaani «Moskva 2042» tõlkimiseks ja järelsõna kirjutamiseks on märtsis 2009 Eesti Kultuurkapitalilt taotletud 22000kr (vt PDF-faili v Google'i kiirvaadet), ehkki seda vist tulemuseta (?), jääb ometi loota, et kunagi ilmub see teos eesti keeles.
Illustratsiooniks on kasutatud kunstnik Valeri Barõkini maali (Moskva rong) detaili.
0 kommentaari:
Postita kommentaar